Читать книгу Karutapja - Jüri V. Grauberg - Страница 2

   Asso Eller lamas haiglapalatis ja oli rõõmus, et luud-kondid kõik alles ning hing sees. Rangluu ja sääreluu murrud ei tulnud arvesse. Peatähtis, et elulised organid olid terved! Luud kasvavad talve jooksul kokku ning pea see suvi tule. Aeg läheb ju kiiresti.

  See, et ta ei mallanud õiget rattailma oodata ning jalgrattaga Vana-Narva maanteele ukerdama läks, polnud kindlasti kõige õigem tegu. Ta tahtis võtta enne lume tulekut veel viimast, lisada suve jooksul läbisõidetud neljale tuhandele kilomeetrile uhkelt juurde veel mõne kauni kilomeetri.

   Njah, see kõik polnud muud, kui enda lollus, mille eest oli karm karistus ka kohe käes! Hea kui jõuludekski natukene liikuma saab.

   Ja-jah, taas Quasimodo jõulud… Asso ei mäletanudki enam mitmendad järjekorras. Quasimodoks nimetas Asso end ise. Põhjusega.

  Varjamaks aastaid tagasi karu poolt skalpeeritud peapoolt ning puruks rebitud kõrva, oli Asso endale ammuilma pikad juuksed kasvatanud, aga karuküünte jäljed põsel ja laubal olid sellegipoolest kõigile nähtavad. Tõsi, kõrvaräbalaid korrigeeriti  kunagi kirurgi juures, kui ta veel TPI-s õppis, aga õiget kõrva sellest kahjuks ei saanud ning nii tuli ka kõrvanikerdis juuste alla peita.

   Mees muutus nukraks, nihutas end ettevaatlikult ja püüdis mõtted kontrolli alla saada.

   Kokkupõrkest autoga ei mäletanud ta suurt midagi. Meeles oli vaid äkitselt tagantpoolt kostnud vali mootorimürin ja järgmine selgem pilt oli juba haigla EMO-st, kus teda toibutati. Midagi mäletas ta ka veel kiirabiautost ja selle ümber sagivatest inimestest, aga need pildid olid nii ähmased, et ta ei vaevunudki midagi rohkem meenutama. Ta arvas olnud kuulvat kedagi ka Karutapja nime nimetavat ja siis veel tema õiget nime, kuid polnud selles päris kindel. Nägi ta lihtsalt und või tähendas see, et keegi tema ümber sagivatest inimestest teda juba nooruseaegadest tundis?  Sel juhul –  kes?

   Tal polnud aimugi.

   Eller konutas palativoodil ja tal oli aega murtud luid-liikmeid valutada ning mõtteid mõlgutada. Kasvõi valu unustamiseks. Imelikul kombel oli autotee muutunud tema perekonna nuhtluseks. Kõigepealt muidugi see õnnetu, aastaid tagasi toimunud karurünnak külateel, mis muutis tema saatuse kogu eluks. Jah, loom on ju loll ja ei anna endale aru mida teeb, aga too purupurjus autojuht, kes mõned aasta hiljem tema ema manalateele viis? Ema oli küll bussipeatuses varikatuse all turvaliselt istumas, nagu maainimesel kombeks, aga ju siis arvas too purjakil rekkamees, et tema tee peab minema just sealt, kust tema tahab.

   Bussipeatuses istuja sai kohapeal surma.

  Eller mattis oma ema. Müüs maha sünnikodu ja kuna Hedvigist, keda ta ei suutnud unustada ja jätkuvalt armastas, polnud kuulda ei kippu ega kõppu, pühkis kodukandi tolmu jalgadelt. Kui aus olla, siis Asso ei lootnudki enam Hedvigit näha, sest kui naisel oleks olnud tema vastu vähimatki huvi, oleks ta ammuilma tagasi tulnud. Kuid Hedvig ei tulnud tagasi.

   Pärast seda, kui Asso kodukohast lahkus, sai ta linnas ehitusele tööle. Autojuhina. Tallinna ehitati hoogsalt ning iga töökäsi oli vajalik. Eller sai ka voodikoha ühiselamusse. Ja siis läks ta õppima TPI-sse, õhtusesse osakonda.

   Karutapja oli noor ja tugev mees, aga võõraste jaoks üsnagi ehmatava, isegi eemaletõukava välimusega ning pidudel Assol mingisugust lanti polnud. Ta ei läinudki lõpuks enam pidudele, sest näha, kuidas tema väljavalitud neiu hirmunult püsti kargab, kõrval istuval, mõnikord suvalisel toolinaabril käest kinni haarab ning tollega kibekähku eemale ruttab, oli küll kuidagi arusaadav, aga igal juhul solvav. Ellerisse võis armuda vaid naine, kes teda läbi ja lõhki tundis. Nagu Hedvig. Ühtegi niisugust naist aga silmapiiril ei olnud. Polnud ka lootust, et ilmub ja Asso jõudis arusaamisele, et end Quasimodona mõnele teisele meeldivale naisele pakkuda on ääretu lollus ja päris kindlasti lootusetu ettevõtmine kohe algusest peale.

   Kooliaastad läksid kiiresti ja kuna ta lõpetas cum laude, siis polnud tema välimus eriliseks takistuseks leidmaks tööd projektijuhina. Mõne aasta pärast õnnestus tal osta ka kahetoaline korter Lasnamäel. Muidugi pangalaenuga, aga tema arvates üsnagi soodsalt. Kinnisvarabuum polnud õnneks veel alanud või läks see Lasnamäest mööda, keskendudes põhiliselt põldudele ehitatud papist majadele. Papist majad olid hinnas ja paneelmajadele ennustati peatset kokkuvarisemist. Loomulikult ei osutunud see ennustus tõeks.

   Kuid nüüd oli nii, et too majanduslikult üsnagi hästi kindlustatud mees lamas osaliselt kipsipanduna haiglapalatis ja mõned töökaaslased käisid teda kohe ka külastamas.

  Firmas, kus Eller töötas, oli kontoris arvutite taga tegutsemas lausa kümmekond naist. Noorukesi ja vanemaid. Nii vallalisi kui abieluprouasid, kelledest mõningad ei pidanud paljuks töökaaslastega tiiba ripsutada. Kas siis naljapärast, koeruseks, või, nagu vaikselt aasiti, võis mõnel isegi tõsi taga olla. Perekonnaelu rutiini ei suutnud ju igaüks taluda ja kui oli vähegi võimalik elu ärksamaks tegemiseks sellele pipart juurde sapsutada, siis seda ka tehti.

   Mõni töökaaslastest lohutas, et küll pulmadeks saad terveks, mõni isegi haletses. Seda viimast polnud Assole vaja. Ta oli harjunud ise hakkama saama. Karutapja oli õppinud ka oma emotsioone, soove ja tundeid tapma. Üsnagi edukalt.

   Kuid mõned päevad pärast haiglasse sattumist tuli palatisse keegi väga tuttavana tunduv naine.

   „Karutapja! Sa…“ ütles külaline justkui etteheitvalt pead vangutades, kuid naeratas siis, „tere Assokene!“

   „Hedvig?“ kahtles Eller. Kakskümmend aastat polnud möödunud ka naisele jälgi jätmata. Kuid ega mees isegi polnud selle aja jooksul nooremaks muutunud. Neljakümne ringis juba mõlemad.  Üks vähe noorem, teine sutsu vanem. „Hedvig või?“

   „Mina. Hedvig…“

   „Miks te siin olete?“

   „Jälle sa teietad mind! Palun, ära tee seda enam. Mitte kunagi…“

   „Olgu. Ei teegi! Väga lihtne värk, sest me niikuinii enam ei kohtu,“ vastas Asso ebamugavustunde tõttu nägu krimpsutades. „Miks sa tulid?“

   „Tead… ma nägin, kui sa rekka alla jäid. Ma sõitsin oma autoga sinu järel,“ selgitas naine ja istus Asso voodi äärde taburetile. „Kui kõmakas ära käis, siis jätsin endale meelde sulle otsa sõitnud rekka Poola numbri ja jooksin kohe sinu juurde. Ainult et ma ei teadnud siis veel, et see oled sina… Kui nägin, siis… jumal küll – minu Karutapja!“

   „Sinu Karutapja jäi Lepiku kooli. Sa jätsid ta sinna maha ja tegid ise sääred. Enne lubasid talle veel maad ja ilmad kokku…“

   „Ma saan aru… et sa oled minu peale pahane, sest sa ei teadnud siis, ega tea veel praegugi kõike….“

   „Milleks mulle seda „kõike“ peaks vaja teada olema?“ küsis Asso. „Pealegi, nagu sa väga hästi tead, näen ma välja nagu Quasimodo. Võibolla seetõttu lasid sa minu juurest jalga? Igatahes… sinu jaoks olen ma võõras mees.“

   „Mul oleks sulle väga, väga palju rääkida, aga ma ei saa seda teha siin… haiglas,“ Hedvig vaatas ringi, „palatis…“

   „Muinasjutuvestja…“ muigas Asso kibedalt. „Kurvad lood Quasimodost ja Esmeraldast… Ära tule end üles pooma või risti lööma või mida iganes. Mida imet veel?“

   „Sa ei ole võõras mees! Pole kunagi olnud. Ma läksin ju sinu pärast ära… et sind kaitsta,“ sosistas Hedvig Ellerile kõrva. „Kui sa oleksid teada saanud, et Kaarme mind pärast seda, kui ma kopsupõletikku jäin, vägistas, siis sa oleksid ta maha löönud ja sind oleks vangi pandud. Ma tean sind niipalju küll!“

   Asso neelatas. Võis see nii olla? „On see tõsi? Räägid sa nüüd ausalt?“ kahtles ta.

   „Tead sa, kallis mees,“ ütles Hedvig. „Luba, et ma võin sind külastada vähemalt niikaua, kuni sa haiglas oled ja kui välja saad, siis istume kusagile ja ma räägin kogu loo sulle ükskipulgi ära. Ja siis otsustame, mis meist edasi saab, kui üldse midagi saab.“

   „Mis meist saab?“ imestas Asso. „Meist? Mis siin ikka saada on? Sinul on mees ja lapsed, mina vaid üksik Quasimodo….“

   „Ma olen sama üksik kui sinagi…“ vastas Hedvig ja uuris ettevaatlikult, „kas ma võin jälle tulla? Palun!“

   „Eks tule, kui tahad,“ lubas mees. „See ei muuda niikuinii enam midagi…“

   „Võib-olla, et siiski muudab…“ oli naine lootusrikas,  „ehk muudab… Ma igatahes tahaksin seda…“

   Hedvig ütles, et Kaarme oli teda vägistanud… mõtles Karutapja, kui naine oli läinud. Millal siis? See pidi sel juhul juhtuma enne seda, kui me haiglas kokku saime… Ja miks ta mulle sellest siis ei kõssanud ning miilitsasse ei teatanud? Miks?

   Neid miksisid oli palju ja mees ei osanud neile vastata. Ainus, kes sai asjasse selgust tuua, oli Hedvig ise. Aga millal ta teda jälle näeb? Kas ta tuleb teda veel haiglasse vaatama? Hedvig polnud lahkudes andnud oma kontakte ja ka Asso polnud taibanud küsida, olles seda meelt, et ei taha kunagist armsamat enam niikuinii näha. Ta oli kindel, et peale hingevalu ei tule sellest suhtest tõenäoliselt muud midagi. Valu polnud talle rohkem vaja. Hingevalu ning enese mahasalgamist oli olnud niigi ja liigagi palju.

   Kipsi pandud õlg ja jalg valutasid vastikult. Eller püüdis valule mitte tähelepanu pöörata ja hakkas taas mälestustes sorima. Meenutama, kuidas temast sai Karutapja ning millist rolli mängis tema elus aastaid tagasi, toona noor kooliõpetaja Hedvig, kes nüüd, paar aastakümmet hiljem, ootamatult välja ilmus. Ja veel selle „meie”ga! Mis on naisel plaanis?