Читать книгу Sthlm delete - Jens Lapidus - Страница 1

VÄRMDÖ SAAR

Оглавление

Tony Catalhöyük ei armastanud oma tööd, aga eks see käis kah. Tegelikult unistas ta politseinikuametist. Kaks korda oli ta proovinud politseikooli sisse saada, aga edutult. Kuigi oleks pidanud minema vastupidi. Nägemine ja kuulmine olid tal suurepärased, kehalised katsed olid lihtsad. Kaheksakümnekilost nukku üle vastuvõtuosakonna linoleumpõranda lohistada oli lahe. Tal ei olnud ka lubamatuid haigusi, hinded olid piisavalt head ja kohtulikult oli ta karistamata. Narkootikume polnud ta isegi proovinud, kuigi paljud sõbrad olid põhikooli lõpus ja gümnaasiumis leidnud, et rohtu suitsetada on isegi huvitavam kui plikasid sebida.

Jamaks läks psühholoogiliste testidega. Varitsevat oht, et ta ei suuda piisaval tasemel toetada iseenda ja teiste arengut, et ta ei näe ennast terviku osana. Väidetavalt oli ta solistitüüpi. Kui ta vastuvõtuosakonda helistas, rääkis temaga keegi, kes papagoi kombel muudkui korrutas ametliku otsuse teksti. Tony õiendas, survestas. Ütles: „Kui te mulle õiget põhjust ei avalda, siis te veel kuulete, mis ma teist arvan.” Lõpuks ütles osakonna töötaja: „Eelnevale võin lisada, et teil paistab olevat tõsiseid koostööprobleeme.”

Päevselge ja mõttetu jura. Tony oli pool elu meeskonnasporti teinud, enne kui alustas lukumaadlusega. Kahtlemata oskas ta olla osa tiimist, rühma liige. Aga need kuradima psühholoogieided, kes teste ja intervjuusid tegid, ei tahtnud mingil põhjusel teda politseikooli lasta. Nad ei tahtnud, et ta oma panuse annaks.

Põhjuse üle võis ta vaid spekuleerida.

Taevas hakkas heledamaks tõmbuma, aga mets tema ümber oli ikka veel pime. Ta ületas omajagu kiirust, aga ülemused kiitsid kihutamise heaks, eriti öisel ajal, kuigi ametlikult ei tunnistaks nad seda iial. „Me ei saa ju niisama seal tee peal molutada,” ütlesid nad. „Me peame olema häirekeskuses või klientide juures, kus meist kasu on. Ja inimesed hindavad seda, kui me kiiresti kohale jõuame, olgugi et oleme kõigest mundris turvamehed.”

Tony vihkas seda nimetust: mundris turvamees. Ta ei olnud mingi turvamees, tema töö oli võidelda pättidega, täpselt nagu politseinikel, kes temastki ühel päeval veel saab.

Häire oli tulnud umbes viieteist minuti eest ühest Põhja-Värmdöl Ängsviki lähistel asuvast metsamajast – tegu oli olnud elektrikatkestusega, paari minuti pärast oli elekter uuesti sisse lülitunud. Liiklust ei olnud ja tema töökaaslase Robini andmetel olid sellel teelõigul kiiruskaamerad välja lülitatud. Pealegi oli Tony seda teed tihti sõitnud ja GPS viis ta ilusti kohale.

Ühe maja juures pööras ta paremale, väiksemale teele, ilma et oleks kiirust maha võtnud. Siin oli ta tõesti esimest korda, aga teise autoga kokkujuhtumise oht oli peaaegu olematu. Kaardi järgi ei olnud selle tee ääres peaaegu üldse asustust.

Nüüd oli majani veel ainult nelisada meetrit. Mets kõrgus musta müürina teeservas. Miski vilksatas otse ees suurte põõsaste taga. Auto, paremas maanteekraavis paistis olevat auto. Äkki peaks peatuma ja vaatama, kas midagi on juhtunud? Ei, häiret kontrollitakse kahekümne viie minuti jooksul ilmast ja maja asukohast olenemata, nii oli klientidele lubatud.

Kruus nagises, kui ta õuele sõitis. Punane valgete nurgalaudadega maja meenutas jalgpallikooli, kus ta lapsena oli käinud. Esimesed kaks suvevaheaja nädalat olid tema ja ta vend veetnud põhjapoolses saarestikus Väddöl, mänginud palli ja maganud punases puumajakeses, nii viis suve järjest. Pärit olid nad Fisksätrast ja nende vanemad sealt eriti kusagile ei liikunud. See oli tegelikult veel üks põhjus, miks tal ei olnud midagi Värmdöl töötamise vastu: kui signalisatsiooniga maju pidi pärast häire vastuvõtmist kontrollima – ja üheksakümnel protsendil juhtudest oli tegu valehäirega –, tekkis tal sageli samasugune mõnus tunne nagu jalgpallikooli suvedel.

*

Eemal krundil paistis olevat auto katusealune, aga autot seal ei olnud.

Signalisatsioon ei unnanud. Tony mõtles, et omanik on selle välja lülitanud, nagu ikka. Nad olid juhtimiskeskusest ka kontrollkõne teinud, aga keegi ei vastanud, ja seegi polnud ebatavaline. Sedasorti häired tulenesid enamasti elektrikatkestusest, ja kui need juhtusid keset ööd, magasid kliendid rahumeeli edasi.

Aga siin oli kuidagi liiga vaikne, liiga tardunud. Nagu hoiaks kõik teda oodates hinge kinni. Halb vibra kuidagi. Ta võttis mobiili ja helistas veel korra kliendile. Kutsus, aga keegi ei vastanud.

Välisuks oli kollaseks värvitud ja ülemises pooles oli väike aken. Sees paistis kõik pime olevat. Tony vajutas pikalt uksekella ja kuulis mahedat helinat.

Ukse ees trepil seisis paar saapaid ja ühel toolil nägi ta istmepatju, mis ilusa ilmaga käisid ilmselt paadis või aiatoolidel.

Keegi ei tulnud avama, ta helistas uuesti uksekella. Seekord hoidis ta nuppu veel kauem all.

Ta teadis, mida sellises olukorras teha: SP, standardprotseduur, seda tuli järgida. Hoone väline vaatlus, tüüptingimuste kontroll. Dokumenteerimine. Häirekeskusse raporteerimine.

Kummalised autod, sissemurdmisvahendid niiskel murul, katkised elektrikapid. Lahti murtud uksed, porised jäljed terrassil, purunenud aknad.

Selliseid asju tuli otsida.

Tema pilk langes tüüpilisele valehäire allikale: üks allkorruse akendest oli paokil. Sageli oli põhjuseks asjaolu, et klient oli unustanud akna kinni panna ja tuul puhus selle lahti. Ainult et siinsel juhul oli häire käivitanud elektrikatkestus, mitte akna avanemine.

Tony astus akna juurde, rohi oli üsna kõrge ja tanksaapad said märjaks, aga sellest polnud midagi, need olid vastupidavad. Tuba oli pime.

Kui ta end aknast sisse vaatamiseks kikivarvule ajas, avastas ta, et kahekordse akna mõlemas klaasis oli ümmargune auk. See oli klassikaline, ent üsna peen sissemurdmisviis, mida ta oli varem ainult paar korda näinud. Ilmselt oli kasutatud iminappa, selle ümber tõmmati klaasinoaga ring ja seejärel tõsteti ringikujulised klaasitükid lihtsalt eest ära, pisteti käsi sisse ja avati aknariiv.

Niisiis ei olnudki tegu valehäirega. Häirekeskusse oli teade tulnud ilmselt seetõttu, et keegi oli proovinud andurite väljalülitamiseks voolu välja võtta, aga sellel kliendil oli niinimetatud sabotaažikaitse. Täpselt sellisel juhul seda tarvis läkski. Tony tundis, kuidas süda peksab.

Ta astus mõne meetri majast eemale, helistas uuesti keskusesse ja rääkis oma avastusest – kahtlemata oli tegu sissemurdmisega.

„Käimas või lõpetatud?” küsis Robin, kes parajasti keskuses valves oli.

„Ma ei tea. Sees võib ju olla veel keegi, kes parajasti maja tühjendab.”

„Seda muidugi. Kas klient on kodus?”

„Pole aimugi, keegi ei vastanud, kuigi ma andsin kella nagu segane.”

Tony pistis mobiili ümbrisesse tagasi ja läks ümber maja eesukse poole.

Neile laekus üha rohkem sissemurdmishäireid, kui inimesed viibisid tegelikult ise kodus. Sageli sisenesid kurjategijad ülemiselt korruselt, sest enamasti ei olnud seal andureid. Ettenägelikud, kavalad parasiidid. Vaesed kliendid ei olnud seda ära teeninud.

Tony otsustas sellele jamale piiri panna, kui see tõesti veel pooleli oli.

Ta vaatas uuesti välisust. Nüüd katsus ta linki ja märkas, et uks ei ole lukus.

Ta astus majja sisse.

Jakid ja mantlid, mis väikeses esikus nagis rippusid, liikusid ukse avamisel tekkinud õhuvoolus, sees oli vana puidu ja kaminatule lõhn.

Ta pani taskulambi kobamisi põlema. See valgustas mingit tompu põrandal: nägi välja nagu kott.

Paremal viis trepp ülemisele korrusele. Otse ees oli köök.

Ta võttis teleskoopnuia kätte. Must karastatud teras, kõige pikem variant: kakskümmend kuus tolli. Treeningul harjutasid nad sellega sageli nii kaitset kui rünnakut. Ta ei olnud pidanud tööga seoses seda kunagi kasutama, aga paar korda oli see löögivalmis olnud, kui mingid joodikud olid tõstnud parajasti majast välja omaniku kodukinosüsteemi või joonud tema viinasid. Eks ükskord peab ikka esimene kord olema, mõtles ta.

Ta astus sammu ettepoole. Kuulis klaasikildude raginat talla all. Ta kummardus ja näitas valgust, esikupõrandal oli peen klaasipuru.

Köök näis korras olevat. Lahtine aken oli näha, nüüd söögilaua tagant. Seinal rippus suur ümmargune kell. See näitas veerand viis.

Avatud planeering, paremal oli elutuba.

Mööblit polnud just palju.

Tugitool. Diivanilaud.

Miski oli diivanilaua taga maas.

Ta läks lähemale.

Inimene.

Tony näitas valgust.

Midagi nii jubedat polnud ta elu sees näinud.

Ta tundis, kuidas iiveldus maost ülespoole kerkib.

Selle inimese pea. Näost ei olnud midagi järel: keegi oli teda näkku tulistanud.

Okse maandus vaibale.

Ta vaatas alla.

Kõik kohad oli verd täis.

Tony karjus ja nuttis telefoni.

„Rahu, rahu, ma ei kuule, mida sa räägid,” ütles Robin.

„Mõrv, täielik veresaun! Ma olen kindel, ta ei hinga. Saada politsei, kiirabi, ma ei ole midagi nii haiget elus näinud.”

„Kas seal on veel kedagi?”

Tony vaatas ringi. Selle mõtte oli ta kõrvale tõrjunud. Teo toimepanija võis ju ikka veel majas olla.

„Ma ei näe kedagi, kas otsin maja läbi?”

„Otsusta ise. Kas väljas nägid midagi imelikku?”

„Ei, tegelikult mitte.”

Ta jooksis uuesti välistrepile. Ta oli peaaegu unustanud – aga Robini küsimus tuletas selle uuesti meelde.

„Mis sa teed, Tony? Mis toimub?”

Edasi mööda teed, mida mööda ta kohale oli sõitnud.

„Fakk, Robin, kui ma siia sõitsin, oli tee ääres kraavis üks auto.”

Ta kiirendas sammu.

„Ma helistan politseisse, aga hoia oma telefon käepärast,” ütles Robin, ja Tony kuulis, kuidas ta hakkas teisel liinil rääkima hädaabinumbriga 112.

Nüüd, väljas värskes õhus, oli parem. Ta proovis heita peast äsjast vaatepilti, sellega tegelegu päris politseinikud, praegusel hetkel oli ta õnnelik, et ei kuulu nende ridadesse.

Mundris turvamees.

Nõrgas koiduvalguses nägi tumesinine auto välja peaaegu nii, nagu puuriks see end parajasti põõsa all maa sisse. Kui Tony oksad eest ära lükkas, nägi ta, et pool kapotti oli täiesti lömmis. Auto oli kraavis libisenud vähemalt viisteist meetrit.

Tony nägi maapinnal selle jälgi. Taamal olid kuused ikka veel tumedad. Põõsas oli varjanud auto tegelikku seisukorda, kui ta enne mööda sõitis.

Ta astus auto juurde. Nui oli jälle käes.

Kapoti alt paistis suitsu tulevat, või oli see tolm, mis taskulambi valgussõõris heljus.

Ta sumpas poris ja oli sunnitud hõredast rohust kinni haarama, et mitte kaotada tasakaalu.

See oli Volvo, V60.

Ta proovis näha, kas keegi istub sees, aga see oli raske.

Ta läks auto kõrvale ja vaatas külje pealt sisse.

Nüüd ta nägi. Juhikohal istus inimene, ettepoole kummargil.

„Hei!”

Inimene ei liigutanud.

Tuuleklaasis oli tuhandeid pragusid nagu jääs, aga päris puruks see ei olnud.

Tony kummardus ja avas juhiukse. Turvapadi oli välja lennanud.

Paistis, et tegu on nooremapoolse, nii kahekümnendates eluaastates heledapäise mehega.

Puhevil turvapadi nägi välja nagu roolile asetatud valge kilekott.

Teadvusetu, või siis surnud.

Tony puudutas nuia otsaga mehe käsivart.

Ei mingit reaktsiooni.

Sthlm delete

Подняться наверх