Читать книгу Siia teid jätan - Jonathan Tropper - Страница 10

19.45

Oleme istunud juba paar tundi ja külalisi muudkui tuleb, neid valgub lõputu joana uksest sisse, nagu pandaks iga poole tunni tagant värava juures maha terved bussitäied. Knob’s End on muutunud parklaks, mu näolihased on viisakast naeratamisest krampis, kui ema kõiki tutvustab ja vanu tuttavaid meelde tuletab, ning mu tagumik on tuim, sest šivatooli õhukese polstri all on odav vahtkumm. Tuppa seatud kipakate klapptoolide plastjalad kriimustavad tammepuust põrandat, kui külalised vahetavad kohti, liikudes aegamööda toa tagumisest otsast ettepoole, kus nad võivad esitada samu küsimusi nagu külalised enne neid, lasta kuuldavale samu kulunud väljendeid ja pigistada mu ema käsivart, huuled teatraalselt kokku pigistatud. Me oleksime pidanud jagama ukse juures infolehti, et asja kiirendada, lühikese ülevaate isa haigusest ja kõigest, mis viimastel päevadel on sündinud, võib-olla isegi koopiaid tema analüüside kohta ja viimase kompuuteruuringu neljavärvilise väljatrüki, sest see tundub olevat kõik, millest isa ja ema sõbrad rääkida tahavad. Infolehe alumises servas oleks lihtne ääremärkus, et meile ei paku absoluutselt mitte mingit huvi kuulda, kus te olite, kui saite teada meie isa/abikaasa surmast, nagu ta oleks olnud John F. Kennedy või Kurt Cobain.

Paul tuleb toime suurt midagi ütlemata, pakkudes vastuseks mitmesuguseid mühatusi, millest inimesed paistavad välja lugevat ehtsaid vastuseid. Wendy võtab häbitult vastu Los Angelese sõbrataride telefonikõnesid ning Phillip lõbustab ennast röögatute valedega, et näha, kui kaugele ta suudab usutavuse piire nihutada.

Keskealine naine: Mu jumal, Phillip! Kui ma sind viimati nägin, olid sa keskkoolis. Millega sa nüüd tegeled?

Phillip: Juhin Washingtonis Lähis-Ida mõttekoda.

Phillip: Juhin erakapitalil põhinevat biotehnoloogiafondi.

Phillip: Koordineerin Aafrikas UNICEF-i mageveeprojekti.

Phillip: Olen Spielbergi uues projektis kaskadöör.

Ja siis veel vaagnad. Juudid ei saada lilli, nad saadavad toitu ja teevad seda suurtes kogustes: puuviljavaagnad, vaagnad küpsisevalikuga, lihalõigud, ühepajatoidud, koogid, salatid metsiku riisiga, soolakringlid ja suitsulõhe. Linda, kes on asunud sujuvalt harjumuspärasesse rolli Foxmanide klanni asendusperenaisena, sätib toidud söögitoa lauale koos kohvikannuga nagu Rootsi lauaks. Külalised liiguvad toole mööda edasi, lobisevad leinajatega ning suunduvad siis söögituppa kohvi ja suupisteid võtma. See on nagu surnuvalve, ainult kestab seitse päeva ja napsi ei ole. Kes teab, milline pöörane pidu sellest kujuneda võiks, kui keegi baarikapi luku avaks.

Külalised on peamiselt eakad inimesed, mu vanemate sõbrad ja naabrid, tulevad, et teisi vaadata ja ennast näidata, avaldada kaastunnet ja mõtiskleda omaenda läheneva surelikkuse üle. Nende südamehaigused ja vähid tukslevad esialgu veel pealispinna all, maksas, kopsus ja vererakkudes, Veel üks nende seas on langenud ja kuigi nad on tulnud, et mu ema lohutada, on nende kahvatutel nägudel aimata morbiidset rõõmu selle üle, et surm on neist endist seekord mööda läinud. Nad on oma lapsed üles kasvatanud, majalaenu ära maksnud ning veedavad oma kuldsed aastad üksteist mattes, pidades sünget arvet halastamatult kahanevate ridade üle tassi kohvi ja purukoogi juures täpselt samasugustes majades nagu meie oma.

Ma peaksin olema sellest aastakümnete kaugusel, alles oma perele algust panemas, kuid on toimunud tagasilöök, hukatusttoov ümbersõit, ning võiks arvata, et oma isa mälestuseks šival istudes ei saa asi enam masendavamaks minna, kuid te eksite. Äkki näen ma kõigi ruumisviibijate juures aja jalajälgi. Maksaplekid, topeltlõuad, lõtv kaelanahk, rippuvad põsed ja laud, juuste väljalangemine, aina sügavamaks muutuvad kortsud, kühmus õlad, meeste rinnad, kõverad jalad. Millal see kõik juhtub? Vähehaaval, nii et sa ei saa ette vaadata ega seda muuta. Ühel päeval sa lihtsalt ärkad ja avastad, et oled magades vanaks jäänud.

Kolledžis oli mul nii palju tulevikuplaane, mõtteid, kelleks võiksin saada, kuid siis armusin Jeni ja kõik mu suurelised püüdlused haihtusid ihauima. Ma lihtsalt polnud eales kujutlenud, et mõni temasugune tüdruk võiks tahta kedagi minusugust, ning mul oli tunne, et kui ma rakendan kogu oma energia sellele, et ta oleks õnnelik, siis laabub tulevik kuidagi iseenesest. Ma kadusin jäljetult tema kreemikate reite Bermuda kolmnurka, sain kuidagi läbi kursuste B-de ja C-dega ning kui Jen varsti pärast lõpetamist mu abieluettepaneku vastu võttis, siis mäletan, kuidas tundsin rohkem kui midagi muud ülevoolavat kergendust, nagu oleksin äsja maratoni lõpetanud.

Ja nüüd ei ole mul naist, last, tööd, kodu ega midagi, mis viitaks teatud edukusega elatud elule. Ma ei pruugi olla vana, kuid ma olen liiga vana, et mul oleks nii palju eimiskit. Fotodel on mul kellegi võõra topeltlõug, tärkavad sangad puusade kohal ning ma olen üsna kindel, et mu juuksepiir, see üks joon, millele olen alati saanud kindel olla, hakkab mind vaikselt alt vedama, kui ma ei vaata, sest üsna tihti avastavad mu sõrmed otsaesisel mõne uue topograafilise punkti. Kui sul ei ole midagi ja sa oled kakskümmend, siis on see lahe ja seda eeldataksegi, ent kui sul pole midagi, kui oled poolel teel seitsmekümne poole ning muutud iga päev pehmemaks ja jämedamaks, siis on see hoopis midagi muud. See on nagu ülemaalisele autosõidule asumine ilma bensiinirahata. Sellele ajale tagasi vaadates näen seda aeglase protsessi algusena, mis lõpeb üksildase surmaga pärast seda, kui olen saatnud oma päevad mööda tühjas korteris, seltsiliseks vaid teler ja aeglaselt ringi paterdav koer, sedasorti paigas, mis lõhnab külaliste arvates läppunult, kuid mitte minu meelest, sest läppunud asi olen ma ise. Ja ma tunnen, kuidas see masendav tulevik sööstab kiires tempos minu poole, kõmisedes üle tasandike tolmupilves nagu parv metsmesilasi.

Enne kui arugi saan, olen püsti ja sõelun läbi rahvasumma, kuuldes pealt vestlusekatkeid ja hoides silma peal köögiukse pühamul.

„…Paul on vanem. Ta rääkis nii ilusasti…”

„…kolm kuud hingamisaparaadi all… sisuliselt vegeteeris…”

„…ühes paigas Winnipesaukee järve ääres. Me käime seal igal aastal. Seal on ilus. Maureen toob lapsed…”

„…läksid hiljuti lahku. Tundub, et asjasse oli segatud keegi kolmas…”

See viimane läbistab mind nagu õngekonks – kuid selleks ajaks olen juba ukse juures ega vaata tagasi. Astun köögi kliimaseadmega vaikusse ja toetun hinge tõmmates vastu seina. Linda kükitab külmiku ees ja närib hajameelselt porgandijuppi, üritades teha ruumi toodud söögikraamile.

„Tere, Judd,” naeratab ta mind nähes. „Mida sulle pakkuda võib? Pane tähele, meil on praktiliselt kõike.”

„Kuidas oleks vanilje-piimakokteiliga?”

Linda paneb külmiku kinni ja silmitseb mind. „Seda meil ei ole.”

„Noh, siis pean vist välja lippama ja ühe hankima.”

Linda naeratus on armas ja emalik. „Seal sees läheb pisut intensiivseks.”

„Intensiivsuse jätsime juba tüki aja eest seljataha.”

„Ma kuulsin karjumist.”

„Nojah… vabandust. Ja tänan sind, tead küll, kogu su abi, ema eest hoolitsemise eest ja puha.”

Linda paistab hetkeks jahmuvat, nagu tahaks midagi öelda, kuid torkab siis porgandi uuesti suhu ja naeratab. Teisest toast kuuleme ema naeru.

„Noh, paistab, et vähemalt ema tundub seda kõike nautivat.”

„Tal oli palju aega selleks valmistuda.”

„Ilmselt küll.”

Seisame nii umbes minuti, viisaka vestluse allikas on ära kuivanud.

„Horry näeb hea välja,” ütlen ja soovin kohe, et poleks seda teinud.

Linda naeratus on nukker, narmendav ja kuidagi ilus, pikkade kannatuste valulik naeratus. „Inimene õpib mitte mõtlema sellele, mis oleks võinud olla, ning lihtsalt hindama seda, mis tal on.”

„Jah. Ilmselt pole mina õige mees seda praegu kuulama.”

Linda astub minu juurde ja paneb mulle käed õlgadele. Sellest on terve igavik, kui mind viimati puudutati, kui mul viimati kellegagi isegi silmside oli, ning näen Linda silmades peegeldumas oma pisaraid. „Sinuga saab kõik kombe, Judd. Ma tean, et sa tunned end praegu eksinuna, kuid sa ei tunne niimoodi kuigi kaua.”

„Kust sina tead?” Äkki olen ma tolli kaugusel tõsisemat sorti nutuhoost. Linda vahetas mul mähkmeid, hoolitses minu eest peaaegu niisama palju kui mu oma ema, ilma et oleksin teda selle eest kunagi tänanud. Oleksin pidanud talle iga aasta emadepäevaks kaarte saatma, talle tihti helistama, et kuulda, kuidas tal läheb. Kuidas on võimalik, et kõigi nende aastate jooksul pole ma kordagi tema peale isegi mõelnud? Tunnen sünget kahetsuslainet inimese pärast, kelleks ma olen muutunud.

„Sa oled romantik, Judd. Sa olid alati säärane. Ja sa leiad jälle armastuse, või otsib see sind ise üles.”

„Kas see sinu leidis uuesti üles?”

Miski Linda ilmes muutub ja ta laseb must lahti.

„Anna andeks,” ütlen. „See oli kohutavalt öeldud.”

Ta noogutab, võtab mu vabanduse vastu. „Oleks kohutav viga liikuda läbi elu, arvates, et inimesed on kogusumma sellest, mida sa näed.”

„Ma tean.”

„Ei tea sa midagi,” ütleb Linda, kuid see pole kurjalt öeldud. „Praegu pole õige aeg ega koht, et üksikasjadesse laskuda, aga ole päris rahulik. Ma ei ole viimased kolmkümmend aastat üksi maganud.”

„Muidugi mitte. Ma olen loll persevest.”

„Võib-olla, aga sel nädalal saad sa andeks.” Linda muigab sõbralikult. „Ära seda ainult kuritarvita.” Ta vaatab aknast välja rahvast täis majaesisele. „Tundub, et Jerry Lambi Hummer on su kinni parkinud. Miks pensionil olev arst peab New Yorgi osariigis Elmsbrookis säherduse tankiga ringi sõitma, on igivana küsimus. Tema peenis ei saa ju nii tilluke olla?” Linda pistab käe põlletaskusse ja viskab mulle võtmed. „Sinine Camry. Kui sai hästi ajastad, võid tagasiteel Horry peale võtta. Mulle ei meeldi, kui ta nii hilja jalgsi koju tuleb.”

20.30

Linda auto lõhnab pärmi ja lillede järele. Kui välja arvata tahavaatepeegli küljes rippuv väike kuldne medaljon, on auto tühi ja puhas ning see teeb mind nukraks. Või kajab kõik tühi minus lihtsalt viimasel ajal vastu. Varasem vihm on hõrenenud kergeks udutamiseks, mis täpitab tuuleklaasi täpselt nii palju, et muuta vastutulevate autode tuled ähmaseks. Sõidan mööda Centre Streeti ja pargin auto parkimisautomaadi juurde Foxmani Spordikaupade esinduskaupluse ees.

Isa töötas elektrikuna, ent kui Paul sündis, otsustas ta, et tahab jätta lastele pärandi. Ta laenas äialt raha, ostis pankrotivarast väikese spordikaupade poe ning laiendas selle aastate jooksul kuuest Hudson Valleys ja Connecticutis asuvast kauplusest koosnevaks ketiks. Ta uskus kindlalt klienditeenindusse ja asjatundlikesse töötajatesse ning tõrjus uhkelt suuremaid ülemaalisi kette, kes soovisid teda iga paari aasta tagant üles osta. Igal laupäeval külastas ta oma viit harukauplust, et kontrollida nende arveid ja lahendada probleeme. Kui me Pauliga olime nooremad, äratas ta meid esimese koiduvalgusega ja ajas autosse, et endaga kaasa võtta. Dobbs Ferry, Tarrytown, Valhalla, Stamford ja Fairfield. Mina istusin taga, silmad unesegased, ning vaatasin läbi isa pruugitult ostetud Cadillaci toonitud klaaside, kuidas päike maanteed ääristavate puude tagant taevasse kerkib. Auto lõhnas piibutubaka järele ja lindilt tulid pidevas reas Simon ja Garfunkel, Neil Diamond, Jackson Brown ja Peggy Lee. Aegajalt kuulen mõnd neist lauludest liftis või mõnes ooteruumis ning need viivad mind otseteed tagasi tollesse autosse, kus tasane rappumine asfaldivagudel mind poolteadvusse uinutas ning isa kähedal häälel muusikale kaasa ümises. Kord kvartalis võttis ta kaasa ka oma raamatupidaja Barney Cronishi. Paul vihkas, kui Barney kaasas oli, sest ta pidi eesistme Barneyle loovutama, sest Barney pidi teel iga söögikoha juures peatuse tegema, kas selleks, et osta kohvi või kusta välja eelmine. Barney ka peeretas valjusti ja ilma häbi tundmata, mispeale meie Pauliga paotasime aknaid ja pistsime pea välja tuule kätte nagu kaks koera, et vänge kapsaleha eest põgeneda. Vahel vajutas isa eest aknad lukku ja mängis lolli, kui meie taga lämbuda ähvardasime, mis oli tema puhul lähim vaste naljatamisele.

Tundus, et kui isa ei töötanud, ei osanud ta meiega kuidagi olla. Ta oli suurepärane, kui me olime pisikesed, hällitas meid suurtel kätel või hüpitas põlvedel, ise Mozartit ümisedes… Põngerjatena klammerdusime tänaval tema vorstisõrmede külge, ta heitis magama minnes meie kõrvale ning jäi sageli magama, kuni ema ta ära viis. Kuid suuremaks saades paistsime teda lootusetult segadusse ajavat. Ta ei mõistnud meie armastust teleri ja videomängude vastu, teda tundus hämmastavat meie laiskus, segamini toad ja tegemata voodid, pikemad juuksed ja siidtrükis T-särgid. Mida vanemaks me saime, seda rohkem tõmbus tema töösse, nädalavahetuse ajalehtedesse ja napsidesse. Vahel tundub mulle, et Phillip oli ema viimane katse oma abikaasat uuesti üles leida.

Kaupluse jahimeherohelisi varikatuseid, mida tavaliselt katavad linnumustus ja veeplekid, on hiljuti puhastatud, ning vaateaknad on sügishooaja ootuses täis hoki-, suusa- ja lumelauavarustust. Nurgas seisval mannekeenil on ees väravavahi mask ning kurjakuulutava vilkuva päevavalguslambi all näeb ta välja nagu Jason, „Reede 13” filmide sarimõrvar. Elmsbrook on sarimõrvarile täiuslik linn, ja ma mõtlen seda parimas võimalikus tähenduses. Alati on maalilised linnad puhaste kõnniteede ja kellatornidega need, kuhu Jason ja Freddy tulevad seksihimulisi teismelisi maha nottima. Centre Street on munakivist jalakäijate tänav pinkide ja purskkaevuga, kauplustel on üksteisega sobivad varikatuses ning üldmulje on meeldiv ja hoolitsetud.

Võib-olla sellepärast, et mõtlen sarimõrvaritele, võpatan istmel, kui Horry äkki autoaknale koputab. Või tuleb see sellest, et ta näeb välja pisut hirmutav. Ta pikki juukseid hoiab näo eest eemal valge Nike’i juuksepael, mille hinnasilt tolkneb ta lauba vastas, ning ta huulte vahele surutud sigareti otsas on tubli toll tuhka.

„Sa ehmatasid mind,” tähendan.

„Selline mõju mul inimestele on.”

Naeran, mitte sellepärast, et see oleks naljakas, vaid et olla viisakas. Horry pärast on paratamatult paha tunne, kuid teda tuleb kohelda nagu kõiki teisi, sest ta on vigane, kuid mitte idioot, ning ta haistab su haletsust samamoodi nagu koer haistab hirmu.

„Kas sa ei peaks olema kodus ja seebal istuma?”

„Šival.”

„Šiva on India jumal, see kuuekäeline. Või siis on tal neli kätt ja kaks jalga. Ma ei tea. Võib-olla kuus jäset.”

„Peale selle on see heebrea keeles „seitse”.”

„Kuus jäset, seitse päeva…” Horry peatub hetkeks, et kaaluda selle võimalikke teoloogilisi tähendusi, kuid ei jõua muule järeldusele, kui et praegu oleks õige hetk sigaretist veel üks mahv tõmmata. „Noh, kas sa ei peaks siis seal olema?”

„Peaksin küll,” kinnitan. „Kuidas seespool asjad on?”

„Vaikne.” Horry kehitab õlgu. „Astud sisse?”

„Ei. Tulin lihtsalt mööda, sest su ema arvas, et ehk tahad autoga koju saada.”

„Kas ta saatis sind mulle vastu?”

„Ta teadis, et ma lähen välja.”

Horry vangutab pead ja krimpsutab nägu. „Ma pean endale oma paiga leidma, juba eile oleksin pidanud.”

„Miks sa seda siis ei tee?”

Horry koputab vastu pead. „Ajuvigastus. On asju, millega ma ei saa hakkama.”

„Nagu näiteks?”

„Nagu näiteks meenutamine, mis kurat see on, millega ma hakkama ei saa.” Ta avab kõrvalukse ja viskub istmele. „Sa ei tohi ema autos suitsetada,” teatab Horry rõngast välja puhudes.

„Mina ei suitsetagi. Sina suitsetad.”

„Mul on usutav võimalus eitada.” Ta raputab tuhka põrandamatile. „Sa käisid ju Penelope Moore’iga, kas polnud?”

„Penny Moore. Jah. Me olime sõbrad. Mis temast saanud on?”

„Ta õpetab liuväljal uisutamist. Sisehallis, kus me hokit mängisime.”

„Keltonis.”

„Just. Ma käin seal praegugi vahel uisutamas.”

„Sa olid päris hea hokimängija.”

„Ei, sina olid päris hea hokimängija. Mina olin hiilgav hokimängija.”

„Ei oleks arvanud, et ta ikka veel siin elab.”

„Miks, sest tal ei ole ajuvigastust?”

„Ei! Horry. Jumal küll! Anna andeks. Ma ei mõelnud seda.”

Kuid ta muigab läbi suitsupilve, mis täidab ruumi meie vahel. „Ma lihtsalt narrin, Judd. Võta vabalt.”

„Mine perse.”

„Ma olen omadega juba korralikult perses, mu vend teiselt emalt.”

„Vau. Penny Moore. Mis ime pärast ta sulle meelde tuli?”

„Ta on kaupluses.”

„Praegu?”

„Jah. Ta töötab tööpäeva õhtuti kassas. Sa peaksid minema ja tere ütlema.”

„Penny Moore,” kordan. Ainuüksi see nimi toob silme ette ta ulaka naeratuse, ta suudluse maitse. Me sõlmisime kunagi lepingu, mina ja Penny. Huvitav, kas ta mäletab.

„Vean kihla, et tal oleks hea meel sind näha.”

„Võib-olla mõni teine kord,” ütlen ja käivitan auto.