Читать книгу La mala vida ehk neetud elu - Jan Beltran - Страница 7

„Antonio, kullake, palun võta lutt suust,“ anus Alexandra poolnõudval toonil hiljuti viieseks saanud poega. Armastaval pilgul sasis ta poja juustes, nihkus talle tooliga lähemale, et naaberlauas istuv keskealine härrasmees nende vestlust ei kuuleks, ning lisas poisile kõrva sosistades, et restoranis ei sobi lutti imeda. Alexandra heitis hindava pilgu ilmselgelt kallisse tumedasse ülikonda pugenud mehele ja kohendas oma rinda ehtivat violetset pärlmutterkeed.

„Kallis ema, aga...“ püüdis Antonio vastu vaielda, ise silmanurgast piiludes, kas kõrvallauas istuv ja tuimalt veiniklaasi põrnitsev mees tema sõnu tähele pani. Tõenäoliselt mees küll kuulis ema ja poja vestlust, kuid tema ilmest peegeldus vaid suur ükskõiksus ümbritseva vastu.

„Antoniokene, ma ju ütlesin sulle…“ veenis naine oma poega. Malbe keskealise naise ja jässaka poisi sõneluse katkestas kirikukellade helin, mis „äratas“ ka kõrvallauas istuva mehe. Ta kohendas põlvedele laotatud lumivalget tärgeldatud salvrätti ja silus vuntse. Mees noogutas Alexandrale ja poisile tervituseks ning tema näole ilmus edev ja kõrk naeratus – nii omane raha-, võimu- ja ahnusearistokraatidele. Ta oli naist ja poissi siiski märganud.

Neljakümne ühe aastaselt kolmandat korda emaks saanud Alexandra tundis piiritut armastust oma poja Antonio vastu. Hilises eas justkui patuga pooleks sigitatud poeg oli muusikaõpetaja suur lootus. Naise südamesoov oli, et tema kolmandast pojast ei kasvaks mässava loomuga elukat, nagu oli tema vanim poeg Federico. Keskmist poega Gustavot pidas Alexandra lihtsalt ebaõnnestunud luuseriks, kes tegeles sõna otseses mõttes päevavargusega.

Esimese mehe oli Alexandra matnud umbes seitse aastat tagasi. Kahe pea täisealise poja üksinda kasvatamine oli riisunud naiselt viimse jõu ja ka rahanatukese, mis abikaasast maha jäi. Lisaks kõigele kurjale oli tema õlul ka korteri ülalpidamine ja teenijanna, kes päevast päeva nelja tuba koristas ja köögis askeldas. Kuigi Alexandrale ei meeldinud teenijanna pidev kohalolek, ei suutnud lesknaine korraliku katoliiklasena ka vaikseloomulist ja varjuna liikuvat abilist tänavale kihutada. Ta pigem lootis, et aastaid tema poegi kasvatada aidanud kirjaoskamatu vanatüdruk suudab talle vanaduspäevadel mingil moel seltsi pakkuda.

Oma teise mehe – ja kolmanda poja Antonio isa – Bacilio Giattiniga kohtus Alexandra hingedepäeva missal Santa Teresa kirikus, kus mõlemad lesed lahkunud elukaaslasi mälestasid.

Nagu hiljem selgus, oli doktor Giattini matnud oma naise umbes kaheksa kuud tagasi.

Neljakümne nelja aastasele itaalia juurtega meedikule tundus missal käimine rusuva kohustusena. Kaotusvalu leevendamiseks libistas ta pilgu üle pingiridade, peatudes vaid vagura olemisega nägusatel naistel. Baciliol oli terav silm, mis sõelus Alexandra välja teiste lesknaiste hulgast ning kinnitas tema külge oma ihad ja vaevad.

Paarist riivatust pilgust nende vahel sai kena doktor julgust. Ta kutsus Alexandra õhtusöögile Itaalia restorani, mille omanikuks oli üks tema arvukatest patsientidest. Doktori ja muusikaõpetajanna edaspidised kohtumised leidsid (tavaliselt korra nädalas) aset Bacilio kabinetis, mille ukse ta patsiendiga tegelemise ajaks hoolikalt lukku keeras.

Kuid kolmandat korda käima peale saamine oli viimane, mida Alexandra enda elus veel oodata oleks söandanud. Visiit esimese ettejuhtunud günekoloogi juurde kinnitas, et donja kannab juba kaks kuud rinna all uut ilmakodanikku. See uudis mõjus kui välk selgest taevast. Alexandra tundis, kuidas miski tõusis talle kurku, üle selja jooksid vaheldumisi kuumad ja külmad judinad, süda jättis lööke vahele ja higi kattis ta otsaesise. Veel üks laps – seda poleks ta küll tahtnud.

Hetke istunud ja ennast kogunud, palus Alexandra, et ebameeldiva toimingu eest saadetaks arve dr Giattini aadressile, mis talle pika meenutamise peale lõpuks ka meelde tuli.

Tõsimeelse katoliiklasena ei kujutanud kergelt tüsedusele kalduv Alexandra ette, kuidas ta suudab tekkinud olukorda – abieluväline suguelu ja rasestumine – oma perekonnale ja sugulastele selgitada. Mehhiko kõrgklassi tõekspidamiste järgi ootas teda häbiposti naelutamine. Teisalt (nagu Alexandra oma hingesopis tunnistas) sõltus häbi ja sündsusetus tegelikult vaid rahakoti paksusest ja suhtlusringkonnast – silmakirjalikkust kohtas kõikjal.

Bussiga Bacilio haigla poole sõitnud Alexandra peast käis läbi tuhat ja üks mõtet ning ta tundis, et kuum ja umbne ühissõiduk ei ole tema olukorras parim koht. Talle näis, et enamjaolt lihtsasse töölisklassi kuulunud kaasreisijad piidlesid teda pika ja hävitava pilguga, nagu mõistes, et uhke senjoora oli elanud riivatud elu, mis nüüd valusasti kätte maksis. Alexandra ei tahtnud oksendada, ta tahtis nutta. Ta palus bussijuhil peatuda, et taksoga edasi sõita.

Doktor Giattini kabinetti sisenenud punetavate silmadega Alexandra teatas oma kaassüüdlasele uudise, mis aga ei osutunud Bacilio jaoks kaugeltki peadpööritavaks ega jalustrabavaks. Võis jääda mulje, et mees oli teate üle koguni omamoodi õnnelik. Ta lappas rahulikult edasi oma pabereid, palus, et naine istuks, valas klaasi vett ja ulatas selle võbisevale Alexandrale. Naine jõi lonksu ja pühkis samal ajal teise käega pisaraid.

Bacilio vaikis mõne hetke ning alustas seejärel juttu nagu pühapäevapastor:

„Ma usun, et Jumala silmis ei ole me patused. Ja sinu perekonna nagu ka turumooride arvamus mind ei huvita. Kui tahad last ja minuga abielluda, siis mina olen selleks valmis,“ lausus ta kindlahäälselt ja rahulikult.

Peagi oli Alexandra juba rahunenud. Ta mudis käekoti sanga, heitis pilgu peeglisse ja kohendas mahagonpunaseks värvitud juukseid. Samal ajal oma üsas kasvavale lapsele mõeldes teadis ta, et ta kannab poega, kelle nimeks saab Antonio. Temast saab minu silmarõõm, minu uhkus ja hea katoliiklane – selles oli elu näinud naine kindel.

„Antonio, silmarõõm, palun ära songi toidus! Kasuta ikka nuga ja kahvlit,“ õpetas Alexandra nüüd heldinult oma kullast kallimat pojakest.

„Ja vaata, see naaberlaua härra lehvitas sulle. Tervita teda vastu!“ sosistas ta pojale. Alexandra silmad särasid kelmikalt ning temast õhkus emalikku armastust ja hoolitsust, millest oleks piisanud kogu aguli orbudele jagamiseks.

Suurtest kaarakendest sisse pressiv päike tungis läbi beežide kardinate saali, muutes valguse ja õhu meeldivalt uimaseks ja pehmeks. Türkiissiniste linadega kaetud laudadel särasid kristalsed pokaalid ning hõbedased noad-kahvlid. Soe tuuleiil liugles vaikselt mööda saali, silitades hellalt inimeste palgeid ja sääri.

Antonio tõusis lauast, kohendas pükse, manas naeratuse näole ja astus veiniklaasi põrnitseva mehe poole:

„Härra, minu nimi on Antonio. Minu ema on klaveriõpetaja, minu isa on arst ja meil on kodus koer,“ vuristas ta mehele silma vaadates ja ulatas tervituseks oma väikese käe.

Mehe käsi oli küll suur ja tugev, kuid hoolikalt tehtud maniküürist võis järeldada, et tegemist ei olnud põlluharijaga. Antonio teadis, et madalama klassi inimeste käed on päevitunud ja krobelised. Poiss teadis ka seda, et alamklassi inimesi kättpidi tervitada pole sobilik – peanoogutusest või kergest naeratusest piisab, oli ema talle häid kombeid õpetanud.

Mees naeratas silmakirjalikult, tõstis veiniklaasi suule ja neelas tubli sõõmu punast veini. Salamahti pühkis ta liha söömisest rasvaseks saanud sõrmed püksisääre vastu, jättes põlvedele laotatud salvrätiku puutumata ja puhtaks.

„Pardon,^[1.] proua, et ma teid ehk segan, aga ma ei saa jätta mainimata, et teie poeg on väga intelligentne,“ sõnas härra Alexandrale.

Sel hetkel tundis Alexandra end uhke ja õnneliku emana. Tema patt Jumala ees oli vist lunastatud. Ta noorim poeg, tema lootus ja silmarõõm, oli restoranis istunud härrasmehele muljet avaldanud.

1 Pardon (prantsuse k) – vabandust, luba paludes. [ ↵ ]