Читать книгу Uppumiste suvi - John Burnside - Страница 2

2001. aasta mai lõpus, kümmekond päeva pärast seda, kui ma Mats Sigfridssoni viimast korda nägin, vinnati ta Malangeni väinast, siinsest rannikust kolme-nelja kilomeetri kaugusel välja. Räägitakse, et ta oli ilmselt Skognesis merele läinud ja siis üsnagi oma kodu lähedal Straumsbuktas tagasi muuli juurde hulpinud – ja ma eelistan mõelda, et meri halastas selle väeti lapse peale, kelle ta tapnud oli, ja kandis teda parajasti kodu poole, kui keegi kalamees läbi suvehämara seda silmatorkavat, peaaegu valget juuksepahmakat silmas ning poisi asjakohase ettevaatuse ja kurbuse ja vilumusega kaldale toimetas. Hiljem leiti väinast, poolelt teelt Kvaløya saare ja laevakanali vahel, kus Tromsøst tulevad suured lõbusõidu- ja kaubaalused avamerele libisevad, hulpimast üks paat. Paat, nagu selgus, oli Matsi majast umbes kaheksasaja meetri kaugusel kindlalt ankrus seisnud, ja see paistis kinnitavat, et ta oli selle varastanud – aga tegelikult polnud sellele võimalik seletust leida, kuna polnud kedagi, kes oleks väiksema tõenäosusega varas olnud kui Mats Sigfridsson, ja keegi ei suutnud välja mõelda põhjust, miks see vaikne, kombekas poiss oleks pidanud keset ööd merel olema. Kogu lugu oli täielik mõistatus ja igaühel oli oma teooria, miks Mats selles paadis oli või mis kavatsused tal võinuksid olla. Leidus neid, kes rääkisid enesetapust: oli kooliaasta lõpp ja Mats oli nagu minagi ära teinud eksamid, mis pidid tema tuleviku otsustama – stressirohke aeg iga kaheksateistkümneaastase jaoks –, kuid kirjakest polnud Mats endast maha jätnud ja mitte miski ei vihjanud, et ta oli intsidendieelsetel nädalatel masenduses olnud. Kui üldse, siis oli ta paistnud õnnelikuma moega kui tavaliselt. Mõned täiskasvanud ütlesid, et see oli lihtsalt üks viltuläinud vemp, tüüpiline puberteedinarrus, mille poisid aeg-ajalt ainult endale teadaolevatel põhjustel ette võtavad – kuid mitte ükski inimene, kes Matsi tundis, ei pidanud seda teooriat usutavaks. Linna peal vihjasid mõned noored, et see polnud õige asi, aga ühelgi neist polnud õrna aimugi, miks peaks keegi tahtma Mats Sigfridssoni sugusele poisile liiga teha.

Mis minusse puutub, siis minul polnud mingeid teooriaid – tookord mitte. Mats oli mu klassivend ja ta oli mulle alati meeldinud, mis sest, et kaugelt. Ennekõike meeldisid mulle ta pleekinud Kahupea-Kaarli juuksed ja kummaline poolik naeratus, mille ta esile manas, kui mõni õpetaja esitas küsimuse, millele ta vastata ei osanud. Mats ja tema vend Harald käisid kogu aeg koos nagu kaksikud. Inimestel oli kombeks öelda, et nad on lahutamatud, tegelikult peaaegu eristamatud, ehkki Harald oli aasta noorem ja neil polnud üldse nii raske vahet teha. See kaksiklus oli illusioon: illusioon, mille nad ise tahtejõuga loonud olid, sest nad tahtsid ühesugused olla. Neil oli ainult neile mõistetavatel põhjustel vaja identsed olla. Loomulikult olid nad koos ka sel viimasel korral, mil ma neid nägin: oli grunnlovsdag1 ja nad vaatasid Sjøgatal paraadi, kaks blondi poissi, kes seisid minust teisel pool tänavat Norra lippude jões ja kelle silmad jälgisid paraadi täpselt ühtemoodi, pead pöördusid korraga ja ajasid kaela pikaks, nii et neist jäi masinlik mulje, peaaegu nagu automaatidest vanamoodsal laadaplatsil. Nad torkasid alati silma ja paistsid isegi rahvasummas olevat omaenda maailmas, maailmas, kuhu keegi teine siseneda ei saanud. Ainult et tol päeval polnud nad üksi ja nad polnud enam päriselt koos, sest seal, kus kunagi oli olnud kaks ja ainult kaks, oli nüüd kolm: Mats, Harald ja see kolmas. Maia. Muidugi ma teadsin, kes ta on: ta oli mõnda aega Haraldi klassis õppinud, käies kohal enam-vähem nii, nagu tuju oli, kuni jättis kooli üldse pooleli, ja ma nägin kohe, et nii ebatõenäoline, kui see ka ei tundunud, oli Maia nendega kohe ikka päris koos. See üllatas, aga nagu näha, ei seisnud nad seal, kus pidanuks olema kaks, mitte juhuslikult kolmekesi koos, kadudes kogu selles puna-sini-valges sigrimigris silmist ja ilmudes jälle nähtavale, ning ma mäletan, et panin seda tookord imeks.

Kuid siis polnud mul põhjust kahtlustada Maiat mingis pahatahtlikkuses nende poiste suhtes. See oli rohkem kui nädal enne Matsi surma ning kuu või rohkem enne seda, kui Kyrre Opdahl hakkas oma hullumeelset huldra-juttu ajama – nii et mul polnud tõesti vähimatki põhjust sellest tüdrukust halvasti mõelda. Oli lihtsalt kummaline, et ta seal nende ilusate blondide poistega koos oli, ja mäletan end imestavat, mis neid kolme küll kokku oli toonud. Aga Maiat ma mingites otsestes kurjades kavatsustes ei kahtlustanud – tookord mitte. Mitte sel päeval ega mitte hiljem, kui Mats suri. Ma ei pidanud Maiat aktiivselt pahasoovlikuks, mõtlesin ainult, et tema juures on midagi imelikku. Ta oli liiga tõmmu, liiga tähelepanelik, liiga massiivne. Need poisid liikusid omaenda kodukootud unelmas läbi maailma ning millestki muust nad ei hoolinud: nad polnud targad, nad polnud sportlikud, nad ei harrastanud midagi. Natuke metsikud nad ehk olid, aga metsikud nagu loomad – ütleme, hobused –, mitte metsikud nagu mõned nende klassikaaslased, jõmmid, kes tegid metsikusi selleks, et neid märgataks, või püüdes tõestada, et neil pole sooja ega külma kõigist neist inimestest, kel neist endist sooja ega külma polnud. Meie koolis olid mõned sellised, ersatsmässajad, kellel polnud pealtnäha mingit põhjust, vaese mehe vampiirid ja gootid, aga Mats ja Harald selle seltskonna hulka ei kuulunud, ja nad ei kuulunud ka selle tõmmu pineva tüdruku seltsi. Nii et mõistagi märkasin, kui kentsakad nad kolmikuna välja nägid – kuid rohkem ma sellele ei mõelnud ja varsti liikusid nad ilmselgelt üheskoos, kahe asemel kolmekesi edasi, kadudes rahvasumma, mis oli kogunenud kõige külmemale ja lumisemale iseseisvuspäevaparaadile üle aastate. Loomulikult polnud mul aimugi, et jaaniõhtulõkete ajaks on mõlemad poisid surnud, kõigepealt Mats ja siis, kümme päeva hiljem, tema väikevend, seletamatult uppunud vette, mis oli liiga tüüne, liiga vaikne ja liigagi ükskõikne, et neid üleüldse endale tahta.

Matsi surma järgsetel päevadel ma Haraldit ei näinud. Selleks ajaks oli kool ilmselt ammu läbi ja me kõik olime saartele hajunud, oodates hindeid ja mõeldes, mis edasi saab. Tromsøs ma eriti ei käinud ja ühegi koolikaaslasega sidet ei pidanud. Mul oli hea meel olla klassipoliitika ja teismeliste klatši maailmast eemal ja ma polnud kunagi fänninud pidžaamapidusid ega laupäevapärastlõunast linna peale minemist tüdrukute seltsis, et meigiasju ja kingi vaadata. Kujutasin ette, kui valus vennast niimoodi ilmajäämine Haraldi jaoks olla võis, kuid ma ei suutnud ette kujutada, et ta võis tahta surra, ja ma ei usu tänase päevani, et see oli enesetapp. Harald uppus rahulikku vette nagu ka Mats, ja see oli imelik, aga see ei tähenda, et ta seda sihilikult tegi. Pärastpoole ütles Kyrre Opdahl ikka – mulle ja ilmselt kõigile teistele, kes kuulama nõustusid –, et see oli selle tüdruku, selle huldra pärast; aga see oli jabur jutt. Mingit huldra’t ei olnud. Juhtunud oli midagi erakordset, aga seda oli võimalik seletada. Midagi psühholoogilist. Pole tõendeid, et Harald isegi nägi Maiat selle nädala või veidi enama jooksul, enne kui ta keset ööd oma majast välja hiilis ja hämaruses randa kõndis, ja pole mingit põhjust uskuda, et Maial Haraldi minekuga mingit pistmist oli.

Ometi tuleb öelda, et juhtunu oli imelik. Aas oli vaikne, taevas oli selge – ja vesi oli tüüne täpselt nagu siis, kui Haraldi vend kaduma läks, nii et Haraldil polnud mingit põhjust surra. Tegelikult polnud ühelgi neist põhjust surra. Ei Matsil, ei Haraldil; kindlasti mitte Martin Crosbiel, kes poleks algusest peale pidanud siin olema. Kõik teadsid seda, ja ehkki enamik inimesi on ära seletanud kõik, mida nad seletada suutsid, ja kõrvale lükanud kõik, mida seletada ei suutnud, tean, et me mõtleme sellest üksi olles endiselt, meie kõik, arutades sündmuste järgnevust mõttes läbi ja püüdes seletada võimatut – ning ma tean, et see kummitab meid endiselt; see ei kummita mitte üksnes mind, vaid meid kõiki, sest neil uppumistel puudus loogika. Neil tingimustel, sellel aastaajal poleks keegi pidanud seal surema. Harald oli nagu Matski enne teda haihtunud vaiksel kuuvalgel ööl, kui vesi oli täiesti vaikne ja paat – paadi leidsid nad Kvitbergist kalda lähedalt õigetpidi hulpimast, just nagu oodanuks see Haraldi tagasitulekut – seesama paat, mida Mats oli kasutanud ja mis oli samalt naabrilt varastatud, oli tipp-topp korras. Lisaks polnud Haraldil rohkem põhjust seal olla kui Matsil, ei mingit põhjust merele aerutada, kuni ta on üksi avaveel, ja ei mingit seletust, miks ta lõpuks suri. Tegelikult polnud selleks kõigeks vähimatki põhjust. Ei Matsil, ei Haraldil, ei Martin Crosbiel. Ennekõike polnud mingit põhjust, miks pidanuks kaduma Kyrre Opdahl koos tüdrukuga, keda ta nii väga vihkas; kuidas nad kahekesi teel meie majast randa õhku haihtusid, jätmata endast rohu sisse maha muud kui täpirea, mis võis sama hästi olla tuhk või tolm. Rea, mille vihm uhtus ära enne, kui keegi seda näha jõudis – kuigi mina nägin seda ja näen vaimusilmas ka nüüd, peenike täpirida aasaserval, mis sulandus kiiresse tumedasse vihma, enne kui jõudsin sotti saada, millega tegu. Nii et jah, tol aastal juhtunu kummitab meid kõiki, isegi kui me sellest enam ei räägi – aga selle pärast, mida ma nägin ja millest rääkida ei saanud, kummitab see mind rohkem kui enamikku teisi.

See oli kümme suve tagasi. Mu kaheksateistkümnenda eluaasta suvi; suvi, mil mu surnud isa välja ilmus ja kadus siis vaikusse, millest ta tulnud oli; vaimude ja saladuste suvi; viimane suvi, mil ma end Jumala spioonide hulka kuulujaks pidasin. Pikk valge suvi täis lugusid, mida keegi poleks ilma pealgi uskuda suutnud, ja lugusid, millega me kõik leppisime, ehkki teadsime, et need on algusest lõpuni valed. Suvi, mil huldra oma redupaigast välja tuli ja kolm meest ükshaaval Malangeni vaiksetesse külmadesse voogudesse uputas. Nüüd, kus kõik teised on lakanud tol suvel juhtunust rääkimast, on alles vaid üks lugu ja ma ei saa seda välja rääkida, sest see kuulub ühte teise maailma. Nägin seda maailma vaid vilksamisi, aga kui üritaksin rääkida, mida ma ikkagi nägin, peaksid meie linna inimesed mind hulluks nagu Kyrre Opdahli – ja järsku ma olengi hull, sest ehkki ma ei usu, mida Kyrre nende uppumiste kohta ütles, tean, et midagi hirmsat ikkagi juhtus, ja ma tean, et tol viimasel päeval, mil Kyrre ja Maia haihtusid, nägin ma seda, mida ma nägin. Meie linna rahvas ütleks, et see kõik oli lihtsalt üks õnnetute kokkusattumuste jada, kuna nad tahavad üle kõige sellele loole seletust leida, aga teisalt ütles Kyrre ikka, et meie linna rahvas on rumal. Ta oli kogu elu üllatunud ja pettunud, et kõik ümberkaudsed asju nii täht-tähelt võtavad: nad arvasid, et trollid on masajad torssis näoga koletised, kes silla all elavad ja hulkuma läinud kitsi söövad; nad arvasid, et huldra on ilus punase kleidiga naine, kes aasal ringi tantsiskleb ja ootab mõnd noormeest, keda tüssata ja hävitada. Linnarahvas selliseid asju ei uskunud, muidugi mitte, nii et nad viskasid nende vanade lugude üle nalja, mõistmata, et Kyrresuguse surmtõsise uskuja jaoks pole mitte miski nii mustvalge. Aga mina mõistan; mina tean. Kyrre majas olid iga teki kurdude vahel varjud, igas lauale pandud veeklaasis või koorekausis märkamatud värelused, tegelikkuse kangas imetillukesed vaateavad, mis võisid lahti hargneda ja sind üles leida, nii nagu esimene tormiaimus leiab üles avamerel aerutaja. Kyrre majas olid mälestused tegelikest sündmustest, ammusurnud talupoistest ja koolitüdrukutest, kes viiskümmend aastat tagasi koos esimeste ehakiirtega välja läksid ja tulid koju kogu ülejäänud eluks puudutatuna – puudutatuna millestki nimetamatust, tiivalöögist või tuulepuhangust oma peas, kus pidanuks olema mõtted. Kyrre uskus kõike sellist, aga sel polnud mingit pistmist koletiste ega haldjatega – ja nüüd, selle pärast, mida ma näinud olen ja seletada ei oska, leian ka mina end seda uskumas. Kui ma ei taha sellest linna peal rääkida või kui ma istun koos emaga õhtust sööma ja ta vaatab mind, mõistes, et midagi on muutunud – midagi, mida ta oma üllatuseks ei suuda tabada –, kui ma ei taha Kyrre lugusid eluilmaski kellelegi korrata, siis mitte sellepärast, et ma neid häbeneksin. Isegi mitte sellepärast, et ma kardaksin, et linnarahvas ütleb, et ma olen täpselt sama hull kui see vanamees, kes kõik need aastad tagasi peast segi läks ja minema uitas. Ma juhtumisi ei arva, et linnarahvas rumal oleks – vähemalt ei pea ma neid põrmugi rumalamaks kui mujal elavaid inimesi. Ma lihtsalt tean, et nemad kuuluvad ühte maailma ja need lood teise. Kuskil nende kahe vahel läks neli hinge kaduma ja huldra haihtus, aga ma ei saa kindla peale öelda, et ükski neist on jäädavalt läinud, ja ma muudkui naasen kohtadesse, kus ma neid viimati nägin, ja otsin juhtlõngu, mis kunagi ennemuistsel ajal pidid seal olemas olema, aga mis nüüd on ammu kadunud.