Читать книгу Mansfield Park - Jane Austen - Страница 5

Väike tüdruk jättis pika reisi õnnelikult seljataha; Northamptonis võttis teda vastu Mrs Norris, kes võis seetõttu nautida tunnustust olla esimene, kes lapsele tere tulemast ütles, ta sugulaste juurde viis ja nende lahkuse hoolde jättis.

Selleks ajaks oli Fanny Price saanud just kümneaastaseks, ja kuigi esmapilgul ei olnud temas midagi niisugust, mis oleks tema sugulasi köitnud, ei olnud temas ka midagi eemaletõukavat. Oma vanuse kohta oli ta väikest kasvu, jume ilma särata ja välimus üldse ilma mingite märkideta silmapaistvast ilust. Ta oli väga arglik ja kartlik ning tähelepanust kohkunud, aga tema kohmetu ilme ei olnud labane, hääl oli meeldiv ja kui ta rääkis, oli tema nägu ilus. Sir Thomas ja leedi Bertram võtsid ta väga lahkelt vastu ning Sir Thomas, nähes, kui väga ta julgustust vajab, püüdis teda igati lahkelt aidata, aga teda takistas seejuures väga tema range, väärikas olek; seevastu leedi Bertram, kes ei näinud üldse nii palju vaeva ning ütles ühe sõna mehe kümne sõna kohta, paistis tänu oma heatahtlikule naeratusele tüdrukule kohe neist kahest vähem hirmuäratavana.

Noored olid kõik kodus ja võtsid sellest tutvustamistseremooniast oma heatahtlikkuse ja sundimatu käitumisega väga hästi osa, vähemalt pojad, kes oma seitsmeteistkümne ja kuueteistkümne eluaasta ja selle ea kohta pika kasvu juures näisid nende väikesele täditütrele väärikad nagu täiskasvanud mehed. Tüdrukud jätsid pisut kohmetu mulje, sest nad olid nooremad ja tundsid suuremat aukartust isa ees, kes neid selle sündmuse puhul sobimatult pikkade tiraadidega esile tõstis. Aga nad olid seltskondliku eluga kodus küllaltki harjunud ega olnud loomult kartlikud, seepärast kasvas nende enesekindlus täditütre kohmetust nähes ning juba peagi suutsid nad tema nägu ja riietust rahuliku ükskõiksusega silmitseda.

Nad olid tähelepanuväärselt ilus perekond, pojad väga hea välimusega, tütred lausa iludused, ning nad kõik olid head kasvu ja oma vanuse kohta hästi arenenud, nii et nad erinesid väga oma täditütrest nii välimuse kui seltskondliku hoiaku poolest, mille oli andnud neile haridus; keegi ei oleks uskunud, et tüdrukutel on tegelikult nii väike vanusevahe. Noorema tütre ja Fanny vanusevahe oli ainult kaks aastat. Julia Bertram oli ainult kaksteist, Maria temast aasta vanem. Väike külaline tundis ennast nii õnnetuna, nagu üldse võimalik oli. Ta kartis siin kõiki, häbenes ennast ja igatses kodu järele, kust ta oli lahkunud, ei julgenud pilku tõsta ja suutis hädavaevalt rääkida nii, et teda oleks kuuldud ja et ta nutma ei puhkenud. Terve tee Northamptonist siia oli Mrs Norris talle kinnitanud, kui imeliselt suur õnn oli talle kaela langenud, ning öelnud, et ta peab tasuma selle eest äärmise tänulikkuse ja hea käitumisega; tema õnnetut olekut süvendas veelgi teadmine, et ta on halb ja tänamatu, kui ta ei ole õnnelik. Ka pikast reisist tekkinud väsimus ei olnud mingi naljaasi. Asjatud olid Sir Thomase hästimõeldud joviaalsed pöördumised ja Mrs Norrise pealetükkivad manitsused, et ta oleks hea tüdruk; asjata naeratas leedi Bertram ja kutsus ta enda ja mopsi kõrvale sohvale istuma, lohutust ei andnud talle ka karusmarjatordi nägemine; ta suutis sellest vaevalt paar suutäit võtta, enne kui pisarad temast jagu said, ja seepärast saadeti ta lõpuks voodisse, kus halastav uni tema murele lõpu tegi.

„Algus ei ole kuigi paljutõotav,” märkis Mrs Norris, kui Fanny oli toast lahkunud. „Pärast kõike seda, mida ma talle siia sõites rääkisin, lootsin, et ta käitub paremini. Seletasin talle, kui palju oleneb just sellest, missuguse mulje ta kohe alguses oma käitumisega jätab. Jääb loota, et ta ei ole loomult pahur – tema vaene ema oli küllalt jonnakas; aga me peame niisuguse lapse puhul nii mõndagi arvesse võtma, ja ma ei tea, kas see räägib tema vastu, et ta kodust lahkumise pärast nii väga kurvastab, sest kõigi oma puudujääkide juures oli see siiski tema kodu, ja ta ei saa veel aru, kui väga tema elu on paremuse poole muutunud; aga eks igas asjas on tähtis mõõdutunne.”

Läks siiski rohkem aega, kui Mrs Norris oleks lubanud, et lepitada Fannyt Mansfield Parki uudsusega ja eraldamisega inimestest, kellega ta oli harjunud. Tema mure oli suur ja liiga vähe mõistetud teiste poolt, kes oleksid võinud seda leevendada. Keegi ei olnud tema vastu halb, aga keegi ei liigutanud ka sõrmegi, et tema olemist kergemaks muuta.

Koolitööst vaba päev, mis oli antud Mariale ja Juliale selleks, et nad oma noore täditütrega tuttavaks saaksid ja tema meelt lahutaksid, ei edendanud nende sõprust kuigivõrd. Pärast avastust, et Fannyl on ainult kaks särpi ja ta pole kunagi õppinud prantsuse keelt, jäi neil üle teda ainult põlata; ja kui nad taipasid, et Fannyle ei avaldanud eriti mõju duett, mille nad talle lahkelt ette mängisid, ei saanud nad tema heaks muud teha kui kinkida talle suuremeelselt mänguasi, mis neile endile kõige vähem meeldis, ja jätta ta omapead, siirdudes ise oma vabade päevade lemmiktegevuse juurde – kas kunstlilli meisterdama või kuldpabereid raiskama.

Olles kas oma tädilaste läheduses või kaugel nendest, kas koolitoas, elutoas või aias – igal pool tundis Fanny ennas mahajäetuna ja üksildasena. Iga inimene ja koht tekitasid temas hirmu. Ta kartis leedi Bertrami vaikimist ja Sir Thomase ranget ilmet, kõige rohkem aga Mrs Norrise noomitusi. Temast vanemad tädilapsed solvasid teda arutlustega tema väikese kasvu kohta ja pilkasid tema arglikkust. Miss Lee avaldas imestust tema harimatuse kohta, teenrid irvitasid tema riideid nähes; ja kui nendele solvamistele lisandusid veel mälestused vendadest ja õdedest, kelle hulgas tal oli alati olnud tähtis koht mängukaaslase, juhendaja ja teiste eest hoolitsejana, siis haaras tema väikest südant kohutav masendus.

Maja suurus avaldas talle mõju, kuid ei pakkunud lohutust. Toad olid liiga suured, et nendes vabalt liikuda; ta kartis iga asja pärast, mida ta puudutas, et see võib katki minna. Ta hiilis ringi pidevas hirmus ja pages tihti oma kambrisse, kus ta võis voli pärast nutta. Ja väike tüdruk, kellest õhtuti pärast tema elutoast lahkumist räägiti lootuses, et ta tunnetab juba oma eriliselt õnnelikku saatust, lõpetas oma iga päeva mured sellega, et nuttis ennast magama. Niiviisi möödus nädal ja miski tema vaiksest, ükskõiksest olekust ei reetnud tema ahastust, aga ühel hommikul leidis noorem tädipoeg Edmund ta pööningutrepil nutmast.

„Kallis väike täditütar,” ütles hea iseloomuga Edmund väga lahkelt, „mis on juhtunud?” Ta istus Fanny kõrvale ja nägi suurt vaeva, et tüdruk saaks üle häbitundest, et teda selles olukorras üllatati, ja palus tal kõik südame pealt ära rääkida. Kas ta on haige? Või vihastas keegi tema peale? Või läks tülli Maria ja Juliaga? Või on õppetükkides midagi niisugust, millest ta aru ei saa ja mida Edmund talle seletada võiks? Kas ta tahaks midagi, mida Edmund võiks talle tuua või teha? Hulk aega ei tulnud mingit vastust peale „Ei, ei, pole vaja, ei, aitäh,” aga Edmund ei jätnud järele; vaevalt oli ta viinud jutu Fanny kodule, kui ägenenud nuuksumine reetis talle muretsemise põhjuse. Ta püüdis tüdrukut lohutada.

„Sul on kahju, et pidid ema juurest ära tulema, kallis väike Fanny,” ütles Edmund, „ja see näitab, et sa oled hea tüdruk; aga sa pead meeles pidama, et elad sugulaste ja sõprade juures, kes kõik sind armastavad ja soovivad, et sa õnnelik oleksid. Lähme parki jalutama, räägi mulle oma vendadest ja õdedest.”

Täpsemalt uurides sai ta teada, et kuigi Fannyle olid armsad kõik tema vennad ja õed, oli nende hulgas siiski üks, kellele ta enamasti mõtles. See oli William, kellest ta rääkis kõige rohkem ja keda ta väga näha igatses. William oli vanim laps, üks aasta Fannyst vanem, tema alatine kaaslane ja sõber ning eestkostja ema juures (kelle lemmik ta oli) igas mures. William ei tahtnud, et Fanny ära läheb, ta ütles õele, et hakkab tema järele suurt puudust tundma. „Aga küllap William kirjutab sulle.” Jah, ta oli lubanud kirjutada, aga öelnud siiski, et Fanny talle esimesena kirja saadaks. „Ja millal sa seda teed?” Fanny pea vajus longu ning ta vastas kõhklevalt, et ta ei tea, sest tal pole paberit.

„Kui see on su ainus mure, siis mina annan sulle paberi ja kõik muu, sa võid kirjutada, millal tahad. Kas see rõõmustab sind, kui saad Williamile kirjutada?”

„Jaa, väga.”

„Teeme selle siis kohe ära. Tule koos minuga hommikusöögituppa, me leiame sealt kõik, mis vaja. Seal ei sega meid keegi.”

„Aga tädipoeg, kas see kiri ka posti pannakse?”

„Jah, jäta see minu hooleks, sinu kiri saadetakse ära koos teiste kirjadega. Ja William ei pea selle eest mitte midagi maksma, sest see läheb sinu onu poolt frankeeritud ümbrikus.”

„Onu!” kordas Fanny hirmunud ilmel.

„Jah, kui su kiri on kirjutatud, siis ma viin selle isa kätte, et ta selle frankeeriks.”

Fanny pidas seda julgeks ettevõtmiseks, aga ei avaldanud enam vastupanu. Nad läksid koos hommikusöögituppa, kus Edmund otsis välja paberi ja joonis selle ära nii heatahtlikult, nagu ka Fanny vend oleks teinud, arvatavasti ainult pisut täpsemalt. Ta istus terve selle aja, kui Fanny kirjutas, tema kõrval ja abistas teda, kui vaja, sulenoaga või õigekirjaga, sest mõlemat abi oli vaja. Nendele tähelepanuavaldustele, mida Fanny nii sügavalt tunnetas, lisandus sõbralikkus tema venna vastu, mis rõõmustas Fannyt kõige rohkem. Edmund kirjutas oma käega tervituse tädipoeg Williamile ja saatis talle koos kirjaga pool ginit. Fanny oli nii ärevil, et ei suutnud oma tundeid väljendada; aga tema nägu ja mõned kohmetud sõnad väljendasid tema tänulikkust ja rõõmu ning tädipoeg avastas, et ta on üsna huvitav olevus. Edmund rääkis temaga veelgi, ja kõigest, mida Fanny ütles, võis aru saada, et tal on armastav süda ja kindel soov kõike õigesti teha. Fanny suur pelglikkus ja peen tundlikkus oma olukorra suhtes äratasid Edmundis soovi temaga ka edaspidi tegelda. Ta polnud Fannyt kordagi teadlikult solvanud, aga nüüd taipas ta, et tüdruk vajab suuremat lahkust. Ta püüdis kõigepealt kaotada tema hirmu teiste majaliste ees ning andis talle rohkesti head nõu, kuidas Maria ja Juliaga mängida ning olla nii rõõmus kui võimalik.

Sellest päevast peale hakkas Fanny enesetunne paranema. Ta tundis, et tal on sõber, ja tädipoeg Edmundi lahkus aitas tal ka teistega paremini suhelda. Maja ei ei tundunud talle enam nii võõras ning selle elanikud nii hirmuäratavad, ja kui nende hulgas olidki mõned, keda ta ikka veel kartis, siis õppis ta vähemalt nende käitumislaadi paremini tundma ja ennast sellega kohandama. Väikesed kohmakused ja saamatused, mis esialgu olid valmistanud ebameeldivaid hetki kõigile ja kõige rohkem temale endale, kadusid iseenesest, ja ta ei kartnud enam, kui pidi onu ette ilmuma, ka ei pannud tädi Norrise hääl teda enam nii väga võpatama. Täditütardele sai temast ajapikku vastuvõetav kaaslane. Kuigi ta ei küündinud oma vanuselt ega tugevuselt nende tasemeni ning ei suutnud seetõttu nendega kõike kaasa teha, oli olemas siiski mänge, kus oli vaja ka kolmandat, eriti kui see kolmas oli järeleandliku, alistuva iseloomuga, nii et kui tädi Norris Fanny pahategude järele päris või vend Edmund tema õiguste eest välja astus, kinnitasid tüdrukud, et „Fanny on päris tore tüdruk”.

Edmund ise oli kogu aja muutumatult hea ja Tomilt polnud tal vaja taluda midagi enamat kui nalju, mida üks seitsmeteistkümneaastane noor mees kümneaastase lapsega harrastab. Ta oli just parajasti ellu astumas ning pulbitses elurõõmust, tal oli vanimale pojale kohane hoiak, kes tunneb, et ta on sündinud ainult selleks, et raha kulutada ja elu nautida. Väikese täditütre lahke kohtlemine vastas täiesti tema seisundile ja õigustele: ta tegi Fannyle ilusaid kingitusi, aga samal ajal naeris tema üle.

Mida rohkem Fanny välimus ja käitumine paranesid, seda suurema rahuloluga silmitsesid Sir Thomas ja Mrs Norris oma töö vilja; peagi jõudsid nad otsusele, et kuigi Fannyt ei saa targaks pidada, on tal meeldiv iseloom ning ilmselt ei valmista ta nendele enam kuigi palju tüli. Nende madalat arvamust Fanny kohta jagasid ka teised. Fanny oskas lugeda, kirjutada ja käsitööd teha, aga midagi muud polnud talle õpetatud; tädilapsed pidasid teda hämmastavalt rumalaks, sest ta ei teadnud midagi paljudest asjadest, mis nendele olid juba ammu tuttavad, ning esimesel kahel või kolmel nädalal tulid nad alailma elutuppa uute teadetega Fanny ignorantsuse kohta. „Kallis mamma, mõtle vaid – ta ei suuda Euroopa kaarti kokku panna!”^[1.] Või: „Ta ei oska nimetada Venemaa kõige tähtsamaid jõgesid!” Või: „Ta pole Väike-Aasiast üldse midagi kuulnud!” Või: „Ta ei oska vahet teha akvarellide ja pastellide vahel! Kui imelik! Kas sa oled kunagi midagi nii tobedat kuulnud?”

„Kullakene,” vastas sel puhul peenetundeline tädi, „see on muidugi väga halb, aga sa ei saa ju loota, et kõik on nii andekad ja nii kiired õppima nagu teie.”

„Aga tädi, ta on tõesti rumal! Tead, me küsisime talt eile õhtul, missugust teed mööda ta sõidaks Iirimaale, ja tema vastas, et ta läheks sinna Wighti saare kaudu. Ta teab ainult Wighti saart ja nimetab seda Saareks, nagu poleks maailmas peale selle üldse teisi saari. Minul oleks olnud küll väga häbi, kui ma poleks juba palju nooremana kui tema praegu, teadnud neid asju, millest tema ei tea midagi. Ma ei mäletagi niisugust aega, kui ma ei teadnud kõike seda, millest temal pole aimugi. Kui ammu see juba oli, tädi, kui me õppisime Inglise kuningate elulugusid kronoloogilises järjekorras koos nende trooniletuleku kuupäevade ning tähtsamate sündmustega nende valitsemise ajal!”

„Jah,” vastas tema õde, „ja Rooma keisreid kuni Severuseni välja, peale selle suure osa paganlikust mütoloogiast ja kõiki metalle, poolmetalle, planeete ja väljapaistvaid filosoofe.”

„Kõik on õige, kullakesed, aga teid on õnnistatud imelise mäluga, teie vaesel täditütrel pole seda aga ollagi. Nii nagu paljud asjad, nii on ka mälud väga erinevad, seepärast peate te seda ka oma täditütre puhul arvesse võtma ja talle selle puudujäägi pärast kaasa tundma. Ja pidage meeles: kuna te olete nii arenenud ja targad, siis peate olema tagasihoidlikud, sest kuigi te teate küll juba paljusid asju, on teil veel väga palju õppida.”

„Jaa, ma tean, kuni ma seitseteist saan. Aga ma pean sulle veel midagi Fannyst rääkima, see on nii tobe ja veider. Kas tead, ta ütles, et ta ei taha õppida muusikat ega joonistamist.”

„Jah, kullake, see on temast tõesti väga rumal ja näitab suurt andekuse ja auahnuse puudust. Aga ma ei tea, võib-olla kõike arvesse võttes on see isegi parem, et see nii on, sest kuigi te teate (ma olen teile seda öelnud), et teie isa ja ema on nii head ja kasvatavad teda koos teiega, pole ju üldse vaja, et ta nii hea hariduse saaks nagu teie. Vastupidi – oleks hoopis parem, kui ta teist erineks.”

Niisugused olid nõuanded, millega Mrs Norris aitas kujundada oma õetütarde meelelaadi, ja pole midagi imestada, et nende paljutõotavate annete ja varase informeerituse juures jäi neil puudu vähem levinud omadustest nagu enesetunnetus, suuremeelsus ja tagasihoidlikkus. Nendes kujundati suurepäraselt välja kõik peale nende loomuse. Sir Thomas ei teadnud sellest puudusest midagi, sest kuigi ta oli tõesti hoolitsev isa, ei osanud ta oma õrnust välja näidata, ja tema vaoshoitud käitumismaneer surus maha kõik tüdrukute tundepuhangud.

Leedi Bertram ei pööranud oma tütarde kasvatamisele üldse tähelepanu. Tal polnud selleks aega. Ta oli naine, kes veetis oma päevi ilusasti riietatuna sohval istudes ja mingit lõputut käsitööd tehes, mis polnud ilus ega ka vajalik. Ta mõtles rohkem oma mopsile kui lastele, oli nende suhtes aga väga kannatlik, nii kaua kui nad tema mugavusi ei häirinud. Ta laskis ennast igas asjas juhtida Sir Thomasel, igapäevaelu vähemtähtsates küsimustes aga oma õel. Kui tal oleks ka tütarde kasvatamiseks rohkem aega olnud, oleks ta seda arvatavasti tarbetuks pidanud, sest nende eest hoolitsesid guvernant ja asjatundlikud õpetajad ning nendel polnud muud midagi vaja. Mis Fanny arvatavasse rumalusse õppetundides puutus, siis tavatses ta öelda, et mõned inimesed lihtsalt on rumalad ja Fanny peab rohkem vaeva nägema; leedi Bertram ei teadnud, mida võiks veel teha, ning lisas tavaliselt: peale rumaluse pole tal sellele vaesele väikesele olendile midagi ette heita. Ta oli alati nii kuulekas ja nobe, kui oli vaja kellelegi midagi teatada või midagi tuua, mida tal teha paluti.

Nii elas Fanny koos kõigi oma vigadega nagu harimatus ja kartlikkus Mansfield Parki ellu sisse, õppis oma endist kiindumust kodumajja suures osas oma uude kodusse üle kandma ning kasvas mitte just õnnetuna oma tädilaste kõrval üles. Maria ja Julia ei olnud tema vastu lausa pahatahtlikud ja kuigi nad käitusid tema suhtes sageli üleolevalt, arvas ta endast liiga vähe, et ennast solvatuna tunda.

Umbes sellel ajal, kui Fanny Bertramite perekonda tuli, loobus leedi Bertram oma pisut kehva tervise ja suurel määral ka laiskuse tõttu majast Londonis, kus ta oli tavatsenud igal aastal kevadkuudel elada, ning jäi päriselt maale, jättes Sir Thomase hooleks kohusetäitmise parlamendis, hoolimata sellest, missuguseid ebamugavusi tema äraolek Sir Thomasele juurde tooks või hoopis vähendaks. Maal jätkasid Maria ja Julia oma mäluharjutusi ja duettide mängimist ning neist kasvasid sihvakad ja naiselikud naised. Nende isa nägi rahuldustundega, et nende välimus, käitumine ja haridus vastavad täiesti tema ootustele. Tema vanim poeg oli hooletu ja pillaja ning oli talle juba palju muret teinud, aga teised lapsed tõotasid talle ainult head. Ta tundis, et nii kaua kui tema tütred Bertami nime kannavad, annavad nad sellele uut sära, ja ta lootis, et sellest loobumise korral astuvad nad ka seisusekohasesse abiellu. Edmundi iseloom, tema terane mõistus ja ausameelsus andsid lootust, et ta hakkab elama kasulikku, auväärset ja õnnelikku elu. Temast pidi sama vaimulik.

Keset kõiki neid muresid ja rõõme, mida tema enda lapsed talle valmistasid, ei unustanud Sir Thomas Mrs Price’i lapsi. Ta toetas teda heldelt poegade koolitamisel ja nende elukutse valimisel, kui nad olid juba küllalt vanad, et seda teha. Ja kuigi Fanny oli peaaegu täiesti oma perest eraldatud, tundis ta iga kord suurt rahuldust, kui ta kuulis onu headusest oma vendade suhtes või soodsast pöördest nende olukorras või käitumises. Ühel korral, ainult ühel korral paljude aastate jooksul, oli Fannyl õnn olla koos Williamiga. Teisi ei näinud ta üldse; paistis, et keegi ei mõtle üldse enam sellele, et ta veel kunagi nende hulka tagasi läheks, isegi mitte külla, ja näis, et ka kodus ei tahtnud keegi teda tagasi. Aga William oli otsustanud juba varsti pärast Fanny lahkumist, et ta läheb merele, ning ta kutsuti Northamptonshire’isse, et ta veedaks nädala koos õega, enne kui ta merele läheb. Võib juba ette kujutada nende südamlikku kohtumist ja suurt rõõmu koosolemisest, nende koos veedetud õnnelikke tunde ja tõsise arutluse hetki, niisamuti venna suurt rõõmu, kui ta tulevikule mõtles, tema säravat meeleolu kuni viimase silmapilguni ja õe õnnetut olekut, kui ta lõpuks läinud oli. Õnneks sattus venna külaskäik jõuluvaheajale ning Fanny leidis lohutust vestlustest tädipoeg Edmundiga, kes rääkis talle nii toredasti sellest, mida Williami elukutse tulevikus kaasa toob ja kelleks ta saab, et Fanny hakkas pikapeale aru saama: nende lahusolek on vajalik. Edmundi sõprus ei jätnud teda kunagi hätta; tema lahkumine Etonist ja üleminek Oxfordi ei muutnud tema lahket olekut ning andis võimaluse seda sagedamini näidata. Rõhutamata kunagi, et ta teeb tema heaks rohkem kui teised pereliikmed, või kartmata, et ta teeb liiga palju, astus ta alati Fanny huvide eest välja ning oli peenetundeline tema tunnete suhtes. Ta püüdis veenda teisi Fanny heades omadustes ja aidata Fannyl üle saada kartlikkusest, mis takistas nende omaduste selgemat ilmnemist. Edmund andis talle nõu, lohutas ja julgustas teda.

Kuna kõik teised tundsid tema vastu vähe huvi, siis polnud Edmundi kui ainsa inimese toetusest küllalt abi, aga ometi olid tema lahkuseavaldused Fanny vaimu avardamises ja selle nautimises väga tähtsad. Ta teadis, et Fanny on tark, kiire taibu ja praktilise mõistusega ning et talle meeldib lugeda, mis õigesti juhituna võib juba iseenesest väga hariv olla. Miss Lee õpetas talle prantsuse keelt ja laskis tal iga päev ajaloo õppetükke ette lugeda, aga Edmund soovitas talle raamatuid, mis pakuksid talle huvi vabal ajal, arendas tema maitset ja suunas tema arvamusi loetust. Alles tema abil muutus lugemine Fannyle kasulikuks tegevuseks, Edmund vestles temaga loetust ja muutis mõistliku kiituse abil raamatu Fannyle kütkestavaks. Vastutasuks selle abi eest armastas Fanny teda rohkem kui kedagi teist maailmas, välja arvatud William; ta jagas oma südant nende kahe vahel.

1 Tol ajal laste õpetamisel sageli kasutatud õppeülesanne: kaardist lõigati välja riikide kontuurid ja pandi need siis uuesti kokku. [ ↵ ]