Читать книгу Mõrv maasika-vahukooretordiga - Joanne Fluke - Страница 5

Hannah Swensen ärkas ehmunult mürtsatuse peale. Käes oli sügav öö, ta elas üksinda ja keegi oli tema korteris. Hannah tõusis istukile ja haaras esimese kättejuhtuva eseme – oma hanesulepadja –, enne kui ta unehägune mõistus taipas, et see ei olnud just eriti tõhus relv. Ta pidi ärkama ja tegutsema. Siis kuulis ta köögi poolt järgmist heli. Sissetungija vedas midagi mööda linoleumkattega põrandat.

Hannah piidles pimedusse, kuid nägi ähmaselt vaid akna piirjooni. Ta teadis, et voodiäärse lambi põlema panemine muudaks ta veelgi nähtavamaks sihtmärgiks, ja välistas selle kiirelt. Hannah libistas end soojast voodist välja, et võtta kätte pesapallikurikas, mida oli hoidnud magamistoa nurgas sellest ajast, kui oli kahtlustanud, et Ron LaSalle’i mõrvar teda väljas varitses. Õnneks oli see möödanik, sest mõrvar oli nüüdseks trellide taga.

Köögist kostvad helid jätkusid, kui Hannah mööda koridori hiilis, kurikas kindlalt käte vahel. Mõni mitte nii julge inimene oleks peatunud, et magamistoa telefonil hädaabinumbrile helistada, kuid mõte, et keegi oli tema koju sisse tunginud, ajas Hannah marru. Ta ei kavatsenud mitte mingil tingimusel riidekapis kükitada ja oodata, et keegi šerifijaoskonnast kohale jõuaks. Tal oli eelis, sest ta tundis ka pimedas oma korteri iga nurka ning ta paljaste jalgade sammud olid vaipkattel hääletud. Kui tal on veidi õnne ja parem löök, kui omal ajal laste pesapalliliigas mängides, siis võib ta virutada sissetungijale võmmu vastu pead enne, kui too arugi saab, mis temaga toimub.

Köögiakna ribakardina vahelt kumav nõrk valgus ei paljastanud ühtegi vastu seina pressitud varju, ei ühtegi ähvardavat kuju laua all kükitamas. Kuulda oli aga veidrat närimisheli, mis ei katkenud, kui Hannah köögiuksest sisse astus. Missugune varas murraks Hannah’ koju sisse, et võtta hilisõhtust vahepala? Hannah liikus lähemale, kurikas löögivalmis, ja ohkas kergendunult, kui märkas külmiku juures põrandal kahte ehmunud kollast silma. Moishe. Hannah oleks pidanud taipama, et palderjanitaim ööseks köögikapile jätta ei olnud just kõige targem tegu.

Hannah keeras otsa ringi, suundus tagasi magamistuppa ning jättis oma oranži-valgekirju kaslase edasi närima ja nurruma. Ei olnud mõtet Moishega riielda. Pahategu oli juba tehtud ja kass ignoreeriks niikuinii kõike, mida Hannah talle ütleks. Moishe oli kass ja Hannah oli aktsepteerinud, et sellised need kassid kord juba on. Ta koristab kassi tekitatud segaduse hommikul ära.

Näis, et äratuskell helises kohe pärast seda, kui Hannah oli tagasi voodisse roninud ja silmad sulgenud. Ta heitis pilgu kellale, mille osutid näitasid kuut, tõi kuuldavale tavalisest käredama vandesõna ja sirutas käe, et helin kinni panna. Ta pani lambi voodi kõrval põlema, haigutas laialt ja masseeris kaelalihaseid. Moishe oli jõudnud tagasi voodisse ja lösutas valjusti nurrudes perenaise padjal. Polnud ime, et Hannah’ kael oli kange. Kass oli taas perenaise lemmikpadja röövinud.

Hannah ohkas sügavalt ja alustas valulikku protsessi, millega eesseisva päeva miljonite asjatoimetuste jaoks vaimselt valmistuda. Eilne õhtu oli veninud pikale. Mike Kingston, Winnetka maakonna šerifijaoskonna uurijate ülemus, oli viinud Hannah’ Lake Edeni võõrastemajja peole ja ta oli alles pärast keskööd koju jõudnud.

“Liiguta end, Moishe.” Hannah äratas halva kuulsusega kõutsi, kelle ta oli karmist tänavaelust päästnud, ja võttis padja taas enda valdusesse. Siis lükkas ta varbad karusnahaga vooderdatud sussidesse ja suundus kööki. Kohv oli sel kellaajal absoluutselt hädavajalik ja Hannah oli sättinud kohvimasina taimeri nii, et kui ta ärkab, oleks kohv valmis.

Minnesotas oli detsember ja hommikutaevas teeskles, et on veel öö. Koit pidi saabuma alles pooleteise tunni pärast. Hannah oli just jõudnud panna põlema luminofoorlambid, mis täitsid ta säravvalge köögi operatsioonisaali meenutava valgusega, kui helises telefon. Mitte keegi teine ei helistaks talle nii vara ja Hannah oigas, kui sirutas käe telefonitoru järele. “Tere hommikust, ema.”

Muidugi tahtis Delores Swensen teada kõike sellest, kuidas oli läinud Hannah’ ja Mike’i kohting. Hannah kirjeldas talle lühidalt õhtu käiku, kallates endale päeva esimese tassi kohvi ja lonksates tulikuuma vedelikku. Mida tähendas väike põletusvalu kofeiini õnnistuse kõrval? Kui ta oli emale raporteerinud, et Mike sõidutas ta Lake Edeni võõrastemajja, kus nad nautisid Rootsi laua stiilis õhtusööki koos Hartland Flouri küpsetamisvõistlusele saabunud osalejatega ja kuulasid pärastpoole Hartland Flouri jahuveski omaniku Clayton Harti kõnet, ning et siis sõidutas Mike ta tagasi kohvikusse, kus ta sai tänaseks küpsisetainad valmis segada, polnudki tal midagi enamat öelda. “Ongi kõik, ema. Mike oli väga tore ja me veetsime mõnusa õhtu.”

Hannah surus telefonitoru õla ja kõrva vahele ning haaras põrandaharja, et palderjanipoti muld ja killud kokku pühkida. Ühtegi palderjanilehte ei olnud alles, Moishe oli kõik alla kugistanud. Siis avas Hannah Moishele, kes nühkis end pealetükkivalt ja mitte kuigi õrnalt vastu Hannah’ pahkluid, uue kassikrõbinate karbi ja vastas ema küsimustele. “Ei, ema. Mike ei maininud abielu. See teema ei ole meil kunagi jutuks tulnud.”

Hannah pööritas silmi ja raputas kassitoitu Garfieldi pildiga keraamilisse kaussi, mille oli leidnud Helping Handsi komisjonikauplusest. Delores uskus, et peaaegu kolmekümneaastane ja veel vallaline naine ei pingutanud ilmselgelt piisavalt abielusadamasse jõudmise nimel. Hannah ei nõustunud selle arvamusega juba põhimõtteliselt üleüldse, aga eriti siis, kui jutt käis temast endast. Ta ei tahtnud oma praeguses eluetapis abielluda. Tegelikult ei olnud ta kindel, kas ta kunagi üldse abielluda tahab.

“Kuule, ema …” Hannah pingutas teadlikult, et hääletooni meeldivana hoida. “Vallaliseks olemises ei ole midagi halba. Ma pean edukat äri, mu korter kuulub mulle ja mul on piisavalt sõpru. Saad sa veidi oodata? Pean Moishele vett panema.”

Hannah asetas toru köögikapile, keeras kraani lahti ning täitis Moishe veenõu ääreni. Ta asetas selle kassi toidukausi kõrvale maha ja sosistas kassile: “Järgmisena hakkab ta lastest rääkima. Kasutan juhust ja võtan selle parem ise enne jutuks.”

“Asi ei ole ju selles, ema, et ma iga hinna eest lapsi saada tahaksin.” Hannah sättis toru taas kõrva äärde. “Mul on Tracey ja ma näen teda peaaegu iga päev. Kohviku ja toitlustamise kõrval ei oleks mul niikuinii aega hea ema olla.”

Delores tegi algust oma etteaimatavate vastuargumentidega ja Hannah kuulas teda vaid poole kõrvaga, kui endale teise tassi kohvi valas. Ema jutus polnud midagi uut, Hannah oli kõike seda kuulnud. Hannah’ õetütar Tracey ei saanud kohe kuidagi Hannah’ lapse rolli üle võtta, Hannah’ ei teadnud, millest ta ilma jääb, ja polnud ühtegi teist rõõmu, mis oleks võrdväärne päris oma lapse käte vahel hoidmisega. Kui Delores jõudis tiksuvate bioloogiliste kelladeni, siis heitis Hannah pilgu enda õunakujulisele, samuti komisjonipoest hangitud köögikellale. Oli aeg jutuajamine lõpetada ja see ei pruukinud olla lihtne. Deloresele ei meeldinud, kui tema juttu katkestati.

“Ma pean minema, ema. Lubasin, et olen vähem kui tunni pärast koolis.”

Delores ei lasknud ajapuudust väljendavatest sõnadest end kõigutada. Ta pidi tooma lagedale veel viimase hoiatuse Mike Kingstoni kohta – et tema arvates ei olnud see mees abielust huvitatud. Hannah oli sunnitud selle arvamusega nõustuma. Mike’i naine tapeti kaks aastat tagasi ja Hannah teadis, et mehel ei olnud tahtmist uuesti abielluda. Ent siis võttis Delores käsile Norman Rhodesi, Lake Edeni poissmehest hambaarsti teema ja Hannah’ suust kostis ärritunud ohe. Delores oli asunud Normani ema Carriega mesti, et oma laste vahel suhet ärgitada juba siis, kui Norman linna kolis, et isa hambakliinik üle võtta.

“Ma tean, et olete Carriega lähedased, kuid te üritate tühjast kohast midagi välja võluda,” vastas Hannah kiiresti, enne kui Delores jõudis oma tavapärase Normani voorusi ülistava tiraadini.

“Norman meeldib mulle. Ta on tore, ta on tark ja tal on suurepärane huumorimeel. Aga me oleme lihtsalt sõbrad ja rohkem pole seal midagi.”

Delores ei olnud aga ikka veel valmis lõpetama ja seega kasutas Hannah trikki, mida oli nooremalt õelt Andrealt õppinud. Ta vajutas paar korda kõne katkestusnuppu ja ütles: “Arvan, et mu telefonil on midagi viga. Kui kõne katkeb, siis helistan sulle hiljem tagasi, kui kohvikusse jõuan.” Siis hakkas ta midagi muud ütlema ja katkestas kõne iseenda poolelt sõnalt.

Hannah asetas toru hargile ja silmitses seda minuti. Telefon ei helisenud uuesti ja ta naeratas rahulolevalt. Andrea oli vandunud, et mitte keegi ei hakka kahtlustama, et keegi võiks iseenda jutu ajal kõne meelega katkestada.

Kakskümmend minutit hiljem tõmbas duši alt tulnud Hannah jalga kulunud teksad, mis olid vöökohast nüüdseks veidi kitsamad kui ostmise ajal, ja selga pikkade käistega beeži pusa, mille esiküljel oli kirjas suurte punaste trükitähtedega: “GOT COOKIES?”^[1.] Hannah armastas punast värvi, kuid ta ei olnud suutnud leida veel ühtegi punase tooni, mis tema juuksevärviga sobinuks.

Kui Hannah oli täitnud taas Moishe toidukausi ja poetanud loomale mõned väidetavalt päris lõhest valmistatud kassimaiused, kiirustas ta allmaagaraaži ja ronis oma pärlmutterpunasesse Chevrolet Suburbanisse. Hannah oli ostnud maasturi enam kui kaks aastat tagasi, kui oli äriga alles algust teinud, ning ta oli leidnud kohaliku reklaamimaalija, kes oli lisanud auto mõlemale esiuksele kuldsete tähtedega Hannah’ pagariäri nime: Cookie Jar^[2.]. Autol oli isegi spetsiaalne tellitud numbrimärk, millel kirjas COOKIES ja mis täitis liikuva reklaami rolli. Vähemasti väitis seda Stan Kramer, Lake Edeni ainus raamatupidaja, kui ta Hannah’ maksutaotlusi täitis.

Hannah oli valmis juba oma parkimiskohalt välja tagurdama, kui kuulis hüüatust. Tema alumine naaber Phil Plotnik vehkis kätega ja osutas millelegi Hannah’ maasturi ees. Ta tõstis käe, andis viipega märku, et Hannah jääks paigale, ja kõndis ligi, et elektrisoojendi juhe pistikupesast välja tõmmata. Hannah tänas Phili noogutusega ja viipas talle heakskiitvalt, kui mees juhtme ümber maasturi kaitseraua keris. Hannah tõmbas igal talvel paar pikendusjuhet katki, enne kui harjus tõsiasjaga, et ta auto oli vooluvõrku ühendatud. Phil oli päästnud ta uuele juhtmele tehtavast kulutusest.

Kui Hannah kaldteest üles sõitis ja jäisesse koidueelsesse pimedusse jõudis, ei sadanud lund, ent tuul keerutas öösel langenud kergeid helbeid maast üles. Kui Hannah keris akna alla, et väravakaardiga tõkkepuu tõsta, paiskus autosse käre tuul. Hannah keeras jopekrae üles ja lõdises. Väljas oli kindlasti vähemalt viis kraadi külma.

Eelsoojendi tervitatav kuuma õhu pahvak saabus alles siis, kui Hannah põhja poole suunduvale Old Lake Roadile keeras. Kogu maasturi õõnsa sisemuse soojendamiseks kulus soojendil veel viis minutit ja Hannah jättis jopekrae üles. Aga ta võttis sellest hoolimata käest ühe nahkkinda, et käsi tagaistme poole sirutada ja sealt kotitäis küpsiseid haarata.

Hannah ei müünud kunagi eelmisel päeval küpsetatud kraami ja tagaistmel olevad küpsised olid jäänud eelmise päeva küpsetamisest üle. Ta pakkis need pärast pagariäri sulgemist kottidesse ja hoidis neid maasturi tagaistmel. Küpsised ei läinud kunagi raisku, sest Hannah’ lahkus oli Lake Edenis ülikuulus. Väiksemad lapsed kutsusid teda küpsisetädiks ja nende nägudel särasid ainult naeratused, kui Hannah’ maastur teepervel seisma jäi ja ta sealt küpsiste näidiseid jagas. Üks tasuta küpsis võis muutuda müügiks, eriti kui laps läks koju ja nõudis valjuhäälselt, et ema läheks Cookie Jarist küpsiseid juurde ostma.

Mugides eilset suhkruküpsist, lähenes Hannah Cozy Cow meiereile ning jäi seisma Old Lake Roadi ja Dairy Avenue’ ristmiku valgusfoori taha. Pete Nunke seisis oma veoki kõrval ja kontrollis laadimissilla eredate valgustite all tellimuste nimekirja. Kui süttis roheline tuli, andis Hannah talle viisakalt tervituseks signaali ja sõitis edasi. Pete oli hea kaubatooja, aga Hannah igatses ikkagi Ron LaSalle’i.

Kümme minutit hiljem keeras Hannah auto Jordani keskkooli parklasse. Kell oli seitse – aeg oli nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks liiga varajane ja seega leidis Hannah endale esmajärgulise parkimiskoha kohe aula ees. Kahe poolega uste kohale oli kinnitatud hiiglaslik roheline loosung, mis kuulutas, et seal toimub Hartland Flouri jahuveski küpsetamisvõistlus.

“Hommikust, Hannah.” Herb Beeseman, Lake Edeni šerif ja ainuke linna palgal olev liiklusjärelevalveametnik, tervitas sisseastuvat Hannah’t naeratusega. “Jõudsid täpselt õigel ajal.”

Hannah naeratas talle laialt vastu ja ulatas mehele väikese küpsisekoti, mille oli autost kaasa võtnud. “See on küll sama mis merre vett kanda, aga need on sinu lemmikud, siirupiküpsised.”

“Merre vett kanda?” Herbi näol peegeldus hetkeks segadus, kuid siis hakkas ta naerma. “Saan aru. Arvad, et võistlejad tahavad, et ma nende küpsetiste ametlikuks maitsjaks hakkaksin?”

“See ei üllataks mind sugugi. Lõppude lõpuks oled sa ju ainuke, kes kohal on.”

“Sedan’d küll.” Herbile näis see mõte meeldivat. “Ma ei saa valvepostilt lahkuda, kuid härra Hart ütles, et võid sisse minna. Panin sinu jaoks tuled põlema.”

Kui Hannah aulasse astus, oli ta üllatunud. Ta oli lõpetanud Jordani keskkooli ja oli aulas käinud enam kordi, kui jõudis kokku lugeda. Täna nägi aula hoopis teistsugune välja. Kõrge puitlava, mida kasutati koolinäidenditeks ja -üritusteks, oli muudetud neljaks identseks kööginurgaks, mida eraldasid ajutised vöökõrgused vaheseinad. Kõik elektrijuhtmed ja veetorud olid koondatud juhtmestikesse, mis jooksid köökide tööpindade alla jäävates tühimikes ning neid oli kerge pärast võistluse lõppu lavalt eemaldada. Jordani keskkooli direktor härra Purvis oli seadnud võistluse korraldamisele mitu eeltingimust, kuid üks neist oli olnud nõue, et mitte miski ei tohi kahjustada lava põrandat.

Kui Hannah oli roninud lavatrepist üles, siis kontrollis ta kõik kööginurgad üle. Need olid identsed: iga köök oli varustatud uute kodumasinate, töökorras kraanikausside ning nõudepesumasinatega. Külmikud mürisesid vaikselt, pliidiplaadid läikisid ja igas köögis oli täiskomplekt köögimasinaid. Kui võistlus oli läbi ja võitja välja kuulutatud, siis kavatses härra Hart kogu köögivarustuse kooli kodundusklassile annetada ja oli lubanud, et renoveerib suve jooksul täielikult kooli söökla ja köögi, ning see lubadus oli pannud kooli koka Edna Fergusoni terves linnas härra Harti kiidusõnadega üle külvama.

Hannah’l kulus aega, et kõik masinad üle kontrollida ja iga kööginurk üle vaadata. Viieliikmelise žürii esinaisena oli Hannah’ kohus kindlustada, et köögid oleksid identsed. Kui ta oli kindel, et kõik töötas, ütles ta Herbile head aega ja kiirustas tagasi oma maasturisse. Kell oli pool kaheksa ja ta pidi aitama oma abilisel Lisa Hermanil valmistuda hommikuseks klienditulvaks, mis Cookie Jari ukse taga kella kaheksast avamist ootas.

Kui Hannah parkimiskohale pööras, oli Lisa vana auto juba kõrvalkohale pargitud. Tema auto esiklaasil oli paks jääkiht, mille tekkimiseks oli vaja mitut tundi. Lisa oli hommikul väga vara tööle tulnud.

Kui Hannah tagauksest sisse astus, oli Lisa parasjagu ametis kahe plaaditäie küpsiste ahjust väljavõtmisega. Ta lükkas plaadid restriiulile ja pühkis käsi rätikusse, mille oli põllepaela vahele torganud. Hannah’ seljas poleks põll põlvinigi ulatunud, kuid Lisa oli väikest kasvu ja pidi põlle mitu korda vööpaelte vahele keerama, et ta kõndides selle otsa ei komistaks. “Tere, Hannah. Oli sul meeles eelsoojendi pistik pesasse panna?”

“Muidugi. Mis kellast sa juba siin oled, Lisa?”

“Kella viiest. Arvasin, et oled võistlusega ametis, ja tahtsin, et kõik oleks avamiseks valmis. Küpsised on kõik tehtud ja kohv on valmis, kui soovid.”

“Aitäh, seda oleks mul küll vaja.” Hannah riputas jope ühte nagidest, mis tagaseina ääristasid, ja kõndis kohvikusse viiva restoranistiilis pendelukse poole. Siis meenus talle, mis oli juhtunud palderjanipotiga, mille Lisa oli Moishele saatnud, ja ta pöördus. “Moishe jumaldas su palderjani. Ta sõi selle keset ööd kõik ära.”

“Kas sa jätsid selle kuhugi, kus ta sellele ligi sai?”

“Jah. Minu viga.” Hannah otsustas, et ei räägi Lisale, kuidas ta oli keset ööd pesapallikurikaga mööda koridori hiilinud. “Kuidas maasikatega on? On need küpsed või peaksin täna õhtul külmutatud marju kasutama?”

“Küpsed. Nüüd, kui tean, kuidas seda teha, hakkan neid igal talvel kasvatama. Maasikad on külmikus kausis, kui tahad neid maitsta.”

“Ei aitäh,” lükkas Hannah pakkumise tagasi. “Olen allergiline ainult ühe asja vastu ja selleks on maasikad. Neid saab siis tõesti kasvuhoones kasvatada?”

“Ainult maasikaid ja tomateid. Midagi muud ma sel aastal ei kasvatanud. Isa armastab peekoni, salati ja tomatiga võileibu, aga tal ei ole meeles, et talvel ei saa häid tomateid osta.”

“See on sinust väga kena, et sa neid talle kasvatad.” Hannah suundus kohvikannu poole. Jack Hermanil oli Alzheimeri tõbi ja Lisa oli loobunud kolledžistipendiumist, et jääda koju isa hooldama. Sellest oli kahju, kuid see oli olnud Lisa otsus ja Hannah teadis, et ta ei kahetsenud seda sugugi.

Kui Hannah oli kohviku vanaaegsed laelambid põlema pannud ja endale letitagusest hiigelsuurest termosmasinast tassi kohvi valanud, läks ta tagasi pagaritöökotta, et kontrollida kahe päeva eest küpsetatud tordipõhju. Ta oli küpsetanud kokku neli tordipõhja, need olid kõik mässitud toidukilesse ja kaetud fooliumiga. Hannah haaras köögist terava noa ja astus külmruumi, et proovipõhjast kaks väikest tükki lõigata. Siis mässis ta põhja uuesti kilesse ja fooliumisse ning viis ühe tüki Lisale, kes istus roostevabast terasest töösaare ääres pukil.

“Jumaldan seda, et saan hommikusöögiks kooki süüa. See tekitab tunde, et olen rikas.” Lisa võttis tükist ampsu ja mälus seda mõtlikult. “See on imeline, Hannah. Mis sa ise arvad?”

Hannah maitses oma tükki ja noogutas. “Parem ei saakski olla. Kaks päeva on tahenemiseks ideaalne aeg.”

“See oli värskena suurepärane, aga nüüd on isegi parem. See on nagu toorjuustukook, aga ilma toorjuustuta.”

Hannah tundis Lisa hinnangu üle heameelt. Ta oli nõustunud valmistama õhtul kaamerate ees maasika-vahukooretorti ja selle jaoks küpsetatud põhi oli peaaegu täiuslik. “Selle tunde tekitab tihedus. Mida kauem tordipõhja külmas hoida, seda raskemaks see muutub.”

“Sel tordil on uudiselugejate seas kindlasti suur menu.” Lisa sai oma tüki söödud ja tõusis püsti. “Aeg on käes, Hannah. Kas tahad, et teen ise ukse lahti?”

“Teen ise. Sa võid lõpetada Dorcase kiriku jõulupeoks mõeldud küpsiste kaunistamise.”

Hannah astus pendeluksest kohvikusse. Ta tundis ikka veel kerget ärevust, et peab õhtul televisioonis esinema, kuid see oli olnud härra Harti idee ja kõik linnaelanikud, Hannah nende hulgas, tahtsid härra Hartile meele järgi olla. Tegu oli esimese Hartland Flouri küpsetamisvõistlusega ja kõik lootsid, et sellest kujuneb traditsioon.

Küpsetamisvõistlus oli äratanud Lake Edeni talveunest. Linna elanike arv, mis kuivas kokku, kui suvitajad oma järveäärsete suvilate uksed lukku keerasid ja suurlinna naasid, oli taas tänu osalejate, nende perede ning pealtvaatajate saabumisele kasvanud. Lake Edeni võõrastemaja omanikud Sally ja Dick Laughlin olid avanud hea meelega hooajaväliselt uksed ja pea iga Lake Edeni pood oli kliendihulga kasvust osa saanud. Enamik Lake Edeni elanikest pidi tavaliselt nägema elatise teenimiseks suurt vaeva, kuid härra Hart oli palganud kohalikke kõigiks vajaminevaiks töödeks, alates puuseppadest ja torumeestest kuni publiku kohanäitajateni välja. Linnapea oli helistanud alles eelmisel päeval Hannah’le ja väljendanud lootust, et härra Hart hakkab küpsetamisvõistlust alaliselt Lake Edenis korraldama.

Hannah oli nõustunud neli päeva kestva ürituse reklaamimiseks tegema tausta kohaliku KCOW telekanali uudistesaatele, mida filmiti otse kooli aulast. Lake Edenis elav Mason Kimball, KCOW kanali produtsent, oli soovitanud Hannah’l küpsetada midagi värvikirevat, näiteks maasika-vahukooretorti. Hannah oli tema soovitust sõna-sõnalt võtnud ja otsustanud sel õhtul kaamerate ees valmistada maasika-vahukooretorti Hannah Swenseni moodi. Tal ei olnud otse eetris piisavalt aega, et tordipõhju päriselt valmis küpsetada, kuid Hannah kavatses taina valmis segada, selle vormidesse valada ja vormid külma ahju pista, et kooli kokk Edna Ferguson saaks need pärast uudistesaadet ära küpsetada. Hannah kasutab eetris varem valmis küpsetatud tordipõhjasid ning pärast seda, kui ta on torti uudiselugejatele pakkunud, hakkab ekraanil vilkuma telefoninumber, et vaatajad saaksid KCOW operaatoritele helistada ja Hannah’ retsepti küsida. Helistajate arv näitab, kui paljud inimesed olid Masoni saadet vaadanud.

Telefon hakkas helisema kohe pärast seda, kui Hannah oli pööranud ringi sildi “Suletud”, mille teisel poolel oli kirjas “Avatud”. Hannah teadis, et Lisa võtab pagaritöökojas toru, ja ignoreeris järjepidevat helisemist, keeras kohviku ukse lukust lahti ning tervitas teda ootavate klientide saba.

Esimesena sisenesid uksest Bill Todd, Hannah’ õemees, ja Mike Kingston, Billi ülemus. Härra Hart ja Mike Kimball sisenesid kohe nende järel ja siis astus sisse Andrea koos Hannah’ nelja-aastase õetütre Traceyga. Andrea blondid juuksed olid kuklas keerukas sõlmes ja tal oli seljas uhke tumesinine kostüüm, mis oli talle kindlasti terve nädalapalga maksma läinud. Õde nägi välja, nagu oleks ta just mõnelt kostüümimoe reklaampildilt maha astunud, ja Hannah tundis kerget kadedusetorget, mille varjas aga kärmelt sooja külalislahke naeratuse taha. Hannah ei olnud suutnud kunagi välimuselt Andreaga võistelda ja oli lõpetanud need püüdlused juba siis, kui nad mõlemad veel keskkoolis käisid. Andrea ja Michelle, Hannah’ noorim õde, meenutasid mõlemad nende ema, kes oli ikka veel märkimisväärselt kaunis naine. Hannah oli ainus, kes oli pärinud isa pikkuse ja tema krussis punased juuksed. Õnneks oli Tracey pärinud oma ema ilugeenid ja oli läikivblondide juusteni täpne Andrea koopia, kuigi pisem.

Tracey oli Hannah’ prioriteet ja alles siis, kui õetütar, ta lemmik, oli mugavalt letiäärsele pukile asetatud, ees klaas piima ja küpsised, pöördus Hannah teiste klientide poole. Ta oli hakanud just nende tellimusi täitma, kui Lisa kohvikusse tuli. Hannah andis härra Hartile tema tellimuse, tassi musta kohvi ja kaks krõbedat ajaloolist ingveriküpsist, ning astus siis Lisa juurde. “Kas midagi on pahasti?”

“Arvan, et jah.” Lisa tasandas häält, et keegi nende juttu pealt ei kuuleks. “Norman Rhodes helistab ja ütleb, et tegu on hädaolukorraga. Ma võin siin üle võtta.”

Hannah astus kõrvale, et Lisa saaks tema asemel leti taha tulla ja kiirustas taha pagaritöökotta. Norman oli kaine mees, ta polnud seda tüüpi, kes sõna “hädaolukord” kerglaselt kasutaks.

Lisa oli jätnud seinatelefoni toru hargilt maha ja Hannah hingas sügavalt sisse, enne kui toru kätte võttis. “Tere, Norman. Lisa ütles, et sul on hädaolukord?”

“Härra Rutlege tuli tarkusehambaga vastuvõtule ja mul on sulle halb uudis.” Normani hääl oli väga murelik.

Hannah’ silme eest jooksid läbi katastroofilised pildid. Norman teadis, et Hannah oli aidanud Billil juba kaht mõrva lahendada ja oli surmaga tegelemise osas vilunud. Kas härra Rutlege oli surnud hambaarstitoolis? Ja kes ta oli? Hannah teadis, et oli seda nime varem kuulnud, kuid ei suutnud meenutada, kus täpsemalt. “Kes on härra Rutlege?”

“Kindlasti kohtusid temaga eile õhtul Lake Edeni võõrastemajas. Ta on hõbedaste juustega pikk ja kõhn mees, meenutab natuke seda näitlejat, Ricardo Montalbanit.”

Hannah oli kohtunud eelmisel õhtul kümnete võõrastega. Nimed olid tal kõik segamini, kuid ta mäletas meest, keda Norman kirjeldas. Mees oli üks küpsetamisvõistluse žüriisse kutsutud liikmetest. “Mis härra Rutlege’iga juhtus?”

“Kõik algas täiesti tavalisest hamba väljatõmbamisest. Mul ei olnud võimalik hammast mitte mingil moel päästa. Aga ta reageeris tuimestusele halvasti ja avastasin peale selle veel, et ta veri ei hüübi korralikult.”

Hannah’ sõrmed pigistasid tugevalt telefonitoru. “Ta ei ole … surnud, ega ju?”

“Surnud?” Norman näis olevat küsimusest jahmunud. “Muidugi ei ole ta surnud. Aga härra Rutlege ei saa küpsetamisvõistluse žüriis osaleda. Ta ei saa vähemalt nädal aega süüa midagi sellist, mis pole kannmikserist läbi käinud.”