Читать книгу Layla - Jari Tervo - Страница 5

Koni kustutades nägi Helena, et baarileti äärde ilmunud klient jõi kohvi. Mees noogutas talle.

Helena kõndis üle suitsuruumi kõminast pisut kõikuva põranda leti juurde ja tellis õlle, mille baarmen alles pärast mõttepausi klaasi lasi. Helena vaatas paluvalt kohvitavat meest, aga see hakkas õhtulehte sirvima. Helena ohkas ja koukis taskust mõned eilsed mündid. Nad liikusid plaadimasina kõrval asuvasse puidust looži.

„Mekib vist hästi,” ütles mees.

„Ma keerasin oma tööintervjuu tuksi,” ütles Helena.

Mees ütles, et ta nimi on Armonlahti, naise nimi teda ei huvitanud. Kolm teksades habemikku astusid leti juurde ja kirusid pakast. Üks neist oli saanud ilutulestikuga vastu põske. Hommikustes uudistes räägiti, et eile öösel vigastas oma silmnägu viis uusaastapaugutajat.

Baarmen lasi tellimust küsimata meestele õlut. Korraga meenus Helenale, et ta oli ennast telefonis tutvustanud. Armonlahti jättis pärast meenutamist kohe mehelikuma mulje.

„Kust sa mu numbri said?” küsis Armonlahti.

„Peldiku seinalt, sa pidavat hästi lakkuma,” ütles Helena.

Armonlahti tõusis oma pingilt. Helena haaras mehe karvasest randmest ja palus tal jääda.

Helena märkas, et mees kuuletub ta pilgule, mitte haardele.

„Irkku rääkis sust.”

„Ei tunne sellist eite.”

„Savolaise Irkku, Silja peal koristaja, naerab kõva ja käheda häälega. Tegi sulle tööd.”

„Kus?”

„Arthuris. Suure persega.”

Armonlahti kurtis, et tema juurde võtsid tüdrukud järjekorda. Tema ei pidanud kedagi leidma, teda otsiti, nagu nüüd Helenagi tegi. Armonlahti väitis märkavat, et Helena pole just värske üliõpilane.

Armonlahti meelest ei sobinud tema töötajatele viinaga sehkendamine, klientidele õlleuimas naised ei meeldinud. Helena neelas solvangud sakusmendiks alla. Ta ütles, et tal läheb tööd vaja ja kui seda saada on, hakkaks ta meeleldi kohe pihta. Tal oli alkoprobleem jah, ta tunnistas seda täitsa vabalt, aga tal olid nelja- või viiepäevased tsüklid. Pärast seda asus ta jälle palveränduri teekonnale. Tema endine mees ei suutnud sellega kuidagi kohaneda.

Armonlahti tõstis käed üles. Praegu jõudis temani liiga palju infot. Tema tahtis vaid äri ajada. If possible. Kindlasti ei oodanud ta kutset Helena laste lõpupidudele.

„Mul on ainult üks laps.”

Armonlahti ohkas kumedalt ja ootas, kuni ohe haihtus.

„Sellest asjast ei tule küll midagi välja. Voolmed ja mis seal kõik on. Oksepritsmetega kaetud top. Üksainus tööluus.”

„Ma jäin hooldusõigusest ilma.”

Helena näitas Armonlahtile kortsunud Smarti pakki ja tõusis püsti. Suitsuruumist tagasi tulles mõistis ta Armonlahti näoilmest, et mees ei pannud talle tema alkoholismi ega litsitöö otsinguid pahaks. Kohus ei pidanud teda sobivaks emaks. See kukutas ta Armonlahti silmis põhjakihti. Suteka silmis. Lapse hooldusõigust ei antud vaid ühele sajast lahutatud emast. See üksainus on sel juhul vaimse puudega. Ilma ainsa lapse hooldusõiguseta ema jaoks polnud isegi eraldi sõna.

Või oli küll: libu.

Armonlahti ohkas ja Helena teadis, et mees jätab ta maha. Meestest kiirgas siis külma nagu jaanuaripäiksest. Helena võttis kergelt Armonlahti lõuast kinni ja sundis teda endale otsa vaatama.

„Sa ei pea kahetsema, Armonlahti. Mul on cum laude. Kuue aasta eest sain.”

„Selle töö jaoks läheb vaja teisi kehaosi.”

Helena tõusis ja tõi viimaste sentide eest Armonlahtile kohvi. Too jõi ja Helena rääkis tassitäie saateks kõigest, mida ta litsitööst teadis. Asenditest ja kontsakingadest ja võrksukkadest ja häälitsemisest.

Endalegi märkamatult painutas Armonlahti lusika kõveraks. Ta ütles, et sai korraga aru, et Helena ei teadnud sellest ametist ööd ega mütsi. Kliendid hindasid eelkõige asjalikkust. Nad rahuldusid vähesega. Nad olid soome mehed.

Helena kaitses ennast, sest just soome meeste osas oli tal vähemalt laudatur. Ta õppis paar aastat Tehnikaülikoolis. Tehniliselt võttes on ta ikka veel tudeng. Ta on siinsamas kõrtsus müünud volbripäeva lehti5, taludes kobavaid vesivillidega sõrmi. Viin paneb huuled pragunema. Kui joodik paneb suitsu nimetissõrme ja keskmise sõrme vahele, et seda suust välja tõmmata, ei tule suits kuivade huulte küljest lahti, aga sõrmed liiguvad, kuni sõrmeotstesse tekivad vesivillid.

Tundus, justkui ta oleks kaubelnud Julkkuga oma eelmises elus.

Armonlahti käskis Helenal kaks asja ära unustada. Selles ametis ei satu ta kokku südamliku, impotentse härrasmehega, kes tahaks temaga tema silmade pärast abielluda. Teiseks: pool tundi või terve tunni litsi käest hoidvaid ja oma elu sõlmpunktidest meelisklevaid mehi kohtab ainult filmides. North State’i maitsega ja ravikindlustuskaardiga mehed ei tule litsi juurde psühhiaatri vastuvõtule, nad tulevad litsi juurde nikku saama.

Helena noogutas, sest tundus, et temalt oodati seda.

Armonlahti tuletas meelde, et prostitutsioon on Soomes legaalne tegevus, nii et seadust Helena ei rikuks. Seaduses oli siiski üks apsakas. Kui Armonlahti annaks Helenale sugukõlvatuste praktiseerimiseks toa, tõlgendataks seda seaduserikkumisena. Aga nagu kõikide kuritegude puhul, muutuks see kuriteoks alles siis, kui sellega vahele jäädaks.

Armonlahti selgitas asja praktilist külge. Leping sõlmitakse nädalaks või paariks korraga. Tööaeg kestab hommikul üheksast õhtul kümneni. Iga päev. Armonlahti tasub korteriüüri, telefonikaardi ja Sihteeriopisto6 kohvipausikülgedele riputatud netikuulutuse. Need kulud jääb Helena Armonlahtile võlgu. Oma võla maksab ta kinni tööga. Selline on valdkonna praktika.

Armonlahti käskis Helenal nõuda klientidelt poole tunni eest seitse või kaheksa kümpat, terve tunni eest oli tariif saja kahekümnest saja neljakümneni. Tehakse seda, mida klient tahab. Seadmata ohtu elu ja tervist. Põlved võib siiski ära hõõruda. Õieti ei olegi seda võimalik vältida. Armonlahti võtab iga kliendi pealt Helena käest nelikümmend kuni kuuskümmend eurot. Ühes korteris töötab kolm litsi, igaüks oma toas. Niikaua, kuni Helena teeb tööd Armonlahtile, võib ta magada oma töötoas.

„Ma peaksin selle kõik üles kirjutama.”

„Sa ei kirjuta üles mitte midagi ega mitte kuhugi. Selge?”

„Pole vaja karjuda.”

„Kui meil tekivad rajalt maha võetud klientide arvu osas eriarvamused, siis minu seisukoht jääb peale. Meie lepingulisi tülisid ei lahenda Helsingi maakohus. Nii et parem oleks tööd teha ja mitte inspiratsiooni oodata. Seda ei tulegi.”

„Mul pole praegu pleissi … kas sa ei saaks …”

„Leia ise endale pleiss. Võid tuleval ööl kas või mõne tuttava juures pisut harjutada. Helista hommikul või unusta kogu värk ära. Muide, minu juures pole olnud mingit Savolaise Irkku nimelist litsi.”

„Ei ole jah. Tema sõbrants oli.”

„Lepime kokku, et see oli viimane kord, kui sa mulle valetasid.”

Helena vaatas aknast, kuidas Armonlahti läks piki Helsinginkatu jäist kõnniteed. Ta soovis, et mees libastuks.

Pooleldi tuttav meremees määris talle õlut kaela ja kuuldes eitavat vastust, muutis ta pakkumise tuima ilmega persesaatmiseks.

Restorani uksel pani Helena oma villase mantli nööbid pakase eest kinni: ta tahtis oma poega tagasi.