Читать книгу Sarai tapmine - Jessica Ann Redmerski - Страница 1

Sarai

Kusagil Mehhikos

Sellest on üheksa aastat, kui ma siin viimati mõnda ameeriklast nägin. Üheksa aastat. Ma hakkasin juba mõtlema, et Javier on nad kõik tapnud.

“Kes see on?” küsib mu ainus sõber Lydia lähemale pressides, et paremini näha. “Kust sa tead, et ta on ameeriklane?”

Ma surun nimetissõrme huultele ja Lydia tasandab oma sosinat, teades sama hästi kui mina, et Javier või see tema ilge õde kuulevad ja karistavad meid pealtkuulamise eest. Nad on alati paranoilised. Eeldavad alati halvimat. Lähenevad alati kõigele ettevaatlikult ja relvastatult – ja seejuures õigustatult. Selline on elu täis narkootikume, mõrvu ja orjust.

Ma piilun läbi ukseprao, vaatan pikka kõhetut valget meest, kes näeb välja, nagu oleks ta sündinud ilma võimeta naeratada.

“Ma ei tea,” sosistan tasakesi. “Lihtsalt kuidagi saan aru.”

Lydia kissitab silmi, nagu aitaks see tal paremini kuulda. Ma tunnen tema hingeõhu soojust oma kaelal, kui ta ennast tugevamini minu vastu surub. Me jälgime seda meest varjust väikses toas, mida oleme jaganud sellest ajast saadik, kui nad ta aasta tagasi siia tõid. Üks uks. Üks aken. Üks voodi. Neli räpast seina ja raamaturiiul mõne ingliskeelse raamatuga, mida ma olen lugenud nii mitu korda, et mul on arvestus segi läinud. Aga me ei ole luku taga, pole seda kunagi olnud. Javier teab, et kui üritaksime kunagi põgeneda, siis me ei jõuaks kuigi kaugele. Ma ei tea isegi, kuskohas Mehhikos me oleme. Aga ma tean, et kus iganes see ka on, pole minusugusele noorele naisele lihtne leida siit üksi koduteed tagasi Ühendriikidesse. See hetk, kui ma siit uksest välja astun ja hakkan üksinda kõndima mööda seda pimedat tolmust teed, on ka hetk, mil olen valinud enda lõpuks enesetapu.

Mustade riiete peal pikka musta vihmamantlit kandev ameeriklane istub elutoas puittoolil, selg sirge ja pilk asjatundlikult hindamas iga ruumis tehtud liigutust. Kuid seda ei näi märkavat keegi peale minu. Miski ütleb mulle, et kuigi me Lydiaga oleme peidus oma toas pimeda koridori lõpus, kust elutuba vaevu näha on, siis see mees teab, et me jälgime. Ta teab kõike, mis tema ümber toimub: et üks Javieri meestest on varjunud vastas asuvasse tuppa, peidetud relv laskevalmis. Et kuus meest ootavad väljas verandal. Et tema selja taga on kaks meest, automaadid kõvasti pihku surutud. Need kaks pole ameeriklase seljalt pilku pööranud, aga ma arvan, et kuigi ameeriklane on nende poole seljaga, näeb ta neid paremini kui nemad teda. Ja siis on toas veel silmatorkavamaid inimesi: Javier, ohtlik Mehhiko narkoparun, kes istub otse ameeriklase vastas. Naeratava, enesekindla ja mitte sugugi hirmununa. Ja seal on Javieri õde, seljas tavapärane litsakas kleit, mis on nii lühike, et ta ei pea isegi kummardama selleks, et kõik ruumis viibijad näeksid, et tal pole aluspükse jalas. Ta tahab seda ameeriklast. Ta tahab igaühte, keda ta saaks seksuaalselt ära kasutada, aga… selle mehe puhul paistab tema silmadest mingi veel suurem kinnisidee. Ja ameeriklane teab ka seda.

“Ma nõustusin sinuga kohtuma ainult ühel põhjusel,” ütleb ameeriklane soravas hispaania keeles, “sest mulle kinnitati, et sa ei hakka mu aega raiskama.” Ta viskab kiire pilgu Javieri õele. Too lakub huuli. Meest see ei kõiguta. “Ma ajan äri ainult sinuga. Saada libu siit minema või meil pole millestki rääkida.” Tema liikumatu näoilme ei väärata hetkekski.

Javieri õe Izeli näol on ilme, otsekui oleks teda just näkku löödud. Izel avab suu, et midagi öelda, kuid Javier vaigistab ta ühe pilguga ning jõnksab siis kergelt peaga, nõudes, et ta toast lahkuks. Naine teeb, nagu kästud, ent nagu ikka, saadab tema lahkumist sõimuvaling.

Javier irvitab ameeriklasele ja tõstab kohvikruusi suu juurde. Kui ta on lonksu võtnud, ütleb ta: “Minu pakkumine on kolm miljonit, ameeriklane.” Ta asetab kruusi lauale ja nõjatub sundimatult toolileenile, üks jalg üle põlve. “Nagu ma aru sain, oli sinu hind kaks miljonit?” Javier keerab lõua viltu, oodates ameeriklaselt tunnustust oma heldele pakkumisele.

Seda ameeriklane talle ei kingi.

“Ma ei mõista, kuidas sa nii lihtsalt aru saad, mida nad räägivad,” sosistab Lydia vaikselt.

Ma tahan talle öelda, et ta kuss oleks, et ma kuuleks kõike, mis Javier ja ameeriklane räägivad, aga olen vait.

“Ela ka aastaid ainult hispaaniakeelsete inimeste seas ning sa hakkad sellest aru saama,” ütlen ma, kuid ei pööra neilt hetkekski pilku. “Pikapeale oskad seda sama vabalt kui mina.”

Ma tunnen, kuidas Lydia pingesse tõmbub. Ta tahab sama palju koju, kui tahtsin mina, kui mind neljateistaastasena siia toodi. Aga ta teab sama hästi kui mina, et ta võib siia jääda igaveseks, ning see ränk tõde sunnib teda taas vaikima.

Ameeriklane hakkab rääkima. “Ainus põhjus, miks sinusugune mees võiks pakkuda tavalisest taksist rohkem, on saada sellega minu üle mingisugune võim.” Ta hingab lühidalt ja ärritunult välja ning toetub tooli seljatoele, lastes kätel põlvedelt maha libiseda. “Või siis oled sa meeleheitel, mis annab alust arvata, et sihtmärk, kelle tapmise sa minult tellid, on valmis sinu tapmise eest rohkem maksma.”

Enesekindel muie kaob Javieri näolt. Ta neelatab ja sirutab kohmakalt selga, üritades selles olukorras siiski mingit enesekindlust säilitada. Sest nii palju kui tema teab, võib just see olla põhjus, miks ameeriklane üldse praegu siin on.

“Minu põhjused pole tähtsad,” ütleb Javier.

Ta võtab kruusist veel ühe lonksu, et oma ebamugavust varjata.

“Sul on õigus,” nendib ameeriklane rahulikult. “Siin on tähtis ainult see, et sa ütleksid Guillermole seal taga, et ta langetaks mu seljale suunatud püssi ja et kui ta seda kolme sekundi jooksul ei tee, siis on ta surmalaps.”

Javieri ja ühe ameeriklase selja taga seisva mehe pilgud kohtuvad. Kuid kolm sekundit mööduvad liialt kiirelt ja ma kuulen väga tasast lasu heli ja plaksatust, kui veri pritsib teisele mehele, kes tema kõrval seisab. Guillermo-nimeline kukub surnult põrandale. Mitte keegi – isegi mitte mina – ei paista aru saavat, kuidas ameeriklane selle lasu sooritas. Ta isegi ei liigutanud. Surnud mehe kõrval seisev mees tardub paigale, mustad silmad rasvaste mustade juuste all pärani. Javier pigistab huuled kokku ja neelatab uuesti, iga närvesööva sekundiga on tal aina raskem oma ebamugavust varjata. Ameeriklane on üksi tema meeste vastu, kuid on ilmselge, et Javier ei soovi tema surma. Mitte praegu. Ta tõstab käe, peopesa ülespoole ning käsib meestel relvad langetada.

Ameeriklane tõmbab käe vihmamantli seest välja ja asetab püstoli endale sülle, nii et kõik seda näeksid. Tema sõrm püsib päästikul. Javier heidab relvale ühe närvilise pilgu.

Lydia küüned kaevuvad mulle ribidesse. Ma kummardun ettevaatlikult ja lükkan ta käed eemale, tajudes, kuidas ta pingest vabaneb, kui tabab, mida ta teeb. Tema hingamine on kiire. Ma panen käe tema õla ümber ja surun ta oma rinna vastu. Ta pole harjunud nägema inimesi suremas. Veel mitte. Aga ühel päeval ta harjub. Ma hoian ta nägu ühe käega kinni ja surun huuled tema juustesse, et teda rahustada.

Javier teeb kahe sõrmega pühkiva viipe ja sõnab ameeriklase taga seisvale teisele püssimehele: “Korista see jama ära.” Too paistab seda tegevat suurima heameelega, kuna ta ei soovi jagada oma kaaslase saatust. Kõigi pilgud on ameeriklasele pööratud. Mitte et see poleks juba enne nii olnud, kuid nüüd on pilgud palju selgemad, tähelepanelikumad.

“Ma sain aru, mida sa öelda tahad,” ütleb Javier.

“Ma ei tahtnud midagi öelda,” tõrjub ameeriklane.

Javier noogutab nõustuvalt.

“Kolm miljonit USA dollarit,” ütleb ta. “Kas võtad pakkumise vastu?”

On ilmselge, et ameeriklane on Javieri tiibu kärpinud rohkem kui paari sule võrra. Too pole küll paanikas põgenemas või hirmust nurgas värisemas, kuid on selge, et talle on koht kätte näidatud. Ja seda pole just lihtne teha. Mind paneb muretsema, mida Javier võib kättemaksuks ette võtta, kui tal selleks võimalus tekiks. Ma muretsen ainult sellepärast, et mul on seda ameeriklast vaja, et siit minema pääseda.

“Mida nad räägivad?” pärib Lydia, häirituna tõsiasjast, et tal läheb veel väga tükk aega, enne kui hakkab aru saama ühestki asjast, mida siin majas räägitakse.

Ma ei vasta, kuid pigistan teda õlast, andmaks mõista, et ta peab vait jääma.

“Minu hind on kolm ja pool,” ütleb ameeriklane.

Javier vajub näost ära ja mulle näib, et ta sõõrmed läksid korraks puhevile. Ta pole harjunud sellega, et tema pakkumine pole parim.

“Aga sa ütlesid…”

“Hind tõusis,” nendib ameeriklane, toetudes taas tooli seljatoele ja kopsides püstolipäraga õrnalt oma musti pükse. Mingit muud selgitust temalt ei tule ning selleks pole ka vajadust. Paistab, et Javier on juba sellega nõus.

Javier noogutab. “Sí. Sí. Kolm ja pool miljonit. Kas sa jõuad selle nädalaga ära teha?”

Ameeriklane tõuseb, tema pikk must mantel vajub sirgeks. Ta on pikka kasvu ja hirmutava väljanägemisega, lühikesed pruunid juuksed tagant siilipeaks pöetud, pealaelt pisut pikemad ja turris.

Ma tõmban Lydia ukse juurest eemale ja panen selle vaikselt kinni.

“Mida sa teed?” küsib ta, kui ma kiirustan kipaka kummuti juurde, kus seisavad kõik riided, mis meil temaga kahepeale on.

“Me lahkume,” ütlen ma, toppides padjapüüri sisse nii palju riideid, kui mahub. “Pane kingad jalga.”

“Mida?”

“Lydia, praegu pole selleks aega. Too lihtsalt oma kingad. Me pääseme siit koos ameeriklasega minema.”

Ma olen padjapüüri poolenisti täis toppinud ja kiirustan nüüd talle appi, sest ta ei paista aru saavat, mis täpselt teoksil on. Ma krahman tal käsivarrest ja lükkan ta vastu voodit.

“Las ma aitan,” ütlen ma, põlvitan tema ette ja üritan kingi ta paljaste jalgade otsa suruda.

Aga ta takistab mind.

“Ei… Sarai, ma… ma ei saa ära minna.”

Ma hingan sügava ohkega välja. Meil pole selleks aega, aga ma pean jõudma talle selgeks teha, et ta peab koos minuga siit lahkuma. Ma vaatan üles talle silma sisse. “Meiega saab kõik korda. Me saame siit minema – Lydia, see on esimene ameeriklane, keda ma siin aastate jooksul näinud olen. Ta on meie ainus võimalus.”

“Ta on mõrtsukas.”

“Kõik sinu ümber on mõrtsukad. Lähme nüüd!”

“Ei! Ma kardan!”

Ma kargan oma põlviliasendist püsti ja surun käe talle suule. “Kuss! Lydia, palun kuula mind…”

Tema sõrmed liiguvad mu käele ja ta tõmbab selle oma suult.

Tema silmist voolavad pisarad ja ta raputab kiiresti pead. “Ma ei tule. Meid püütakse kinni ja Javier annab meile peksa. Või veelgi hullem, Izel piinab meid ja tapab siis ära. Mina jään siia.”

Ma tean, et ei saa ta meelt muuta. Ta on seda nägu. Seda nägu, et ta on murtud ja jääb vist igavesti murtuks. Ma panen käed talle õlgadele ja vaatan teda.

“Mine teki alla ja teeskle, et sa magad,” ütlen ma. “Püsi teki all, kuni keegi tuleb ja su siit leiab. Kui nad avastavad, et sa teadsid minu lahkumisest ega rääkinud sellest kellelegi, siis nad tapavad su.”

Lydia noogutab närvilise tõmbleva liigutusega.

“Ma tulen tagasi, sulle järele.” Raputan teda õlgadest, lootes, et ta usub mind. “Ma luban. Ma lähen esimese asjana politseisse, kohe kui olen üle piiri pääsenud.”

“Aga kuidas sa mu üles leiad?”

Pisarad lämmatavad ta hääle.

“Ma ei tea,” tunnistan ma. “Aga see ameeriklane teab. Ta aitab mind.”

Pilk tema silmis on nii lootusetu. Ta ei usu hetkegi, et minu ogar plaan läbi läheb. Üheksa aastat tagasi poleks ka mina seda uskunud, aga meeleheide sunnib inimesi pöörastele tegudele. Lydia ilme kivineb ja ta tõstab käe, et pisaraid põskedelt pühkida. Ta nagu teaks, et see on viimane kord elus, mil ta mind näeb.

Suudlen teda laubale.

“Ma tulen tagasi, sulle järele.”

Ta noogutab aeglaselt ja ma kiirustan läbi tillukese toa, padjapüür üle õla.

“Roni teki alla,” sisistan ma talle akent lahti lükates.

Lydia poeb teki alla ja ma ronin aknast välja oktoobrikuu mõnusasse soojusse. Tõmban end küüru ja liigun mööda majaäärt ning läbi augu krunti ümbritseva aia lõunapoolses servas. Javieri püssimehed on kõikjal, kuid ma olen alati pidanud neid üsna nürimeelseteks ja abituteks selles vallas, mis puudutab krundilt põgenemise ärahoidmist, sest ega siit põgeneda pole keegi eriti üritanud. Peamiselt valvurid lihtsalt seisavad, ajavad juttu, suitsetavad ja teevad vulgaarseid žeste teistele tüdrukutele, keda siin orjuses hoitakse. See, kes relvalao ukse juures seisab, on sama mees, kes püüdis mind kuus nädalat tagasi vägistada. Javier ei tapnud teda ainult ühel põhjusel – see mees on tema vend.

Aga vend või mitte, nüüd on ta eunuhh.

Väikeste majakeste vahel laveerides jõuan ma puudeni ja peatun lähedal asuva maja varjus. Ajan end sirgu, surun selja vastu krohvseina ning liigun ettevaatlikult maja ette, kus hoovivärava juurest saab alguse kolme ja poole meetri kõrgune okastraataed. Külalised peavad oma autod alati värava taha jätma, enne kui nad kellegi saatel jalgsi aiast sisse pääsevad.

Sama pidi kehtima ka ameeriklase kohta. Selles olen ma kindel. Ma loodan.

Vahemaad minu ja väravaesise vahel, kuhu ma loodan jõuda, valgustab posti otsas olevast prožektorist langev suur valgussõõr. Seal seisab ka üks valvur, kuid ta on noorem ja ma usun, et temaga saaksin hakkama. Mul on olnud küllalt aega, et selle lahendusega lagedale tulla. Terve mu teismeiga. Eelmisel aastal varastasin Izeli toast püstoli ning see on kogu aeg olnud minu ja Lydia toas põrandalaua all peidus. Kohe, kui ma nägin ameeriklast majja astumas, kiskusin põrandalaua üles, et püstolit kätte saada, ja pistsin selle selja taha lühikeste pükste värvli vahele. Ma teadsin, et mul läheb seda täna õhtul vaja.

Hingan sügavalt sisse ja sööstan läbi valgussõõri pimedusest välja, lootes, et keegi mind ei märka. Ma jooksen tohutu kiiruga, padjapüür vastu selga pekslemas ja püstol nii kõvasti pihku surutud, et see teeb mu sõrmeluudele haiget. Ma jõuan aiani ja ohkan kergendusega, kui leian järgmise varjulise koha, kuhu peituda. Eemal liiguvad kujud, tulevad maja poolt, kust ma just lahkusin. Mul on süda nii paha, et oleksin vabalt oksendanud, kui ma poleks teadnud, et mul on tähtsamaidki asju teha – ja kiiresti. Süda peksab vastu rinnakorvi. Näen eespool valvurit õuevärava juures seismas ja vastu puud toetumas. Tema vasekarva nägu valgustab sigareti kuum oranžikas kuma, mis tuhmub, kui ta suitsu huultelt võtab. Tema automaadi silueti järgi tean, et püssirihm on tal üle õla heidetud. Õnneks ei hoia ta seda laskevalmilt käes. Kõnnin kiiresti mööda aiaäärt, püüdes jääda teisel pool seisvate puude varju. Mu kulunud plätud liiguvad üle pehme liiva täiesti hääletult. Valvur on nii lähedal, et ma tunnen ta higi lehka ja näen, kuidas ta pesemata juuksed rasvaselt läigivad.

Ma hiilin lähemale, lootes, et minu liikumine ei ärata ta tähelepanu. Nüüd olen ma täpselt tema selja taga ja mul on tunne, et pissin püksi. Mu jalad värisevad ja kõri on nii pinges, et ma peaaegu ei suuda hingatagi. Nii ettevaatlikult ja vaikselt kui võimalik, tõstan püstoli ja löön selle kabaga meest nii kõvasti vastu pead, kui jaksan. Käib kõva laksakas ja krigin, mis ajab mul kõhu keerama. Mees langeb oimetult maha ja põlev sigaret kukub ta põlvede kõrvale liiva sisse. Haaran püssi, rebides selle tema keharaskuse tõttu põhimõtteliselt täie jõuga ta õlalt, ning jooksen katkisest väravast välja.

Nagu ma lootsingi, seisab väljas ainult üks auto: šikk must auto, mis on arvatavasti selles piirkonnas mitme kilomeetri raadiuses kõige sobimatum asi üldse. Siin pole muud kui agulid ja rämps. See on kallis linnaauto, valuvelgedega, tulvil üleolekut.

Veel üksainus tõke ületada. Kuid autot nähes lööb kõikuma mu usk, et ameeriklane jättis uksed lukustamata. Kindlasti ei teeks ta seda säärases piirkonnas. Võtan kõrvalistuja taga oleva ukse käepidemest ja hoian hinge kinni. Uks hüppab lahti. Mul pole aega kergendust tunda, kui kuulen õuevärava poolt hääli ja märkan silmanurgast auto poole liikuvat kuju. Poen tagaistme taha põrandale ja tõmban kiiresti ukse kinni, enne kui lähenejad jõuavad piisavalt ligidale, et kuulda ukse sulgumist.

Oi ei… auto laevalgustus.

Pigistan hambad kokku, jälgides, kuidas tuli mu pea kohal piinava aeglusega tuhmub, kuni lõpuks kustub ja ma jään pimedusse. Kui olen padjapüüri juhiistme alla toppinud, püüan varastatud automaadi peita kohe istme taha, nahkistme ja ukse vahele. Siis jääb mulle veel nii palju aega, et suruda oma väike keha nii sügavale vastu autopõrandat kui võimalik. Põimin käed tihedalt vastu rinda surutud põlvede ümber, tõmban selja küüru ja püsin selles ebamugavas poosis.

Hääled hääbuvad ja ainus, mis jääb, on ühe autole ligineva jalapaari heli. Pakiruum hüppab lahti ja mõni hetk hiljem see sulgub.

Hoian hinge kinni, kui juhipoolne eesuks avaneb ja laetuli jälle põlema süttib. Ameeriklane sulgeb enda järel ukse ja ma tunnen, kuidas auto liigatab, kui ta eesistmele istub. Üks. Kaks. Kolm. Neli. Viis. Kuus. Lõpuks tuli kustub. Kuulen, kui võti süütelukku lükatakse ja masin nurrudes ellu ärkab.

Miks me juba ei liigu? Miks me siin istume? Võib-olla ta loeb midagi?

Ja siis ütleb ta hispaania keeles valjusti: “Kakaovõiga kehakreem. Soe hingeõhk. Higi.”

Mu ajul kulub üks hetk, et mõista tema kummaliste sõnade tähendust ja aru saada, et tegelikult räägib ta minuga.

Tõusen kiiresti istme taga kükakile ja tõmban kuke vinna, surudes püstolitoru talle kuklasse.

“Lihtsalt sõida,” ütlen ma inglise keeles, püstolit hoidvad käed värisemas. Ma pole kunagi varem kedagi tapnud ega taha seda teha, aga sinna majja ma tagasi ei lähe.

Ameeriklane tõstab aeglaselt käed. Näen silmanurgast tema suure hõbedase kella läigatust, kuid ma ei lase sellel oma tähelepanu kõrvale juhtida. Sõnagi lausumata asetab ta ühe käe roolile ja teise käigukangile, lükates selle sõiduasendisse.

“Sa oled ameeriklane,” sõnab ta rahulikult, kuid ma kuulen ta hääles tibatillukest huvinooti.

“Jah, ma olen ameeriklane, aga nüüd lihtsalt sõida, palun.”

Hoides tema pead sihikul, manööverdan end tagaistmele ja viin relva tema käeulatusest välja. Ma näen, kuidas ta kiikab mind tahavaatepeeglist, kuid ainult armatuuri ähmase valgustusega on autos nii pime, et ma näen ainult hetkeks tema silmi, mis minust üle libisevad.

Lõpuks hakkab auto liikuma ja ta paneb mõlemad käed roolile. Ta on rahulik ja tähelepanelik, kuid mul on tunne, et talle ei valmista kõige väiksemalgi määral muret ei mina ega see, milleks ma suuteline võin olla. See hirmutab mind. Ma arvan, et mulle meeldiks rohkem, kui ta anuks oma elu pärast, puterdaks paludes ja lubaks mulle maad ja ilmad kokku. Aga tema näeb välja täpselt sama ohtlik ja ükskõikne nagu majas, kui ta lasi kuuli pähe sellele püssimehele, keda ta nii hooletult Guillermoks nimetas.