Читать книгу Ühe kirjaniku päevaraamatust ja teisi lugusid - Juhan Liiv - Страница 4

(Tema enese loaga avaldatud.)

15. oktoobril 1887.

Minust saab kirjamees. Nii kaugele, kui ma aga mäletan, on mul ikka tähtsad mõtted. Kui ma sündisin, olnud mul kolm pikka karva pääs ja kange kisa suus ja eit ütelnud, need olla suure mehe märgid. Ettekuulutus oli õige. Kui ma esimese neljarealise salmi riimisin ja "Taevapasuna" toimetusele saatsin, oli ilm mu anded ära leidnud. Toimetus tegi kaks viimast rida ümber ja laul ilmus päälkirja all "Et nuta hing!" kõigele ilmale. Ma läksin lehega teistrale ja Jüts, kes suur asjatundja, vaatas tähtsalt mu otsa ja ütles: Kõrge mõte! Ja-jah, väga imelikud mõtted keerlevad ikka mu pääs. Oleksin ma neid juba varem hakanud üles kirjutama, mul oleks juba praegu ausammas püsti. Kui väga imestan ma, kui teised kooliõppijad, need igapäevased inimesed, endid rehkenduse ja sehkendusega vaevavad, kuna minu vaim sel ajal kõrgel tähtede juures lendab. Sellepärast pühendan ennast selle kooliaasta lõpul täiesti kirjandusele. Minge mu kaelast, te igavad koolmeistrid oma ladina keelega ja algebraga – minul on tähtsad mõtted pääs!

3. jaanuaril 1888.

Oh missugune õndsalik tundmus! Nüüd olen mina kirjamees. See väike rahutempel on eilsest saadik minu elukohaks üüritud. Laual põleb lamp, ta jumalikud valguse kiired sätendavad härrandlikus ilus hüpates mu uuematel salmidel; laua ees riiulil on kuulsate meeste kirjandus ja see joodab mind oma magusa vaimupiimaga. Jah, nüüd olen mina kirjamees! Alatu ilm, kas sa selle sõna tähendusest aru saad? Oh ei, sina ei tunne oma tähtsaid poegi Sina lööd nad risti. Aga kannatust, kannatust siin ajalikus hädaorus planeetide ja pilvede all, kus inimesed nii igapäevased on. Järelsugu tunneb oma suured vaimud, ta saab ka mind tundma. Minu "Paradiisi nupukesed", mida juba kahe aasta eest algasin luuletama, on varsti käsikirjas valmis ja mu näitemäng, mu tuleviku "Faust" – "Taevaliku armastuse lein põrgu vägede saatuse all ehk Vaprus viib sihile ehk Ilma pääta kangelane" on jälle ühe vaatuse juurde saanud. Missugune rõõm on mul teid nähes, mu vaimu lapsed! Jah, sina, ilm, ei mõista luuletaja rõõmudest midagi! Nad on taevalikud, taevalikud, taevalikud! Kui hää, et enam koolmeistrid mind segama ei saa!

9. jaanuaril.

"Paradiisi nupukesed" on juba lõpetusel. Tuleval nädalal saab käsikiri valmis. Mu raha on paraku otsas. Mis on luuletaja silmis raha?

22. jaanuaril.

Ilmad on aga ka nüüd hirmus pakased. Minu toal on niisugune rumal ahi, et see kütmata sugugi sooja ei taha anda. Puid ei ole, raha ka ei ole. Eile käisin uisutamas ja rebisin oma teise saapa. Mis sest kõigest. Näitemäng läheb tublisti edasi, "Paradiisi nupukesed" on valmis. Täna õhtul vaatan veel riimid korra läbi ja viin homme härra Omakasu raamatukauplusele, kes käsikirju ostab. Härra Omakasu on minu hää sõber, temast oleks häbi mööda minna. Vähemalt 100 rubla peaksin ma ikka saama. Luuletused on küll kümme korda enam väärt – nende väärtust mõõdan mina rahaga? – Aga noh, olgu, raamatukauplejad on ahned kasuvõtjad.

Sellesama päeva õhtul.

Viimne riim on parandatud... Siin saadan ma sind maailma, homme lahkud sa minust, nagu laps isast. Sinus, mu nupukesed, on mu õnned, valud, kõrged mõtted. Missugune jumalik tundmus tuleb sellele, kes inimesesoole ühe tähtsa töö kinkinud, aga – mis veel enam – kui magus sa oled, oh sina kirjamehelik kuulsus! Näiteks. Juba mõni päev on linnas suur põnevus, et N. N. laulud ilmumas olla. Ühe korraga on nad väljas. Sääl tuleb "Isamaa Käskjala" uuem number ja toob kriitika: Üks hiilgav täht on luuletaevas tõusnud. Härra N. N. sügav-haledad, leinavalulised kaebav-hull-naljakad laulud on kõige paremad – nad on nii hääd, et enam paremad ei või ollagi. Nad on luu eesti luust ja liha eesti lihast. Iseäranis ilusad on karikakardega ehitud kaaned, iseäranis ilus on paber, mis aga pääasi, kõige ilusamad on tähed, nimelt tähe nurgad. Ka trükimusta ei või sugugi laita. Maksab niisama palju kui poolteist pudelit õlut. Väga tähelepanemisväärt raamatukene! Ajaleht "Videvik", kes alati õigust ütleb, kirjutab koguni teisel toonil, koguni teisel viisil: Jälle on üks hiilgav täht luuletaevas tõusnud. Härra N. N. luuletused on liha eesti lihast ja luu eesti luust. Koguni tänuväärt kimbuke. Ajaleht "Magusad Unetunnid" hüüab vaimustusega: Liha eesti lihast ja luu eesti luust on see pööraselt ilus luulekimbukene, millega N. N. meie kirjandust rikastanud on. Nad on veel üks kord liha eesti lihast ja luu eesti luust. Peaks meid luuletaja varsti ka "Paradiisi okastega" tutvustama. Sellel noorel mehel on annet, ja meie kiidaksime teda veel rohkem, kui teaksime, et me ta oma kaastööliseks saaksime. Kuuleht "Maga-Magamas", kes kriitika tegemises ikka oma jalal kõnnib, kirjutab ka sellevääriliselt: Meie peame ütlema, et see luulekimbukene liha eesti lihast ja luu eesti luust on, keda ükski ajahammas ega ajaleht ei näri. Suur pikk luuletaja elulugu tuleb nüüd taga järele. See on mu kuulsuse algus. Kui ma nüüd Kirjalaste Seltsi lähen, tõustakse mu auks püsti ja lauldakse "ta elagu". Niisugune on kirjaniku kuulsus. Mu süda on õnne täis, aga – ah! – kõht on paraku tühi! Vaim, vaata tähtede poole! Kui härra Omakasu ei peaks trükkima, siis lähen härra Kiidubergi juurde.

23. jaanuaril.

Taevas ja maa, tulge appi, kas ma tõesti mitte und ei näe, kas see pää, mis mul otsas, on ikka veel minu pää! Või, või, oh, oh! Mitte üksi Omakasu ja Kiidubergi, vaid terve linna raamatukauplused ja trükikojad olen läbi jooksnud. Huuh – nagu oleks mulle tõrretäis külma vett kaela kallatud! Härra Omakasu pakkus "armu pärast" kolm rubla, Kiiduberg ei võtnud - keegi juudas ka ei võtnud. Oh ilm, kui vähe tead sa kõrgeid vaimusid austada! Mis teab aga, kannatust, raamatukaupmees paleustest? Ja kuisugused need kaupmehed ise on. Mina lähen Kiidubergi juurde:

– Mis sääl's teil on? küsib härra Kiiduberg.

– Luuletused.

– Või jälle luuletused.

Vanahärra silitab habet ja vaatab mind pääst jaluni. Tema "jälle" ei olnud mu meele järele.

– Näidake neid! ütleb ta ja võtab mu raamatu.

Hm – "Paradiisi nupukesed, iseenese südame kosutuseks luuletanud ja välja annud Kandlela" – hm, hm, väga kena päälkiri, ütleb härra Kiiduberg ja ta pilk langeb mu pää pääle, nagu kardaks ta, et säält herilased välja lendavad.

– Mis, te sooviksite seda trükki anda?

– Ma nõuaksin ta eest 150 rubla.

Härra Kiiduberg pidi peaaegu seliti langema.

– Noormees, teie peaksite vahest – tohtriga kõnelema, teil on nagu nii –

Ta näitas näpuga oma otsa ette.

Niisuguse karuga ei tahtnud ma enam pikemalt rääkida, vaid läksin härra Olgehääks juurde, keda ma küll ei tunnud, aga kes kui päris lahkus ise pidada olema. Härra Olgehääks võttis mind kõige lahkemalt vastu.

– Olge hääks, kallis sõber, soovisite raamatuid osta?

– Olge hääks, soovisin müüa.

– Käsikiri, olge hääks.

– Olge hääks, luuletused.

– Olge hääks, sõber, kahetsen väga, et ma praegu teie käsikirja ei või tarvitada. Olge hääks, vaadake, asi on nimelt nii, olge hääks, et minu arvustaja, kelle kohus on igat minu kulul ilmunud raamatut kiita, ära on joosnud, nimelt sellepärast, et ma ta viimase kuu palga võlgu olen, ja üht teist ei ole ma veel saanud. Näete ise, olge hääks, et seesugusel korral trükkida ei tohi, sest vaatke ise, olge hääks, kui ma vana kriitiku palka välja tahaksin maksa, siis see niisama suur oleks, olge hääks, kui teie luuletustest oodatav kasu, olge hääks. Sellepärast, olge väga, väga hääks, see teeb mind õnnetuks, aga ma ei või tarvitada.

Pääle selle käisin veel tervelt kolmes kohas, aga need raamatukauplejad olid veel rumalamad. Üks nõudis veel päälegi minu käest trükikulu, teine ütles, tal ei olla enesel arvustajat, kolmas, et ta siis ehk trükiks, kui N. N. hää arvustuse kirjutaks, aga see olla temaga pahanduses, sellepärast ei olla seda loota. Muidu olla tema ikka valmis sooja südamega eesti kirjandust edendama. Nii siis ei leia ma trükkijat. Oh sa tänamatu maailm, kui vähe oskad sa suurte vaimuannetega meestest lugu pidada!

1. aprillil 1888.

Täna on esimene aprill, seda tundub sellest, et majaperemees, kingsepp, rätsep, passija ja kõigepäält mu kõht oma rehnungisid nõuavad. Kena aprilli nali. Rahvas, sa ei tea, mida su paremad pojad kannatavad. Ma heidaksin meele ära, kui mulle praegu mitte ilus nõu ei oleks tulnud. Ma lasen oma "Paradiisi nupukesed" järgukaupa ajalehtedes ilmuda, siis saab maailm mu suuri vaimuandeid näha. Ma tahaksin näha, missugused näod siis raamatukauplejad teevad, kes minust nii vähe lugu pidasid. Kannatust, kannatust!

4. aprillil 1888.

"Taevapasuna" toimetaja viskas mu oma uksest välja, kui ma teist korda sinna läksin. Enne viskas ta mind, siis mu käsikirja ja käskis mind kus k.... mu nupukestega minna. Niisugune on maailma tänu!

14. aprillil 1888.

Võlglased nõuavad võlga ja ähvardavad vangistusega. Enese pärast ei karda ma midagi, aga viimati lähevad mu kallid käsikirjad haamri alla.

16. aprillil 1888.

Ometi olen ma oma käsikirja eest kord midagi saanud. Kohus mõistis "Taevapasuna" toimetaja mulle valuraha maksma. – Nüüd võin mõni aeg läbi saada. "Une-tundide" lehe laduja, kes ka ühtlasi lehte kirjutab, lubas mõne mu laulu trükki võtta. Ma ostsin talle selle eest pudeli õlut. Näib, et mul jutustuseks ja nimelt dramaatiliseks kunstiks suuremad anded on kui lüürilises luules. Sellepärast olgu mu püham püüd edaspidi selle põllu pääle pööratud.

30. mail 1888.

Veel ikka ei saa mu töö kroonitud, veel ikka ei tunne meie kirjamehed ära, missugune pärl nende seas varjul on. Hing, looda ja kannata. Ükskord hõiskad seda rohkem.

1. juunil 1888.

Sagedasti kahetsen ma värskest rohust mööda tulles, et ma mitte härg ei ole. Mul ei ole enam pesu ega vesti, saapadki on panti pandud. Homme ähvardab mind majaperemees välja visata, kui ma kahe kuu üüri ära ei maksa. Aga just selle tõttu kirjutasin ma eile oma näitemängu kõige ilusama koha.

20. augustil.

Mis olen ma kõik vahepääl kannatanud? Eilsest saadik elan ühe juudi vanamoori kuuris. Teises seinas on ta kits kinni, teise ääres on minu kirjutuslaud ja mina. Raamatukogu on ühes lagunud ämbris.

5. dets.

Vahepääl olin ma suureks mõttetargaks saanud. Üks aasta võib aga hirmus palju inimest muuta; ta hakkab elu hoopis tõetundja silmaga vaatama. Mis on elu? Mis on tõde? Ah mis kenad küsimused, õige tõesti. Vagunitäied raamatuid on selle üle kirjutatud, asja lõpp – igal mehel ise tõde. Ma tahan õige ise need suured küsimused ära seletada. Elu on häda ja viletsus, viletsus ja häda ja igaüks, kes seda ära tunneb, on ju luuletaja ning tõde on – tõde. Ja nüüd algan ma uusi mõtteteaduse põhilauseid kirja panema. Aristotelese, Platoni, Descartes'i, Leibnizi, Kanti, Hegeli jne. süsteemid ei kõlba õieti mitte kuhugi. Hakkame pääle:

Mina mõtlen, nii mina olen. Aastasajad, kas kuulete? Mina mõtlen – nii mina olen. Kui mina mõtlen, ju siis ma ka ikka olen, ja ma tahan seda põhilauset nüüd ka täiendada ja ümber luua: Mina mõtlen, nii mina olen, see on, mina olen, sina oled, tema on, meie oleme, teie olete jne. – taevalikud valguse kiired! Oota, katsume veel. Mina mõtlen, nii mina mõtlen. Mina olen seespool iseennast (pange tähele!), sellest selgub, et mina iseenese sees olen, väljaspool mind ei ole mind mitte. Jaa, kui ma olen, ei või parata, pean mina olema ja mõtlema sunnivad nad mind ka veel. Mina olen, see on selge, sest see selgub sellest, et mina olen. Kui ma näiteks unimütsi pähe panen, – Jumala pärast, mitte värvimütsi – siis on minu pää just unimütsi sees ning siis oleme meie mõlemad olemas, mina ja unimüts; mina olen seespool unimütsi ja unimüts on väljaspool mind. Ja mina mõtlen ja nii mina olen ja olen ja mõtlen ja – ergo – ei mõtle mitte midagi...

Ehk kui ma mõnikord midagi mõtlen, siis mõtlen ma seda, et igaüks plebs on, kes alma mater'i tiiva all ei ole "mina-olen" õppinud. Üksainus halb külg aga veel on sellel ülikoolilisel kuulsusel. Nad sunnivad mõtlema. Nagu mõtlemine mõni lastemäng oleks.

Mis elu on, see on nüüd kõigile selge. Teeme ka selgeks, mis tõde on. Tõde on üks niisugune asi, mis – mis – mis tõde on. Ta on üks tõendus, üks silmanähtav ja mõistusele arusaadav tõde, üks tõestus, mis teisiti ei saa olla, – üks – üks – üks...

...Ma olin tukkuma jäänud ja oma pähe vastu laua nurka suure pommi löönud. Nii on mul vähemalt üks tõde, mida ma käega katsuda võin. Tõde on siis üks pähe löödud pomm, esiteks sellepärast, et teda käega katsuda võib, teiseks, et ta valus on. Põhilause: Tõde on see, mida käega katsuda võib ja mis valus on.

15 juuli 18...

...Vesi silmas! Tõesti nii südamlikult ei ole ma veel naernud, kui täna – õnne pärast. Midagi tähtsat on korraga sündinud, mu laitus on ülekohtune. Näe ometi. Tulen väljast, ostan ajalehe "Ükstapuha" uuema numbri ja loen: "Kõik, kes iial riimida oskavad, ärgaku üles isamaalisele tööle. Tulge kainuse kiituseks laulma naablimängudega ja neebali ja tuubali pasunakestega! Tulge ja laulge kainusele, siis kaob joomine, sest Eestimaal, kus luuletusi keegi enne ei ole lugenud, löövad kainuse laulud viina kohe maha, Tulge, tulge isamaa asja hääks ja hakake pääle! Valmid riimid on ise ära tuua säält ja säält."

(Päevaraamatu väljaandja eratähendus: Vaene kainus!)

Hiinamaal saab iga kirjanik 300 kepihoopi jalatalla alla, kui ta tõendada julgeb, et inimene pääga mõtleb ja mitte südamega – hädakorral ka kõhuga. Paras nuhtlus niisuguse rumaluse eest. Hiina kirjatargad ja kirjatoimetajad on sellepärast kõik nii mõistlikuks harjunud, et nad südamega ja kõhuga mõtlemist päikeseselgelt usuvad ja seda jõhvi pääl ilusti ette seletavad, nii näituseks Tartu ülikooli pääl, ja nende kallitel jalataldadel ei ole muud teha kui aina rõõmustada ja rasvasemaks minna. Ütle veel, et hiinlastel pikad patsid, aga lühikene aru on. Meil vaestel surelikel ei ole kasulikku kepinuhtlust karta ja tollest tulebki, et mõned õpetatud meeste kõhunägeluse (eesti keeli: teooria) õpetuse juures kahelda tohivad ja selle toimetuse au pääle julgevad anda. Küll oleks siia natukene Hiinamaad tarvis!

23. sabakuul 1900.