Читать книгу Wilhelm Meisteri rännuaastad - Johann Wolfgang von Goethe - Страница 9

Mõlemad sõbrad ronisid hoolikalt ja vaevaga mööda mäekülge alla, et järele jõuda lastele, kes juba all, varjulises kohas peatusid. Montani ja Felixi kogutud kivid pakiti peaaegu innukamalt välja kui toidupoolisetagavara. Felixil oli palju küsida, Montanil palju nimetusi välja laduda. Felix rõõmustas, et teine kõiki nimesid teab, ja need jäid talle ruttu meelde. Lõpuks tõi ta veel ühe kivi esile ja küsis:

«Kuidas siis seda nimetatakse?»

Montan silmitses imestunult kivi ja päris:

«Kust te selle saite?»

Fitz vastas kähku:

«Leidsin selle, see on meiekandist pärit.»

«See pole siit ümbrusest,» vastas Montan. Felix rõõmustas, et kõiketeadev mees pisut kahtles.

«Saad ühe tukati,» ütles Montan, «kui mind sinna kohta viid, kust seda kivi leida on.»

«Seda tukatit on kerge teenida,» arvas Fitz, «aga mitte kohe.»

«Siis kirjelda ometi täpsemalt seda kohta, et ma selle kindlasti leiaksin. Kuid see on võimatu, sest see ristikivi on pärit Püha Jakobist Compostellas ja selle on kaotanud mõni võõramaalane, kui sa kivi temalt koguni vahest ära näpanud pole, kuna see nii tore välja näeb.»

«Andke oma tukat reisiseltsilisele hoiule,» ütles Fitz, ja ma tunnistan avameelselt, kust ma selle kivi sain. Püha Joosepi lagunenud kirikus on üks samuti lagunenud altar. Selle ülemiste, laiali pudenenud kivide all avastasin ma sellest kivimist kihi, mis oli ülemistele aluspõhjaks, ja murdsin sellest niipalju lahti, kui ma kätte sain. Kui ülemised kivid ära veeretada, siis leiaks kindlasti veel palju seesuguseid.»

«Võta oma kuldtükk,» sõnas Montan, «oled ta selle avastuse eest ära teeninud. See avastus on üpris hea. Õigusega rõõmustatakse, kui elutu loodus loob kujutuse sellest, mida me armastame ja austame. Loodus ilmub meile sibülli kujul, kes esitab tunnistuse sellest, mis on igavikust kindlaks määratud ja alles ajaga tõeks peab saama. Sellele imetaolisele, pühale kivikihile olid preestrid rajanud oma altari.»

Wilhelm, kes oli tükk aega pealt kuulanud ja märganud, et mõni nimetus, mõni märgis taas esines, kordas oma juba varem avaldatud soovi, et Montan talle niipalju seletaks, kui seda poisikese esimeseks õpetamiseks vaja läheb.

«Jäta,» vastas Montan. «Pole midagi hirmsamat kui õpetaja, kes rohkem ei tea, kui õpilased igal juhul teadma peaksid. Kes tahab teisi õpetada, võib küll sageli parimast, mis ta teab, vaikida, kuid ta ei tohi olla poolikute teadmistega.»

«Kust leida aga selliseid täiuslike õpetajaid?»

«Neid kohtad sa väga hõlpsalt,» vastas Montan.

«Kus siis?» küsis Wilhelm pisut uskumatult.

«Sealt, kus asi, mida sa õppida tahad, pärit on,» vastas Montan. «Kõige paremat õppust saab võtta vastavast ümbrusest. Kas ei õpi sa võõrkeeli just kõige paremini maades, kust nad pärinevad? Kus ainult need ja mitte ühtki muud su kõrvu ei kõla?»

«Ja nii oled sa keset mäestikku jõudnud teadmisteni mäestikust?» päris Wilhelm.

«Endastki mõista.»

«Ilma inimestega läbi käimata?» uuris Wilhelm edasi.

«Läbi käies vähemalt ainult inimestega,» vastas Montan, «kes on mäestikutõugu. Seal, kus pügmeed, metallisoontest erutatuina, kalju läbi tuhnivad, maa sisima kättesaadavaks teevad ja igal viisil püüavad lahendada kõige raskemaid ülesandeid seal on paik, kus teadusejanune mõtleja peab endale koha valima. Seal näeb ta tegutsemist, töötamist, töötulemusi, rõõmustab õnnestumise ja kurvastab ebaõnne puhul. See, mis kasu toob, moodustab ainult osa kõige tähtsamast teadusevallas; et omada üht eset täielikult, teda valitseda, peab teda ta enese pärast uurima. Praegu, kus ma aga kõnelen kõige kõrgemast ja viimasest arengujärgust, kuhu jõutakse alles aja jooksul ohtra ja sügava tajumise teel, vaatlen ma enese ees mängivaid poisse – nende juures kõlab see kõik hoopis teisiti. Laps tahaks haarata iga liiki tegevust, kuna talle kõik näib kergena, mida teised suurepäraselt teevad. Iga algus on raske! See võib teatavas mõttes õige olla; üldiselt aga võib öelda: iga algus on kerge, aga viimastele astmetele jõutakse kõige vaevalisemalt ja harvemini.»

Wilhelm, kes vahepeal oli järele mõelnud, pöördus Montani poole:

«Kas sa tõepoolest peaksid olema veendumusele jõudnud, et kõik tegevused nii praktikas kui ka õppimises üksteisest eraldada tuleb?»

«Ma ei tea sellest paremat,» vastas Jarno. «Mis inimesel teostada tuleb, peab temast eralduma otsekui teine Ise. Ent kuidas võiks see võimalik olla, kui inimese esimene Ise pole sellest täiesti läbi imbunud?»

«Kuid siiski on mitmekülgset haridust tulusaks ja vajalikuks peetud.»

«Ta võib ju seda ka omal ajal olla,» rääkis Jarno, «mitmekülgsus valmistab õieti ette ainult seda elementi, kus võib tegutseda ühekülgne, millele nüüd just küllaldaselt ruumi on antud. Praegu on koguni ühekülgsuste aeg; selle õnn, kes mõistab enese ja teiste heaks selles mõttes tegutseda. Teatavate asjade juures mõistetakse seda selgesti ja otsekohe. Harjuta end tubliks viiuldajaks ja sa võid kindel olla, et kapellmeister annab sulle lahkelt koha oma orkestris. Kujunda enesest mingi organ ja oota siis, millise koha annab sulle inimkond heatahtlikult avalikus elus. Lõpetagem! Kes seda uskuda ei taha, see käigu oma teed, ka see õnnestub vahetevahel; mina aga ütlen: kõikjal on vaja üsna alt peale hakata. Kõige parem on piirduda ühe käsitööga. Nõrgale mõistusele jääb see alati käsitööks, paremale kunstiks, ja parim, tehes ühte, teeb kõik või, et vähem paradoksaalne olla, näeb ühes mida ta õieti teeb, võrdkuju kõigest, mida õigesti tehakse.»

See kõnelus, mille me ainult skitseeritult edasi anname, kestis päikeseloojanguni, mis, nii suurepärane kui ta oligi, ometi rändureid järele mõtlema pani, kus öö mööda saata.

«Katuse alla ei mõista ma teid küll viia,» ütles Fitz, «tahate aga öö hea vana söepõletaja juures, soojas kohas istudes või lamades mööda saata, siis olete teretulnud.»

Ja nii läksid nad kõik tema kannul piki võõrastust äratavaid radu vaikse kohani, kus end igaüks peagi otsekui kodus tundis.

Keset kitsast metsa-ala asetses aurates ja soojendades hästivõlvitud miiliauk, metsaserval puulõhkujate onn, selle kõrval põles hele tuluke. Sõbrad seadsid end lõkke lähedusse kuidagi mugavamini istuma. Lapsed hakkasid kohe askeldama ümber söepõletaja naise, kes oma innukas külalislahkuses valmistas näljastele mõnusaid rasvaseid suutäisi, lastes kuumendatud leivalõike võis imbuda ja läbi tõmbuda.

Sellal kui poisid nüüd pärast õhtueinet vaevalt valgustatud kuusetüvede vahel peitust mängisid, huntidena ulusid, koera kombel haukusid, nii et isegi julgem rändur sellest ehmuda oleks võinud, vestlesid sõbrad usaldavalt oma olukorrast. Eks kuulunud aga loobujate kummaliste kohustuste hulka ka see, et nad kohtumisel ei tohtinud rääkida ei minevikust ega tulevikust, neil pidi tegemist olema ainult olevikuga.

Jarno, kelle meeles mõlkusid mäekaevurlikud üritused ja nendeks nõutavad teadmised ja kes oli täis teovõimet, kandis Wilhelmile väga elavalt, kõige täpsemalt ja täielikumalt ette, mida kõike ta enesele säärastest arusaamadest ja osavusest mõlemas maailmajaos lootis, kuid millest kõigest sõber, kes alati ainult inimsüdametest tõelist aaret oli otsinud, siiski vaevalt aru sai ja lõpuks pigem naerusui vastas:

«Nii oled sa ju iseenesega vastuolus, kuna sa alles vanemas eas hakkad harrastama seda, millele oleks pidanud suunama end juba nooruses.»

«Mitte sugugi!» kostis Jarno. «Sest just see, et ma lapsepõlves kasvasin armastava lelle, kõrgema mäeasjanduse ametniku juures, et ma koos peenestuspoistega suureks sirgusin, nendega mäekraavidest väikesi puukoorest laevukesi alla lasksin, just see viis mind tagasi sellesse ringi, kus ma end taas mugavalt ja noorenenuna tunnen. Vaevalt saab see miilisuits sulle nii meele järgi olla kui mulle, kes ma teda juba lapsepõlvest peale olen harjunud sisse hingama otsekui viirukit. Ma olen maailmas palju katsetanud ja alati sedasama leidnud: inimese ainuke mõnu on harjumuses; isegi ebameeldivusest, millega me harjunud oleme, ei taha me naljalt ilma jääda. Piinlesin kord üsna kaua ühe haavaga, mis ei tahtnud paraneda, ja kui ma lõpuks terveks sain, oli mulle ülimalt vastumeelt, et kirurg enam haava siduma ja minuga hommikueinet sööma ei tulnud.»

«Siiski tahaksin oma pojale võimaldada maailma suhtes vabamat, avaramat vaadet, kui seda kitsas elukutse suudab anda,» lausus Wilhelm. «Piira inimest nagu tahad, kuid lõpuks vaatab ta siiski omal ajal ümber; ja kuidas saab ta seda aega mõista, kui ta mõnevõrragi ei tea, mis sellele on eelnenud? Ja kas ei peaks ta hämmastunult sisenema igasse kauplusse, kus müüakse vürtse, kui tal poleks aimugi maadest, kust need hädavajalikud haruldused temani on jõudnud?»

«Miks nii keeruliselt?» küsis Jarno. «Lugegu ajalehti nagu iga filister ja joogu kohvi nagu iga vana naine. Kui sa sellest aga siiski üle ei saa ja nii hullupööra seda täiuslikku haridust igatsed, siis ei mõista ma, kuidas sa nii pime võid olla, kuidas sa veel kaua võid otsida, kuidas sa ei näe, et asud ühe eeskujuliku kasvatusasutuse otseses läheduses.»

«Läheduses?» küsis Wilhelm ja raputas pead.

«Muidugi!» vastas teine. «Mida sa siin näed?»

«Kus siin?»

«Otse oma nina all.»

Jarno sirutas nimetissõrme välja, näitas ja hüüdis kannatamatult:

«Mis see siis on?»

«Noh olgu!» vastas Wilhelm. «Söemiil; aga mis see siia puutub?»

«Hüva! Lõpuks ometi! Söemiil! Mis tuleb teha, et seda söemiili niikaugele saada, kui ta siin praegu on?»

«Laotakse puuhalud kõrvuti ja ülestikku.»

«Ja kui see on tehtud, mis siis edasi sünnib?»

«Nagu mulle näib,» pajatas Wilhelm, «tahad sa mulle Sokratese kombel seda au osutada, et mõista ja tunda anda, et ma äärmiselt absurdne ja puupea olen.»

«Mitte põrmugi!» kostis Jarno. «Jätka, mu sõber, vasta täpselt. Niisiis! Mis sünnib nüüd, kui reeglipärane puuriit tihedalt ja siiski õhku läbi laskvalt üles on laotud?»

«Noh, siis süüdatakse ta põlema.»

«Ja kui ta nüüd põhjalikult põlema on pandud, kui leek lõõmab läbi iga prao, mis siis tuleb teha? Kas lasta teda edasi põleda?»

«Mitte sinnapoolegi! Puuvirna läbiv leek tuleb kähku kinni matta mätaste ja mulla, tukkide ja kõige käepärast olevaga.»

«Et teda kustutada?»

«Ei, et summutada.»

«Niisiis jäetakse talle niipalju õhku, kui on vaja, et kõik hõõgusega läbi tõmbuks, et kõik hästi söestuks. Samas suletakse iga pragu, kustutatakse iga väljalööv leek, et kõik ajapikku iseeneses kustuks, söestuks, jahtuks, lõpuks lahtivõetuna kui müüdav kaup sepa ja lukksepa, pagari ja koka kasutusse läheks ja kui ta kalli ristirahva kasuks küllalt on andnud, veel tuhana kasutamist leiaks pesunaiste ja seebikeetjate poolt.»

«Noh, kui seda võrdlust kasutada, kuidas sa siis enesele vaatad?» päris Wilhelm naerdes.

«Sellele pole raske vastata,» kostis Jarno. «Pean end vanaks korviks täis häid pöökpuusüsi; seejuures aga luban ma enesele seda omapära, et lasen end ainult iseenese pärast ära põletada, mistõttu ma siis ka inimestele üpris imelik näin.»

«Ja mind?» päris Wilhelm, «kuidas võtad sa siis mind?»

«Eriti praegu,» vastas Montan, «näen ma sinus reisikeppi, millel on imelik omadus igas paigas, kuhu ta pistetakse, haljendama lüüa, mitte kusagil aga juuri alla ajada. Nüüd arenda seda võrdlust edasi ja õpi aru saama, et ükski metsnik ega aednik, ei söepõletaja ega puusepp, ei ükski teine käsitööline sinust asja ei mõista teha.»

Selles vestluses tõmbas Wilhelm nüüd põuest – ma ei tea, milleks – midagi, mis näis pooliti kirjataskuna, pooliti laadikuna ja mida Montan ammust ajast tundis. Meie sõber ei salanud, et ta seda kui mingit fetišit kaasas kannab, ebausus, et tema saatus sõltub teataval määral sellest esemest.

Aga mis see oli, seda ei tohi me käesoleval kohal lugejale veel mitte usaldada, kuid niipalju peame ütlema, et sellest hargnes kõnelus, mille tulemused lõpuks sinna välja viisid, et Wilhelm tunnistas, kuidas ta juba ammu ihkab end pühendada teatavale erilisele ettevõttele, ühele päris tõeliselt kasulikule kunstile, eeldades, et Montan saab ühingu liikmete juures asja niikaugele viia, et kõige koormavat kõigist tingimustest – mitte rohkem kui kolm päeva ühes paigas peatuda – peatselt tühistataks ja talle oma sihi saavutamiseks võimaldataks siin-seal niikaua viibida, kui see talle meele järgi on. Seda lubas Montan teha, pärast seda kui Wilhelm oli pühalikult tõotanud, et järgib pidevalt seda usalduse hoos sõbrale avaldatud kavatsust ja peab truult kinni kord tehtud otsusest.

Seda kõike tõsiselt läbi rääkides ja teineteisega lakkamatult vaieldes olid nad aina kaugemale jalutanud oma ööbimiskohast, kuhu oli järk-järgult kogunenud kummaliselt kahtlane kamp, ja päevatõusuks metsast välja jõudnud paljakule, kus silmasid mõnd ulukit, mis rõõmsameelsele Felixile eriti palju lõbu valmistas. Lahkumistund oli käes, sest siit läksid teed mitmesse ilmakaarde. Fitzu küsitleti nüüd nii mõnegi suuna suhtes, poiss näis aga hajameelsena ja andis oma harjumuse vastaselt segaseid vastuseid.

«Sa oled üldse kelm,» ütles talle Jarno, «sa tundsid kõiki neid mehi, kes täna öösel meie ümber istet võtsid. Et varem tulnud mehed olid metsatöölised ja kaevurid, see võib olla, aga viimati saabunuid pean ma kontrabandivedajateks, salaküttideks. Ja see pikk, päris viimane, kes ikka märke liivale kriipseldas ja keda teised pisut lugupidavamalt kahtlesid, oli kindlasti varanduseotsija, kellega sa ühe mütsi all oled.»

«Need kõik on head inimesed,» kostis seepeale Fitz, «nad elatuvad vaevaliselt, ja kuigi nad mõnikord midagi teevad, mida teised inimesed keelatuks peavad, siis on nad ometi ainult vaesed kuradid, kes enesele midagi peavad lubama, et aga elu sees hoida.»

Tegelikult oli aga väike kelm poiss järelemõtlik, märgates, et meie reisimehed teevad ettevalmistusi lahkuminekuks; ta kaalutles midagi salakesi, sest ta kõhkles, kumma ränduriga ta nüüd kaasa peab minema. Ta arvestas oma kasu: isa ja poeg käivad kergemeelselt ümber hõbedaga, Jarno aga koguni kullaga; poiss pidas paremaks viimast mitte kaotsi minna lasta. Sellepärast kasutas ta avanevat juhust otsekohe, ja kui Jarno talle lahkumisel lausus: «Noh, kui ma nüüd Püha Joosepisse jõuan, saan näha, kas sa oled aus; ma otsin ristikivi ja lagunenud altari üles,» – siis vastas Fitz:

«Te ei leia sealt midagi, ja ma jään siiski ausaks; kivi on küll seal, aga ma toimetasin kõik tükid kõrvale ja hoian neid siin ülal alal. See on hinnaline kivim, selleta ei saa kergitada ühtki aaret maa seest; mulle makstakse väikese tüki eest üpris palju. Teil oli täiesti õigus: sellest kivist tulebki mu tutvus tolle kahetu mehega.»

Nüüd tekkisid uued arutlused. Fitz kohustus Jarnole teise tukati eest lähemal ajal tubli tüki seda haruldast mineraali muretsema; seevastu laitis ta hiiulossi mineku maha, kuna aga Felix siiski selle mineku juurde jäi, manitses Fitz teejuhti tungivalt, et ta rändureid mitte liiga sügavale varemetesse ei laseks minna, sest keegi ei leia enam iialgi teed välja neist koobastest ja urgudest. Nad läksid lahku ja Fitz lubas parajal ajal jälle hiiulossi saalidesse ilmuda.

Teejuht astus ees, mõlemad rändurid tema järel; eesmineja oli vaevalt tüki maad mäkke jõudnud, kui Felix märkas, et nad ei lähe seda teed, mida Fitz oli juhatanud. Kuid teejuht vastas:

«Mina peaksin seda küll paremini teadma! Sest alles neil päevil murdis vägev torm lähima metsatuka maha; ristamisi üksteise otsa paisatud puud sulevad selle tee. Järgnege mulle, ma viin teid õigesse paika.»

Felix lühendas enesele seda vaevalist rada elava sammu ja kaljult kaljule karglemisega ning tundis rõõmu oma saavutatud teadmistest – et ta nüüd graniidilt graniidile hüppab.

Ja nii läks tee ülesmäge, kuni Felix lõpuks mustadel kokkuvarisenud sammastel seisma jäi ja korraga hiiulossi oma silme ees nägi. Üksikul kaljutipul kerkisid sammastest seinad, tihedad sammasseinad moodustasid värava värava kõrvale, käigu käigu järel. Teejuht hoiatas meie sõpru tõsiselt äraeksimise eest ja hakkas ühel päikesepaistelisel, avarat väljavaadet pakkuval kohal oma eelkäijate tuleasemeid märgates pragisevat leeki lõkkele puhuma. Kuna ta oli juba harjunud sellistes paikades kasinat einet valmistama ning sellega askeldas, tutvus Wilhelm sellal lähemalt taevasavara väljavaatega, silmitsedes siit ülalt maastikku, kust ta läbi rännata kavatses. Seda aega kasutas Felix ja oligi kadunud. Küllap ta oli lossikäikudesse eksinud, ei vastanud hüüetele ja vilele ega ilmunud enam nähtavale.

Wilhelm aga, kes, nagu see ehtsale reisimehele kohane, mõnekski juhuks ette oli valmistatud, võttis oma jahitaskust kera nööri, sidus selle otsa väljas hoolikalt kindlasse kohta kinni ja usaldas end selle juhtimisele, nagu ta oli varem kavatsenud oma pojaga varemeisse minna. Nii läks ta edasi ja laskis aeg-ajalt oma vilel kõlada; kaua oli see asjatu. Lõpuks aga kajas sügavusest läbilõikav vile, ja varsti pärast seda vaatas Felix põrandapraost, musta kivimi lõhest välja.

«Oled sa üksi?» sosistas poiss tähendusrikkalt. «Täiesti üksi!» kinnitas isa.

«Ulata mulle puutükke! Ulata mulle kaikaid!» nõudis poiss, võttis need vastu ja kadus pärast seda, kui ta umbusklikult oli hüüdnud:

«Ära lase kedagi koopasse!»

Natukese aja pärast ilmus ta aga uuesti nähtavale, nõudis veel pikemat ja tugevamat roigast. Isa ootas igatsusega selle mõistatuse lahendust. Lõpuks upitas uljas nooruk end kähku praost välja ja tõi kaasa toreda vanaaegse väljanägemisega kastikese, mitte suurema kui väike oktaavköide, mis näis olevat kullast, emailiga kaunistatud.

«Võta see enda kätte, isa, ja ära näita seda kellelegi!»

Seepeale jutustas ta kiiruga, kuidas ta mingist salajasest tungist aetuna tollesse lõhesse oli roninud ja all hämara ruumi leidnud. Selles oli, nagu ta seletas, suur raudkast, mis polnud küll lukustatud, mille kaas end aga siiski tõsta ei lasknud, vaevalt sai seda kergitada. Et nüüd kasti lahti saada, oligi ta kaikaid nõudnud, oli neid osalt toeks kaane alla asetanud, osalt kiiluks selle vahele ajanud; lõpuks leidis ta eest tühja kasti, kuid ühest nurgast selle luksuslaadiku. Nad lubasid vastastikku seda leidu sügavas saladuses hoida.

Keskpäev oli möödas, nad olid pisut söönud, Fitz ilmunud veel, nagu ta kindlasti oli lubanud; aga Felix, eriti rahutu, igatses lahkuda sellest paigast, kus aare näis viibivat maiste ja maa-aluste jõudude poolt tagasinõudmise ohus. Sambad näisid talle mustematena, koopad sügavamatena. Ta oli koormatud saladusega, omandiga, kas seadusliku või ebaseaduslikuga? Kindla või ebakindlaga? Kärsitus ajas teda sellest paigast kaugemale, ta lootis kohta vahetades murest vabaneda.

Nad asusid teele nonde suurte mõisate poole, mille omaniku rikkusest ja veidrustest neile nii palju oli jutustatud. Felix ei karelnud enam nagu hommikul, ja kõik kolm astusid tundide kaupa omaette vaikides edasi. Paar korda tahtis poiss kastikest näha; isa, teejuhile vihjates, sundis teda rahule jääma. Nüüd oli poiss täis igatsust, et Fitz tuleks. Samas pelgas ta juba seda kelmi; pea vilistas ta, et märku anda, samas kahetses juba, et ta seda oli teinud, ja nii kestis kõhklemine ikka edasi, kuni Fitz lõpuks kaugusest oma vilet kuulda laskis. Ta vabandas, et polnud hiiulossi ilmunud: ta oli hilinenud Jarno tõttu, teda oli takistanud tuulemurd. Siis uuris ta täpselt järele, kuidas neil sammaste vahel ja koobastes oli läinud, kui kaugele nad alla olid jõudnud? Felix jutustas talle ühe muinasloo teise peale, poolülemeelikult, poolkohmetult; ta vaatas naeratades isa poole, sikutas teda vargsi varrukast ja tegi kõik võimaliku mulje jätmiseks saladusest ja praegusest teesklusest.

Nad jõudsid lõpuks välja sõiduteele, mis pidi viima mainitud mõisateni; kuid Fitz kinnitas, et teab lähemat ja paremat rada, millel aga teejuht meie rändureid saata ei tahtnud ja omaette edasi läks otsest, laia, varem valitud teed. Mõlemad rändurid usaldasid ulakat poissi ja uskusid, et nad on hästi teinud, sest tee viis nüüd järsult allamäge, läbi kõrge- ja saledatüveliste lärjepuude metsa, mis ikka hõredamaks muutudes neil lõpuks selgeimal päiksepaistel näha laskis kõige kaunimat valdust, mida iganes võib mõelda.

Nende silme ees laius suur, ainult praktilisele vajadusele pühendatud aed. Hoolimata sellest, et seal kasvas rikkalikult viljapuid, mis vaadet varjasid, nägid nad kogu aeda ometi nagu peopesal, sest see oli rajatud mitmes järgus, olgugi üldiselt libajale, kuid astmete kaupa küll kõrgendatud, küll süvendatud maa-alale. Selles aias oli hulk eluhooneid, nii et koht näis kuuluvat mitmele omanikule, kuid seda valitses ja asutas siiski üksainus isand, nagu Fitz kinnitas. Sealpool aeda silmasid meie rändurid lõpmata avarat, hästi ülesharitud ja täisistutatud maastikku. Selgesti nägid nad rohelusest eralduvaid järvi ja jõgesid.

Nad olid allamäge tulles mõisale ikka lähemale jõudnud ja arvasid, et nad nüüd sedamaid aeda võivad astuda, kui Wilhelm järsku jahmunult peatus ja Fitz oma kahjurõõmu ei varjanud: nende ees avanes mäejalamil sügav kuristik, näidates teisel pool üht senini pilgu eest peitu jäänud, väljastpoolt küllalt järsku müüri – see ümbritses kogu aeda. Niisiis lahutas sügav kraav ja kõrge müür rändureid aiast, kuhu nad ülalt otse sisse võisid vaadata.

«Meil tuleb sissepääsemiseks veel üsna suur ring teha,» seletas Fitz, «kui tahame jõuda teele, mis mõisa viib. Kuid ma tean üht sissekäiku ka sellest küljest, läbi selle saame tubli tüki lähemalt. Need võlvialused, mille kaudu mägedest sööstev vesi vihmavalingute puhul aeda sisse juhitakse, avanevad siin; need käigud on küllalt kõrged ja laiad neist üsna mõnusalt läbiminekuks.»

Kui Felix võlvistikust kuulis, ei saanud ta võitu ihast sellesse sissekäiku astuda. Wilhelm järgnes lastele, ja nad sammusid koos selle juurdevooluvõivistiku täiesti kuivadest, kõrgetest astmetest alla. Pea viibisid nad valguses, pea pimeduses, vastavalt sellele, kuidas valgus külgavaustest sisse langes või piilarite ja seinte taha varju jäi. Lõpuks jõudsid nad katmis tasasele rajale ja astusid aeglaselt edasi, kui nende läheduses järsku lask kõlas, samal ajal kaks varjatud raudvõre kinni langesid ja rändurid mõlemast küljest sisse piirasid. Küll mitte kõiki: vangistatud olid ainult Wilhelm ja Felix. Sest Fitz hüppas otsekohe, kui lask kõlas, tagaspidi, ja kokkulangev võre haaras vahele ainult ta laia varruka; poiss aga, ülikähku kuuekest seljast maha heites, põgenes, ilma et ta silmapilkugi oleks peatunud.

Mõlemal vangivõetul oli vaevalt aega oma hämmastusest toibuda, kui nad kuulsid inimeste hääli, mis tundusid pikkamisi lähenevat. Varsti astusidki võre äärde relvastatud mehed tõrvikutega ja uudishimuliku pilguga – millise saagi nad küll võisid tabanud olla. Nad küsisid ühtlasi, kas vangisolijad heaga alla anda tahavad.

«Siin ei saa mingist allaandmisest juttugi olla,» vastas Wilhelm, «oleme teie võimuses. Pigem on meil põhjust pärida, kas teie meid säästa tahate. Ainsa relva, mis meil on, annan teile üle.»

Nende sõnadega ulatas ta oma jahinoa läbi võre; viimane avanes sedamaid, ja rahulikult viidi vahistatud edasi. Kui nad mööda keerdtreppi üles olid toodud, leidsid nad end peagi kummalisest kohast. See oli ruumikas, puhas tuba, mida valgustasid väikesed, otse simsi all asetsevad aknad, mis hoolimata tugevatest raudvarbadest küllaldaselt valgust andsid. Oli hoolt kantud istmete, magamisasemete ja kõige selle eest, mida muidu ühes mõõdukas võõrastemajas võis nõuda, ning sellel, kes siin viibis, ei näinud peale vabaduse midagi puuduvat.

Wilhelm oli sisse astudes otsekohe istet võtnud ja mõtles olukorra üle järele; Felix seevastu, olles esimesest hämmastusest toibunud, sattus uskumatusse raevuhoogu. Need järsud seinad, need kõrgelasetsevad aknad, need kinnised uksed, see luku taga istumine, see vabadusepiiramine – kõik see oli talle täiesti võõras. Ta vaatas ümber, jooksis sinna-tänna ja trampis jalgadega, nuttis, raputas uksi ja tagus rusikatega nende vastu, oleks koguni peaga vastu seina jooksnud, kui Wilhelm poleks teda kinni võtnud ja jõuga tagasi hoidnud.

«Silmitse seda targu ja ainult täielikus meelerahus, mu poeg,» alustas isa, «sest kannatamatus ja vägivald ei aita meid sellest olukorrast välja. Küllap see saladus laheneb; ma peaksin kas üliväga eksima või pole me sugugi halbadesse kätesse sattunud. Silmitse neid pealkirju seinal: «Süütule vabadus ja kahjutasu, kuritööle ahvatletule kaastunne, süüdlasele õiglane karistus.» Kõik see näitab meile, et selliseid ettevaatusvahendeid kasutatakse siin hädavajadusest, mitte julmusest. Inimesel on üpris palju põhjust end inimeste eest kaitsta. Pahatahtlikke on liiga palju, pahategijaid mitte vähem, ja alati ei aita heategemisest, et elada nagu kord ja kahus.»

Felix taltsutas end, heitis aga sedamaid asemele, ilma et ta midagi pikemalt oleks öelnud või vastanud. Isa ei jätnud järele ja kõneles edasi:

«Olgu sulle see kogemus, mille said nii vara ja süütult, elavaks tunnistuseks sellest, millisel ja kui täiuslikul sajandil sa oled sündinud. Millist teed tuli inimkonnal käia, kuni ta jõudis selleni, et olla ka süüdlaste vastu leebe, roimarite vastu säästlik, ebainimlike vastu inimlik! Kindlasti olid need jumaliku loomusega mehed, kes eelkõige seda õpetasid, kes oma elu selle õpetuse ellurakendamiseks ja kiirendamiseks pühendasid. Harva on inimesed võimelised ilusaks, sagedamini küll heaks teoks; ja kui kõrgeks peame sellepärast pidama neid, kes seda suurte ohvritega edendada püüavad!»

Neid lohutavaid õpetussõnu, mis täiesti puhtalt väljendasid selle vangikambri eesmärki, Felix ei kuulnud; ta lamas sügavaimas unes, kaunim ja värskem kui kunagi; sest ägedus, mis teda muidu nii kergesti ei haaranud, oli kogu ta sisemise hõõgumise täidlastele põskedele välja toonud. Isa seisis ja silmitses meeleheaga oma magavat last, kui sisse astus sihvakas noormees, kes pärast seda, kui ta uustulnukat pisut aega sõbralikult oli vaadelnud, temalt asjaolusid pärima hakkas, mis teda sellele ebatavalisele teele ja sellesse lõksu olid toonud. Wilhelm jutustas sündmusest täiesti lihtsalt, esitas küsitlejale mõne dokumendi, mis ta isikut selgitasid, ja nimetas asja tõenduseks teejuhti, kes nüüd varsti mööda korralikku teed teisest küljest pidi saabuma. Kui see kõik juba niivõrra selgeks sai, palus ametnik oma külalist enesele järgneda. Felixit ei saadud äratada, sellepärast kandsid teenijad ta pehmel madratsil, nagu kunagi kanti teadvuseta Ulüsseust vabasse õhku.

Wilhelm järgnes ametnikule kaunisse aiamajja, kus teda juba valmis pandud kehakarastus ootas, kuna noormees läks kõrgemale poole aru andma. Kui Felix ärgates märkas kaetud lauakest, puuvilja, veini, kuivikuid ja ühtlasi lahkelt lahti seisvaid uksi, sattus ta segadusse. Ta jooksis välja, ta uskus, et oli näinud ainult und, ja oli nii hea toidu ning meeldiva ümbruse juures eelnenud hirmu ja kogu ängistuse peagi unustanud – nagu raske unenäo heledal hommikul.

Teejuht oli saabunud, ametnik tuli tema ja teise, vanema, veel sõbralikuma mehega tagasi ning asi selgus järgmiselt. Selle valduse isand, kes oli heategija selle sõna ülimas mõttes, oli selleks, et kõiki enese ümber tööle ja tegevusele innustada, oma lõpmatuist puukoolidest paljude aastate jooksul andnud usinaile ja hoolikaile aiapidajaile noori puid tasuta, lohakatele aga teatava hinna eest, kuid veel odavamalt nendele, kes puudega kaubitseda tahtsid. Aga ka need kaks viimast liiki inimesi nõudsid hinnata seda, mida neist väärikamad said tasuta. Ja kui neile järele ei antud, kippusid nad puid näppama. Selline tegu oli neil mitmel puhul õnnestunud. Mõisaomanikku pahandas see komme seda enam, et puukooli mitte üksnes ei rüüstatud, vaid läbematuses ka rikuti. Saadi jälile, et vargad läbi veetorustiku aeda tulevad, seepärast ehitati sinna isesulguv püünisvõre, mis pidi aga ainult hoiatusmärgiks olema. Väike kelm, Fitz, oli mitmesugustel ettekäänetel mitu korda aeda ilmunud, ja polnud midagi loomulikumat kui et ta üleannetusest ja kelmusest oli toonud võõrad sellele teele, mille ta varem oli avastanud teisteks eesmärkideks. Oleks olnud väga soovitav teda kätte saada; aga vahepeal hoiti ta vammusekest teiste süütõendite hulgas alal.