Читать книгу Mees. Otse ja ausalt - Jesper Parve - Страница 4

Olen enamiku ajast oma elus ajanud taga midagi, millele ei osanud pikka aega anda ei seletust ega nime. Noorena öeldi koolis ja kodus, et rohi ei ole teisel pool rohelisem ja ärge uskuge sellesse muinasjuttu. Soovitati ikka olla tore ning sõnakuulelik ja teha täpselt nii, nagu õpikutes kirjutatakse. Aga nali seisneb selles, et minu nooruses veedetud aastad välismaal näitasid seda, et tihti oligi rohi mujal rohelisem ja on paljudel juhtudel siiamaani. Kuid seda poleks ma kunagi teada saanud, kui ma ei oleks läinud kontrollima. Ja see otsija ning seikleja on siiamaani sügaval mu sees alles.

Viimase seitsme aasta jooksul olen rännanud läbi pool maailma, kujunedes läbi nende seikluste just selliseks, nagu olen praegu. Ja nagu nooruses, olen tegelikult siiamaani kõige õnnelikum teel olles. Olgu selleks mõni reis, uus kogemus, uued inimesed või uus õppetund elust. Olen aru saanud, et ega ma kunagi sinna ei jõuagi, aga vähemalt olen pidevas liikumises, mis hoiab mind elus ja värskena.

Vanusega on tulnud mõistmine, et see, mida olen taga ajanud, on vabadus. Vabadus kõikidest jamadest, mis meid seovad kätest ja jalust ning mis meile mitte midagi tegelikult ei anna. Mis muudavad meie igapäevaelu rutiiniks. Ma arvan, et paljud mehed nõustuvad minuga. Ent selleks, et oma elus vabadust saavutada, peab sul olema munasid. Suuri munasid, et eksida, sest kogemused tulevad tihti vaid sel teel.

Olen palju uurinud mehe väge, meheks olemist ja meheks elamist. Praegusel eluetapil üritan seda kõike ka reaalsesse ellu kohandada. Õpin ürgset mehelikkust segama tänapäevaste arusaamadega isaks ja kaaslaseks olemisest. Praegu pakub see mulle enim põnevust ning avastamisrõõmu, kuid kunagi ei tea, millal kõik tuttav tuleb jälle natukeseks maha jätta, elukaaslane ja laps seljakotti panna ning taas laia maailma rändama minna. Praegu aga olen õnnelik just siin, Eestimaal.

Kunagi oma kahekümnendate eluaastate lõpus ülikoolis õppides lausus üks väga lugupeetud professor: „Kui te ei ole ennast 30. eluaastaks leidnud ega tea, mida oma eluga peale hakata, siis te seda ka arvatavasti ülejäänud elu jooksul ei tee.“ Mida kuradit??? Kuidas saab öelda noortele täis elujõus, seiklushimu ja energiat pungil meestele, et kui sa nüüd paari aasta pärast ei tea, kes sa oled, siis sinust ei tulegi midagi. See hirm taoti koolis paljudele sisse ja paljud kustusidki sealsamas koolipingis. Kahjuks toimuvad sarnased loengud siiamaani paljudes õppeasutustes ja nii seesama koolipink sööbki meie noored mehehakatised ning siis lihtsalt lohisetakse elule järele ja käiakse uduste silmadega elu lõpuni ringi. Samal ajal pasundab ajakirjandus, et eesti mees on möku ja lödipüks ega saa eesti naisega hakkama. Kõige hullem on see, et ega keegi nagu midagi vastupidist ka ei väida.

Ma arvan, et nüüdseks olen vähemalt endale vastupidist tõestanud. Ma arvan, et ju see professor ei olnud leidnud ennast 30. eluaastaks ja ega ta arvatavasti ole leidnud siiamaani. Sest ta lihtsalt andis alla. Minu elu tegelikult alles algas 30-aastaselt. Enne seda ei teadnud ma mitte millestki mitte midagi. Ma olin poiss. Alles siis hakkas selginemine ja kasvamine meheks. Aga seda kõike läbi milliste seikluste ja raskuste. Läbi seikluste, mis viisid mind Lasnamäe narkourgastest Fidži paradiisisaartele ning Eesti korvpallisaalidest Sydney tippkohvikutesse.

See raamat sai kirjutatud põhjusel, et ehk keegi saab midagi mu elust või juhtumitest enda elus ära kasutada ja läbi selle ehk leiab midagi või kedagi lihtsamalt. Ärge kindlasti võtke kõike seda siin kui ülimat tõde, vaid noppige enda jaoks välja vaid vajalik ja pange enda jaoks sobivalt tööle. Siin on kirjas vaid minu lugu ja mõtted, mis on mind aidanud. Sinul on oma lugu.

Mulle on alati meeldinud rääkida asjadest lihtsalt ja otse. Nii, nagu need on. Aastaid rääkisid targad mehed lihtsatest asjadest hästi keeruliselt, sest siis paistsid nad välja veel targemad. Kuid need ajad on möödas. Tõeline oskus on rääkida lihtsatest asjadest veel lihtsamini, kui need on. Eks ma selle poole ka püüdlen.

Ma ei saa öelda, et olen nüüd oma lõpliku õnne ja rahu leidnud. Ma olen õnnelik, kuid otsin siiamaani seiklust ja kindlust samaaegselt. Eks see jää nii elu lõpuni.

Olen praeguseks aru saanud, et ühest elueast täitsa piisab. Kui oled õigesti elanud ja nautinud ja kui siis aeg on minna, oled õnnelik, et pääsed puhkama. Sest kõik on tehtud. Sa ei pea kümne küünega kinni hoidma oma hingamisaparaadist, vaid lahkud naeratades. Ja see on täiesti võimalik isegi siis, kui alustad oma raja käimist alles 30-selt, 40-selt või isegi 50-selt. Seda elu elad sa ainult ühe korra, nii et tee sõit võimalikult ägedaks.

Kes üldse on mees, millal saadakse meheks, millal ma võin öelda, et olen mees? Kes kurat oskab sellele küsimusele praegusel ajal Eestis vastust anda. Vanadel aegadel oli lihtne – olid kindlad asjad. Kes Vene sõjaväest tagasi tuli, oli mees. Siis oli aeg naine võtta, pere teha ja ülejäänud elu tööd rügada, et naine saaks kodus hakklihakastet ja kartulit vaaritada ning mees töö juures viina juua. Elu oli lihtne, sest ei teatudki muud viisi. Ei olnudki muud viisi.

Praegusel ajal on aga kõigil nii kiire, et kõike tehakse nii, et see ei kriimusta isegi pealispinda. Raamatuid loetakse kaasa mõtlemata, kõnelusi peetakse viisakusest, ilma kaasa kuulamata. Öeldakse asju mitte neid mõeldes. Tehakse asju ilma mõtlemata, kas need ka vajalikud või mõttekad on. Mõeldakse asju või keskendutakse asjadele ainult sellepärast, et keegi ütleb, et seda peab tegema. Ajast on kogu aeg puudu, aga kust seda aega võtta, ei tea, sest kõik nõuavad oma. Töö, pere ja muud tegemised.

Aga oled sa kunagi üldse mõelnud, kes sa oled – oled sa mees või oled veel poiss? Oled sa mees, kes vastutab ja kellele võib loota? Või oled veel poiss, kes otsib abi ja kindlust teiste silmadest?

Kuna kahjuks praegusel ajal ei ole enam mitte ühtegi märki või isegi rituaali, mis tõstavad sind poisiseisusest meheseisusesse, siis on tänapäeva meesterahvastel raske aru saada, millal peaks meheks hakkama või millal saadakse.

Kuskil tehtud uuringute kohaselt saavad poisid meesteks 30 ringis. Siis tuleb paljudel lõpp pidudele ja igal pool perse paljakskiskumisele. Muide, samas uuringus mainitakse, et tüdrukud saavad naiseks kuskil 26-aastaselt, sest siis peaks lõppema pidudel oma rindade paljakstõmbamine. Minu arvates on see kõik totaalne jama. Meheks saamist ei määratleta vanuse kaudu, sest vahel nimetavad ennast meheks 30-aastased poisikesed.

Näiteks ma tean väga palju 30-aastaseid ja vanemaidki meesterahvaid, mitte Mehi, kes oma naistest on lahku läinud. Koos naisega lõigati enda küljest lahti ka oma lapsed. Nendest ei hoolita, nendega ei suhelda ning neid ei toetata. Ma saan aru, et sa oma eksnaisega läbi ei saa – aga su enda lapsed? Kus su mehelikkus siin on, mees? Ja hiljem oma surivoodil nutetakse, et keegi ei ole kogu elu minust hoolinud ja olen väeti vana mees, kes sureb üksi. Siis on juba hilja nutta, siis peadki üksi surema.

*

Olen oma loengus mõnikord küsinud inimestelt, et mis nende arvates teeb poisist mehe. On välja pakutud, et meheks saadakse siis, kui on läbitud sõjavägi või ülikool. Saadud isaks või kolitud vanemate juurest välja. On pakutud, et meheks saad siis, kui teed oma esimese äpi või võtad esimese korterilaenu. Või oled aasta käinud Austraalias banaane korjamas. Pakkumisi on igasuguseid.

Hea näide vastutusest:

Kui Pärnusse sõites võtad kogu aeg kiirust maha sellepärast, et kardad trahvi saada, sest tee peal on nüüd palju politsei fotomasinaid ja äkki mõni trahvionu piilub põõsas ka, siis oled sa poisike. Kui aga võtad kiirust maha seetõttu, et ei taha, et sinu või su perega õnnetus juhtuks – see on juba mehe käitumine.

Kui meie olime noored, siis arvasime, et meheks saadakse siis, kui till hakkab karvaseks minema. Või siis, kui oled esimese korra ennast täis joonud, korralikult kellegagi seksi teinud või mõnele teisele vennale koolipeol lõuga andnud. Veel arvati, et mees peaks olema siis, kui teenid oma esimese palga. Ja siis, kui saad esimesed toonkiled oma autole. Arvamisi oli igasuguseid, aga enamik neist olid lihtsalt meie endi arusaamad mehelikkusest. Olime ikka veel titad.

*

Paljud hõimud ja pärismaalased tähistavad meheks saamist siiamaani esimese tätoveeringuga, sest selle käigus avatakse nahk. Ja kui avatakse midagi, saab midagi ka sinna sisse panna ja tavaliselt lähebki sinna midagi ja sinust saab mees. Mida rohkem tattoo’sid, seda mehelikum mees. Kõik need joonistused räägivad lugu – lugu meheks saamisest ja meheks olemisest.

Mul endalgi on paar tätoveeringut, mis on tehtud nendes maades, kus sellist asja usutakse. Ette rutates võin öelda, et midagi seal laual olles muutus, midagi mu sisse tuli. Esimesel korral olin Uus-Meremaa pärismaalase maoori masina all. Ilma mingite valuvaigistite, kreemide ja muu jamata, sest vastasel juhul ei oleks ta mind lihtsalt ette võtnud. Ka kunstnikele tähendab see protsess rituaali. Rituaali, mida on ühtemoodi tehtud juba aastatuhandeid ja mida ei muudeta. Mu keha vappus šokis ja mu hing oli kaks päeva kuskil ära. Hingasin enda sisse kogu seda valu, kogemust ja lugusid, mida maoori meister mulle samal ajal rääkis. Sealsamas laual midagi muutus minus. Seal algas minu meheks kasvamine …

*

Mis siis õigupoolest teeb poisist mehe? Minu arvates on meie praeguses elukeskkonnas selleks rituaaliks kriis. Olgu selleks siis nooruspõlve armastusest lahkuminek, töö kaotamine, oma vanema kaotamine, pankrot, mingi suur terviserike või midagi veel tõsisemat. Miski, mis paneb sind tõeliselt proovile, miski, mis vajab kogu su vaimujõu koondamist. Esimene tõeline pauk mööda mune, kus sa saad aru, et aeg on jama lõpetada ja ennast kätte võtta. Lõpetada igasugune pask, millega sa siiamaani oled tegelenud, ja hakata elama mehele vääriliselt. Sest kui sa seda ei tee, lõpetad sa üksildase joodikuna, uduste silmadega elule alla vandunud kaotajana, või siis pead oma eluga hüvasti jätma juba viiekümnendates. Lõpetad mehena, kes surivoodil hädiselt nutab, sest kogu elu on elamata jäänud, kuna suurem osa ajast sai raisatud mingi jura peale, millel ei ole mitte mingit tähtsust. Lõpetad inimvarjuna, kel pole mitte kui midagi oma järeltulijatele jätta või rääkida. Kellest keegi ei taha rääkida suguvõsa kokkutulekutel või su lapsed ei oska sittagi öelda, kui küsitakse, mis mees su isa oli.

Kui kriis käes on, tunneb iga mees selle ära. See on siis, kui on tõeliselt tunne, et nüüd aitab, ja loed isegi Olümpia hotelli korruseid ning arvutad, kui pikk lend sealt on. Siis, kui hommikust õhtuni ajab oksele ja jalad on kui spagetid. Kui sul ei ole mingit isu voodist tõusta ja iga inimene ajab sind nii endast välja, et sa oleks nõus talle kallale minema. Siis, kui sa tunned, et oled ilma jäämas kõigest, mis sulle on kallis. Siis, kui sa pead oma elu muutma täielikult, sest nii jätkates oled varsti lihtsalt peer kuskil sirelite vahel.

Mehed võivad nurka surutuna teha hullumeelseid asju. Enamasti tuleb kõigil mingiks hetkeks mingi enesehävituslik periood, kus üritatakse unustada kogu eelnev. Mida teeb eesti mees, kui kohtub kriisiga? Arvatavasti hakkab jooma, mõni teeb narkotsi, mõni upub töösse, keegi läheb oma trennidega lolliks või upub äärmuslikku vaimsusesse. Peale lühiajalist lollimängimist enamik ikkagi toibub ja hakkab oma elu uuesti üles ehitama. Mismoodi, see on juba igaühe enda otsustada. Kas seekord tehakse midagi ka teistmoodi, on samuti igaühe enda otsustada. Või tehakse ikka samamoodi nagu enne ja loodetakse, et nüüd peaks midagi muutuma. See, muide, on äärmise idiootsuse definitsioon.

On veel üks võimalus – põgenemine. Minna mujale ja alustada otsast peale. Mina valisin oma elu suurimast kriisist väljumiseks just selle variandi. Kui ausalt öelda, siis on kõik mu põgenemised Eestimaalt mind väga palju avardanud ja õpetanud. Kordades rohkem, kui oleksin siia jäänud. Vanasti kaasnesid meheks saamise rituaalidega füüsiline valu ja piin, minul aga kaasnesid psühholoogilised raskused ja valud. Just seetõttu, et pidin lahti rebima kõigest tuttavast ja lihtsast.

*

Kui palju meid treenitakse selleks esimeseks kriisiks, esimeseks mehisuse prooviks? Kui palju meid õpetatakse hakkama saama esimese suure pauguga? Kui palju sellest räägitakse koolis või ülikoolis? Kas on olemas selline õppeaine? Või kuidas üldse saada hakkama elu ühe suurima müsteeriumiga – naistega? Ma arvan, et ettevalmistus on peaaegu olematu.

Välismaal on ammu kombeks, et kui noored lõpetavad keskkooli, saadetakse nad aastateks laia maailma. Et õpitaks elu ja mõeldaks välja, mida üldse teha tahetakse. Ma kohtasin selliseid noori Austraalias Sydneys elades palju. Nad olid oma kahekümnendate alguses, aga juba maailmas raha teenimas, seiklemas, eksimas. Hakkama saamas ja elu õppimas.

Meil tehakse laulupidusid ja öeldakse, et mina jään ega lähe kuskile. Õigem oleks laulda, et mina lähen, aga tulen tagasi targema ja tugevamana. Ja siis vaatan, kas jään. Oli ju laulupeol küll neid meesterahvaid, kes võtsid lipu kaasa, maalisid näo sinimustvalget täis ja tundsid Facebookis uhkust, et mina küll jään – ise aga põgenesid järgmine hommik esimese valge laevaga Soome poole katuseid parandama.

Oleks vanal ajal meie kuningas Lembitu saadetud metsa hunti tapma ilma mingisuguse treeninguta või esimesse võitlusesse ilma sõjalise õppeta, oleks ta lihtsalt maha löödud või oleks hunt ta kiirelt nahka pistnud ja meie rahva ainukesteks kangelasteks olekski siiamaani ainult Tõnis Mägi ja Ivo Linna. Praegu aga astuvad meie mehed suurde ellu ilma mingisuguse ettevalmistuseta ja nii juhtubki palju jamasid. Nad hukkuvad juba aastakümneid enne, kui surevad.

*

Minu sees elab tõeliselt rahutu hing ja seetõttu pean pidevalt „teel“ olema. Tänu rändavale eluviisile olen liikunud väga erinevatesse suundadesse, kuid on heameel tõdeda, et olen jõudnud sellise hargnemisega kohta, kus puhkan ühe tööga teisest ja tõeliselt naudin seda. Minu jaoks ei ole enam „töölkäimist“ ja „puhkust“, kuna teen kõike naudinguga. Ja kui tõesti viskab mingi tegevus üle, saan selle mõneks ajaks kõrvale lükata ja teha midagi muud. Olen küll vahetanud 40-tunnise kontori töönädala 75-tunnise ettevõtja töönädala vastu, sest mul on vabadus teha asju just siis, kui tahan, ja see ongi minu jaoks õnn.

Sel suvel jalutasin mööda kena Hiiumaa Luidja randa. Eemal istusid luitel mu naine mu pojaga ning meie koer jooksis mööda lainepiiri, mängides teokarpidega. Mäletan seda hetke nii hästi, kui seitse aastat tagasi olin siinsamas ja unistasin just sellisest tulevikust.

Mul on super hea meel, et 37-aastasena saan muretult võtta vastu iga telefonikõne ja avaldada igale inimesele oma ausa arvamuse. Ma ei pea kellegi ees kummardama ja ma ei taha, et keegi minu ees kummardaks. Ma ei ole rikas, kuid me saame normaalselt hakkama. Mul on terve laps ja kihvt pere. Ma olen leidnud selle miski, millesse ma usun, mida ma teha tahan ja mis mind elama paneb. Mehena on see mulle üks tähtsamaid asju ning see kõik hoiabki mind vägevana.

Aga selleni oli pikk teekond …