Meie moodi reetur

Оглавление

John Le Carré. Meie moodi reetur

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

13

14

15

16

17

TÄNUSÕNAD

Отрывок из книги

Kell oli seitse hommikul, kui Peregrine Makepiece ehk Perry, silmapaistev amatöörsportlane igal alal ja kuni viimase ajani ka ühe maineka Oxfordi kolledži inglise kirjanduse õppejõud, mängis Kariibi mere Antigua saarel kolm setti tennist viiekümnendates eluaastates kiilaspäise ja pruunisilmse musklilise vene mehega, keda iseloomustas väärikas hoiak ning keda hüüti Dimaks. Kuidas see matš teoks sai, seda hakkasid peagi põhjalikult uurima Briti agendid, kes professionaalidena ei kippunud uskuma juhusesse. Kuid Perry poolt vaadatuna ei olnud matšini viinud sündmustes midagi laiduväärset.

Kolme kuu tagune kolmekümnes sünnipäev oli Perry elus käima lükanud muutuse, mis oli seal juba aastapäevad vaikselt juuri ajanud. Ta oli istunud kell kaheksa hommikul oma kenas Oxfordi korteris, pea käte vahel, seljataga seitsme miili pikkune hommikujooks, mis ei olnud põrmugi vähendanud tema nurjumistunnet, ning kamminud läbi oma hinge, et teada saada, mida on talle pakkunud ta elu esimene kolmandik – peale vabanduse mitte tegelda maailmaga teisel pool Oxfordi unelevaid tornitippe.

.....

Nende vahel laius lõhe, mis oli laiem kui Atlandi ookean, mille nad äsja olid ületanud. Kuid olles tänulikud, et võivad südant kergendada kahe professionaalselt tähelepaneliku kuulaja ees, jutustasid Perry ja Gail oma loo.

Järgmisel hommikul kolmveerand seitse. Mark ootas neid kivitrepi ülemisel astmel, oma parimas valges, käes kaks purki jahutatud tennisepalle ja pabertops kohviga.

.....