Читать книгу Krüüsalised. Sari «Orpheuse Raamatukogu» - John Wyndham - Страница 8

Pärast seda käisin tavaliselt kaks-kolm korda nädalas Sophie juures. Koolitunnid, nii palju kui neid oli – paar vana naist õpetasid poolt tosinat last lugema, kirjutama ja arvutama –, toimusid hommikuti. Mul polnud raske lõunasöögi ajal varem minema lipsata ja ära kaduda, kuni kõik arvasid, et keegi teine on mulle juba tööd leidnud.

Kui Sophie pahkluu oli paranenud, näitas ta mulle oma kodukandi lemmikpaiku.

Ühel päeval viisin ta seljandiku meiepoolsele küljele aurumasinat vaatama. See oli ainus aurumasin saja kilomeetri ulatuses ja me olime selle üle väga uhked. Corkyt, kes masina järele vaatas, parajasti polnud, aga kuuri uksed olid lahti ja nende vahelt kostis ragisevat, kriuksuvat ning puhkivat rütmi. Hiilisime lävele ja piilusime hämarusse. Väga põnev oli jälgida, kuidas suured palgid kähinal üles-alla liikusid ja hiiglaslik risttala katusealuse varjudes edasi-tagasi kiikus, sealjuures mõlemas otsas peatudes, nagu koguks jõudu järgmiseks pingutuseks. Põnev küll, aga mõne aja pärast muutus see üksluiseks.

Kümnest minutist piisas, me läksime eemale ja ronisime kuuri kõrval seisva puuriida otsa. Seal istudes võis tunda, kuidas kogu virn meie all värises, kui mootor edasi rügas.

«Minu onu Axel ütleb, et Vanal Rahval oli kindlasti palju paremaid masinaid,» rääkisin talle.

«Minu isa ütleb, et kui kas või veerand lugudest, mida Vana Rahva kohta räägitakse, on tõsi, pidid nad olema võlurid, mitte inimesed,» vastas Sophie.