Читать книгу Sinu tark laps - Jesper Juul - Страница 10

Aastasadu toimis perekond võimustruktuurina. Meestel oli selles absoluutne võim naiste ja täiskasvanutel laste üle. See kehtis ühtviisi nii elu sotsiaalsete, poliitiliste kui psühholoogiliste aspektide kohta. Hierarhia oli vääramatu: mees oli kõige pea, naine temast järgmine – kui peres polnud teismelisi poegi – ja kõige lõpus pojad ja tütred. Abielu edukus sõltus naise suutlikkusest ja valmisolekust oma abikaasale alluda; lastekasvatuse selge siht oli muuta lapsed kuulekaks ja allutada nad võimupositsioonil olijatele.

Nagu kõikide totalitaarsete võimustruktuuride puhul, oli siingi ideaaliks avalike konfliktide puudumine. Need, kes ei nõustunud koostööd tegema, said tunda füüsilist vägivalda või pidid leppima sellega, et nende niigi nappi isiklikku vabadust piirati veelgi.

Neile, kes oskasid kohaneda, pakkus perekond turvalisust, kuid neile, kes oma isiksusetüübilt nii paindlikud polnud, võisid pere ja selle toimimismudelid mõjuda ülimalt kahjustavalt. Need, kes kannatasid ja kellel avaldusid haigussümptomid, allutati nii pedagoogide kui psühhiaatrite ravile, et harjutada nad kärmelt uuesti võimustruktuuri reeglite järgi elama.

Kui pereisad ja lapsevanemad üritasid „korda teha“ naisi või lapsi, kes ei suutnud oma tundeid vaka all hoida, soovitati neil näidata sealjuures üles mõistmist, armastust ja otsusekindlust, kuid mitte oma võimust loobuda. Tulemuseks oli, et paljud naised ja lapsed suunati (sageli korduvalt) raviasutustesse ning neid sunniti võtma ravimeid.

Loomulikult on see kirjeldus ühtaegu ebatäielik ja ebaõiglane. Küllap oli traditsioonilises pereelus ka mõndagi nauditavat. Inimesed armastasid üksteist. Neile, kes suutsid edukalt kohaneda, sai osaks erilist liiki turvalisus, mida kogevad totalitaarsete ühiskondade reeglitega kohanenud kodanikud.

Mõned meist võivad tunda nostalgiat „vana hea traditsioonilise perekonna“ järele, kuid tegelikult avaldas selline pere harva positiivset mõju indiviidi heaolule ja arengule. Ehk teisisõnu, kui vaadata asja sotsiaalsest vaatenurgast, siis näisid traditsioonilised perekonnad küll sageli edukad, kuid patoloogia, mida need tekitasid, oli pealispinna all lihtsalt peidus.

Alles 19. sajandi lõpupoolel hakkasime huvi tundma laste kui iseseisvate indiviidide vastu. Alles siis hakkasime aru saama, et laste intellektuaalsete ja emotsionaalsete vajaduste täitmine on nende heaolu ja arengu seisukohalt oluline. Naiste õiguste tunnistamine tuli veel hiljem, 1920. aastatel. Siis hakkasid naised nõudma, et neid võetaks tõsiselt kui sotsiaalseid, poliitilisi ja inimolendeid. Nii muutus perekond 20. sajandi esimesel poolel vähem totalitaarseks, kuid pereelu aluseks olev võimustruktuur jäi sisuliselt samaks.

Traditsioonilise perekonna pärandid avalduvad ka meie keelekasutuses. Need on pärit ajast, kui edukaks peeti konfliktivabu perekondi ja arusaam elutervest perest oli praegusest hoopis erinev. Järgnevalt püüangi ma kaasajastada paljude terminite ja mõistete definitsioonid, mida me lastest ja peredest rääkides kasutame.