Читать книгу Kutsuge ämmaemand. Tõsilugu 1950ndate East Endist - Jennifer Worth - Страница 8

Miks ma seda tööd üldse tegema hakkasin? Ma pidin olema hull. Oli ometigi kümneid võimalusi – olla modell, töötada stjuardessina. Variandid käisid peast läbi, kõik ahvatlevad, hästi tasustatud ametid. Ainult idioot võis otsustada halastajaõeks hakata. Pealegi veel ämmaemandaks...

Pool kolm öösel! Vaevaga ajan uniselt enesele vormiriided selga. Vaid kolm tundi magamist pärast seitsmeteistkümnetunnist tööpäeva. Kes teeks niisugust tööd? Väljas on lõikavalt külm ja sajab. Nonnatuse maja on juba isegi külm ja rattakuur veelgi külmem. Harjunult sätin sünnitusabikoti rattale ja lükkan selle inimtühjale tänavale.

Ümber nurga, Leyland Streeti mööda, üle East India Dock Roadi, ja varsti ongi Isle of Dogs. Vihm on mind üles äratanud ja ühtsoodu pedaalide sõtkumine rahustab meeli. Mis ajas mind meditsiiniõeks hakkama? Mõtted vilksavad viie või kuue aasta taha. Kindlasti polnud kutsumuse tunnet, põletavat igatsust ravida haigeid, mida õed peaksid tundma. Mis see siis oli? Kindlasti murtud süda, vajadus minema pääseda, väljakutse, seksikas vormiriietus mansettide ja kroogetega, taljes vöökoht ja kena mütsike. Olid need põhjuseks? Ma ei oska öelda.

„Mis puudutab seksikat vormi, siis see on nali,” mõtlen oma tumesinises vihmamantlis ja silmini tõmmatud mütsis läbi vihma vändates. Tõesti seksikas.

Ületan esimese silla, mis tõkestab juurdepääsu kuivdokkidele. Päev läbi käib seal elu ja melu, kui suuri aluseid lossitakse ja lastitakse. Tuhanded mehed – lossijad, stividorid, autojuhid ning lootsid, meremehed, montöörid, kraanajuhid – kõik rühmavad lakkamatult. Praegu on dokkides vaikne, ainus heli tekib vee liikumisest. On kottpime.

Möödun üürikorteritest, kus magavad lugematud tuhanded, võib-olla nelja-viiekesi voodis, oma kahetoalistes korterites. Kaks tuba kümne- või kaheteistkümnelapselise pere kohta. Kuidas nad hakkama saavad?

Väntan kõigest väest edasi, et jõuda oma patsiendi juurde. Paar politseinikku viipavad ja hõikavad tervituseks; inimlik kontakt tõstab mu tuju. Meditsiiniõdedel ja politseinikel on tihe vaimne kontakt, eriti East Endis. „Huvitav,” mõtlen ma, „et nad käivad alati paarikaupa, et teineteist kaitsta.” Politseinikku ei näe naljalt üksinda. Aga õed ja ämmaemandad on alati üksinda, olgu jalgsi või jalgrattal. Meid ei tülitata. Ka kõige tahumatum ja jõhkram sadamatööline peab piirkonna ämmaemandast nii sügavalt lugu, tunneb koguni aukartust, et me võime, olgu ööl või päeval, minna hirmu tundmata ükskõik kuhu.

Minu ees on valgustamata tänav. Saarel on katkematud, kitsad tänavad, mis on risti-rästi, igaühe ääres tuhandeid ridaelamuid. Tänaval on oma romantiline võlu, sest alati on kosta jõe voolamist.

Varsti keeran West Ferry Roadilt kõrvaltänavale. Minu patsiendi maja on kohe näha – see on ainus valgustatud elamu.

Paistab, et sees ootab naisteesindus, et mind tervitada. Patsiendi ema, vanaema (või olid need kaks vanaema?), kaks või kolm tädi, õed, sõbrannad, naaber. „Õnneks pole proua Jenkinsit seekord kohal,” mõtlen ma.

Kuhugi selle naisteväe taha peidab end üksildane mees, kogu selle ärevuse põhjustaja. Mul on selles olukorras meestest alati kahju. Nad on kuidagi nii kõrvalised.

Naiste hääled ja sädistamine matab mu enda alla.

„Kuidas sinul läheb, kullake? Sa jõudsid nüüd küll väga kiiresti kohale.”

„Anna oma palitu ja müts minu kätte.”

„Vastik öö. Tule siia ja soojenda ennast.”

„Kas üks tass teed kuluks ära? See rahustab, on ju nõnda, kullake?”

„Ta on ülakorrusel, kuhu ta sinust jäi. Valud on iga viie minuti tagant. Magab sinu minekust peale, keskööst saadik. Siis ärkas, kahe paiku, valu läks hullemaks ja tihedamaks, nõnda me siis mõtlesime, et peab ämmaemanda kutsuma, on ju nõnda, emps?”

Ema nõustub ja seletab autoriteetselt:

„Ajasime vee soojaks, siin on puhtad rätikud, tuli on pliidi all, kõik on tite jaoks valmis ja ootamas.”

Ma pole kunagi saanud pikalt rääkida ja niisuguses olukorras polegi vaja. Annan oma mantli ja mütsi nende kätte, kuid keeldun teest, sest kogemus on mulle õpetanud, et üldiselt hakkab mulle paplitee vastu: piisavalt kange, et aeda tõrvata, kui seda mitu tundi tõmmata lasta, ja maitsestatud magusa kondenspiimaga.

Mul on hea meel, et olin Murieli raseerinud eelmisel päeval, kui oli piisavalt valge, et poleks ohtu talle sisse lõigata. Samal ajal olin teinud ka vajaliku klistiiri^[1.]. See töö ei meeldi mulle, nii et õnneks on see möödas, pealegi, kes tahaks poolt liitrit seebiveeklistiiri (eriti kui majas puudub tualettruum) kogu sellest tuleneva segaduse ja haisuga kell pool kolm öösel?

Ma lähen ülakorrusele Murieli, kahekümne viie aastase prullaka naise juurde, kes sünnitab oma neljandat last. Latern heidab tuppa pehmet sooja valgust. Kaminatuli praksub ägedalt, kuumus on peaaegu lämmatav. Kiire pilk ütleb mulle, et Muriel läheneb sünnituse teisele perioodile – higistamine, kerge hingeldamine, kummaline sissepoole pilk, mis tekib naisel sel ajal, kui ta keskendab kogu vaimse ja füüsilise jõu oma kehale ja imele, mis sünnib. Ta ei ütle mitte midagi, lihtsalt pigistab mu kätt ning naeratab murelikult. Lahkusin tema juurest kolme tunni eest, sünnituse esimeses perioodis. Ta vaevles terve päeva ebatuhudes ja oli väga väsinud, andsin talle kümne ajal õhtul kloraalhüdraati^[2.], lootes, et ta magab kogu öö ning ärkab hommikul kosunult. See polnud aidanud. Kas tuhudega läheb üldse kunagi nii, nagu me tahame?

Ma pean olema kindel, kui kaugel ta sünnitamisega on, nii et valmistun vaginaalseks läbivaatuseks. Kuni ma end puhastan, algab järgmine valuhoog – on näha, kuidas see tugevneb, kuni paistab, et vaesekese ihu rebeneb katki. Arvatakse, et tuhude haripunktis tekitab emaka kokkutõmbumine samasugust survet nagu metroorongi uste sulgumine. Usun seda, kui vaatan Murieli sünnitusvalusid. Ema ja õde istuvad tema juures. Ta klammerdub sõnatult nende külge, ahmides agoonias õhku, kõrist pääseb valla hingetu oie, kuni valu möödub, siis vajub ta nõrkenult tagasi, et koguda jõudu järgmiseks kontraktsiooniks^[3.].

Ma panen kätte kindad ja õlitan kätt. Palun Murielil põlved üles tõsta, sest tahan teda läbi vaadata. Ta teab täpselt, mida ma tegema hakkan ja miks. Panen steriilse lina talle istmiku alla ja libistan kaks sõrme vagiinasse. Pea on alla vajunud, eesmine asend, ainult kitsas emakakaelaserv on jäänud, aga veed pole veel ära tulnud. Ma kuulan loote südant, stabiilne 130. Väga hea. See on kõik, mida ma teadma pean. Ütlen talle, et kõik on normaalne ja enam pole palju jäänud. Siis algab järgmine valuhoog ning kõik sõnad ja tegevused tuleb tohutult intensiivse valu tõttu edasi lükata.

Pidin aluse valmis panema. Kummutipealne oli varem tühjaks tehtud, et saada tööpinda. Panin valmis käärid, nabaväädiklemmid, plaastri, lootestetoskoobi, neerukausid^[4.], marli ja vatitampoonid, arteriklemmid. Kõike ei lähegi vaja, aga igaks juhuks peab kogu varustus olema kergesti kaasaskantav nii rattal kui ka üles-alla mööda kortermajade treppe ja palkoneid liikudes.Voodi oli ette valmistatud. Me olime andnud sünnituspaki, millel mees nädal või kaks enne sünnitust järel käis. See sisaldas rasedapatju, suuri imavaid linu, mis visatakse minema, ja mitteimavat jõupaberit. See jõupaber näeb välja jaburalt vanamoodne, kuid on äärmiselt tõhus. See katab kogu voodi, sellele saab panna kõik imavad padjad ja linad, ning pärast sünnitust saab kõik kokku keerata ja ära põletada.

Lapse voodi on valmis. Olemas on suur pesukauss ja allkorrusel aetakse gallonite kaupa vett kuumaks. Majas ei tule kraanist sooja vett ja ma imestan, kuidas küll hakkama saadi, kui vett üldse polnud. Väljast vee toomine ja keemaajamine pidi öö otsa aega võtma. Millel? Köögipliidil, millel pidi kogu aeg tuld all hoidma, kas söega, kui seda saadi enesele võimaldada, või kui mitte, siis ajupuudega.

Aga mul ei ole aega istuda ja mõtiskleda. Mõnikord tuleb tuhudega oodata öö otsa, ent miski ütleb mulle, et sellega siin läheb teisiti. Valu tugevus ja sagedus koos tõsiasjaga, et see on neljas laps, osutab, et teine periood pole enam kaugel. Valud on iga kolme minuti tagant. Kui palju ta jaksab kannatada, kui palju üldse naine taluda suudab? Korraga puhkevad looteveed otse voodisse. Mina näen seda niiviisi – kui veed varakult puhkevad, pean kõigeks valmis olema. Pärast kontraktsioone vahetame koos emaga ligunenud linad nii kiiresti kui võimalik. Muriel ei saa selles staadiumis enam üles, nii et peame teda keerama. Järgmiste kokkutõmmetega näen lapse pead. Nüüd tuleb tugevasti keskenduda.

Loomaliku instinktiga hakkab ta pressima. Kui kõik on korras, võib mitmenda lapse sünnitaja lapse pea juba sekunditega välja pressida, aga see pole hea. Iga professionaalne ämmaemand püüab tagada, et pea tuleks mahasaamisel välja aeglaselt ja rahulikult.

„Keera ennast pärast seda kokkutõmmet vasakule küljele^[5.], Muriel. Püüa selili olles mitte pressida. Just nii, kullake, pööra nüüd näoga seina poole. Tõsta parem jalg üles. Hinga sügavalt, jätka niimoodi hingamist. Keskendu sügavalt hingamisele. Õde tuleb sulle appi.” Ma kummardun lohkuvajunud voodi kohale. „Siin kandis kipuvad kõik voodid keskelt lohku vajuma,” mõtlen endamisi. Mõnikord olen ma pidanud lapse oma süles ilmale aitama. Praegu pole selleks aega, järgmised tuhud algavad.

„Hinga sügavalt, pressi natuke, mitte liiga kõvasti.” Kontraktsioon möödub ja ma kuulan uuesti loote südant: seekord 140. Ikkagi üsna normaalne, ent südamelöökide sagenemine näitab, kui raske katsumus on lapsele siia ilma tulek. Järgmine kontraktsioon.

„Pressi hästi natuke, Muriel, mitte liiga kõvasti, varsti on lapsuke käes.”

Ta on valust meeletu, aga tuhude viimastel hetkedel tekib naisel mingi pöörane joovastus ja valu justkui ei loegi enam. Järgmine kokkutõmme. Pea tuleb kiiresti, liiga kiiresti.

„Ära pressi, Muriel, ainult hinga sügavalt – sisse, välja, kiiresti, hingelda niimoodi edasi.” Ma hoian pead tagasi, et takistada seda liiga kiiresti välja vupsamast ja lahkliha katki rebimast.

Väga oluline on aidata pea kontraktsioonide vahel välja, ja pead tagasi hoides saan aru, et leemendan pingutusest, keskendumisest, palavusest ja hetke pinevusest.

Kontraktsioon möödub ja ma puhkan hetkeks, kuulates uuesti loote südant – ikka normaalne. Sünnitus on kohe käes. Panen käepäka päraku taha^[6.] ja lükkan kindlalt ja rahulikult, kuni pealagi paistab.

„Järgmise kokkutõmbega tuleb pea välja, Muriel. Ära enam pressi. Jäta see kõhulihastele teha. Püüa lihtsalt lõdvestuda ja ainult lõõtsuta nagu hull.”

Valmistun järgmiseks kontraktsiooniks, mis tuleb üllatavalt kiiresti. Muriel lõõtsutab. Ma aitan lahkliha ümber paistma hakkava pealae järele ja ongi pea väljas.

Kõik me hingame kergendusega. Muriel on pingutusest nõrk.

„Tubli, Muriel, sul läheb kenasti, enam ei võta kaua. Üks valu veel ja me näeme, on see poiss või tüdruk.”

Lapse nägu on sinine ja krimpsus, lima ja verega kaetud. Kontrollin südametegevust. Normaalne. Jälgin pea järkjärgulist lõikumist-taandumist, et eesolev õlg saaks häbemeluu alt vabastuda.

Järgmine kokkutõmme.

„Ongi kõik, Muriel, pressi nüüd – kogu jõust.”

Vabastan õla seda ette- ja ülespoole kallutades. Teine õlg ja käsivars tulevad järele ning kogu keha libiseb vaevata välja.

„Veel üks poisike,” hüüatab ema. „Jumal olgu tänatud. On ta terve, õde?”

Muriel on rõõmupisarates. „Jumal õnnistagu teda. Las ma vaatan. Kui armsake.”

Ma olen peaaegu sama haaratud kui Muriel, kergendus kordaläinud sünnitusest on nii suur. Kinnitan nabaväädi kahest kohast ja lõikan vahelt läbi, hoian last pahkluudest pea alaspidi, et veenduda, et ta pole lima sisse tõmmanud.

Poiss hingab. Laps hingab nüüd ise.

Mähin ta mulle antud rätikutesse ja ulatan Murielile, kes teda kussutab, musitab ja talle kudistab, kutsudes teda iluduseks, kullakeseks, ingliks. Päris ausalt öeldes ei ole verega kaetud alles sinisevõitu laps, silmad pahupidi peas, esimestel minutitel pärast ilmaletulekut eriline iludus. Aga ema ei näe oma last kunagi niimoodi. Emale on laps täiuslik.

Minu töö on tehtud. Platsenta tuleb väljutada ja seda peab tegema ühes tükis, et midagi sellest emakasse jääks. Kui nii juhtub, on naine suures hädas: infektsioon, veritsemine, ehk koguni ulatuslik verejooks, mis võib olla surmav. Platsenta tervena kättesaamine võib osutuda sünnitamise juures kõige keerulisemaks.

Emakalihased, mis on lapse sünnitamisel suure tööga hakkama saanud, tahaksid sageli justkui puhkuse võtta. Sageli ei toimu kümne või viieteistkümne minuti jooksul enam ühtki kokkutõmmet. See tundub mõnus emale, kes tahab puhata ja last süleleda, ükskõiksena selle suhtes, mis allpool toimub, ent ämmaemandale võib see olla ärev aeg. Kui kokkutõmbed algavad, on need sageli väga nõrgad. Platsenta õnnestunud väljutamine on sageli hoolika ajastamise, otsustusvõime ja ennekõike kogemuse küsimus.

Öeldakse, et heaks ämmaemandaks saamiseks kulub seitse aastat. Minule oli see esimene aasta, ma olin üksinda, keset ööd, selle usaldava naise ja tema pere juures, majas, kus polnud telefoni.

„Armas Jumal,” palvetasin ma, „palun ära lase mul midagi valesti teha.”

Pärast voodi kordategemist panen Murieli selili soojadele kuivadele patjadele ja katan tekiga. Tema pulss ja vererõhk on normaalsed ja lapsuke lamab vaikselt ta kätel. Mul jääb üle vaid oodata.

Istun voodi kõrval toolil, käsi emakapõhjal, et tunda ja hinnata. Mõnikord võib kolmas staadium kesta kakskümmend kuni kolmkümmend minutit. Mõlgutan selle üle, kui oluline on kannatlikkus, ja milliseid õnnetusi võib juhtuda soovist asju kiirendada. Emakapõhi tundus pehme ja lai, nii et platsenta on ilmselt ikka alles emakaseina küljes kinni. Kümme minutit ei toimu kontraktsioone. Nabaväät tuleb vagiinast välja ja minu töö on see vulva juures kinnitada, et näha, kui väät pikeneb, mis on märk sellest, et platsenta irdub ning laskub emaka alumisse ossa. Aga midagi ei toimu. Mul käib peast läbi, et lugudes, mis räägivad, kuidas taksojuhid või bussikonduktorid lapse edukalt ilmale aitavad, ei mainita seda kunagi. Iga bussijuht suudab hädaolukorras aidata lapse ilmale tuua, kuid kellel oleks aimu kolmandast perioodist? Kujutan ette, et enamik mitteteadlikke inimesi tahaks väädist tõmmata, arvates, et see aitaks platsentat väljutada, aga see võib ainult häda tuua.

Muriel kudrutab ja kussutab last, kuni tema ema koristab. Tuli praksub. Mina istun vaikselt oodates, mõtiskledes.

Miks ei peeta ämmaemandaid ühiskonnas kangelasteks, nagu peaks? Miks on nad nii märkamatud? Igaüks peaks neid taevani kiitma. Ent seda ei tehta. Neil lasub mõõtmatu vastutus. Nende oskused ja teadmised on võrreldamatud, ometigi peetakse neid enesestmõistetavaks ega panda enamasti tähelegi.

1950ndatel koolitasid meditsiinitudengeid ämmaemandad. Loomulikult pidasid neile teoorialoenguid sünnitusabiarstid, aga kliinilise praktikata on loengud mõttetud. Seega olid meditsiinitudengitel kõikides õppehaiglates ämmaemandast õpetajad, kellega käidi kaasas, et väljaspool haiglat praktilist ämmaemandatööd õppida. Ämmaemandad õpetasid kõiki perearste. Kuid need tõsiasjad on unustatud.

Emakapõhi läheb pingule ja kerkib pisut, kui lihased kokku tõmbuvad. „See vist ongi,” mõtlen mina. Aga ei. See ei tundu õige. Liiga pehme pärast kontraktsiooni.

Jälle ootamine.

Mõtisklen, kuidas ämmaemandate töö on sajandi jooksul arenenud, kuidas pühendunud naised pidid võitlema, et saada kohast haridust ja teisi koolitada. Tunnustatud õpet on antud vähem kui viiskümmend aastat. Minu ema ja kõik tema õed-vennad aitas ilmale koolitamata naine, keda hüüti ämmamooriks või paabaks. Arsti juures polnud, öeldi mulle.

Järgmine kontraktsioon. Emakapõhi tõuseb mu käe all ja jääb kõvaks. Samal ajal liiguvad pisut tangid, mille olen väädi külge pigistanud. Ma proovin neid. Ja veel neli kuni kuus tolli^[7.] vääti tuleb kergesti välja. Platsenta on irdunud.

Ma palun Murielil laps ema kätte anda. Ta teab, mida ma tegema hakkan. Ma masseerin emakapõhja käega, kuni see on kõva ja ümar ja liikuv. Siis haaran kõvasti ning lükkan seda alla ja tagasi vaagnasse. Lükates ilmub platsenta vulvas nähtavale ja ma võtan selle teise käega välja. Membraanid libisevad välja, mille järel purskab värsket verd ja veidike hangunud verd.

Tunnen kergendusest nõrkust. See on lõpetatud. Panen neerukausi kummutile kontrollimist ootama ja istun veel kümmekond minutit Murieli kõrval, masseerides emakapõhja, et see jääks kõvaks ja ümaraks ning saaks väljutada ülejäänud kalgendunud vere.

Nüüdsel ajal antakse emale pärast lapse sündi tavapäraselt oksütotsiini, mis põhjustab kiiret ja jõulist emaka kontraktsiooni, nii et platsenta väljutatakse kolme kuni viie minuti jooksul pärast lapse sündi. Meditsiiniteadus areneb edasi. Kuid 1950ndatel meil niisugust abi sünnituse juures polnud.

Jäänud on koristamine. Samal ajal kui proua Hawkin tütart peseb ja tal riideid vahetab, uurin mina platsentat. See paistab terve ja membraanid on rikkumata. Siis vaatan üle lapse, kes on terve ja normaalne. Pesen teda ja panen riidesse, rõivastesse, mis on naeruväärselt suured, ning mõtlen Murieli rõõmu ja õnne üle, tema rahulikule ja muretule ilmele. Ta paistab väsinud, aga pingutusest pole jälgegi. Seda pole kunagi. Naisel peab olema seesmine täieliku unustamise võime, mingi kemikaal või hormoon, mis vallandub kohe pärast sünnitust aju mäluga seotud ossa, nii et ei jää mingit mälestust eelnevast piinlemisest. Kui see nii poleks, ei oleks ükski naine teist last saanud.

Kui kõik on nagu kord ja kohus, lubatakse uhkel isal sisse tulla. Tänapäeval on enamik isasid kogu tuhude aja naise kõrval ja koguni sünnituse juures. Aga see on hiljutine mood. Ajaloos on see, nii palju kui mina tean, olnud kuulmatu. Kindlasti oleks 1950. aastatel igaüks olnud sellest mõttest sügavalt šokeeritud. Sünnitamist peeti naiste asjaks. Isegi arstide kohalolekule (kes kuni üheksateistkümnenda sajandi lõpuni olid kõik mehed) oldi vastu; alles siis, kui sünnitusabiõpetust hakati meditsiiniteaduseks pidama, hakkasid mehed sünnituse juures viibima.

Jim on väheldast kasvu mees, ilmselt alla kolmekümne, ent paistab pigem neljakümnene. Ta nihkub kartlikult tuppa, näides häbelik ja segaduses. Ilmselt teeb minu sealviibimine ta kidakeelseks, aga ma kahtlen, kas ta üldse on inglise keelt eriti vallanud. Ta pomiseb: „Korras siis, tüdruk?” ja annab Murieli põsele kerge musi. Mees paistab veelgi väiksem oma priske naise kõrval, kes võib mehest hea viis naela^[8.] rohkem kaaluda. Naise õhetava värskelt pestud naha kõrval paistab mees veel hallim, vaevatud ja närtsinud. „Kõige selle taga on kuuekümnetunnine töönädal dokkides,” mõtlen ma endamisi.

Siis vaatab ta last, ümiseb midagi – ta püüab ilmselt mõelda sobivat omadussõna –, köhatab kõri puhtaks ja ütleb: „Et siis nagu korras.” Ja seejärel ta läheb.

Kahetsen, et ma pole saanud East Endi mehi tundma õppida. Ent see on üsna võimatu. Mina kuulun naiste maailma, sünnituse tabuteema juurde. Mehed on meie, ämmaemandate, suhtes viisakad ja lugupidavad, aga hoiduvad igasugusest semutsemisest, sõprusest rääkimata. Tehakse vahet meeste ja naiste tööl. Seega, nagu ka Jane Austen, kes ei pannud oma raamatutes kirja ühtki kahe mehe vahelist vestlust, sest naisena ei teadnud ta, milline võiks olla üksnes meestevaheline jutuajamine, ei oska mina midagi suuremat öelda Poplari meeste kohta, sest olen neid vaid pealiskaudselt vaadelnud.

Ma olen valmis lahkuma. On olnud pikk päev ja öö, aga mu sammu teeb kergeks südamepõhjast tulev rahulolu ja rahuldustunne. Muriel ja laps on mõlemad uinunud, kui ma toast välja hiilin. Lahked inimesed pakuvad mulle alumisel korrusel uuesti teed, millest keeldun taas nii kenasti, kui oskan, öeldes, et mind ootab Nonnatuse majas hommikusöök. Annan juhised meile helistada, kui paistab, et on põhjust muretseda, aga luban tagasi olla lõuna paiku ja siis uuesti õhtul.

Olin majja sisenenud vihmasajus ja pimeduses. Tunda oli olnud palavikulist elevust ja ootust, sünnitusvaludes naise ärevust uue elu ilmaletoomise eel. Ma lahkun rahus uinuva pere juurest, kelle keskel on uus elu, ning astun välja hommikuvalgusesse.

Väntasin ratta seljas läbi pimedate mahajäetud tänavate, vaiksete dokkide, mööda lukustatud väravatest, tühjast sadamast. Nüüd väntan läbi särava varahommiku, päike on jõe kohale tõusmas, väravad lahti või avanemas, meestehulgad mööda tänavaid liikumas, üksteist hõikumas; kostma hakkavad mootorite hääled, kraanad hakkavad liikuma, veoautod keeravad suurtest väravatest sisse, kuulduvad laeva liigutamise helid. Dokkide piirkond pole õieti mingi lummav paik, ent noorele tütarlapsele, kes on kahekümne nelja tunni töö kohta ainult kolm tundi maganud, on see pärast vaikset tundevärinat terve lapse ilmaletulekust joovastav. Ma ei tunne isegi väsimust.

Pöördsild on nüüd lahti, mis tähendab, et tee on kinni. Suur ookeanikaubalaev liigub aeglaselt ja majesteetlikult vett pidi, vöör ja korstnad juuksekarva kaugusel kummalgi pool olevatest majadest. Ma ootan, vaadates uneledes lootse ja meresõitjaid laeva selle dokki juhatamas. Tahaksin teada, kuidas nad seda teevad. Neil on tohutud oskused, mille õppimine võtab aastaid, ja räägitakse, et neid antakse isalt pojale või onult vennapojale. Nad on dokkide piirkonna valitsejad ning juhutöölised suhtuvad neisse sügava austusega.

Laeval kulub silla alt läbiminekuks viisteist minutit. On aega, et mõelda. Kummaline, kuidas minu elu on läinud alates sõjast katkestatud lapsepõlvest, kirglikust armastusest, kui ma olin kõigest kuusteist, kolme aasta pärast tulnud teadmisest, et ma pean selle eest põgenema. Nii ma valisin õenduse puhtalt pragmaatilistel põhjustel. Kas ma kahetsen seda?

Terav, läbilõikav heli äratab mind mõtisklusest ja tõstesilda hakatakse kinni laskma. Tee on jälle lahti ja liiklus algab uuesti. Sõidan rattaga hästi lähedal kõnniteeservale, sest veoautod on natuke hirmutavad. Suur mees nagu terasest musklitega võtab mütsi peast ja hõikab: „Hommikust, õde.”

Ma hõikan vastu: „Hommikust, ilus päev”, ja väntan edasi, rõõmustades oma nooruse, hommiku ning dokkide joovastava elevuse üle, aga kõige rohkem võrratu tunde üle, et ma olen emale rõõmuks aidanud ilmale ilusa lapsukese.

Miks ma üldse alustasin? Kas ma kahetsen? Mitte kunagi, mitte kunagi. Ma ei vahetaks oma tööd millegi vastu siin ilmas.

1 Varem kasutusel olnud ettevalmistav meetod, mille eesmärgiks on jämesoole tühjendamine. Seda kasutati sünnitustegevuse alguses kõigil naistel, uskudes, et see stimuleerib emaka kokkutõmbeid ning teeb laskumiseks lootele ruumi. Uuringutega on näidatud, et klistiir ei stimuleeri sünnitustegevust ning seda ei kasutata enam. [ ↵ ]

2 Nõrgatoimeline rahusti ja valuvaigisti, mida on kasutatud sünnitustegevuse varajastes etappides. Ravimit anti juua kas vee ja glükoosi või puuviljamahlaga. Kloraalhüdraadi magu ärritav toime põhjustab sageli oksendamist ning seetõttu seda enam ei kasutata. [ ↵ ]

3 Kontraktsioon e emaka kokkutõmme – vahelduv emakalihaste kokkutõmbumine, mis põhjustab sünnitustegevuse käigus valu. [ ↵ ]

4 Eri suurustes neerukujulised kausid meditsiiniliste vahendite jaoks. [ ↵ ]

5 Naise sünnitustegevuse ajaks vasakule küljele asetamine oli mõnda aega levinud. Nüüd julgustatakse naisi sünnitamiseks võtma asendit, mis on neile kõige mugavam; vasakut külge ehk vasaklateraalset asendit kasutatakse harva. [ ↵ ]

6 Kämbla asetamist päraku taha sünnituse käigus ei kasutata enam. Seda peetakse nüüd ebavajalikuks ja invasiivseks. [ ↵ ]

7 toll – 2,54 cm. Toim. [ ↵ ]

8 nael – 0,4536 kg. Toim. [ ↵ ]