Читать книгу U2: Ühe rokkbändi lugu - John Jobling - Страница 3

1970. aastate Iirimaa pakkus sünget ja masendavat pilti, mis oli väga kaugel maalilistest lumikellukestest, nartsissidest ja koidukastest, millest rääkis riigi võidukas eurolaul „All Kinds of Everything” kümnendi algul. Iirimaa oli sünge, rõhuv ja ilma lootuseta, räsitud inflatsioonist, lõpututest avaliku sektori streikidest, suurest töötusest ja massilisest väljarändamisest. Dublini kesklinna põhjaosa oli Iirimaa kriisi epitsenter. Sealsed hooned olid räpased ja lagunenud, 70 protsenti neist olid arhiiviandmetel vanad George’i-aegsed üürimajad, kus puudus soe vesi. Armetut vaesust võis otseses mõttes haista. Isa Peter Mc Verry meenutas 2007. aastal kampaania „Combat Poverty” alguse kahekümnenda aastapäeva tähistamisel, et näiteks kesklinna karm Summerhilli piirkond kubises rottidest, kes olid väikese kassipoja suurused ning immuunsed kõigi eales leiutatud mürkide suhtes. „Vanemad rääkisid, kuidas nad hommikuti ärgates leidsid lapse hällist roti. Mõnes kortermajas oli ühine välikäimla ning lapsi tuli pesta kohalikus Sean McDermott Streeti ujulas, kuna vanni ega dušši ei olnud.”

See oli ajastu, mil katoliku kirikul oli endiselt suur mõju valitsuse poliitikale ja inimeste igapäevaelule, eriti kõiges selles, mis puudutas seksuaalmoraali. Abielueelne seks oli patt ja sotsiaalne pahe. Rasestumisvastased vahendid olid keelatud. Homoseksuaalsus oli karistatav. Lahutus ja abort olid ebaseaduslikud. Isegi kõige pisem ajakirjandusest leitud moraalselt kahtlane viide, nagu näiteks välismaise feministliku ajakirja Spare Rib artikkel, mis õpetas naistele, kuidas oma rindu uurida, sattus tsensuuri ohvriks, sest kirik ja riik püüdsid Suurbritanniast ja Ameerikast peale tungivat liberalismilainet tagasi hoida ning säilitada ja tugevdada kiriku moraaliõpetust Iirimaa elanike seas, kellest 90 protsenti käis igal pühapäeval missal.

Samal ajal oli pidevalt uudistes poliitiline võitlus Põhja-Iirimaal. Belfast oli Bagdad. Katoliiklasi ja protestante eraldasid müürid ja tarad. Tänavatel patrullisid sõdurid. Inimesi piinati. Ohvrite arv aina kasvas.

Sotsiaalse ja majanduskriisi ning seksuaalrepressioonide ajastul pöördusid paljud noored pääsu otsides kangete uimastite poole. Happe ja hašiši vahetasid Dublini kesklinna tänavatel välja kokaiin ja heroiin, mis paiskasid terved kvartalid veelgi sügavamale pimedusse. Võimud ei paistnud hoolivat, vähemalt mitte enne, kui heroiini levik põhjustas sissemurdmiste kasvu jõukamates linnaosades, kuna sõltlased otsisid võimalusi oma järgmise doosi rahastamiseks.

Iiri muusika üritas leida oma häält hinge hävitava rõhumise taustal lõunas ja ohvritega pommiplahvatuste taustal põhjas. Rokkbändidele, kes olid piisavalt vaprad (või rumalad), et häält teha, oli väga vähe esinemispaiku ja professionaalseid salvestusstuudioid ning suurema osa kümnendist ei eksisteerinud muusikaajakirjandust ega rokiraadiot. Ülemvõim oli peenelt riietatud show-bändide käes, kes teenisid korralikult, esitades pophittide viisakaid kavereid ja traditsioonilisi kantrilugusid. Kuid nende ambitsioonipuudus surus ligi maad. Noortekultuuri ainus valguskiir tuli väljast: NME, Sounds, Pirate Radio, ja vähemalt Dublinis ka BBC, mille kavas olid saated „Top of the Pops” ja „The Old Grey Whistle Test”. Tõsi, Iirimaa oli ajanud võitlusvormi Thin Lizzy ja Rory Gallagheri, ent mõlemad olid pidanud kolima tähelepanu äratamiseks Londonisse. Iirimaa oli seisev vesi, mis uputas igaühe, kes jäi sinna liiga kauaks pidama.

Säärasest lootusetust taustast hoolimata kinnitas neljateistkümneaastane Larry Mullen Dublini Mount Temple’i ühtluskooli teadetetahvlile kirja, milles kutsus kaasõpilasi moodustama rock’n’roll’i-bändi. Kirjas seisis: „Raiskasin raha trummikomplektile. Kas keegi on teinud sedasama kitarridega?”

Lawrence (Larry) Joseph Mullen sündis 31. oktoobril 1961 Dublini põhjaküljel Artane’is. Tema nimekaimust isa oli tervise- ja keskkonnaministeeriumi ametnik, kes oli nooruses kaalunud ka vaimulikuteed, ning ema Maureen koduperenaine. Larry oli kolmest lapsest keskmine ja pere ainus poeg. Larry oli kena välimusega poiss, kuid väikest kasvu ja kohutavalt arglik inimeste juuresolekul, keda ta eriti hästi ei tundnud. Kui poiss sai üheksaseks, otsustasid vanemad, et talle tuleks kasuks, kui ta saaks end väljendada muusika abil, ning panid ta Chatham Row’l St. Stephen’s Greeni lähedal asuvasse muusikakolledžisse klaverikursustele. Larry õpetaja oli tema enda sõnul tõeliselt kena daam, kuid mõne kuu pärast kutsus ta poisi kõrvale ja ütles, et ta arvatavasti vaid raiskab klaverimängu õppimisega oma aega, kuna tundub, et ta ei ole südamega asja juures. Larry oli nõus, ta ei harjutanud kodus kuigi palju ja vihkas heliredelite harjutamist. Ent tol päeval koos emaga kolledžist lahkudes kuulis ta kõrvaltoast trummihelisid. Poiss pöördus otsekohe ema poole ja ütles: „Kuuled? Vaat seda tahan ma teha.” Ema oli nõus poissi kursustele lubama, aga ainult siis, kui ta maksab tundide eest ise. Niisiis pesi Larry autosid ja niitis muru, kuni oli kogunud piisavalt raha, et osaleda kolledži iganädalastel kursustel, mida juhatas sõjaväelisele trummimängustiilile spetsialiseerunud Iiri teatri veteran Joe Bonnie. Larry armus trummi jalamaid, kuid ilmutas taas huvipuudust muusikateooria algtõdede läbimise suhtes. Väikest trummilööjat huvitas hoopis rohkem oma asja tegemine, mis tähendas sõrmedega trummeldamist muusika rütmis, kui ta otsis oma taskuraadios üles Radio Luxembourgi või vaatas saadet „Top of the Pops”, täpsemalt glämmrokkareid The Glitter Bandi, Sweeti ja David Bowiet.

Mullenite kodu tabas tragöödia, kui 1973. aastal suri Larry üheksa-aastane väikeõde Mary. Larry jätkas trummitunde, kuigi ükskõikselt ja varasemast harvem, kuni 1974. aastani, kui Bonnie suri infarkti ja kursuse päris tema nõudlikum tütar Monica. Larry isa ja vanem õde Cecilia tasusid talle visaduse eest, et ta oli nii kaua kursustel käinud, ning ostsid seitsmeteistkümne naela eest täieliku trummikomplekti (mille valmistajaks oli üks Taiwani mänguasjafirma).

Paljuski valitses Larry ja tema vanamehe vahel tüüpiline Iiri isa-poja suhe. Isa oli range, armastas distsipliini, ning Larry, kas siis alateadlikult või mitte, heitis peaaegu igal sammul tema autoriteedile väljakutseid. Isa oli hea haridusega ja töötas kõvasti ning ootas, et poeg käiks tema jälgedes. Ent Larry ei ilmutanud erilist huvi ei kooli ega hariduse vastu üldisemalt. Siiski oli pojal ja isal vähemalt üks asi, mis neid huvitas: Iiri jalgpall. Mõlemad olid Dubsi poolehoidjad ning käisid sageli koos vaatamas mänge Croke Parkis, kus Larry nägigi esmakordselt kristliku vennastekoguduse juhitud orkestrit Artane Boys, kes oma silmatorkavas sinilillas vormis lahutas mängu vaheajal vaatajate meelt. Varsti pani isa ta kirja orkestri nooremkoosseisu, kuid Larry lahkus sealt vaid kolme päeva pärast, kui orkestrit juhtiv vend käskis tal maha lõigata oma õlgadeni ulatuvad kuldsed lokid – poisi uhkuse ja rõõmu. Viimaks ühines Larry postivalitsuse töötajate orkestriga, kus reeglid olid veidi vabamad ning mis pakkus võimalust koos sõpradega lollitada. Ta veetis nende juures kaks õndsat aastat ning käis mängimas paljudes Iirimaa linnades.

1974. aasta sügisel kukkus Larry St. Pauli ja Chaneli kolledži sisseastumiseksamitel läbi ja asus õppima Mount Temple’i ühtluskooli. Mount Temple oli avanud uksed vaid kaks aastat varem ning oli Dublini esimene eri religioone ühendav segakool, mida juhtisid protestandid. Seda peeti kooliks, kus õhutati väljendusoskust ja individuaalsust ning mis oli vaba katoliku õppeasutustes valitsenud seksuaalsest, füüsilisest ja emotsionaalsest väärkohtlemisest. Siin tundus peaaegu, nagu oleks vana maailm surnud ja uus võitles sünniõiguse eest.

Larry oli Mount Temple’i koolis populaarne, iseäranis oma klassi noorte daamide hulgas. „Ta oli vaikne, aga populaarne,” meenutab endine klassiõde Janice Bearman. „Pean tunnistama, et mina tema külgetõmbavust ei märganud, kuid minu kaks sõpra olid temast väga sisse võetud ja Larryl oli tüdrukute seas alati palju imetlejaid, kuigi ta oli tagasihoidlik ega paistnud seda ise märkavatki. Kui märkaski, et hakanud see talle igatahes pähe.” Üks imetlejatest oli jutukas heledapäine Ann Acheson ning õige pea märgati neid Larryga kooliõues teineteisel käest kinni hoidmas.

Ent elu Mount Temple’i koolis sisaldas Larry jaoks muudki kui punastavaid tüdrukuid ja tärkavat armulugu. Kuna ta oli vaikne ja lühikest kasvu, kippusid nii mõnedki vanemad lapsed teda kiusama. Näiteks bussisõit koju oli sageli okkaline. Nagu üks õpilane meenutab: „Me läksime tavaliselt pärast kooli bussi peale, mis sõitis mööda Malahide Roadi ning Larry tuli maha Artane’i ristmikul nagu meiegi. Praegu on mul sellepärast üsna piinlik, kuid meil oli kombeks talle vastu pead anda. Ta istus bussi tagumises otsas ja kõik, kes mööda läksid, lihtsalt andsid vaesele poisile piki pead.”

Kui muhud kõrvale jätta, nautis Larry Mount Temple’i suhtelist vabadust, mis omakorda parandas ka tulemusi. Eriti tubliks muutus ta matemaatikas ja kunstis. Aga poisi tõeliseks kireks jäid trummid. Alati trummid. Ja 1976. aasta septembris võttis ta isa ettepanekul julguse kokku ning pani kooli teadetetahvlile kitarristidele kutse moodustada uus bänd. „Kui sa niimoodi üksipäini edasi pusserdad, ei jõua sa kuhugi,” ütles Larry seenior pojale. Kuigi algul ei pööranud keegi kuulutusele erilist tähelepanu, oli Larry otsusekindel. Ta oli kuulnud, et Mount Temple’i uustulnuk Adam Clayton mängib pisut basskitarri, ja astus kooliõues tema juurde. „Ma olin teda nähes nii elevil,” ütles Larry hiljem, „sest tal olid kahused heledad juuksed, toonitud prillid ja tõsiselt pikk ümberpööratud nahast kasukas. Ta nägi nii lahe välja ja mina ütlesin ainult: „Tahan olla temaga ühes bändis!””

Adam Charles Clayton sündis 13. märtsil 1960 oma vanavanemate kodus vanamoelises Oxfordshire’i külas Chinnoris. Tema isa Brian oli Briti Kuninglike Õhujõudude lendur ning ema Jo üsna glamuurse välimusega koduperenaine ja osalise tööajaga stjuardess. 1964. aastal pani Claytonite perekond – Brian, Jo, Adam ja tema noorem õde Sarah Jane – kotid kokku ja kolis Nairobisse, kus Brian sai tööd lennufirmas East African Airways. Elamiseks oli see uskumatu paik: kuumus, lõhnad, teenijad. Kuid aastaga muutus etnilise vägivalla ja hõimukonfliktide oht liiga suureks ning jõukatel valgetel perekondadel soovitati lahkuda. Brian võttis kohe vastu tööpakkumise Iiri lennufirmas Aer Lingus ja Claytonid kolisid Dublinist kümme miili põhja pool asuvasse keskklassi rannikulinna Malahide’i. Seal sündis ka pere kolmas laps Sebastian.

Adam käis kuni kaheksanda eluaastani St. Andrew’ erakoolis. Pärast seda panid vanemad ta Dublini lõunaosas asuvasse Castle Parki ettevalmistuskooli, kus ta elas terve nädala internaadis. Adam vihkas sellest iga minutit. Ta oli priske, prillidega ja allergiline kõigile spordialadele, välja arvatud kriket, ning alates esimesest päevast ilmutas täielikku huvipuudust hea hariduse saamise või kella üheksast viieni rügamise väärtuste vastu. Adami kaitsemehhanism oli hakata klassi klouniks ning kombata iidses koolisüsteemis vastuvõetavaks peetavaid piire. Ta oli mässaja, kuid võluv mässaja. Ta rääkis peene inglise aktsendiga ning oli alati viisakas ja heade kommetega. Sellegipoolest sattus ta sageli koolikorra rikkumise eest direktori juurde. „Mis sinust küll saab?” küsis ägestunud direktor ühel päeval. „Noh, Sir, ilmselgelt koomik,” vastas Adam.

Popmuusika ja televisiooni peale kortsutati Castle Parkis kulmu, ent Adam leidis tillukese paoakna Grammofoniühingus, mis käis koos kaks korda nädalas, et kuulata klassikalist muusikat. Üks vastutulelik õpetaja mängis talle vanal magnetofonil ka Andrew Lloyd Webberi rokkooperit „Jeesus Kristus superstaar” ja David Greene’i filmiversiooni muusikalist „Godspell”. See andis Adamile inspiratsiooni katsetamaks klaveritundidega, kuid ta jättis need peagi sinnapaika, mõistes, et tal puudub heaks mängijaks saamiseks nii piisav käte koordinatsioon kui ka distsipliin.

Kolmeteistkümneselt vahetas Adam jälle kooli ning asus õppima Dublini lõunaosa teise internaatkooli St. Columba kolledžisse. Seal oli külm, kohutavalt külm. Vanades hoonetes ei olnud kütet ning hiiglaslikesse magamistubadesse oli majutatud kakskümmend viis kuni kolmkümmend värisevat õpilast. Adam jagas narivoodit Inglise poisi John Lesliega ja neist said head sõbrad. „Usun, et see (St. Columba) oli meile mõlemale šokk,” meenutab Leslie, „ja me saime otsemaid sõpradeks. Adam oli hoopis lõbusam sell kui mina ning asus viskama vempe esimesest päevast, kui sinna jõudis. Ta oli alati valmis naerma pahvatama, aga alati väga sõbralikult. Mitte kunagi vastikult.”

Adam ja Leslie armusid kõrvuni klassikalisse rokki ning Leslie vend hakkas neid Inglismaalt varustama sääraste bändide nagu Grateful Dead, The Who ja Crosby, Stills, Nash & Young kassettidega. Hiljem veenis Adam oma piloodist isa tooma Singapurist naastes alati kotitäite kaupa kassette. Nad tegid neist koopiaid ja müüsid teistele õpilastele, et osta sigarette ja alkoholi. „Selleks ajaks, kui Adam oli neliteist või viisteist, oli tal hiiglaslik kassetikogu,” meenutab Leslie. „Niipea kui me rokile küüned taha saime, oli ta selle külge kui needitud.”

Leslie oli hakanud umbes kaheteistkümneselt kitarri mängima ning veetis tunde muusikatoas harjutades, et tõrjuda internaatkooli üksluisust. Vahel lõi Adam kampa pruugitud akustilise kitarriga ning võttis koolis isegi paar klassikalise kitarri tundi. Viimaks veenis Leslie teda otsustama basskitarri kasuks, öeldes, et tema arvates oleks päris lõbus koos pisut lärmi teha. Just siis tekkis Adamil kaval plaan, mille ta esitas oma vanematele: ostke mulle basskitarr ja mu hinded paranevad. Vanemad neelasid sööda alla ja andsid talle viiskümmend naela, et poeg endale ise pilli valiks. „Mäletan, et läksime algul McCullough Piggot’sisse, mis on Dublini tuntud muusikakauplus, kuid otsustasime, et need on kaugelt liiga kallid,” meenutab Leslie. „Lõpetasime Dame Streetist vasakul tillukeses kitarripoes, kus nägime üht pruuni Ibanezi koopiat ja selle ta ostiski. Siis me lihtsalt jamasime. Ma tegelikult ei õpetanudki teda. Adam oli algusest peale tüüpiline rock’n’roll’i bassimängija selles mõttes, et ega mängimine teda nii väga ei huvitanudki. Teda huvitas lõbusalt aja veetmine ja just seda ta tegigi!” Tõepoolest. Adam kasvatas juuksed pikaks, kandis hipiriideid ja tegi koolist poppi. Teda pandi pidevalt kartsa.

Varsti lõid sõbrad kampa noore trummari Paul Newenhamiga ja asusid viimistlema Leslie kirjutatud rokkmuusikali. „Usun, et meid kolmekesi võis nimetada bändiks,” ütleb Leslie. „Me tegime proove ühes paigas, mille nimi oli Concrete Sock, ja mis oli kooli juurde kuuluva ja teadusmaja taga asunud talu vana sigala. See oli meie esimene katse teistega koos mängida.”

Ent paraku tehti kolmiku katsele pärida Andrew Lloyd Webberi muusikalitroon lõpp 1976. aasta suvel, kui St. Columba palus Adamil kohutavate hinnete ja absurdimaitse tõttu lahkuda. Õhkkond Claytonite kodus oli täis pahameelt ja häbi. Soovimata seda enda kaela saada, otsustas Adam sõita paariks kuuks Pakistani ja Afganistani koos teise St. Columbast väljavisatu, George Petherbridge’iga, kelle isa John oli seal Austraalia suursaadik. Just sel ajal avastas Adam veel kaks püsivaks kujunenud huvi: ilusad naised ja uimastid. „See suvi oli pöörane ja valgustav aeg, kaks kuud täis seksi, uimasteid ja rock’n’roll’i, mis määras ära, et mida tahes ma tulevikus ka tegema ei hakka, peab see olema loominguline,” ütles Adam 2011. aastal Observerile. „Seal oli hulgaliselt viirukit ja patšuliõli, piibud, millesse topiti suuri musti kamakaid – kõik see, mida seostatakse seitsmekümnendate ja hipidega. Ostsin endale ümberpööratud nahast kasuka ja kuulasin esimest korda Bob Marleyt ning mind tõmbas vabadus tema muusikas.”

Tagasi pöördudes saadeti Adam, kes uhkeldas nüüd afrosoengu ja varem mainitud toonitud klaasidega prillidega, Mount Temple’isse, kus ta valmistus ebakindlaks tulevikuks. Kuid ka siin leidis ta koolielu olevat talumatult igava ning oli valmis tegema mida tahes, et üksluisust leevendada. Mida ekstsentrilisem ja korravastasem, seda parem. Ta jalutas kooli koridorides ringi kollase kõvakübara ja kildiga, jõi tunni ajal plaskust kohvi ja jõlkus söögivahetunnil ringi kanepisuitsetajate seltskonnas. Ka siin sai kartser talle teiseks koduks.

Larry oli Adamist kaks aastat noorem, aga pani teda tahtmatult tähele. Adamit panid kõik tähele. Kooliõuel muusikast rääkides avaldasid Larryle muljet teise ilmsed teadmised rock’n’roll’ist ning ta kutsus Adami samaks laupäevaks enda juurde oma uue bändi katsetele. Adam jäi nõusse ning varsti ühinesid temaga Dave ja Richard Evans.

David Howell Evans sündis 8. augustil 1961 Ida-Londonis Barkingis ja oli Walesi päritolu. Tema isa Garvin ja ema Gwenda olid mõlemad pärit Llanellist, vanast tööstuslinnast Lääne-Walesi lõunarannikul. Davidi vend Richard oli temast kaks aastat vanem. Kui Dave oli aastane, kolisid vanemad Malahide’i, kus Garvini tööandja, elektroonikahiid Plessey, pakkus insenerile võimalust juhtida nende uut tehast Dublinis. Dave’i õde Gillian sündis paar aastat hiljem juba seal. Algklassides käis Dave St. Andrew’ koolis, kus kohtus põgusalt ka Adamiga, enne kui noor tulipea ettevalmistuskooli saadeti. Dave oli vaikne ja usin laps, kuid relvastatud omapärase huumorimeelega. Aastaid hiljem väitis Dave, et kuna ta oli Walesi päritolu protestant valdavalt katoliiklikus riigis, tekitas see temas natuke friigi tunde ning ta veetis suure osa aega kodus koos vennaga, luges raamatuid ja kuulas muusikat.

Tegelikult kõlas Dave’i kasvuaastatel Evansite kodus alati üht- või teistsugune muusika. Garvin oli asutanud 1966. aastal Dublinis Walesi meeskoori ja mängis pisut klaverit ning Gwenda, kes oli Malahide’i Muusikaseltsi liige ning paljude Walesi kirikukooride veteran, laulis oma kolmele lapsele enne voodisseminekut sageli kirikulaule. Gwenda oli ka see, kes tutvustas Dave’i esimesena pilliga, millest sai tema visiitkaart: üheksandaks sünnipäevaks kinkis ta pojale Hispaania mängukitarri. Dave’ile meeldis läikiv pill ning nad kaklesid Richardiga selle pärast tundide kaupa. Üheteistkümneaastaselt lubas Dave hakata käima isa jälgedes ja asuda klaverit õppima, aga loobus kaks aastat hiljem pettunult. „Mul on alati olnud hea kõrv,” ütles ta hiljem Iiri muusikaajakirjale Hot Press. „Ma ei lugenud kunagi noote, ma lihtsalt tajusin neid. Kuid see polnudki nii hea, sest asja mõte oli lugeda neid täpikesi ja neist ei saanud ma kunagi sotti. See oli nagu aritmeetika õpetamine inimesele, kellel on taskuarvuti juba olemas.”

Mount Temple’isse õppima asudes oli kultuuride kokkupõrge Dave’ile raske taluda ning ta tõmbus veelgi enam oma kesta, mattis end õpikutesse ja peitus vahetundide ajal kooli raamatukokku. Neljateistkümneaastaselt hakkas ta kitarrist tõsisemalt huvituma, kuna oli avastanud Horslipsi (kellele ta hiljem Skerriesis kaotas pimedas tantsusaalis oma kontserdisüütuse), Rory Gallagheri (tema teine kontserdikogemus) ja Patti Smithi protopunkoopuse „Horses”. Kui ema ostis talle kohalikult väljamüügilt ühe naela eest vana akustilise kitarri, hakkas Dave seda religioosse innuga harjutama. Suur vend õpetas talle paar põhiakordi ning hiljem astus poiss kooli kitarriklassi. Elektroonikast huvituv Richard, kes armastas korraldada Evansite aiakuuris pööraseid katsetusi, proovis ajakirjas Everyday Electronics avaldatud juhiste järgi ehitada neile ka elektrikitarri. Tulemuseks oli erkkollane V-kujuline lauajupp, millel olid keeled peal, ent ometi kord ei olnud Dave’il mingeid raskusi enda kuuldavakstegemisega. Kui poisi geniaalne muusikaõpetaja Albert Bradshaw soovitas, et ta vastaks Larry kuulutusele, oli Dave nõus, et see tundub olevat järgmine loogiline samm, ning kutsus kaasa ka Richardi.

Viimasena saabus katsetele Paul Hewson, Jumalalt saadud andega karismaatiline tulekera.

Paul David Hewson saabus siia maailma röökides ja jalgu vehkides 10. mail 1960 Dublini Rotunda haiglas. Ta oli Bobi ja Irise teine laps (nende esmasündinu Norman oli sündinud seitse aastat varem) ning kasvas üles paarismajas aadressil Cedarwood Road 10 Glasnevinis, mis oli Dublini põhjaküljel kiilutud Finglase ja Ballymuni vahele. Bob oli postitöötaja, mis oli tollal soliidne keskklassi amet, Iris aga koduperenaine. Pealtnäha olid nad tüüpiline Iiri keskklassipere, kuid Bob oli katoliiklane ja Iris protestant, äärmiselt sektantlikul Iirimaal haruldane ja sageli keelatud suhe. „Mu isa suhtus sellesse väga rahulikult, ta oli väga tolerantne,” meenutas Paul aastaid hiljem. „Talle sai protestandiga abiellumise eest osaks ohtralt kriitikat ja halvakspanu. Isa sõidutas meid pühapäeviti koos emaga kirikusse (St. Canice’i kirik Finglase Church Streetil), pani meid maha ja läks siis missale (St. Canice’i roomakatoliku kirikusse Main Streetil).

Bobis oli veel midagi: ta oli vintske olekuga asjalik dublinlane, kes kuulas ooperimuusikat ning dirigeeris Irise kudumisvarrastega raadioülekandeid. Kõige rohkem kahetses ta, et ei olnud nooruses õppinud klaverit, ometi ei õhutanud ta kunagi kumbagi last muusikaga tegelema või oma unistuste poole püüdlema. Tegelikult oli lugu otse vastupidi. „Unistada tähendab pettuda,” ütles isa lastele. Tekib soov arvata, et just siit sai Paul tõuke mõelda suurelt – mäss isa vastu, kui soovite.

Paul oli loomult rahutu ja ettearvamatu, seda sorti laps, keda on võimatu paika panna. Ta võis olla võluv, tähelepanelik ja täis naeru, ent temas oli ka kõvasti agressiivsust ja vägivalda. Esimesel päeval protestantide juhitud Glasnevini riigikoolis, kus ta hakkas käima neljasena, nägi Paul, kuidas üks poiss hammustas tema sõpra James Mahonit kõrvast. Ta haaras süüdlasel peast kinni ja tagus seda vastu raudrinnatist, kuni õpetaja sekkus. Teine kord, pärast kodust tüli, tabas isa poja vaikselt itsitades asetamas koridori põrandale banaanikoort. „Inimestel oli kombeks – ja mu perel mõnes mõttes siiani – lüüa iga kord, kui ma sisse astun, risti ette,” naljatas Paul hiljem usutluses Rolling Stone’ile. „Mind kutsuti Antikristuseks.”

Samal aastal sõbrunes Paul Derek Roweniga, kes elas üle tänava aadressil Cedarwood Road 5 koos oma isa ning üheksa õe-vennaga. Paul ja Derek tegid koos peaaegu kõike: kas kiikusid vaheldumisi Pauli tagahoovis, uurisid ümbruskonna välju või maalisid õhtuti Bob Hewsoni valvsa pilgu all – viimane oli ka ise innukas lõuendiori. „Sa oled hea,” oli Bobil kombeks Derekile öelda. „Sul on annet.” Oma pojale ei öelnud ta seda kunagi. „Ta arvas, et Derekil on tulevikku, aga minul mitte,” kurtis Paul hiljem. „See oli alati nii – sama lugu oli muusikaga, sama lugu oli kõigega.”

Derek kasvas üles Plymouthi vennaskonna vaimus, tema range ja distsipliini nõudev isa sundis lapsi käima vennaskonna pühapäevakoolis ja kesknädalastel kogunemistel, mis toimusid kesklinnas Merrion Hallis. Paul lonkis vahel kaasa ning vana testamendi fundamentalistid, kes rääkisid vahetpidamata pühakirjast ja hoiatasid noorukeid põrgutulega, ühtaegu lummasid ja hirmutasid teda. Tänu sellele ja iganädalastele teenistustele koos emaga St. Canice’i iiri kirikus sai Paul kristluses tugeva aluspõhja, millelt edasi liikuda.

Umbes seitsmeselt armus Paul televisioonimaailma ja hakkas huvituma teatrist. Ta esitas elutoas ja kooliõues stseene oma lemmiksaadetest „Batman”, „Skippy the Bush Kangaroo” ja hiljem „Hawaii Five-O”. Kõik selleks, et ainult tähelepanu pälvida. Kord hankis poiss Batmanikostüümi ja lubas puhastada Glasnevini tänavad kuritegevusest. Kuid suured poisid viskasid tema üle nalja ja tõmbasid maski talle silmile, nii et ta ei näinud, kuhu läheb. Rohkem ta Batmani rüüd selga ei tõmmanud. Paul elas sageli oma maailmas ning süvenes jutuvestmise väesse. Juba toona paistis ta mõistvat legendi väärtust ja olulisust. Aastaid hiljem rääkis Paul maailmale, et kasvas üles Ballymuni südames, mis oli üks Dublini kõige vaesemaid piirkondi, betoondžungel täis prügikastides tuhnivaid kodutuid ja narkodiilereid ning metsikuid lapsi, kes ratsutasid sadulata ponide ja hobustega. „Bono räägib, et on pärit Ballymunist, sest see on põnevam, aga tegelikult on ta Glasnevinist/Finglasest,” kinnitab Island Recordsi endine president Dave Robinson. „Ta on väga osav, ta on muutnud palju väikesi ajaloolisi fakte, et neid U2 loole sobivaks teha, ning see näitab, et tegu on kõva promomehega.”

Pauli muusikahuvi kasvas, kui ta nägi 1969. aastal Tom Jonesi esinemist laupäevaõhtuses telesaates. Kuldketti kandev võimsa häälega waleslane nõksutas puusi ja higistas nagu loom, pannes keskealised koduperenaised stuudios kiljuma. See oli peaaegu pornograafiline. „Mõtlesin, mis see ometi on? Sest isegi elutoas läks palavaks,” rääkis Paul hiljem Rolling Stone’ile. 1971. aastal vaatas ta „Top of the Popsi” saates Šoti popansambli Middle of the Road Briti edetabelihitti „Chirpy Chirpy Cheep Cheep”. Ka see avaldas talle muljet. „Mõtlesin, ohoo! Nii et see ongi popmuusika. Lihtsalt laulad ja sulle makstakse selle eest.” Esimene plaat, mille Paul ostis, oli John Lennoni utoopilis-idealistlik „Happy Xmas (War is Over)”, ja teine Alice Cooperi „Hello Hooray”, popstaari ülestunnistus, et ta vajab publikut niisama palju kui publik teda. Varsti näppas ta oma venna kogust plaate, teiste seas David Bowiet, Kenny Rogersit, Rory Gallagheri, Led Zeppelini ja The Beatlesit.

Kuid muusika ei olnud veel saanud Pauli elus peamiseks jõuks. Umbes kaheteistkümneselt sai pärast seda, kui ta oli lugenud raamatut male suurmeistritest, tema kinnismõtteks malemäng. „Tundsin survet oma mõtteid korrastada ning tahtsin olla selleks suuteline, sest olen väga konkurentsihimuline,” meenutas ta NME-s. „Mu iseloom oli liiga kaootiline ning avastasin, et male sobib mulle, sest sain kõik mõtted peast visata ja tegelda millegi abstraktsega.” Hiljem väitis Paul, et käis võistlemas suurtel rahvusvahelistel turniiridel, ent ta isa sõnul on see liialdus – ta vaid võitis ühel korral kohaliku maleklubi esimeest.

Paul jäi edasi ettearvamatuks fantaseerijaks. Ühel päeval ärgates soovis ta olla poliitik, teisel proovireisija nagu tema armastatud onu Jack. Ükskord tahtis ta saada näitlejaks ja jooksis kodust ära, kuid naasis juba samal päeval, saanud teada, et ümbruskonnas ei ole ühtki draamakooli. Põikpäise ja tormaka iseloomu tõttu visati Paul välja St. Patricku katedraali koorikoolist (kus ta õppis ka kellamängu ja aitas lüüa kirikukelli, mis kutsusid usklikke jumalakotta), kui ta tabati 1972. aastal kiriku lähedal pargis koerajulkadega oma hispaania keele õpetajat loopimas, ning saadeti edasi Mount Temple’isse.

Seal omandas Paul kiiresti maine ohjeldamatu ekstraverdina, kellel on võimas energiaaku ning rahuldamatu uudishimu absoluutselt kõige ja kõigi vastu. Ta jahtis alati head vestlust ja huvilist publikut ning paistis teadvat koolis kõiki eesnime pidi. Iseäranis meeldis talle vastassoo seltskond ja talle tekkis salk naisimetlejaid, keda tunti lihtsalt Pauli tüdrukutena ning keda juhtis tasane raamatukoi Maeve O’Regan. Teisel aastal alustas Paul endast aasta noorema Alison Stewarti võlumist. Väikese elektrifirma omaniku tütar Ali oli ehtne naabritüdruk: nutikas, armas ja kena, tumedate lühikeste juuste, pruunide silmade, koorevalge ja sileda naha ning pehme ümara figuuriga. Ali kandis alati puuvillast kleiti ja kummikuid. Paul oli tõeliselt võlutud. „Ta nägi ränka vaeva, et mulle meeldida,” meenutas Ali ajalehele Evening Standard. „Ta tuli kohe esimesel päeval minu juurde ja küsis, kas ma tean, millisesse klassi ta peaks minema. See oli lihtsalt ettekääne minuga rääkida ja ma mõtlesin, et on alles tobu. Mäletan, et nägin teda neljandal päeval koolis üle õue minemas ja siis see käiski, plaksti. Ta on minu jaoks loodud.”

Ent Pauli maailm varises kokku 10. septembril 1974, kui tema ema suri ajuverejooksu tõttu, olles enne seda oma isa matustel kokku kukkunud. Ta oli neljakümnendates. Norman Hewson ütles hiljem ajalehele The Sunday Independent: „Iris oli kolm päeva masinate küljes, aga ajuverejooksu suhtes ei suudetud midagi teha ja masin tuli välja lülitada. See oli meile kõigile raske, kuid kõige raskem oli see minu isale.” Olukorras, kus kolm alfaisast üritasid oma kaotusega toime tulla, oli võimatu säilitada endist elu kodus. Paul ja Norman olid pidevalt teineteise kõri kallal, eriti mis puudutas majapidamistööde tegemist. „Ma olin riiukukk,” tunnistas Norman. „Paulil ei olnud minuga kerge.”

Paul polnud kummagi vanemaga eriti lähedane, ent kummalisel moel muutis see talle Irisest lahtilaskmise veelgi raskemaks. Ta rääkis Rolling Stone’ile: „Kui kõik läks valesti – kui mu ema suri –, tundsin tõelist vimma, sest mul ei olnud kunagi olnud võimalust saada tunda seda tingimusteta armastust, mida ema lapse vastu tunneb. Mul oli tunne, et maja kukub mulle kaela, sest pärast ema surma ei olnud see maja enam kodu – see oli lihtsalt maja.”

Pauli äng lõi välja ka koolis. Ta röökis solvanguid, loopis klassis toole ja lükkas ümber laudu, enne kui välja tormas. Kord surus ta isegi õpetaja vastu seina. Viimaks saadeti ta koolinõustaja Jack Heaslipi juurde, kes aitas ta läbi leinaprotsessi kõige süngemate etappide. Paul hakkas kahtlema Jumala otsustes ja motiivides ning 1976. aastal liitus ta Mount Temple’i Kristliku Liiduga, salga õpilastega, kes uurisid söögivahetunni ajal klassis piiblit. Kohtumisi juhatas mitteametlikult kooli noor usklik õpetaja ja uuestisündinud kristlane Sophie Shirley. Ekstsentriline Shirley aitas kaasa Pauli ja teiste liikmete suhte kujunemisele Jumalaga. Ta kujutas Jeesust vaimselt valgustatud ja moraalselt jõulise hipist rokkstaarina ja näitas neile moralistlikku filmi „The Cross and the Switchblade”, kus pastori ja jõuguliikme elu muudab Jumala vägi. Shirley kinnitas Paulile, et Jumal armastab teda ega lakka kunagi armastamast, et tema kavatsused on siirad ning et kõik universumis juhtub mingil põhjusel. „Jumala sõrmejäljed on kõikjal,” kinnitas Shirley. Paulil ei tarvitsenud teha muud kui vaadata ringi ja kuulata.

Paulile oli see pöördeline aeg, kuna sel aastal sai ka temast ja Alist ametlikult paar (kuigi nad läksid korraks lahku pärast kuut nädalat, kui Ali lubas oma parimale sõbratarile Jackie Stewartile, et saab poisi oma südamest välja) ning kui ta tegi oma venna lintmakil tutvust Briti rokkbändiga The Who. Bob Dylani ja John Lennoni pihtimuslikud laulusõnad olid vaevatud teismelise südamesse tee leidnud juba varem, kuid The Who kitarristi Peter Townshendi dramaatiliselt võimsad akordid ja raev olid need, mis Pauli kujutlusvõime lõkkele lahvatasid. See oli sisendusjõuline ja maagiline saund, kus kõik tundus võimalik. Nagu näiteks olla juhtkitarrist. Seetõttu läkski Paul oma Mount Temple’i parima sõbra Reggie Manueli soovitusel Larry poole bändikatsetele. Tõsiasjal, et ta suutis hädavaevu oma venna vana akustilist kitarri häälde saada, sellel mängimisest rääkimata, polnud mingit tähtsust.

Ja nii juhtuski, et laupäeval, 25. septembril 1976 kogunes salk äärmiselt erinevaid teismelisi Dublini põhjaküljel Rosemount Avenue 60 Larry kööki unistusega saada rock’n’roll’i-bändiks. Kogu punt koosnes mängutrummikomplektiga Larryst, Davidist ja Richardist, kes mängisid vaheldumisi akustilisel ja omavalmistatud elektrikitarril, Adamist oma pruuni Ibanezi basskitarri koopiaga, mille ta oli ühendanud mõlkis lilla Marshalli võimendiga, ning Paulist oma venna akustilisel kitarril. Peale nende oli veel kaks Mount Temple’i õpilast, Peter Martin ja Ivan McCormick, kelle osalemine oli mõeldudki lühiajalisena (Martin oli Larry sõber ja lootis saada mänedžeriks, McCormick oli aga vinniline kolmeteistkümneaastane, kes kutsuti proovi vaid seetõttu, et ta oli üsna stiilse välimusega, Fender Stratocasteri koopia). Suur osa kohtumisest kulus oma instrumentide häälestamisele ja lemmikmuusikast rääkimisele: The Rolling Stones, Fleetwood Mac, Led Zeppelin, Thin Lizzy, T. Rex ja nii edasi. Keda jäljendada ja isegi varjutada. Õhtu lõppes kaootilise jämmimisega, kus teismelised üritasid end läbi närida The Stonesi „Brown Sugarist” ja „Satisfactionist”. Varsti oli bändil ka nimi: Feedback. „Selle nime andsime endale ise, sest see oli meie proovi põhiline saund, kräunuv tagasisideheli, kui me kõik üritasime torgata pille ühte ja samasse võimendisse,” meenutas Dave. „Loo lõppu ei jõudnud me kunagi välja. Lasime alati umbes poolteist minutit, seejärel oli pinge juba liiast.”

Proovid jätkusid Mount Temple’is härra McKenzie muusikakabinetis kolmapäeviti, kui tunnid kestsid pool päeva ja pärastlõunad olid mõeldud valiktegevustele, ning nädalavahetustel Adami vanaema juures. Feedbacki hoidsid koos kirg muusika vastu, sarnane huumorimeel ja ühtsustunne, mis oli lahutamatult seotud puntikuulumise ligitõmbavusega. Arglikule Larryle olid ta päevad karjajuhina sisuliselt algusest peale loetud. Paul oli alfaisane ja selle, mis tal muusikalises andes vajaka jäi, kompenseeris ta enam kui küllalt oma karisma, innu ja bravuuriga. Hüljates oma akustilise kitarri, ilmutas ta peaaegu šamanistlikke võimeid, võludes teiste noorukite instrumentidest välja midagi, mis meenutas meloodilist heli. „Ta (Paul) oli suurem kui elu ja täiesti ideaalne solistiks, ning usun, et Adam tundis selle temaga kohtudes esimesest hetkest ära,” räägib paljude proovide juures olnud John Leslie. Mõne nädalaga oli Paul täielikult loobunud mõttest saada kitarristiks ning määras ennast bändi solistiks. Tõsiasi, et ta ei osanud laulda, oli ka nüüd ebaoluline.

Proovide ajal sai selgeks, et muusikamehena on Dave teistest kaugel ees. Võtnud nooremalt McCormickilt selle armastatud Fender Stratocasteri koopia, pimestas Dave teisi aastate jooksul õpitud Rory Gallagheri kitarrisoolodega, ning oli sellega loogiline valik juhtkitarristi kohale. Richard omakorda ei võtnud kuulda vihjeid, et on viies ratas vankri all, ning kuulutas ennast rütmikitarristiks. Larry positsioon ei sattunud hetkekski kahtluse alla, tema oli teismelised kokku toonud ning võis rütmi edasi lüüa. Adam seevastu ainult teeskles, et oskab bassi mängida. Temas oli „olen käinud-olen teinud” veenvust, kui ta hooletult terve paki suitsu ära tossas ning poetas väljendeid nagu „esikas”, „krihv” ja „aktsioon”. See õigustaski tema kohta lõplikus koosseisus.

Sama ei saanud aga öelda McCormicki ja Martini kohta ning vaid kuue nädala pärast lükati mõlemad ukse taha. McCormicki lahkumine toimus eriti tseremoonitsemata. Adam helistas talle ühel õhtul koju ja teatas, et bänd sai esinemise ühes kõrtsis. Ta selgitas, et McCormick on liiga noor, et sinna sisse pääseda, ning avaldas lootust, et jäävad sõpradeks edasi. McCormick oli õnnetu ja nuttis endal silmad peast. Alles hiljem mõistis poiss, et ka tema nüüdseks juba endised bändikaaslased olid säärase esinemispaiga jaoks liiga noored. Ta oli lihtsalt kõrvale lükatud.

Tegelikult toimus Feedbacki debüüt sügissemestri viimasel päeval Mount Temple’i aulas korraldatud talendivõistlusel. Kohal olid peaaegu kõik õpilased, kes etteastete vahel isekeskis lobisesid ja pikisilmi lõpukella ootasid. Feedback (ilma ajuhiid Richardita, kes oli ülikoolis) oli eelviimane esineja ning astus närviliselt kokkulükatud koolipinkidest lavale. Legend räägib, et niipea kui Dave võttis Peter Framptoni „Show Me the Way” esimese akordi, läks noor publik pööraseks ning oleks võimla katuse pealt tõstnud. Ent see on vaid legend, mille sünnitas bänd ise ning mille põlistasid nende jüngrid Iiri ajakirjanduses. Tegelikult oli Feedbacki kahest laulust koosnev etteaste (teine lugu oli kaver Bay City Rollersi loost „Bye Bye Baby”) vali, must ja vaevu äratuntav. Enamik õpilasi vaatas kas muiates või kattis kõrvad kätega. „Tahtsin vaid, et see lõpeks,” naerab endine õpilane Janice Bearman. „Võistlusel osales ka üks teine punt, kes meeldis mulle rohkem.” Sellegipoolest nautis iseäranis Paul paari aplausiraasukest, mida sõbrad tundsid olevat kohustatud neile poetama, ning ekstaas omaksvõtmisest ja tähelepanu keskmes olemisest täitis ajutiselt ema surmast ja kokkupõrgetest emotsionaalselt kauge isaga põhjustatud tühjuse. Paul uskus, et Jumal on tema palvetele ansambli näol vastanud.