Читать книгу Valge ahv - John Galsworthy - Страница 10

Suure ja mõjuva põhimõtte tõttu läksid Fleur ja Michael Mont Hugo Solstise kontserdile mitte sellepärast, et nad oletasid lõbu, vaid et nad tundsid Hugot. Pealegi arvasid nad, et Solstis, see vene-hollandi sünnipära inglane, on üks neist, kes pidid uuendama inglise muusika, võites talle laia ja avara vabaduse viisi ja rütmi suhtes ning ilustades teda literaarsete ja matemaatiliste kenadustega. Ja kunagi ei võinud keegi selletaolistele kontsertidele minna, ilma et oleks lahkudes tarvitanud sõna “huvitav”. Ka oli võimatu magama uinuda selle uuendatud inglise muusika saatel. Fleur, see kõva magaja, polnud kunagi katsetki teinud. Michael oli seda teinud, aga tema kaebas pärast, et tal olnud tundmus, nagu suiguks ta Lüttichi vaksalis. Seekord olid nende platsid rõdul peakäigu kõrval esireas, milleks Fleuril oli omasugune monopoliõigus. Seal võisid Hugo ja ka teised näha, kuis ta inglise uuendusliikumises oma paigale asus. Siit oli ka hõlpus koridori pääseda, et sõna “huvitav” vahetada põskhabemes asjatundjatega või et kuldkarbist – sugulase Imogen Cardigani pulmakingist – ruttu sigarett välja tõmmata ja paari tõmbe juures puhata. Tõtt öelda, Fleuril oli loomulik rütmitundmus, mis valmistas talle piina nende pikkade ja “huvitavate” tükkide ettekandmisel, kus kujutati nagu helilooja langust ja tõusu tema kibuvitsa-asemelt. Salajas armastas ta viisi ja et võimatu oli seda avaldada, ilma et oleks kaotanud Solstise, Baffi, Birdigalli, Mac Lewise, Clorane ja teised inglise uued komponistid, siis nõudis see mõnikord äärmist jõupingutust tema loomuselt, mil oli ka oma spartaline külg. Isegi Michaelile poleks ta seda “pihtinud”; aga see vaikimine muutus eriti kiusatuslikuks siis, kui mees oma loomupärases lugupidamatuses, mis kaevikuis ja kirjastusekontoris veelgi süvenenud, ajuti lausus: “Issand jumal! Mis sa ometi nii kaua jändad!” või: “Pagan võtku! On see vast luhta läinud!” teadis ju Fleur pealegi veel, et Michael palju kergemini seda uut muusikat välja kannatas, sest tema kalduvused olid enam kirjanduslikku laadi ja tema jalus oli palju vähemal määral tantsukihku.

Solstise uus kompositsioon “Phantasmagoria Piemontesque”, milleks nad eriliselt olid kontserdile ilmunud, algas venitatud akordidega.

“Oh häda!” sosistas Michael naisele kõrva. “Kolme mööblitükki lohistatakse korraga mööda parkettpõrandat!”

Fleuri tahtmatus naeratuses väljenes kogu saladus, miks tema abielu polnud väljakannatamatuks muutunud. Kõigest hoolimata oli Michael ometi nii armas poiss. Sügav tundmus ja elav vaim, naljakus ja truudus erutasid ja liigutasid üheskoos isegi seda südat, mis oli enne ära antud, kui ta praegusele mehele kingiti. “Tundmus” ilma “erutuseta” oleks igavaks läinud, “erutus” ilma tundmuseta oleks ärritanud. Praegusel silmapilgul oli mees eriliselt meeldiv. Kätega põlvi hoides, kõrvad peast eemal, silmad truudusest Hugo vastu klaasised ja ise sealjuures irooniline, kuulas ta seda avamängu niisuguse hoolega, et Fleuris tekkis otse imetlus. Tükk pidi tõesti “huvitav” olema – Fleur aga langes välimise vaatlemise ja sisemise kaalumise seisukorda, mis oli tänapäev temaga harilik nähtus. Seal teisel pool istus L.S.D., suur näitekirjanik; Fleur polnud temaga tuttav – veel mitte. Ta paistis üsna hirmuäratavana – juuksed seisid tal nii otse püsti. Ja Fleuri silm hakkas teda kujutlema oma vaskpõrandal mõne hiina pildi vastas. Ning seal – jah! Gurdon Minho! Kujutleda, et tema on ilmunud millelegi nii moodsale! Tema profiil oli tõesti nagu roomalik – pärit Aureliuse ajajärgust! Sellelt muinsuselt edasi liikudes, ühes mõnusa mõttega, et homme samal ajal on ta ehk juba selle oma kogule omandanud, sorteeris ta kogu hulga nägu näolt, sest ta ei tahtnud vahele jätta ühtegi tähtsamat.