Читать книгу Doktor Proktori ajavann - Jo Nesbø - Страница 6

Lise komandandist isa ärkas sohval, suus ajalehepaberi ja trükimusta maitse. Ta oli magama jäänud, ajaleht ninal nagu tavaliselt, ja norsanud nii võimsalt, et kardinad akna ees liikusid ja ajalehe alumine serv, seal kus ilmateade kirjas oli, iga hingetõmbe ajal ta suhu kadus. Ta vaatas kella ning ohkas rahulolevalt, kuna peatselt oli aeg taas magama minna. Kuid enne tuli süüa üks kanavõileib. Või kaks. Ta viskas ajalehe diivanilauale, veeretas oma suure kõhu üle diivaniserva ja tõusis sedamoodi automaatselt kahele jalale püsti.

„Terekest!” ütles ta kööki jõudes. Lise seisis köögilaua ääres ning tema kõrval toolil seisis Bulle, tibatilluke naaber kummalisest perekonnast, kes kevadel Kanonveienile kolis. Nende ees värises ja rappus veekeedukann ning sülitas tilast auru välja.

„Kas te pole mitte liiga väikesed, et kohvi juua?” küsis komandant haigutades.

„Ai, ai, il commandante,” vastas Bulle. „Me ei tee kohvi.”

Alles nüüd pani komandant tähele, et Bulle hoidis nuppu all, et veekeetja end välja lülitada ei saaks, vaid aina edasi keeks. Tema tütar aga hoidis keedukannust tõusva aurupilve kohal midagi, mis meenutas postkaarti.

„Mis te siis teete?”

„Mine uuesti välja, isa,” lausus Lise.

„Hei, mina peaksin siin nagu komandant olema,” ütles komandant. „Ma tahan teada, millega te tegelete!”

„Vabandage, il commandante,” ütles Bulle. „See on nii ülisalajane, et kui me teile sellest räägiksime, siis te teaksite liiga palju. Ja te ju teate, mis juhtub inimestega, kes liiga palju teavad?”

„Ja mis siis juhtub?” küsis komandant ja lasi käed kõrvale.

„Neil lõigatakse keel ära, et nad ei saaks rääkida. Ja kõik sõrmed paremal käel samuti, et nad kirjutada ei saaks.”

„Aga mis siis saab, kui ma oskaks varvastega kirjutada?”

„Mõlemad jalad lõigatakse ära, il commandante. Tõsijutt, spioonitöö on päris karm.”

„Jah, eks ta ole,” ohkas komandant.

„Aga kõik halb on ka millekski hea,” lausus Bulle. „Ilma jalgadeta saaks ju lihavõteteni sohval lesida ja pääseks suuskade määrimisest, sokkide pesemisest ja kingapaelte sidumisest.”

„Sinu jutus on iva,” vastas komandant. „Aga mis juhtuks, kui ma paneksin pliiatsi suhu ja kirjutaksin niimoodi? Või saadaks morsesignaali silmi pilgutades?”

„Mul on kahju, et sa selle peale tulid, il commandante. Sellisel juhul peame sul pea maha võtma.”

Komandant naeris nii kõvasti, et ta suur vats vappus.

„Lõpetage see jampsimine, teie kaks,” ütles Lise. „Isa, mine ära! See on käsk!”

Kui komandant pead raputades köögist lahkus, tõmbas Lise postkaardi aurupilve seest välja. Nad istusid köögilaua äärde ja Lise koukis pintsettidega hirmus ettevaatlikult postmargi kaardi küljest lahti.

„See toimis!” pahvatas tüdruk. „Kust sa teadsid, et veeaur aitab postmargil lahti tulla?”

„Ah, mul on lihtsalt natuke elementaarseid detektiivitöö alaseid teadmisi,” vastas Bulle, aga nägi ise ka pisut hämmeldunud välja.

„Postmargi alla on midagi kirjutatud, aga tähed on nii väikesed, et ma ei saa neid lugeda,” lausus Lise ja tõstis kaardi lambile lähemale. „Võib-olla on sul kergem, sest sa oled...ee, väiksem?”

„Mis see asjasse puutub?” Bulle vaatas kergitatud kulmul tüdrukut.

Lise kehitas õlgu. „Väiksematel inimestel on väiksemad riided ja väiksemad autod. Miks mitte ka väiksem kirjapilt?”

„Vaatame järele,” pomises Bulle, napsas kaardi enda kätte ja kissitas silmi.

„Ei miskit,” ütles ta ning sirutas pilku tõstmata käe Lise poole. „Optikat palun.”

Lise hüppas kapisahtli juurde, leidis sealt ema suurendusklaasi ja pistis selle Bullele pihku.

„Ahhaa!” ütles Bulle, kui lõpuks kirjutatut lugeda nägi.

See seisab siin kirjas:

„Jajah, aru saadud,” pomises Bulle ja vedas suurendusklaasi allapoole.

Pariisis minge kohe pansionaati Frii Kartul. Kui te sinna jõuate...

...ervitab doktor Proktor.

„Hei!” hüüatas Bulle. „Mis nüüd siis? See on kadunud!”

„Vesi rikkus kirja ära,” sosistas Lise hingetult üle Bulle õla. „Kas seal seisab midagi veel?”

Bulle vedas suurendusklaasi veel allapoole.

P.S.: Ma peitsin laboratooriumivõtme üli­salajasse kohta, nimelt uksemati alla.

„Mida me siis ootame?” hüüdis Bulle.

„Stardipauku!” hüüdis Lise.

„Põmm!” hüüdsid nad kooris.

Seejärel hüppasid nad toolidelt püsti. Lise õngitses kõige alumisest kapisahtlist välja isa taskulambi ja nad jooksid Kanonveienile, kus pimedus ja vaikus olid langenud aedadele ja puumajadele. Kuu piilus neid uudishimulikult, kui nad ronisid üle tara, mis piiras kõige kõrgema rohuga aeda, mille keskel seisis kõige väiksem maja. Nad spurtisid pirnipuust mööda keldriukse juurde ja kergitasid uksematti. Ning kuuvalguses helkiski seal üks võti.

Nad pistsid selle vana värvimata ukse lukuauku ja metall krigises hoiatavalt, kui nad võtit keerasid.

Nad seisid ja vahtisid ust.

„Sina esimesena,” sosistas Lise.

„Pole probleemi,” lausus Bulle ja neelatas.

Ta hingas sügavalt sisse ja virutas jalaga ukse pihta, kuidas jaksas.

Uks vajus hirmsa kriginaga lahti.

Neile paiskus vastu külm rõske keldriõhk ja üle nende peade laperdasid kas ebaharilikult suured ööliblikad või keskmiselt suured nahkhiired ning kadusid öhe.

„Rõve,” ütles Lise.

„Ja vastik,” lisas Bulle, pani taskulambi põlema ja marssis sisse.

Lise vaatas ringi. Isegi vanal heal pirnipuul olid justkui küünised tekkinud, mis end kuu poole sirutasid. Siis mässis Lise endale jaki tihedamalt ümber ja kiirustas Bullele järele. Kuid Bulle oli juba pimedusse kadunud ja Lise ei näinud teda.

„Bulle.” Lise sosistas, sest teadis, et kui pimedas kõva häälega rääkida, tekib tunne, et oled ihuüksi.

„Siiapoole,” sosistas Bulle. Lise läks hääle järgi ja silmas taskulambi valgusvihku, mis oli suunatud seinale.

„Kas sa ajaseebi leidsid?” küsis tüdruk.

„Ei,” vastas Bulle. „Aga ma leidsin kirde poolkera suurima ämbliku. Sellel on seitse koiba, mida pole tükk aega raseeritud. Ja nii suur suu, et isegi huuli näeb. Tšeki seda koletist!”

Lise nägi, et keldriseinal istus üks täiesti tavaline ja mitte just eriti suur ämblik.

„Seitsmekoivaline Peruu imiämblik, see on superharuldane!” sosistas Bulle erutatult. „Ta toitub teistest putukatest, püüab nad kinni ja imeb aju välja.”

„Aju?” küsis Lise ja vaatas Bulle poole. „Minu arust pole putukatel ajusid.”

„Sellepärast ongi seitsme­koivaline Peruu imiämblik niivõrd haruldane,” sosistas Bulle vastu. „Sest peaaegu kuskil pole ajudega putukaid.”

„Ja kust sa seda kõike tead?” küsis Lise.

„See on kirjas…”

„Pole vaja öeldagi,” katkestas teda Lise. „Raama­tus „Loomad, kelle olemasolust sa teada ei soovi”.”

„Täpipealt,” sõnas Bulle. „Niikaua, kui sa ajaseepi ja ninaklambreid otsid, üritan ma selle harulduse kinni püüda, eks?”

„Aga meil on vaid üks taskulamp.”

„Pane siis laetuli põlema.”

„Laetul...,” alustas Lise ja pööritas silmi. „Miks me kohe selle peale ei tulnud?”

„Sest siis poleks siin nii mõnusalt sünge olnud,” vastas Bulle ja suunas valgusvihu ukse kõrval olevale lülitile. Lise keeras seda ja hetke pärast oli doktor Proktori leiutamiskelder valgust täis.

Seal oli katlaid, auruteid, mannerguid ja terved riiulitäied klaaspurke, mis olid täis mitmesuguseid pulbrisegusid ja kemikaale, seal oli raudtorusid, klaastorusid, katseklaase ja muud nodi, isegi üks vana püss, mille otsa oli surutud jäähoki litter. Ja püssi kõrval seinal rippus pilt, mis Lisele eriti meeldis. Pildil oli noor doktor Proktor Prantsusmaal oma mootorratta seljas. Külgkorvis istus tüdruk, see oli pikkade punakaspruunide juustega kaunis Juliette Margariin, doktori tüdruksõber ja tema elu armastus. Nad naeratasid ja nägid nii õnnelikud välja, et Lisel läks südame alt soojaks. Eelmisel postkaardil, mille doktor saatnud oli, seisis, et Proktor oli jõudnud naise jälgedele. Huvitav, kas ta oli praeguseks Juliette’i juba üles leidnud?

Lise pilk eksles ruumis edasi ja peatus pooltühjal klaaspurgil, mille sees oli maasika­punane pulber. Tüdruku tähelepanu ei tõmmanud mitte pulbri värvus, vaid hoopis silt, mis purgile kleebitud oli.

Silt nägi välja selline:

Lise võttis purgi riiulilt alla ja suundus suure roostes arhiivikapi poole. Ta tõmbas välja sahtli, kus peal oli kirjas „PATENTEERIMATA LEIUTISED”, lehitses toimikuid, kuni jõudis P-täheni, ja nii nagu lubatud, seisiski seal koltunud toimik kirjaga „PRANTSUSE NINAKLAMBRID”.

Ta avas toimiku, keeras selle tagurpidi ja kaks sinist ja täiesti tavalist ninaklambrit kukkusid välja. Aga ei mingit kasutamisjuhendit. Lise pistis klambrid taskusse ja hüüdis:

„Ma leidsin need üles! Lähme nüüd ära!”

Ta pööras ümber ja nägi, et Bulle seisis tööpingil ja urgitses midagi ühest klaaspurgist.

„Mida sa teed?”

„Võtan veidi puuksunaudi pulbrit, noh.”

„Bulle! Aga see on ju eluohtlik ja keelatud!”

„Ah, mis sa ajad,” vastas Bulle. „Pealegi on normaalne kogus puuksutamist täiesti tervislik.”

„Normaalne kogus? Viimane kord, kui sa seda terve supilusikatäie ära sõid, lasid sa nii kõva puuksu, et oleks peaaegu kosmosesse lennanud!”

„Ole nii kena ja jäta liialduste tegemine minu hooleks,” lausus Bulle ja kallas peotäie helerohelist puuksunaudipulbrit väikesesse kilekotti, sidus selle pealt kinni ja pistis taskusse. „Ma lendasin võib-olla viiekümne meetri kõrgusele ja see ei ole just eriti kõrge, kui seda võrrelda näiteks...njaa, Eiffeli torniga. Sa oled tüdruk ja seepärast pole sul erilist annet puuksutamise peale. Te jaksate ju vaevalt hiirepiuksu lasta.” Bulle lasi kuuldavale keskmise tugevusega puuksu.

„Kas kuulsid?” küsis ta. „Sinu kord.”

„Päh,” ütles Lise. „Mina puuksutan ka, aga ainult siis, kui see on tingimata vajalik.”

„Mu kallis preili Iluspuuks,” sõnas Bulle, keeras kaane kõvasti purgile peale ja hüppas pingilt maha. „Ma vean terve tonni kleepuvate karamellide peale kihla, et sa ei suuda MITTE KUNAGI nii kõvasti puuksu lasta, et see inimese kõrvale kuuldav oleks. Jäta jõupuuksutamine meile, poistele.”

„Küll sa veel näed,” vastas Lise.

„Sa mõtled kindlasti, et küll ma veel kuulen,” ütles Bulle ja pani käe kõrva taha. „Aga ma ei kuule... mitte midagi!”

Nad kustutasid tule, lukustasid enda järel ukse, panid võtme tagasi mati alla, lonkisid läbi aia, peatusid pirnipuu all ja vaatasid kuu poole.

„Me lähme siis Pariisi,” ütles Lise. „Täiesti üksinda.”

„Täiesti kahekesi,” parandas Bulle. „Ja see ei ole nii kaugel.”

„See on kaugemal kui Sarpsborg,” sõnas Lise.

„Aga ainult natuke,” lohutas Bulle.

„Ma pean emalt ja isalt sõiduks luba küsima,” ütles Lise.

„Unusta ära,” vastas Bulle. „Nad ei luba. Nad ütlevad raudselt, et parem on teatada Pariisi politseile. Ja me ju teame, mis siis juhtub.”

„Jah?” küsis Lise pisut ebakindlalt. „Mis siis juhtub?”

„Mitte midagi,” vastas Bulle. „Ükski täiskasvanu ei usu doktor Proktori leiutisi. „Ajaseep?” küsivad nad. „Milline totrus!” Sellepärast saatiski professor meile kaardi. Ta teadis, et keegi teine teda ei usu, eks ole?”

„Võib-olla,” ütles Lise ettevaatlikult. „Aga ... aga oled sa täiesti kindel, et meie peaksime siis teda uskuma? Ta on ju tore, aga lõppude lõpuks siiski pisut... ee, hull.”

„Loomulikult peaksime uskuma,” vastas Bulle. „Ja Proktor ei ole pisut hull. Ta on peast täiesti segi.”

„Täpipealt,” ütles Lise. „Kuidas sa saad siis nii kindel olla?”

„Elementaarne, mu kallis Lise. Doktor Proktor on meie sõber. Ja sõbrad usuvad üksteist.”

Lise vaatas pikalt kuud ja noogutas.

„See,” ütles ta, „on üks õigemaid asju, mida sa tükil ajal öelnud oled. Mis me siis teeme?”

„Homme on ju reede, eks ole? Seega lähed sa koju ja ütled, et su sõbranna kutsus sind nädalavahetuseks Sarpsborgi. Sa ütled, et lähed pärast kooli rongi peale ja nad tulevad sulle raudteejaama vastu.”

„See võib isegi läbi minna,” lausus Lise ja hammustas huulde. „Aga sina?”

„Ma ütlen empsile, et lähen nädalavahetuseks Arvikasse orkestrilaagrisse.”

„Orkestrilaagrisse? Nii järsku?”

Bulle kehitas õlgu. „Emps ei pilgutaks silmagi. Tõenäoliselt oleks ta lihtsalt õnnelik, et minust paariks päevaks rahu saab. Homme paki koolikotti veidi rohkem asju, mitte palju, ainult väikesed asjad, nagu pass, rahakott, pastillid ja muu selline. Siis lähme kooli ja teeskleme, et kõik on nagu tavaliselt, eks? Aga pärast kooli lähme kesklinna, sellesse kellapoodi...”

„Pikamantli Kellapoodi,” ütles Lise.

„Täpselt nii. Me müüme postmargi maha, sõidame bussiga lennujaama, ostame piletid esimesele Pariisi lennule, registreerime end ära ja hops, olemegi kohal.”

Lise kaalus hoolikalt Bulle sõnu ja näris alahuult. Hops siia ja hops sinna, mõtles ta. Bulle suutis kõik keerulised asjad lihtsaks rääkida.

„Noh?” küsis Bulle. „Mis plaan jääb?”

Lise vaatas klaaspurgi sisse. Kuuvalgus pani maasikapunase pulbri müstiliselt ja kaunilt sädelema. Ajas kaduma läinud? Ajaseep? Ajarännuvann? See oli päris hull lugu.