Читать книгу Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat - Joe Abercrombie - Страница 2

Pagana udu. See tungib silma, nii et sa näed ainult paari sammu kaugusele. See tungib kõrva, nii et sa ei kuule midagi ja kui kuuledki, siis ei saa aru, kust see tuleb. See tungib ninna, nii et sa ei tunne millegi muu lõhna peale niiskuse ja rõskuse. Pagana udu. See on maakuulaja jaoks tõeline needus.

Nad olid mõne päeva eest tulnud üle Vahujõe, Põhjast ära Anglandi, ja Hagijas oli kogu tee närviline olnud. Maakuulamine tundmatus kohas ja keset sõda polnud neile just harjunud töö. Kõik poisid olid närvilised. Peale Kolmpuu ei olnud keegi varem Põhjast väljaspool käinud. Ja peale Morni võib-olla. Tema ei rääkinud, kus ta käinud on.

Nad olid möödunud mõnest mahapõletatud talust ja ühest külast, kus polnud ühtegi inimest. Seal olid Uniooni moodi hooned, suured ja kandilised. Nad olid näinud inimeste ja hobuste jälgi. Palju jälgi, aga mitte kordagi inimesi endid. Kuid Hagijas teadis, et Bethod pole kaugel. Tema sõjavägi läks laiali üle terve maa, otsis linnu, mida maha põletada, toitu, mida röövida, inimesi, keda tappa. Et igasugu pahandust teha. Tal on kindlasti igal pool maakuulajad. Kui ta peaks Hagija või mõne teise nende salgast kätte saama, lähevad nad tagasi porisse, ja mitte kiiresti. Neile lõigatakse kõhu peale rist, pea aetakse teiba otsa ja tehakse kõike muud, nagu see ikka käib, Hagijas oli selles täitsa kindel.

Kui Uniooni omad nad kätte saavad, on nendega ilmselt samamoodi lõpp. Käib ju ikkagi sõda ja sõjas ei mõtle inimesed just üleliia selgelt. Hagijas ei arvanud, et Uniooni omad hakkavad aega raiskama selle peale, et mõelda, kas põhjalane on sõbralik või mitte. Elu on ohte täis. See oleks igaühe närviliseks teinud, aga Hagijas oli ka parimatel aegadel närviline.

Niisiis oli selge, mispärast udu oli talle nagu sool haava peale.

Kõik see hägu sees ringihiilimine oli Hagijale janu peale ajanud, niisiis suundus ta märgade ja libedate põõsaste vahelt sinnapoole, kust kostis jõevulinat. Ta põlvitas jõe äärde. Kallas oli kõdust ja vanadest lehtedest ligane, aga Hagijas arvas, et natuke liga ei muuda midagi, sest ta oli juba niigi enam-vähem nii must, kui üks inimene üldse olla saab. Ta võttis pihkudega vett ja jõi. Kaugemal puude vahel oli natuke tuuleõhku, mis kord surus udu lähemale, siis tõmbas jälle kaugemale. Just siis Hagijas seda meest nägigi.

Ta lebas kõhuli, jalad jões, ülemine kehapool kaldal. Nad vahtisid natuke aega tõtt, mõlemad jahmunud ja hämmastunud. Mehe seljast ulatus välja pikk kepp. Murdunud oda. Alles nüüd sai Hagijas aru, et mees on surnud.

Ta sülitas vee välja ja läks neljakäpukil mehe juurde, vaadates hoolega ringi, ega keegi ei oota, et talle tera selga lüüa. Surnud mehel oli vanust umbes kaks tosinat aastat. Tal olid kollased juuksed, hallidel huultel oli pruun veri. Seljas oli tal polsterdatud vammus, mis oli vee sees punni läinud – selline vammus, mida kantakse rõngasrüü all. See oli niisiis sõjamees. Võib-olla jäi ta teistest maha, eksis eemale ja nopiti ära. Oli selge, et ta on Uniooni mees, aga nüüd, kus ta oli surnud, ei paistnud ta Hagijast ega kellestki teisest nii väga erinev. Laip näeb ikka laiba moodi välja.

„Suur Võrdsustaja,” sosistas Hagijas endamisi, kuna ta oli mõtlikus meeleolus. Nii kutsuti teda mägedes. Surma, see tähendab. Tema võtab kõik erinevused ära. Olgu need nimega mehed või tühjad kohad, lõunas või põhjas. Tema saab lõpuks kõik kätte ja kohtleb kõiki ühtemoodi.

Paistis, et see mees siin oli surnud kõige rohkem paar päeva tagasi. Tähendab, et kes iganes ta tappis, võis veel läheduses olla, ja see ajas Hagija pabinasse. Nüüd paistis talle, et udu on hääli täis. Võib-olla ootas sada sõjameest kusagil siinsamas, silma eest varjus. Võib-olla loksus lihtsalt jõgi vastu kaldaid. Hagijas jättis surnu sinna, kus see oli, hiilis metsa ja põikas seal ühe puutüve juurest teise juurde, sedamööda, kuidas need hallist hägust esile kerkisid.

Järgmise surnukeha otsa oleks ta peaaegu komistanud – see lebas pooleldi lehekuhja all, selili, käed laiali. Ta möödus veel ühest, mis oli põlvili, paar noolt külje sees, nägu poris, perse püsti. Surmas pole mingit väärikust, tõsi ta on. Hagijas hakkas kiiremini liikuma, ta kibeles salga juurde tagasi, et neile rääkida, mida ta oli näinud. Ta kibeles laipade juurest minema.

Muidugi oli ta palju laipu näinud, rohkem kui oma osa, kuid ta polnud nendega ikka veel harjuda suutnud. Inimesest surnukeha teha on lihtne. Hagijas teadis selleks tuhandet moodust. Aga kui see on tehtud, pole enam tagasiteed. Alles see oli inimene, täis lootust ja mõtteid ja unistusi. Inimene, kellel on sõbrad ja pere ja koht, kust ta pärit on. Hetk hiljem on ta juba muld. See pani Hagija mõtlema kõigile kordadele, kui ta oli tapluses olnud, kõigile lahingutele ja võitlustele, kus ta oli kaasa löönud. See pani ta mõtlema, et tal on vedanud, et ta veel hingab. Lolli moodi vedanud. Pani ta mõtlema, et see vedamine ei tarvitse kesta.

Nüüd ta juba peaaegu jooksis. See oli ettevaatamatu. Tormas pimesi läbi udu nagu mõni piimahabe. Ta kiirustas, ei nuhutanud õhku, ei kuulatanud. Temasugune nimega mees, maakuulaja, kes on terve Põhja läbi käinud, oleks pidanud targem olema, kuid kogu aeg ei saa valvas olla. Ta ei osanud midagi oodata.

Miski virutas talle vastu külge ja paiskas ta näoli maha. Ta ajas end üles, kuid löödi jalahoobiga jälle pikali. Hagijas hakkas vastu, kuid kes see raibe ka oli, oli ta hirmus tugev. Enne kui Hagijas arugi sai, oli ta selili maas ja võis selles süüdistada ainult iseennast. Iseennast, laipu ja udu. Käsi haaras tal kaelast ja hakkas tema hingetoru kinni pigistama.

„Öhh,” kähistas ta ja kobas kätt, arvates, et tema viimane tunnike on tulnud. Et kõik tema lootused on poris. Suur Võrdsustaja oli lõpuks talle järele tulnud…

Siis korraga sõrmed enam ei pigistanud.

„Hagijas?” sosistas keegi talle kõrva. „Sina või?”

„Öhh.”

Käsi laskis tema kõri lahti ja ta tõmbas õhku kopsudesse. Tal haarati kuuest ja vinnati püsti. „Perse küll, Hagijas! Ma oleks su äärepealt ära tapnud!” See hääl oli küll tuttav. Must Dow, igavene närukael. Hagijas oli pooleldi vihane, et ta oleks peaaegu surnuks kägistatud, pooleldi lolli moodi rõõmus, et on elus. Ta kuulis, kuidas Dow tema üle naerab. Naer oli kare nagu varese kraaksumine. „Oled kombes?”

„Mind on ka soojemalt vastu võetud,” kähistas Hagijas. Ta hingas ikka veel suurte raskustega.

„Ole õnnelik, ma oleks võinud sind veel külmemalt vastu võtta. Palju külmemalt. Ma mõtlesin, et sa oled Bethodi maakuulaja. Ma mõtlesin, et sina oled kaugemal orus.”

„Ei ole,” porises Hagijas, „nagu näed. Kus teised on?”

„Künkal, sellest kuradi udust väljas. Vaatavad ringi.”

Hagijas osutas peaga sinnapoole, kust oli tulnud. „Seal on laibad. Hunnikute kaupa.”

„Või hunnikute kaupa, mis?” tähendas Dow, nagu arvaks, et Hagijas ei tea, mismoodi laibahunnikud välja näevad. „Hah!”

„Jah, igatahes päris palju. Ma arvan, et Uniooni omad. Paistab, et seal oli lahing.”

Must Dow hakkas jälle naerma. „Lahing? Tõsi ka või?” Hagijas ei saanud päris aru, mida Dow sellega öelda tahtis.

„Kurat,” pomises ta.

Nad seisid künkal, kõik viiekesi. Udu oli hajunud, kuid Hagijas soovis peaaegu, et poleks. Nüüd sai ta väga hästi aru, mida Dow mõelnud oli. Kogu org oli surnuid täis. Neid oli pillutatud kõrgele nõlvadele, kiilutud kivirahnude vahele, neid oli siruli astelhernepõõsaste vahel. Neid oli puistatud rohule orupõhjas, nad lebasid seal nagu kotist pudenenud naelad, väändunult ja lõhutult pruunil pinnaseteel. Jõe ääres oli neid hunnikute kaupa, nad olid jõekaldal kuhjas. Viimastest uduviirudest paistsid käed, jalad ja lõhutud varustus. Surnuid oli igal pool. Nad olid nooltest läbi puuritud, mõõkadega läbi torgatud, kirvestega surnuks raiutud. Varesed kraaksusid ja hüppasid ühelt söömaajalt teisele. Varestel oli täna hea päev. Sellest oli tükk aega möödas, kui Hagijas viimati tõelist lahinguvälja nägi, ja see tõi meelde mõrud mälestused. Hirmus mõrud.

„Kurat,” vandus ta uuesti. Tal ei tulnud midagi muud pähe.

„Ma arvan, et Uniooni mehed tulid mööda teed.” Kolmpuu laup oli kipras. „Ma arvan, et nad kiirustasid. Üritasid Bethodit ootamatult tabada.”

„Paistab, et nad ei kuulanud just üleliia hoolega maad,” kõmistas Tul Duru. „Paistab, et Bethod tabas hoopis neid ootamatult.”

„Võib-olla oli udu,” ütles Hagijas. „Nagu tänagi.”

Kolmpuu kehitas õlgu. „Võib-olla. Praegu on selline aeg. Igatahes olid nad tee peal, tulid reas, pikast kõmpimisest väsinud. Bethod ründas neid siit ja sealt ülevalt, seljandikult. Kõigepealt nooltega, et read segi ajada, siis tulid ülevalt nõlvadelt mehed, nad karjusid ja tormasid peale. Ma arvan, et Uniooni omad murdusid kiiresti.”

„Väga kiiresti,” nõustus Dow.

„Ja siis tulid tapatalgud. Uniooni mehed olid tee peal laiali. Nad ei pääsenud üle jõe. Põgeneda polnud kuhugi. Mõned proovisid turvise seljast kiskuda, mõned turvisega üle jõe ujuda. Nad aeti ühte troppi ja nad ronisid üksteisest üle, samal ajal kui igal pool ümberringi langesid nooled. Mõned neist oleks jõudnud sinna metsa, aga ma tunnen Bethodit ja olen kindel, et tal olid mõned ratsanikud varuks, kes taldrikult viimase lõpu noolisid.”

„Kurat,” ütles Hagijas jälle. Tal oli päris paha. Ta oli ka ise vaenlase eest ülepeakaela põgeneva poole hulgas olnud ja mälestus sellest polnud sugugi tore.

„Puhas töö,” lausus Kolmpuu. „Bethod tunneb asja, pole midagi öelda. Oma tööd ta tunneb, paremini kui keegi teine.”

„Kas ongi siis kõik, pealik?” küsis Hagijas. „Bethod on juba võitnud?”

Kolmpuu raputas ilusti aeglaselt pead. „Lõunas on inimesi palju. Hirmus palju. Suurem jagu neist elab teisel pool jõge. Räägitakse, et seal on inimesi lugematul hulgal. Seal on rohkem mehi, kui Põhjas on puid. Võib-olla läheb aega, kuni nad siia jõuavad, aga nad tulevad. See on alles algus.”

Hagijas vaatas niisket orgu, kõiki neid surnud mehi, kes olid maas siruli, kössis ja kõveras, nüüd ainult varesetoit. „Algus polnud neil suurem asi.”

Dow keeras keele torusse ja sülgas nii lärmakalt, kui sai. „Nad aeti kokku ja notiti maha nagu lambakari! Kas sina tahad ka niimoodi surra, Kolmpuu? Ah? Tahad sihukestega ühel poolel olla? Kuradi Unioon! Nad ei tea sõjast midagi!”

Kolmpuu noogutas. „Eks me peame neid siis õpetama.”

Värava ees oli suur rahvamurd. Seal oli naisi, kõhnu ja näljase välimusega. Oli lapsi, räbalates ja räämas. Oli mehi, noori ja vanu, kes olid raskete kompsude all kookas või hoidsid midagi käes. Mõnel oli muul või käru, mida lükati ja mis oli kõiksugu kasutuna paistvat kraami täis: puust toolid, plekist potid, põllutööriistad. Paljudel ei olnud üldse midagi peale ahastuse. Hagijas arvas, et seda viimast jagub praegu kõigile.

Inimesed panid oma kehade ja koliga tee kinni. Nad täitsid õhu anumisega ja ähvardustega. Hagijas tundis nende hirmu lõhna, see oli paks nagu supp. Kõik põgenesid Bethodi eest.

Nad nügisid üksteist päris kõvasti, mõnel õnnestus lähemale trügida, teised trügiti välja, siin-seal kukkus mõni porisse – kõik kippusid värava poole, nagu oleks see emme tiss. Kuid rahvamurd ei liikunud kuhugi. Hagijas nägi, et rahva ees, inimeste pea kohal helgivad odaotsad, ja kuulis karme hääli, mis karjusid midagi. Seal olid niisiis sõdurid, kes ei lasknud kedagi linna.

Hagijas kummardus Kolmpuule lähemale. „Paistab, et nad ei taha sinna omasuguseidki,” sosistas ta. „Kas sa arvad, et nad meid tahavad, pealik?”

„Neil on meid vaja, sellest ei saa üle ega ümber. Me räägime nendega, eks siis paistab, või on sinul mõni parem mõte?”

„Lähme koju ja hoiame kogu sellest jamast eemale?” pomises Hagijas, kuid tungis siiski Kolmpuu järel rahvahulga sekka.

Lõuna omad jäid kõik neid jõllitama, kui nad nende vahelt läbi sammusid. Rahva hulgas oli üks väike tüdruk, kes vahtis Hagijat suurte silmadega ja surus mingit vana nartsu vastu rindu. Hagijas üritas tüdrukule naeratada, kuid juba tükimat aega oli tal tegemist olnud ainult karmide meeste ja karmi rauaga, niisiis ei kukkunud tema naeratus kindlasti kõige parem välja. Tüdrukuke karjatas ja pistis jooksu, ja tema polnud ainus, kes kartma hakkas. Rahvamurd vajus kaheks, inimesed muutusid valvsaks, kui Hagijat ja Kolmpuud nägid, kuigi nad olid relvad teiste juurde jätnud.

Väravani jõudsid nad ilusti ja pidid sealjuures ainult mõnda meest natuke tõukama, et ta liikuma hakkaks. Nüüd nägi Hagijas ka sõdureid. Neid oli tosinkond, nad seisid rivis värava vahel, iga mees täpselt samasugune kui tema kõrval seisja. Nii paksu turvist kui neil meestel oli Hagijas harva näinud – neid katsid pealaest jalatallani suured plaadid, mis olid pimestavalt läikima hõõrutud, nägusid varjasid kiivrid ja mehed seisid liikumatult nagu metallist sambad. Hagijas mõistatas, kuidas sellistega võidelda, kui peaks tarvis olema. Ta arvas, et nool ei teeks säärasele suurt midagi, isegi mõõk vast mitte, kui just ei vea ja mingi vahekoha peale ei satu.

„Sellise vastu on vaja kirkat või midagi sihukest.”

„Misasja?” sisistas Kolmpuu.

„Ei midagi.” Oli selge, et Unioonis on sõdimisest veider ettekujutus. Kui sõja võidaks läikivam pool, siis teeks nad Bethodile pika puuga ära, mõtles Hagijas. Kahjuks pole see nii.

Sõdurite pealik istus nende keskel, väikese laua taga, mille peal olid mingid paberid, ja see mees oli kogu kambast veel kõige kummalisem. Tal oli seljas mingi kuub, mis oli erepunane. Hagija meelest oli imelik, et pealik kannab selliseid riideid. Niimoodi on teda ju lihtne kaugelt ära tunda ja noolega ära noppida. Pealegi oli ta sellise töö jaoks päris noor. Tal oli vaevalt habegi kasvama hakanud, aga uhkust täis paistis ta ikkagi olevat.

Temaga vaidles parajasti üks suurt kasvu mees, kellel oli seljas räpane kuub. Hagijas teritas kõrvu ja üritas uniooni sõnadest aru saada. „Mul on viis last,” ütles talumees, „ja mul pole neile midagi süüa anda. Mis nõu te mulle annate?”

Üks vana mees jõudis temast ette. „Ma olen kuberneri isiklik sõber, ma nõuan, et mind lastaks…”

Punase kuuega poiss ei lasknud neil kummalgi lõpetada. „Mul pole sellest sooja ega külma, kes teie sõbrad on, ja minu poolest olgu teil või sada last! Ostenhormi linn on täis. Lordmarssal Burri määrusega lastakse iga päev sisse ainult kakssada põgenikku, ja tänane limiit on hommikuga juba täis. Ma soovitan homme tagasi tulla. Varakult.”

Mehed seisid ja põrnitsesid. „Limiit on täis?” urises talunik.

„Aga kuberner…”

„Pagan küll!” röögatas poiss ja virutas käega vihaselt vastu lauda. „Ärritage mind ainult veel ja ma lasengi teid sisse! Ma lasen teid linna vedada ja reeturitena üles puua!”

Sellest meestele piisas, nad tõmbusid kähku eemale. Hagijas hakkas mõtlema, et nemad peaksid sama tegema, kuid Kolmpuu suundus juba laua poole. Poiss vahtis neid alt üles, nagu haiseksid nad hullemini kui värsked junnid. See poleks Hagijat muidu häirinud, aga ta oli ennast ekstra selleks puhuks pesnud. Ta polnud mitu kuud nii puhas olnud. „Mida paganat teie veel tahate? Meil pole linna nuhke ega kerjuseid vaja!”

„Väga hea,” lausus Kolmpuu selgelt ja rahulikult. „Meie pole ei ühed ega teised. Mina olen Rudd Kolmpuu. See siin on Hagijas. Me tulime ülemusega rääkima. Me tulime Uniooni kuningale oma teeneid pakkuma.”

„Oma teeneid pakkuma?” Poiss hakkas muigama. Tema muie polnud üldse sõbralik. „Või Hagijas, nagu see koer? Küll on huvitav nimi. Ei kujuta ette, miks talle selline nimi pandi.” Ta itsitas vaikselt oma vaimukuse peale ja Hagijas kuulis, et ka teised kõkutavad naeru. Parajad persevestid, mõtles ta, kes on peente riiete ja särava soomusrüü sisse topitud. Parajad persevestid olid nad tõesti, aga selle ütlemine ei annaks midagi. Väga hea, et nad Dow’ maha olid jätnud. See oleks ilmselt sellel noorel narril juba soolikad välja lasknud ja nad kõik oleks maha löödud.

Poiss kummardus nende poole ja rääkis hästi aeglaselt, nagu lastega. „Ilma eriloata ei lubata linna ühtegi põhjalast.”

Paistis, et see, et Bethod on üle piiri tulnud, Uniooni sõdureid notib ja nende maa peal sõdib, ei ole veel küllalt eriline, et luba saada. Kolmpuu ründas vapralt edasi, kuid Hagijas arvas, et ta jookseb peaga lihtsalt vastu müüri. „Me ei taha palju. Ainult sööki ja magamiskohta. Meid on viis, kõik nimega mehed, kõik lahingutes karastunud.”

„Tema Majesteedil on sõdureid enam kui küllalt. Kuid koormamuulasid on natuke vähevõitu. Äkki te saaksite varustust kanda?”

Kolmpuu kannatlikkus oli kuulus, kuid sellel oli piir, ja Hagijas teadis, et praegu on nad sellele hirmus lähedal. Sellel poisijulgal polnud aimugi, keda ta torgib. Rudd Kolmpuuga nalja ei tehta. Põhjas oli see nimi kuulus. See nimi sisendas hirmu – või julgust, oleneb, mis poolel olla. Tema kannatusel oli piir, kuid see piir polnud veel päris käes. Kõigi asjaosaliste õnneks.

„Või muulasid, mis?” urises Kolmpuu. „Muulad võivad takka üles lüüa. Vaata ette, et nad sul pead otsast ei lööks, poiss.” Ja ta pöördus ning marssis minema, tuldud teed tagasi. Hirmunud inimesed tõmbusid tal eest ära, siis aga vajusid rüsinal tagasi ning hakkasid kõik ühekorraga karjuma ja seletama, miks neid peaks sisse lastama, samal ajal kui teised jäävad välja.

„Vastuvõtt polnud päris selline, nagu me lootsime,” pomises Hagijas. Kolmpuu ei öelnud midagi, vaid lihtsalt sammus ees, pea rinnal. „Mis edasi, pealik?”

Vanapoiss heitis üle õla sünge pilgu. „Sa tunned mind. Kas sa arvad, et ma lepin sellise vastusega, kurat küll?” Miskipärast arvas Hagijas, et ei lepi.