Читать книгу Nad upuvad oma emade pisaratesse - Johannes Anyuru - Страница 3

See on tüdruku esimene mälestus: lumi, mis langeb nagu kotist isemeelse loorina haigla tiibhoonetele, parkimisplatsile ja paplitele, teetõketele.

Ta istub vaikselt suletud silmi, samal ajal kui Amin kordab mitu korda nime, mille ta on tüdrukule pannud. Nour. Tüdruk avab silmad alles siis, kui Amini hääles on tunda kerget hüsteeriat.

„Kas sulle meenub midagi uut?” Amini nägu on kõhnunud, suu pingul, ta istub Hamadi valges Opelis tüdruku kõrval tagaistmel, mille vahtkummipuru jääb nende riiete külge.

Tüdruk raputab pead.

Hamad ütleb midagi juhiistmelt, kiirustab neid takka, ja Amin niisutab huuli ning lülitab mobiiltelefoni, mis on hõbedakarva teibiga tüdruku vestile metalltoru külge kinnitatud, värisevi käsi sisse. Tüdruk istub liikumatult. Akna taga kollase tellisseina ees langevad üksikud lumeräitsakad. Kui tüdruk valib numbriklahvidel neljakohalise koodi, siis metalltoru plahvatab ja paiskab välja umbes nii palju naelu ja haavleid, kui kahte kokkupandud pihku mahub, ning viie, võib-olla kümne meetri raadiuses murrab lööklaine luid ja pressib puruks inimeste siseorganeid. Sama juhtub siis, kui keegi telefonile sõnumi saadab.

Nad ronivad autost välja. Hamad on parkinud kõrvaltänavale prügikonteinerite varju. Ta võtab pakiruumist suure musta spordikoti. Külm näpistab tüdruku põski ja käsi, ta trambib natuke jalgu, et sooja saada.

Nad suunduvad koos Kungsgatanile ja lähevad siis laupäevases rahvasummas lahku. Kui tüdruk paari sammu järel ringi keerab, seisab Amin, käed taskus, ühe vaateakna ees ja teeb näo, nagu vaataks ta ülikondi.

Tüdruk tunneb, et nad on ühte põimitud.

Ta soovib neile teistsugust elu.

On seitsmeteistkümnes veebruar, Hondo koomiksipoes toimuva terrorirünnakuni on aega üle tunni.

Korra oleks tüdruk peaaegu sõiduteele astunud ja trammi alla jäänud – üks naine haarab tal mantlist kinni –, tramm kriiksub kiledalt ja läbilõikavalt ning tüdruk jääb lumelopa sisse seisma, pilk hämarduva pealelõuna kerges lumesajus ekslemas.

Püüab veel kord meelde tuletada, kes ta on, kust ta pärit on, aga jõuab ainult haiglapalatini, selleni, kuidas ta voodist tõusis ja tilgutistatiivile toetudes akna alla läks. Ta mäletab pulsilöökide kaikuvat järellainetust oimukohtade taga ja jahedat põrandat jalataldade all.

Ta on lugenud, et lumesadu, mis tol suveõhtul haiglapiirkonda tabas, johtus kliimamuutustest või sellest, et sõjavägi manipuleerib ilmaga, või et see polnud üldsegi lumi, mis sadas, vaid mingi keemiatööstusest lekkinud aine.

Naine, kes ei lasknud tal sõiduteele astuda, puudutab tema käsivart ja ütleb midagi, millest ta aru ei saa, naise hääl on kõlatu ja kauge, ja kui ta ei vasta, läheb naine minema. Möödub veel üks tramm, tema ümber sammuvad inimesed üle vöötraja.

Igatahes arvab ta teadvat, et on siit pärit. Göteborgist. Ja et tema ema on surnud. Suri kuidagi. Jäi auto alla. Ei. Ei mäleta. Surub käed rusikasse, laseb lahti.

Ainuke tegevus, mis suudab maailma äratada.

Ta hakkab jälle liikuma, ühineb ostlejate, puhvis talvejopedes noorte ja lapsevankritega paaridega.

Õueküünal koomiksipoe avatud ukse kõrval käsitsi kirjutatud sildi ees hubiseb hämaruses rahutult.

Täna kell 17.00 annab Göran Loberg oma uude koomiksi raamatusse autogramme ja räägib Christian Hondoga sõnavaba duse piiridest.

Kui ta lampide alla astub, ajavad tunglemine ja pommivesti varjav talvemantel teda higistama.

Ja see, mis tulemas on.

Jääb seisma, ja et mitte tähelepanu äratada, võtab koomiksite kasti ja hakkab sealt ühte lehitsema.

Üksainus tegu, kui see on piisavalt radikaalne, piisavalt puhas, suudab kõnetada maailma vaeste masse, taastada sideme kalifaadi ja eksinud moslemite vahel, suurendada uute noorsõdurite juurdevoolu ja pöörata sõjaõnne.

Hamadi sõnad. Hamadi mõtted.

Ta lehitseb edasi.

Albumis mööduvad nooljad sõidukid istandikest ja põleva gaasi pilvedest. Kohmakates, hästi detailselt välja joonistatud skafandrites mehed kõnnivad sürrealistlikul kõrbemaastikul. Teda hämmastab, kui lapsikud need pildid on.

Tegelikult ajab see teda naerma, endamisi ja mõtlikult.

Ta mõtleb, kas tema kehasoojus võib torupommi plahvatama panna.

Üks. Ta teab, et on moslem. Kaks. Rootslased on mingisugustes laagrites moslemeid tapnud. Kolm. Nimi, mis pole tema oma, aga mis tähendab midagi. Liat – keegi, keda ta armastas. Neli. Rootslased teesklevad, et valitseb rahu, et surmalaagreid pole olemas. Viis. Ta on kõigest sellest Aminiga rääkinud, püüdnud kõike klappima panna.

Hamad tuleb. Paukuvast uksest puhub sisse natuke lund. Hamad ja Amin ajasid eelmisel õhtul habeme maha ja iga kord, kui tüdruk tema paljaid põski vaatab, läheb ta mõte linnu pealuule – poiss näeb välja kõhn ja kalk. Tal on seljas must tepitud jope, peas mingi Ameerika hokimeeskonna logoga – haikalaga – sinine müts, mille ta peast võtab ja taskusse pistab. Ta jääb kassa juurde seisma ja paneb musta spordikoti oma jalge ette.

Hetkel on poes umbes kolmkümmend inimest, kes seisavad salguti või istuvad kokkupandavatel toolidel, üleriided süles. Poe omanik Christian Hondo, pikajuukseline viledaks kulunud kollases T-särgis mees, koputab vastu mikrofoni. Vastuseks kostab kahest kõlarist vilinat.

„Tere tulemast kõigile.” Kõlarid võimendavad tema sumbunud hääle valjuks.

Kassa tagant uksest tuleb Göran Loberg. Publiku ootusrikas, peaaegu harras tähelepanu pöördub temale.

Loberg on Hondost vanem, umbes kuuekümneaastane, kühmus ning tuuldunud näoga. Tüdruku arvates on mehe suu ümber midagi karmi, põlgust või viha. Lopsakad valged juuksed, ruuduline särk. Ta paneb lauale märkmiku ja pliiatsi.

„Räägime sinu viimasest projektist,” sõnab Hondo, „see on kogumik iga nädal netis avaldatud koomiksisarjast „Prohvet”, kus on karikatuurid prohvet Muhamedist ja teised, ütleme … pühadust teotavad asjad.”

Göran Loberg noogutab ja näpib oma habemetüügast, kogu tema olemusest kiirgab lohakust, meeletut huvipuudust nii iseenda kui ka ümbritseva vastu. Tüdruk seisab ruumi tagumises otsas. Ta ei kuule kõike, mida räägitakse. Talle tundub, nagu oleksid nad väljaspool seda ruumi, nagu ei kuuluks nende kehad ja hääled kokku. Ringi hulpivad helid.

Hondo tõuseb ja rullib lahti ühe plakati. Hoiab seda nii, et publik näeks.

Grupp turbanites ja kongus ninadega mehi palves kummardamas, tiibraketid pärakusse pistetud.

Tüdruk tajub, et näeb iseennast kõrvalt nagu mingis unenäos.

Üks. Ta ei mäleta oma nime. Kaks. Ta ei mäleta oma pärisvanemaid, keda tal on põhjust tapetuks pidada. Kolm. Kui ta ennast peeglist vaatab, on tal vale nägu. Neli. Just praegu seda pilti vaadates on tal kindel tunne, et on siin varem olnud, et see on stseen, milles taastatakse üks tähtis sündmus, ajalooline sündmus.

Ta heidab pilgu kõrvale ja märkab, et Amin on poodi tulnud ja välisukse kõrvale seisma jäänud. Kuigi poiss tuleb külma käest, läigib ta nägu higist. Paljud poekülastajad reageerivad haletsusväärsele, surma pitserit kandvale noorele mehele murega ja sosistavad üksteisele kommentaare. Amin piidleb tüdrukut, ent teeb näo, et ei tunne teda.

Tüdruk astub tema juurde.

„Amin,” sosistab ta. Amin eirab teda ning paistab, et poiss ei tea hästi, kuidas reageerida. Plaan näeb ette, et nad hargnevad ruumis ja ootavad, kuni kohale on tulnud võimalikult palju inimesi. Nad ei tohi mingil juhul üksteisega rääkida.

„Amin. Amin.” Poiss ei vaata tema poolegi. Tüdruk võtab tal käest kinni ja Amin laseb vastutahtsi sellel sündida. Tüdruk põimib sõrmed tema omadega vaheliti, pigistab. „Amin, kõik on vale.” Ta ei tea hästi, mida ta silmas peab. „Amin, kõik on vale.”

Mõni kuu varem pani Hamad tema ja Amini oma korteris paari ning teda tõid siia kohutavad eelaimused, tunne, et tema ja Amin ning võib-olla ka Hamad kuuluvad kokku ja et tal on mingi ülesanne.

„Me peaksime jalga laskma,” sosistab ta; üks mustas kampsunis mees, jope käsivarrel, seisab Amini kõrval ja heidab neile pahase pilgu – tüdruk ei tee temast väljagi. „Teeme minekut,” ütleb ta ja alles siis lubab Amin endal reageerida – ta tõmbab oma käe vabaks, haarab tüdruku käsivarrest kinni ja vahib talle etteheitvalt otsa. Annab siis kerge müksu otsekui pooleldi selleks, et temast lahti saada, pooleldi selleks, et talle plaani meelde tuletada.

Nad peavad hargnema ja ootama.

Eemal laua juures ütleb Hondo, et ta vihkab religiooni, et ta on pärit sellest, mida ta nimetab traditsiooniliseks murranguliseks suunaks, asjad, millest tüdruk aru ei saa või mida ei oska seostada, „libertiinsest suunast”, ütleb tiiskandina helisev kõlarihääl, „mingisugusest rämpsugaleriist”.

Tüdruk suleb silmad ja tunneb kerget peavalu pinnale kerkivat ja siis tagasi vajuvat. Üks asi, millest ta pole Aminile rääkinud, on see, et pärast seda, kui Hamad nende plaanitsetavast teost rääkis, on juhtunud, et ta näeb vaimus pealkirju. Otsekui oleks tal juba meeles, mida sellest hiljem kirjutatakse.

Näiteks: terroristipaar abiellus enne rünnakut. Vaata pulmapilte siit.

Kui ta silmad avab, on Hondo lahti rullinud veel ühe plakati, kus keegi naine seisab sillal, kuulipilduja rahvamassi sihtimas. Tema selja taga on loosung: Refugees welcome.

„Sind on nende piltide pärast üksjagu ähvardatud.”

„See, keda pole tabanud surmaähvardus, pole midagi olulist öelnud,” lausub Loberg ja kohendab prille. Inimesed tüdruku ümber naeravad. Nad tunduvad vahajad ja tontlikud, enda arvates näeb tüdruk nende naha all otsekui halli surnud helki. Naer vaibub, inimesed sügavad ennast, teevad oma raamatutesse märkmeid või nõjatuvad ettepoole või panevad käed risti.

Tüdruk mõtleb, et vähem kui tunni aja pärast on nad kõik surnud.

See juhtub ette hoiatamata, siis, kui vestlus on kestnud umbes kakskümmend minutit. Göran Loberg ütleb, et kunst peab avarduma, et see on kunsti põhiline omadus, kui tema mõttekäigu katkestab mehehääl, mis toob kuuldavale ebamäärase hüüatuse ha või sa – võib-olla karjub hääl inglise keeles gun?

Tüdruk kuuleb hüüatust ja mõtleb, et keegi karjub inglise keeles sellepärast, et Amin – kes on kiire hoogsa liigutusega püksivärvli vahelt püstoli tõmmanud – pole rootslane.

Gun. Tüdruk kuuleb seda sõna ja kuuleb lasku ning esimeses reas istuv naine tõmbab pea õlgade vahele ja laskub kummargile nagu enne lennuki hädamaandumist.

Ta seisab ikka veel piisavalt lähedal, tundmaks väävlihaisu, ja aimab pigem selle kui äkilise paugu järgi, et aktsioon on tõepoolest alanud.

Amin seisab endiselt püstol tõstetud. Lask on jätnud tema pea kohale puitlaastplaati suitseva augu. Tüdruk otsib Amini pilku, ent too vahib ühte punkti tüdruku ees või kaugel tema taga.

Inimesed on juba jalul. Nad liiguvad välisukse poole, jalad takerduvad kokkupandavate toolide taha, aga Amini nähes keeravad nad ringi, ei tea, kuhu minna, tammuvad ringi, ajavad ajalehevirnu ja pehmekaanelisi raamatuid riiulitelt maha. Esemed tunduvad raskemad. Üldises sündmuste segadikus kulgeb aeg aeglasemalt ja siis kiiremini. Üks riidest koti ja punkariharjaga kutt püüab kassa taga olevast uksest välja minna, kuid Hamad paiskab ta pikali – kuti pea kolksatab tuhmilt vastu kassaleti nurka, heli on jube ja poiss jääb lamama.

Kiida Jumalat, kuni nad arvavad, et sa oled hull.

Hondo istub endiselt rahulikult kirjutuslaua taga. Justkui arvaks ta, et toimuv on planeeritud, osa üritusest – ringi vaadates ta isegi itsitab pisut enesekindlalt.

Inimesed nende ümber kukuvad ja ronivad üle üksteise, otsekui põrand kõiguks.

Hamad hüüab midagi, ja kui see tüdrukule kohale jõuab, adub ta, et Hamad on tükk aega karjunud. Sõnu ei suuda tüdruk eristada, taipab ainult seda, et Hamad karjub. Aeg-ajalt katkev veniv hääl.

Verise näoga naine on pikali maas ja haarab teise naise kampsunist kinni, et püsti saada. Keegi peidab ennast riiulist maha kukkunud koomiksiajakirjade virna taha nurka, tüdruk näeb selle inimese väljaulatuvat saabast, musta talvesaabast – üks nuttev mees komistab selle otsa.

Hamad hüppab kassaletile, võtab mustast spordikotist püstolkuulipilduja, tõstab selle mõlema käega oma pea kohale ja näitab nagu sõjasaaki või äsjasündinud last, ja nüüd kuuleb tüdruk, et ta ei hüüa sõnu, vaid üksnes ey, ey, ey.

Ta virutab jalaga paar korda kõvasti vastu kassaaparaati, nii et see kolinal põrandale kukub ning mündid ja paberraha mööda põrandat laiali pudenevad.

„Te tahate islamit rüvetada!” Kui ta sõnu hääldama hakkab, murdub tema hääl täiesti ulguvaks – sõna „islam” kostab üksnes nagu valuline oie. Ta võtab kobamisi kotist teise püstolkuulipilduja. Tüdruk rebib mantli seljast, viskab põrandale ning läheb tema poole. Taas on tal tunne, et vaatab ennast kõrvalt. Ja et jalad ei puuduta päriselt põrandat. Ta võtab relva ja vabastab selle kaitseriivist.

Hamad ulatab talle veel ühe püstolkuulipilduja, see on mõeldud Aminile andmiseks. Nüüd, kui tal enam mantlit seljas ei ole, näevad paljud tema pommivesti ja hakkavad nutma, ning kui ta endiselt välisust valvava Amini poole läheb, vajub suurem osa inimesi tahapoole, üksteise otsa, et talle teed anda.

Hamad oli see, kes äravoolutoru juppideks lõikus, naelu ja haavleid täis toppis ja majapidamiskemikaalidest lõhkelaengud kokku segas. Ta kinnitas need kolme tavalise kalastusvesti külge.

Tüdruk mõtleb, kas tunne, et kõik käib üha kiiremini ringi, on seotud Jumalaga.

On Jumal nendega.

Paar nädalat tagasi sõitsid nad ühel õhtul metsa, ukerdasid umbes tund aega mööda auklikke metsateid ja proovisid püstolkuulipildujatest tulistada. Alles siis, kui ta relva rappumist tundis, väävlilõhna haistis ja torust paiskuvaid leeke nägi, taipas ta, mis tal teoksil on. Et see on päriselt. Seisis, kõrvad kumisemas, ja vaatas autotulede valguses hirmuäratavaid puid.

See juhtub päriselt. Me teeme seda.

Amin torkab püstoli püksivärvli vahele ja riputab püstolkuulipilduja õlale. Tüdruk võtab tal ümbert kinni ja kallistab õelikult. Ta tahab jõuda tundeni, et nüüd teevad nad tõepoolest seda, mida on planeerinud, aga jälle näib talle, et ta pole päriselt hingega asja juures, et ta on otsekui mingis mälestuses.

Üks. Ta teeb seda kättemaksuks, sest rootslased tapsid tema ema. Ta usub, et nii see on. Kaks. Vale, see on ülesanne. Ta teeb seda sellepärast, et nägi ühel vihmasel õhtupoolikul trammis Amini ja teadis, et poiss juhatab ta tema saatuse juurde, ja et kõik, mis on pärast seda juhtunud, on toonud teda siia, Hondo poodi, kus ta peab tegema midagi olulist, midagi, mille ta on ära unustanud.

Kolm. See nimi. Liat. Ta peab Liati üles leidma. Liati päästma.

Masseerib oimukohti.

Kassaleti juures tekib lärm. Hamad hüppab põrandale ning jookseb lattu ja personali tualettruumi viiva ukse juurde. Kostavad lasud, kõvemad paugud, kolm kiiret üksteist järel. Poes kisavad paljud inimesed valju häälega, tüdruk katsub neid vaigistada, algul hämmeldunult ja kohmetult, siis üha agressiivsemalt:

„Vait. Olge vait. Ey. Ey!”

Sellest on natuke abi. Tema ümber kostab nuukseid. Miks talle selle kõige toimumise ajal kogu aeg tundub, et ta mäletab seda?

Hamad tuleb, selg ees, poodi tagasi. Ta lohistab kraedpidi Göran Lobergi, mehe üks jalg jätab põrandale verise jälje. Otsekui mäkerdaks keegi laia pintsliga värvi laiali.

Üks. Tal on ainult Amin ja Hamad ning see vägivald, milles ta osaleb ja mis talle minevikus osaks saanud ebaselge ülekohtu eest kättemaksu nõuab.

Tema teadvusse jõuab rahvahulk. Ta seisab vaateakna ees koomiksiajakirjade ja kollektsioneeritavate mänguasjade riiulite taga varjude seas, ja just siis, kui ta välja vaatab, tuleb esimene politseiauto, sinine vilkur töötab ja selle talvises õhtus pöörlev valgus kord kaotab poeaknalt peegelduse, kord tekitab selle taas.

Ta oleks pidanud sealt ära minema.

Hamad paneb Görani kassaleti najale istuma ja surub relvatoru talle otsaette. Tüdruk näeb seda ja tunneb, et on halvatud. Miks sel õhtul, kui ta ärkas, lund sadas? Miks ta oma õiget nime ei mäleta?

Hamad lööb Göranit püstolipäraga vastu oimukohta, nii et mees kokku vajub. Ta ei tulista.

Tahab seda videole saada.

Göran Loberg on poolistuli vastu letti, keha lõtv, jalad sirged ja prillid katki. Ta põrnitseb tüdrukut. Nende ümber tirib Amin pantvange põlvili maha, seob neil käed valgest plastist kaablisidemega selja taha, kleebib suud hõbedakarva teibiga kinni ja tõmbab mustad riidest kotid pähe. Ta tegutseb kiiresti ja tuleb ette, et kui keegi ta sõna ei kuula, annab ta tollele närvilise kõrvakiilu.

Göran Lobergi suu teibitakse kinni, ent kotti talle pähe ei panda, ning ta vaatab ikka veel läbi pragunenud katkiste prillide tüdrukut, kuni too näo ära keerab.

Tüdruk nühib higiseid käsi vastu pükse ja võtab taskust mobiiltelefoni.

Haiglas väitsid nad, et ta on keegi teine. Kutsusid teda nimega, mis polnud tema oma, ja rääkisid keeles, millest ta aru ei saanud.

Ta on üks pärast üheteistkümnendat septembrit toimunud inimröövide ja piinamiste tuhandetest ohvritest. Niipalju kui tema teab.

Niipalju kui ta arvab teadvat.

Hamad vahetab välisukse juures seisva Aminiga kohad. Tema peab väljas oleva politseiga tegelema, samal ajal kui tüdruk ja Amin videot teevad.

Amin harkisjalu musta lipu ees. Suusamask tema peas on ostetud samast laojääkide poest, kust kalastajavestidki.

Pantvangidele pähe tõmmatud mustad riidest kotid on seeeest varastatud – need on ühest mööblipoest pärit padjakatted.

„Jumala nimel,” ütleb Amin, kes on tüdruku ja Hamadi eeskujul jope seljast võtnud, nii et pommivest välja paistab. „Me tervitame oma rindel olevaid vendi.”

Tüdruk suumib niipalju kui saab, aga peab ikkagi paar sammu taganema, et kogu stseen pildile mahuks.

Tema on see, kes lipu netist võetud piltide järgi valmis tegi. Kleepis lahtilõigatud prügikotid musta teibiga kokku ja maalis käsitsi valge embleemi. Lipp ripub Amini selja taga raamaturiiuli küljes.

Tüdruk vastutab video eest. Ta voogedastab selle mitme sotsiaalvõrgustiku ja YouTube’i kanali kaudu – Hamad aitas tal õige konto luua ja mobiili õigesti seadistada.

Amin võtab püksitaskust paberilehe. Ta loeb takerduvas araabia keeles ühe lause ja mõni pantvang hakkab jälle musta peakoti all nutma, põhjuseks nende inimeste ennekuulmatu ja hirmutav jõud, kellel on automaatrelvad ja kes räägivad võõrast keelt, mida on kerge jumalasõna väega segi ajada. Tüdruk näeb meest, kes võib olla latiino või türklane, üliõpilane – ta pani tähele, et mees pole rootslane, enne seda, kui Amin talle koti pähe pani –, ta näeb, kuidas mees küüru tõmbub, otsekui ootaks ta ülaltpoolt tulevat hävitavat lööki.

Nad vaatavad kaheksa tundi päevas telerit. Aga nad nimetavad meid ekstremistideks.

Nad tahavad meie usku välja naerda.

Nad tapavad meid Süürias, Iraagis, Afganistanis, Tšetšeenias, Palestiinas.

Tüdruk püüab kõike videosse saada ning see tuleb hüplev ja udune.

Amin tahtis talle ägeda digikaamera pätsata, aga Hamad ütles, et kõik tuleb mobiiliga filmida.

Materjal peab näitama tegijate lihtsaid tingimusi.

„Õigeusklike juhi nimel. Iga moslemi au nimel.”

Amin katkestab lugemise, astub Göran Lobergi juurde, kes istub endiselt kassaleti najal. Kui tüdruk mobiilikaamera temale suunab, jätab mees mulje, nagu oleks ta segaduses ja pimestatud. Tal pole kotti peas, kuna tema peab surema esimesena ja kuna tema surm on tähendusrikas just selle tõttu, kes ta on – erinevalt teistest pantvangidest, kes surevad sellepärast, et nad on suvalised inimesed, tavalised uskmatud, kelle on välja valinud juhus, see tähendab – Jumal.

Amin haarab Göran Lobergi jämedatoimse puuvillase särgi kraest kinni ning lohistab ta jalahoopidega tagant turgutades lipu ette, kohta, mis on tüdruku arvates nagu lava. Loberg ukerdab, hüppab põlvedel ja kukub paar korda ninali, kui Amin teda saapaninaga tonksab – kui Hamad seda välisukse kõrvalt vahipostilt vaatab, ajab see teda kahjurõõmsast heameelest naerma.

Nad on lihtsad inimesed, kes elavad väljaspool meediaaparaadi valesid ja moonutusi.

Varsti on nad paradiisis.

Tänaval oleva politseiga ei ole veel mingit sidet.

Amin seisab uuesti musta lipu ees. Ta kohendab suusamaski, näpistab oma põski – arvatavasti ajab mask naha kihelema.

Märtrid lahkuvad siitilmast juba enne seda, kui esimesed verepiisad maapinda puudutavad.

Tüdruk vaatab ekraanil Amini, kelle ees on põlvili maas Göran Loberg, ning peletamaks kohutavat ängi, et mitte miski pole nii, nagu olema peaks, mõtleb tüdruk paradiisi hiiglaslikele puudele, sellele, kuidas nende ladvad tuules liiguvad.

Mõte on selles, et video peab olema pikseldatud, hüplev, tuleb ootamatult suumida kõneleja saapaid ja nii edasi – tüdruk jälgib Amini liigutusi kaamerasilmaga, püüab kinni ka põrandale laiali pillutud koomiksid, pikalipaisatud toolid, kellegi küünarnuki, Göran Lobergi jalast jäänud verejäljed.

„Me oleme süüdi mõistnud selle mehe, keda te kõik tunnete,” lausub Amin. Tema kehakeel väljendab närvilisust. Ta tahab kogu asjaga kiiremini ühele poole saada. Tal on raske lauseid ilusasti kokku seada. „Selle niinimetatud kunstniku. Niisiis, selle mehe oleme me süüdi mõistnud. Pühaduserüvetuse ja teotamise eest. Ta ei ole meie prohvetit austanud.”

Tüdruk suumib Amini suusamaski kitsastest piludest välja vahtivaid silmi. Ta tunneb peapööritust, tõstab pilgu mobiiliekraanilt ja tema silme ees vilguvad valguslaigud. Peas on pealkirjad ja uudistesaated, yani, hääl, mis ütleb, et tahab nõrganärvilisi vaatajaid hoiatada. Yani, haige.

Kes ta on.

Ta kiikab Hamadi poole, kes omakorda läbi klaasi välja piilub.

Raske on väljas toimuvat näha, kui vaateakna taga veikleb alarmsõidukite vilkurite valgus.

Just praegu: Terrorirünnak Göteborgis.

Mobiiliekraan on pisut rohekas, ta koondab tähelepanu taas seal toimuvale. See tekitab temas painava tunde, millele ta tahab alluda, midagi, mis on seotud sellega, et oma meelest mäletab ta asju just enne nende toimumist – fraasi, mida Amin ütleb, käeliigutust –, asjad korduvad topeltvõtetena, kajana.

„Karistus on surm,” ütleb Amin lava ees, ja Göran Loberg norsatab läbi nina, justkui imeks mingi alarõhk temast õhu välja, ning ta vajub täielikult kokku selle maailmavaate vaieldamatu jõu ees, mis võtab endale õiguse otsustada elu ja surma üle.Tüdrukule on see tuttav.

Miks need stseenid talle tuttavad on?

Amin vaatab kokkuvajunud kuju oma jalge ees hämmeldunud ja hindava pilguga. Võimalik, et Loberg tahab oksendada, tema juuksed on sakris ja too otsekui aristokraatlikult jahmunud väärikus on kadunud. Ta näeb välja pigem nagu kodutu vanamehenäss, kes on rahakottide varastamiselt tabatud ja paar kõrvalopsu saanud.

„Karistus on surm,” ütleb Amin teist korda ja näperdab mõtlikult püstolkuulipildujat. Ta noogutab endamisi, otsekui kordaks mõttes oma teksti läbi.

Ta ei varja oma nägu mitte sellepärast, et tema isik peaks saladuseks jääma, vaid näitamaks, et ta kuulub anonüümsesse massi, et ta võib olla ükskõik kes. Ta võib olla töötu ja sõbralik moslem, kes bussis su kõrvale istub, tavaline hästikasvatatud noormees, kes enamasti vanematele istet pakub, aga kellel on näiteks rassismist ja kolonialismist villand.

„Karistus on surm,” kordab ta kolmandat korda ja puhkeb naerma.

Ta on üheksateist aastat vana ja pole põhikooli lõpetanud. Ta naerab jälle, valjemini. Ta on viisakas ja ta on just praegu ilma töökohata, sest talle pole ühtegi fucking võimalust antud, nii on, nii ta tüdrukule tavaliselt ütleb: mitte ainsatki fucking võimalust pole rootslased talle andnud.

Ta on suvaline Hasselbost pärit kutt, kes on üksjagu kanepit kimunud, okei, see on tõsi, omajagu kanepiplärusid on üles läinud, vahtides arvutiekraani ees Ameerikas ja kohapeal toodetud trapvideoid ja kõiki vandenõuteooriaid, „Illuminati” ja mis nende teiste nimed olidki, mis tal alati mängisid, kui ta pilves oli; „Perekond Rothschild”, kui ta edust või kättemaksust unistas, või midagi muud, mis vastaks tundele, et teda on haneks tõmmatud – nimelt on tal kombeks vanematele istet pakkuda, ka rootslastele, eeskätt rootslastele, näitamaks, mida islam esindab, maailmas, kus headus kunagi tasutud ei saa.

Tüdruk vaatab teda ikka veel ekraanilt, ta seisab, pea pisut longus, ja naerab, see on mingisugune koolipoisilik itsitamine, mis ei sobi sugugi praegusesse aega ja kohta ning on seetõttu palju nauditavam.

Amin võtab laualt ühe Lobergi raamatu ja lehitseb seda. Pildid vaigistavad tema naeru. Ta näitab kogu kehaga, kui vastik nähtu talle on. Näitab lehekülgi kaamerasilmale.

Veel üks Görani pilt: mees, kellel on lambivari peas, saab läbi rinnanibude elektrit. Kaamera autofookus muudab jutumullis oleva teksti ähmaseks. Mehe pärani silmad ja suu valgustavad burkat kandvat naist, kes istub tugitoolis ja loeb.

„Te tahate islamit rüvetada!” Amin hoiab lehekülgi Lobergi nina all ja kordab „ah, ah”, ning peksab teda samal ajal lahtise käega vastu kukalt ja põski.

Üks pantvangist mees hingab lõõtsutades, paaniliselt – tüdruk pöördub teda vaatama ja kaamera järgneb – must riidest kott tõmmatakse mehe ninasõõrmetesse.

Riidest kott puhutakse näost eemale, tõmmatakse ligi, tundub, et mees on tõepoolest lämbumas.

Tüdruk paneb tähele, et on kuidagi hullumeelne olla ruumis need, kellel on relvad.

Amin näitab veel ühte pilti, ütleb „ah, ah” ja Loberg toob vastuseks kuuldavale paar ulguvat hirmunud häälitsust, võimalik, et talle hakkab tõesti kohale jõudma, et kohe ta sureb. Amin rebib ta kraedpidi istukile.

Ta hakkab jälle endamisi itsitama. Tüdruk suumib õigel ajal. Amin sikutab Lobergi kraest, ehkki mees on juba istukil – poiss elab välja midagi, mis on seotud mõne vana õpetaja või tema papsiga.

Tüdrukut hämmastab see, et tal puudub kaastunne. Võibolla on see seotud kaameraga, mis sündmused mitte ainult üksteisest, vaid ka tegelikkusest ära lõikab ja isoleerib.

Ehkki ta on ka mingil salapärasel moel teadlik varjatud julmusest, mis on olemas selles hästikorraldatud maailmas, kus Loberg hiljuti istus ja naljatas ning oma paberitele pildikesi sirgeldas. Võib-olla sellepärast ei äratagi mehe läbipekstud keha temas vähimatki õrnust. Millegi südametu ja toore tõttu, mis peidab ennast käesurumistes ja bussigraafikutes ning rõõmsates repliikides, milleski, mida ta tunneb oma nahal ja juustes.

Amin on mingil hetkel Lobergile vastu nina löönud ja see jookseb nüüd kõvasti verd. Tüdruk suunab kaamera allapoole, väsimusest ja kurbusest, kõigest hoolimata kurbusest selle pärast, mida ta näeb ja jäädvustab, kurbusest, mille eest ta ei suuda enam pageda.

Amin on Lobergi haavatud jalast voolanud vere sees trampinud ja jätnud hallile linoleumpõrandale punased kleepuvad Nike’i jäljed.

Üks koomiks jääb talla alla kinni ja laperdab kaasa.

Kell on nüüd umbes pool kaheksa õhtul. Politsei on suure hulga autode ja patrullsõidukitega kohal, samuti mitu kiirabija tuletõrjeautot. Peaministrile on teatatud ja kiirreageerimisüksus on sõjaväekopteriga teel Stockholmist siia.

Tüdruku käed on kanged ning adrenaliinist ja šokist nõrgad, ta on mitu korda mobiili äärepealt maha pillanud.

Amin võtab noa, oranžist plastist käepidemega paberinoa. Ta pusib natuke selle kallal, umbes nagu tõmbaks tera välja, lükkaks tagasi, tõmbaks välja. Tüdruk fookustab noatera külmale kalaläikele, kuid märkab välisukse juures liikumist: Hamad rebib ühe pantvangi püsti, surub vastu klaasi ja karjub pimedas lumises õues olevale politseile:

„Tagasi!” Ta hoiab pantvangil kraest kinni, surub teda vastu klaasi ja hüüab uuesti: „Tagasi!” Ta astub sammu tahapoole ja võtab relva kohal sisse mingisuguse tulistamisasendi, jalad hästi harkis – ta suunab relvatoru pantvangi kuklasse, otsekui teatamaks väljasolijatele, et kui tema sõnu tõsiselt ei võeta, siis ta tulistab. „Tagasi!”

Tüdruk püüab mobiilikaameraga sündmusi jäädvustada, ent tal on raske otsustada, mis on peamine, korraks mõtleb ta, et põgus vaade Aminile oleks kohane, aga too on välisukse juures toimuvast täielikult hõivatud, ja niisiis suunab tüdruk kaamera taas Hamadile, kes seisab ikka veel, relv käes, ja karjub; see on kulutulena levivate mobiilivideote erutav, ülimalt vahetu kohaolu elamus, püha taevas, ma ei suuda uskuda, et see toimub just praegu, pean seda filmima – tüdrukust saab ühekorraga kurjategija ja tunnistaja.

Kaks Göteborgi patrulli politseinikku on pantvangikriisi lahendamise eeskirjade vastaselt lähemale tulnud, laskevalmis relvad käes, ja Hamad, kes on arvestanud politseipoolsete teatavate, enam-vähem ettearvatavate vastumeetmetega, on seepärast täiesti endast väljas, ta hüüab jälle:

„Tagasi!”

Kõigepealt juhtub see tüdruku peas.

Ta tahab Hamadile hüüda, et too maha kükitaks.

Lingile klõpsata, et filmi näha.

„Hamad!” saab ta suust välja. Ta näeb seda silmalaugude all nagu meenutust, nagu filmikaadrit, ja seejärel mobiili väikesel ekraanil, ning siis tõstab ta pigem nagu segadusse sattunult järele mõeldes pilgu ja taipab, et see toimub päriselt.

Väljast kostev raksatus on õõnes ja nõrk, seejärel kostab kiiruse ja puruneva klaasi vilisev heli ning viimaks imev matsatus.

Hästi selged pildid terroristi enda kaamerast.

Hamadi pea jõnksatab tahapoole – Hamad oma vana valge Opeli ja juttudega Süüriast –, tema pea jõnksatab tahapoole ja filmist on näha, et osa pealaest paiskub väljapoole, koomiksikastidele pritsib verd ja halli löga; ta ütles, et seda ei saa juhtuda, pommivestid olevat nende kindlustus.

Tüdruk kuuleb õuest ebaselgeid hüüdeid, need segunevad nüüd hõbedakarva teibiribade taga ohjeldamatult ja kiledalt kisendavate pantvangide häältega.

Mida ma siin teen?

Kõik on vale.

Kas jumal ei olnud Hamadiga?

Tema selja tagant kostab hõbedakarva teibiriba tagant mõmisev hääl, see on Göran Loberg, ainus pantvang, kellel ei ole musta kotti peas ja kes püüab midagi öelda, arvatavasti selleks, et teisi rahustada.

Tüdruk läheb Hamadi juurde, ise nii küürakil, et roomab vahel neljakäpukil. Tal on mobiil ikka veel käes, see filmib põrandat, punaseid pritsmeid, koomiksiruute.

Hamadi keha on selili, käed-jalad laiali, suu õhku ahmimas, nägu sinakas ja tursunud.

Tüdruk arvab nägevat, kuidas suur, avatud peopesa suurune ööliblikas üle Hamadi näo ronib.

„Kustuta,” ütleb Hamad. „Kustuta.”

Liblika tiivad on tumedad ja träpsulised, pruunid, siniste triipudega.

Aja alarm.

Ta ei ole see, kes ta tundub olevat.

Ta ei ole siit pärit.

„Kustuta tuli ära.” Kuuliauk Hamadi põses on nii pisike, et sõrm sinna vaevu sisse mahub, aga sealt jookseb veri, jookseb pulseeriva joana üle kaame lohkuvajunud põse.

Võbelevate tiibadega ööliblikas ronib üle Hamadi lauba ja poeb tema juustesse. Tüdruk vaatab seda, võimetu ennast liigutama. Pähe kerkib uus mälupilt: mees seisab katkise akna all ja vaatab öhe. Tema isa. Ta mäletab isa. Ema on isa kõrval, nuga käes. Ta näeb neid täiesti selgesti, täiesti selgesti.

Mida ta on läbi elanud?

Kustuta tuli, et nad ei saaks kedagi sihtida. See on Hamadi mõte.

Ta keerab mobiili Amini poole, kes istub kiletatud koomiksite kasti taga, püstolkuulipilduja kramplikult enda vastu surutud. Tüdruk sosistab tema nime, kuid Amin ei reageeri.

Tüdruk tajub mingit mõju aja sisemuses, mingit jõudu, mis kõike tagasi pimedusse imeb.

Ta ei näe seda ööliblikat esimest korda.

Ära mõtle, mida see tähendab. Mõtlemiseks on liiga hilja.

Liiga hilja, Nour.

Tema nimi ei ole ju Nour, see on lihtsalt nimi, mille Amin talle pani.

Ta roomab kassaleti taha lüliti juurde ja kustutab laetuled. Ruumi valgustavad nüüd üksnes akna taga plinkivad sinised vilkurid.

Hamadi vaba käsi hakkab õhus kobama, tema liigutused tunduvad kuuluvat pimedale inimesele. Tüdruk otsib pilguga ööliblikat, kuid too on jälle kadunud.

Sekundite kohisev jõesuue.

Videol: justkui möödaminnes filmitud siiluke Hamadi verisest näost. Tüdruk suunab kaamera Hamadi poole, et selle silmast lohutust otsida. Kaamerasilma lõpliku kohtuotsuse valgus, ja Hamadi silm tuleb läätsele nii lähedale, et lakkab olemast osake inimese anatoomiast ja muutub millekski muuks, ebainimlikuks ja rõvedaks: verdunud munavalgepehme klaaskeha, silmalau roosalt helklev serv, iirise võrgustik ümber pupilli musta augu.

Silma pind pilgub vaikselt.

Miljonid kasutajad üle maailma edastavad oma mobiilide, sülearvutite ja tahvelarvutite kaudu Hondo poes filmitud videot sellest, kuidas Hamad sureb. Mitu suurt välismaist uudistesaiti – aga mitte ükski Rootsi oma – riputavad selle reaalajas üles.

Niiske surev silm pilgub üha aeglasemalt.

Hamadi otsekui küünistamiseks või kahetsevaks žestiks tõstetud kätt ja koomiksitele ning müntidele ja rahapaberitele pritsinud poolt aju nähes põrub Amini teadvuse segapudrust lahti üks mõte: et tol suvel, kui nad turul jõlkuma hakkasid, oleks Hamad pidanud läätsed hankima.

Nii palju aastaid tagasi.

Ta tahaks Hamadi juurde roomata, aga asi on selles, et teda hoiab paigal mingi jõud, millel pole tema enda tahtega mingit pistmist, tukslev halvav raskus – elu mõnus loidus, mis teda vastu põrandat surub.

Hamadi kukla all kasvab vereloik, sõmerad koljuosakesed sees.

Tuleta meelde seda suve.

Hamad käis temaga ühes koolis. Ta on pärit Hasselbost ida pool asuvast eramajade piirkonnast, kaks aastat vanem, kõva tuupur, trullakas ja vinniline, särk püksis ja prillid ees. Umbes sihuke kutt, kellele Aminil ja tema kambajõmmidel võiks pähe tulla vahetundidel tappa anda. Siis, üheksanda klassi ja gümnaasiumi vahelisel suvel ilmus Hamad Hasselbosse, must tuulejope seljas ja dressipüksid jalas ning hakkas kanepit müüma ja arvata võib, et ta ärritas Amini, ta riided ja kõva mehe mängimine, mis oli nii ilmselgelt kätte õpitud; tema ise oli ju pikka aega olnud üks neist ilma suunata tõrjututest, kes tubakapoest paistva valguse käes suitsu tegid; ja selles kaledamas valguses oli mingi sissekasvanud viha, mis otsis väljapääsu kaklustes, ketid sõrmenukkide ümber mässitud. Ja Hamad oli ju pärit eramutest, tema isa ei olnud mitte üksnes olemas, vaid tal oli lisaks veel korralik töökoht, töötas vist mingis pangas. Ja kutt käis ringi ning nämmutas saja grammi ja kilo hindadest – Aminil oli tahtmine ta läbi kolkida.

Aga samal ajal. Samal ajal oli Hamad vanem ja tal õnnestus vanemate lugupidamine ära teenida – Amin sai pikapeale kuulda, et ta aitas omaenese isa firmasse sisse murda ja hankis teatud kõvadele kuttidele üpris palju pappi.

Oli üks suvi.

Nüüd on ta seal pikali maas ning Amin vaatab teda ja Nouri, nii kutsub ta tüdrukut, kellega eelmisel sügisel ühel vihmasel päeval kokku juhtus, ta mõtleb elust, sellest, mis kõigest saab.

Ta mõtleb oma õest, kelle nimi oli samuti Nour. Keerised. Õe väikesed beebisõrmed tema omi puudutamas. Ja võmm rabas Amini maha veeloiku. Surus talle põlve seljale. Hiljem, loomulikult palju hiljem. Ja tema isa oli muidugi jalga lasknud.

Lihtsalt, mis saab.

Ning loomulikult muutusid tema ja Hamad ajapikku lähedaseks, pärast seda, kui tuupur oli tõestanud, et teda saab usaldada, kui jamaks kisub. Ja kui Amin oli tema heaks töötama hakanud, istusid nad mõnel õhtul, kui Hamadi vanemaid kodus ei olnud, tema villas ning jagasid kanepit ja marihuaanat ning taassuletavatest kottidest võetud tablette; Amin tundis mingit imelist lähedust temaga just nende aastate pärast, kui ta tuupur oli. Mitte sellepärast, et Amin ise oleks kunagi olnud. Vastupidi.

Aga sellepärast, et ka tema mõtles mõnikord, et tahaks olla keegi hoopis teine.

„Jumal peab neid puudutama,” ütleb Hamad, kes on tüdruku püksisäärest kinni haaranud ja sikutab meeleheitlikult. Tundub, nagu voolaks õhk koomiksipoest tasapisi välja. Kergelt kumaras istudes tunnetab tüdruk pommivesti raskust uutmoodi ning mõtleb korraks selle kuhjunud süngele energiale. Operatiivsõidukite tulede valgel lehvivad varjud ruumis nagu tiivad. See viib tüdruku mõtted taas suurele vastikule ööliblikale, ent ta peletab selle mõtte uuesti eemale.