Читать книгу Agendi mäng - John Le Carré - Страница 10

Tänane Prue ei ole selline Büroole pühendunud abikaasa, nagu ta oli enam kui kakskümmend aastat tagasi. Sama omakasupüüdmatu, seda küll, ja ausameelne. Ja temaga on sama lõbus, kui ta end vabaks laseb. Ja ta on sama kindlalt otsustanud teenida kogu maailma üldiselt, ainult enam mitte kunagi salajas. Muljetavaldav noor jurist, kes oli kursustel õppinud vastuluuret, turvamärguandeid ning salajaste postkastide täitmist ja tühjendamist, tuli tookord tõesti minuga Moskvasse kaasa. Neliteist vaevanõudvat kuud olime mõlemad pinge all, kuna teadsime, et ka meie kõige intiimsemaid jutuajamisi kuulatakse pealt, jälgitakse ja analüüsitakse, et leida sealt vähimaidki vihjeid inimlikele nõrkustele või turvameetmete puudustele. Meie bürooülema muljetavaldava juhtimise all – bürooülemaks oli seesama Bryn Jordan, kes täna oli murelikul nõupidamisel meie Washingtoni luurepartneritega – mängis Prue peaosa hoolega lavastatud abielupaarisketšides, mis olid kirjutatud vastase pealtkuulajate eksitamiseks.

Kuid meie teise ühise tööotsa ajal Moskvas sai Prue teada, et on rase, ja koos rasedusega tuli järsk pettekujutelmadest vabanemine Büroo ja selle töö osas. Terve elu kestev pettus ei tundunud Pruele enam ahvatlev, kui see oli talle üldse kunagi ahvatlev tundunud. Samuti ei tundunud ahvatlev mõte, et meie laps sünniks välismaal. Me läksime tagasi Inglismaale. Kui laps on sündinud, Prue suhtumine võib-olla muutub, ütlesin ma endale. Kuid sellega näitasin ma, et ei tunne Prued. Selsamal päeval, kui Stephanie sündis, sai Prue isa südamerabanduse ja varises surnult kokku. Tema päranduse abiga ostis Prue sularaha eest Batterseas suure aia ja õunapuuga Victoria-aegse maja. Isegi kui ta oleks lipu maasse torganud ja kuulutanud: „Siia ma jään!” poleks tema kavatsused saanud selgemad olla. Meie tütrest Steffist, nagu me teda varsti kutsuma hakkasime, ei tohtinud saada niisugust diplomaatide jõnglast, kelletaolisi me olime liigagi palju näinud, kes on äranunnutatud ja keda ema ja isa järel ühelt maalt teisele ja ühest koolist teise tiritakse. Ta asub oma loomulikule kohale ühiskonnas ja läheb riigikooli, mitte mõnda era- või internaatkooli.

Ja mida Prue ise oma ülejäänud eluga peale hakkab? Ta jätkab sealt, kus pooleli jättis. Temast saab inimõiguste jurist, rõhutute eestvõitleja seaduste maailmas. Kuid tema otsus ei tähendanud järsku lahkuminekut. Ta mõistis minu armastust kuninganna, kodumaa ja Teenistuse vastu. Mina mõistsin tema armastust seaduste ja inimliku õigluse vastu. Ta oli andnud Teenistusele kõik, rohkem ei saanud ta anda. Meie abielu esimestest päevadest peale ei olnud ta sedasorti naine, kes ei jõua ära oodata ülemuse jõulupidu või teenistuse austatud liikmete matuseid või saatkonna nooremate töötajate ja nende ülalpeetavate koduseid pidusid. Mina omalt poolt polnud kunagi tundnud end koduselt Prue radikaalselt meelestatud kolleegide kokkusaamistel.

Kuid kumbki meist ei võinud ette näha, et kommunismijärgne Venemaa hakkab kõigi lootuste ja ootuste vastaselt kujutama endast selget ja reaalset ohtu liberaalsele demokraatiale kogu maailmas, ühele välislähetusele järgneb otsekohe teine ja minust saab de facto eemalviibiv abikaasa ja isa.

Noh, nüüd olin ma merelt koju jõudnud, nagu Dom sõbralikult märkis. See polnud olnud meile kummalegi kerge, eriti Pruele, ja tal olid kõik põhjused loota, et ma jäängi kuivale maale ja otsin uut elu seal, mida tema nimetas – natuke liiga sageli – päris maailmaks. Üks minu endine kolleeg oli avanud Birminghamis vabaõhutegevust pakkuva klubi halvematest oludest pärit lastele ja vandus, et pole kunagi olnud nii õnnelik. Kas mina ei rääkinud ka kunagi just millegi selletaolise tegemisest?