Читать книгу Viieteistkümneaastane kapten - Jules Verne - Страница 6

Täiesti arusaadav, et see kummaline juhtum andis proua Weldonile, kapten Hullile ja Dick Sandile rohkesti ainet mõttevahetuseks, mis tavaliselt toimusid Pilgrimi ahtris. Dick Sand tundis vaistlikult ja veelgi teravamalt kui teised, et Negorot ei või usaldada, kuigi talle ei olnud midagi ette heita.

Ka vööris, meeskonna eluruumis, arutati Dingo käitumist, kuid seal tuldi teistele järeldustele. Meestele oli Dingo lihtsalt koer, kes oskab lugeda, kes võib-olla isegi kirjutab paremini kui nii mõnigi madrus. Ja kui ta ei räägi, siis vahest seepärast, et tal on selleks omad põhjused.

“Aga ühel heal päeval,” sõnas tüürimees Bolton, “ühel heal päeval Dingo tuleb ja küsib, kuhu meil on kurss, kas tuul mitte ei puhu nord-nord-westist, ja meie peame talle vastama.”

“Rääkivaid loomi on olemas,” tähendas üks madrustest, “näiteks harakad ja papagoid! Miks siis koer samuti ei või rääkida, kui tal tahtmine tuleb? Pealegi on suuga kõnelemine palju kergem kui nokaga.”

“Kindlasti,” lausus pootsman Howik. “Ainult siiani pole seda veel juhtunud.”

Küllap need tublid mehed imestaksid, kui nad teaksid, et seda on siiski juhtunud, et ühel taani teadlasel oli koer, kes hääldas üsna selgesti umbes paarikümmet sõna. Aga sellest oli ta muidugi kaugel, et oma sõnu mõista. Tema häälepaelad nähtavasti võimaldasid tal häälikuid kuuldavale tuua, kuid aru sai ta neist niisama vähe kui papagoid, pasknäärid ja harakad oma sõnadest. Nende loomade laused on lihtsalt midagi laulu- või hüüete taolist, mille sõnad on laenatud võõrast, neile endilegi tundmatust keelest.

Olgu sellega kuidas tahes, ent Dingo muutus nüüd kõige tähtsamaks tegelaseks laeval. Uhkeks see teda ei muutnud. Kapten Hull tegi korduvalt katset: ta asetas tähtedega klotsid Dingo ette ja kummaline loom valis otsekohe ja eksimatult välja tähed S ja V, ilma et ta kordagi teistele klotsidele tähelepanu oleks pööranud.

Katset korrati sageli ka nõbu Benedikti juuresolekul, kuid teda see ei paistnud huvitavat.

“Ei maksa arvata, et ainult koerad on nii targad,” suvatses ta siiski ühel päeval tähendada. “Teised loomad ei jää neist põrmugi maha; nad tegutsevad samuti vaistu ajel. Rotid näiteks lahkuvad laevalt, mis on määratud vajuma voogudesse, koprad teavad ette, millal vesi tõuseb ja tõstavad oma tammisid vastavalt kõrgemale; eeslid omavad tähelepanuväärselt head mälu ja veel terve rida loomi on teinud au loomariigile. Kes poleks näinud oskuslikult õpetatud linde, kes kirjutavad oma õpetaja etteütlemise järgi täiesti vigadeta; papagoisid, kes loendavad toas viibivaid isikuid kiirusega, mis ärataks kadedust isegi astronoomia observatooriumi ametnikes. Eks elanud ju kord isegi papagoi, kelle väärtust hinnati sajale kuldeküüle ja kes jutustas oma kardinalist peremehele kõikide apostlite elulood, eksimata ainsagi sõnaga? Ja kas entomoloogil pole põhjust olla piiritult uhke, kui isegi kõige tavalisemad putukad ilmutavad kõrget intellekti – kui sipelgad on targemad kui kõige suuremate linnade linnaisad, kui vesiämblikud meisterdavad tuukrikelli, olgugi et nad pole mehaanikat õppinud, kui kirbud tirivad vankreid ehtsate veohobuste kombel, teevad rividrilli niisama hästi nagu vanad sõjamehed ja paugutavad kahurit paremini kui West Pointi32 kasvandikud? Ei, Dingo ei vääri sellist tähelepanu ja tähestikku tunneb ta kindlasti seepärast nii hästi, et ta kuulub ühte veel seniajani zooloogias arvele võtmata koeratõugu, Uus-Hollandi Canis alphabeticuse hulka.”

Kadeda entomoloogi sellised kõned ei vähendanud aga põrmugi üldist austust Dingo vastu ja käilas räägiti temast endiselt kui harukordsete võimetega koerast.

Negoro siiski ei paistnud jagavat kogu laeva vaimustatud suhtumist Dingosse. Võib-olla pidas ta teda liiga targaks. Ükspuha, ent koer ilmutas koka vastu endist vaenulikkust. See oleks talle kindlasti kalliks maksma läinud, kui ta poleks olnud koer, “kes ise enda eest seisab”, ja kui teda poleks kaitsnud kogu meeskonna poolehoid.

Negoro vältis Dingo lähedust veelgi enam kui varem. Ent Dick Sand märkas, et pärast juhtumit tähtedega koka ja koera vastastikune antipaatia süvenes. See oli täiesti seletamatu.

10. veebruaril muutus kirdetuul, mis seni alati oli järgnenud pikkadele ja tüütutele vaikuseperioodidele, mille ajal Pilgrim paigal seisis, märksa vaiksemaks. Kapten Hull lootis, et õhuvoolude suund muutub ja Pilgrim saab lõpuks ometi sõita täispurjedes. Aucklandist väljumisest oli tegelikult möödunud ainult üheksateist päeva. Nad polnud veel kuigi palju hilinenud ja soodsa tuulega, purjed pingul, teeks Pilgrim kaotatud aja kergesti tasa. Mõni päev tuli muidugi veel oodata, et tuul täiesti läände pöörduks.

See osa Vaiksest ookeanist jäi endiselt tühjaks. Siin polnud näha ühtegi laeva. Meremehed olid selle laiuskraadi täiesti maha jätnud. Lõunamerede vaalapüüdjad ei olnud veel asunud pöörijoont ületama. Pilgrimil, mida erilised asjaolud olid sundinud püügipaikadelt lahkuma enne hooaja lõppu, polnud lootust kohata sama sihtsadamaga laeva.

Mis puutub üle ookeani sõitvatesse reisilaevadesse, siis need, nagu juba öeldud, ei kurseerinud oma retkel Austraaliast Ameerika rannikule nii suurel paralleelil.

Aga isegi siis, kui meri on lage, ei maksa teda jätta silmitsemata kuni kauge horisondini. Nii ühetooniline kui ta ka pealiskaudsele vaatlejale ei paista, on ta ometi lõpmatult mitmekesine sellele, kes oskab teda jälgida. Kes mõistab kaasa elada ookeani võlule, selle kujutlusvõimet paelub tema hämmastav küllus. Piisab tasa õõtsuvast mererohust, üksikust sargassist33, mis veab laineharjale peenikese vao, tillukesest taimest, mille elulugu nii huvitav oleks teada – ja meie ees avanebki omaette maailm, kus miski ei tõkesta mõttelendu. Kujutlusvõime ei tunnista enam tõkkeid. Igas veekübemekeses, mis merest auruna õhku tõuseb, võib peituda mingi laevahuku saladus! Tahtmatult kadestame neid, kelle salajaseimad mõtted suudavad tungida ookeani võluriiki ja tõusta tema voogavalt pinnalt mõõtmatuisse avarustesse.

Kõikjal on elu, nii vee all kui ka vee peal. Pilgrimi reisijad nägid terveid linnuparvi, kes olid talve tulekul põhjamaa karmi kliima eest põgenenud, innukalt pisikesi kalu taga ajamas. Dick Sand, kes ka laskmises oli James W. Weldoni õpilane nagu kõiges muus, näitas enam kui kord oma osavust püssi ja revolvri käsitsemises, tuues alla mõne neist kiireist tiivulistest.

Siin lendlesid valged tormilinnud, seal jälle sellised, kelle tiibu äärestas pruun vööt. Vahel möödusid ka tuviparved ja mõned pingviinid, kelle kõnnak on nii kohmakas ja ühtlasi veider. Oma tiivajuppe kasutavad pingviinid uimedena, ja nagu tähendas kapten Hull, võivad nad ujumises võistelda kõige vilkamate kaladega ja isegi nii edukalt, et meremehed on neid mõnikord tuunikaladega ära vahetanud.

Kõrgemal tiirlesid hiiglaslikud albatrossid, lõhestades õhku võimsate tiivalöökidega, mille ulatus on üle kümne jala. Aegajalt laskusid nad veepinnale ja sorisid nokaga voogudes, otsides sööki.

Kõik need pildikesed moodustavad vaheldusrikka vaatemängu, mis tundub igav ainult neile, keda looduse võlu ükskõikseks jätab.

10. veebruaril, kui proua Weldon ahtris jalutas, köitis tema tähelepanu imelik nähtus. Viivu jooksul oli meri tõmbunud punakaks. Tundus, nagu oleks vesi verega segunenud. Kummaline värvus ulatus nii kaugele, kui silm seletas.

Dick Sand ja väike Jack viibisid samuti parajasti ahtris.

“Vaata, Dick, kui imelikku värvi on vesi! Kas see tuleb mõnest meretaimest?” küsis proua Weldon.

“Ei, proua Weldon,” vastas Dick Sand, “see värvus on tingitud miljoneist väikestest koorikloomadest, keda suured imetajad harilikult söögiks tarvitavad. Kalurid kutsuvad neid päris õigesti vaalatoiduks.”

“Koorikloomad!” imestas proua Weldon. “Aga nad on ju nii väikesed, et neid võiks peaaegu nimetada mereputukateks. Nõbu Benedikt asuks võib-olla neid väga meelsasti koguma.” Ja ta hüüdis: “Nõbu Benedikt!”

Nõbu Benedikt väljus kajutist kapten Hulliga peaaegu üheaegselt.

“Nõbu Benedikt,” sõnas proua Weldon, “vaadake, milline punakas väli ulatub siit kuni horisondini.”

“Näete, see kõik on vaala söögipooline! Härra Benedikt, nüüd on paras juhus seda koorikloomade liiki tundma õppida,” lausus kapten Hull.

“Ei vääri tähelepanu!” ütles entomoloog põlastavalt.

“Kuidas, ei vääri!” hüüatas kapten. “Teil pole mingit põhjust olla nii ükskõikne. Need koorikloomad, kui ma ei eksi, kuuluvad lülijalgsete hulka ja…”

“Ma ei pea neist lugu!” ütles nõbu Benedikt uuesti, raputades pead.

“Veider! Teie kui entomoloog ei tohiks olla nii põlglik.”

“Muidugi olen ma entomoloog, kuid täpsemalt olen ma kuusjalgsete uurija, suvatsege meeles pidada, kapten Hull!” vastas nõbu Benedikt.

“Hüva,” sõnas kapten Hull, “kui ei huvita, siis ei huvita, ent lugu oleks sootuks teine, kui teil oma kõhu asemel oleks vaala kõht! Millise pidusöögi te siis saaksite! Proua Weldon, kui meie, vaalapüüdjad, satume püügihooajal nende koorikloomade parve lähedale, siis on selge, et on aeg harpuunid ja õnged valmis seada! Siis võib pea anda, et saak on siinsamas lähedal!”

“Aga kas nii väikesed loomad võivad tõesti olla toiduks nii suurtele loomadele?” küsis Jack.

”Eh, mu poiss,” vastas kapten Hull, “eks tehta ju manna peentest teradest, kõige sõredamast jahust ja tärklisest head putru? See on looduse poolt juba nii korraldatud, et kui vaal ujub sellise punase vee keskel, siis on tema laud rikkalikult kaetud ja tal tarvitseb ainult oma tohutu suu avada. Kümned tuhanded koorikloomad satuvad talle kohe suhu, sarvliistakud, mis katavad looma suulage, tõmbuvad võrgunööridena pingule, nii et midagi ei pääse enam välja ja koorikloomade mass valgub vaala avarasse makku nagu sinu toitki sinu kõhtu.”

“Muidugi mõista, Jack,” tähendas Dick Sand, “vaalasaksal pole aega neid puhastada, nagu meie krevettidega teeme.”

“Ma lisaksin,” sõnas kapten Hull, “et just siis, kui vana maiasmokk parajasti söömisega tegeleb, on kõige parem talle tähelepandamatult läheneda. Siis on kõige parem aeg tema püüdmiseks.”

Sel hekel, just nagu kinnituseks kapteni sõnadele, kostis vöörist madruse hääl:

“Vasakus poordis ees vaal!”

Kapten Hull hüppas püsti.

“Vaal!” hüüdis ta.

Haaratuna jahiinnust tormas ta käila. Proua Weldon, Jack, Dick Sand ja isegi nõbu Benedikt järgnesid talle korrapealt.

Ja tõepoolest, umbes neli miili alltuule kobrutas punane vesi mingi suure imetaja liigutustest. Eksida ei olnud võimalik.

Vahemaa oli aga veel liiga suur, et kindlaks teha, millisesse liiki vaal kuulub. Vaalu on ju väga mitmeid liike.

Kas oli see mõni neist silevaaladest, keda püüavad peamiselt põhjamerede kalurid? Igivaaladel puudub seljauim, ent neil on tihe nahaalune rasvakiht, nad võivad kasvada kuni kaheksakümne jala pikkuseks – nende keskmine pikkus on kuuskümmend jalga – ja juba üksainus neist elukaist võib anda sada vaati õli.

Või oli see pikkloib ehk küürakvaal – üks kiusvaalalistest, kelle nimetus juba üksi peaks entomoloogis huvi äratama. Nendel on seljauimed olemas, loivad on aga pikkuselt umbes pool looma suurusest ja tiivataolised, nii et nad mingit lendavat vaala meenutavad.

Või oli see koguni finnvaal – imetaja, keda tuntakse ka vaguvaala nime all. Vaguvaal on samuti varustatud seljauimega ja ta võib kasvada sama pikaks kui silevaal.

Kapten Hull ja ta meeskond polnud veel selgusele jõudnud, mis vaalaga tegu, ent nende pilkudes väljendus koos imetlusega ka iha loom kinni püüda.

Kui on tõsi, et kellassepp, nähes kuskil ruumis seinakella, ei suuda vastu panna soovile teda üles keerata, siis vaala ees seisvat vaalapüüdjat võib vist küll haarata veelgi võimsam tahe ihaldatud saak kätte saada. Jahimehel, kes kütib suuri loomi, öeldakse olevat palju suurem jahikirg kui sellel, kes kütib väikseid loomi. Mida suurem on jahiloom, seda suuremat jahikirge ta äratab. Millist jahikirge võivad siis küll tunda elevandikütid ja vaalapüüdjad! Pealegi oli Pilgrimi meeskond nördinud, et pidi pooliku laadungiga koju pöörduma.

Kapten Hull püüdis vaala suhtes selgusele jõuda. Siit polnud teda küll veel hästi näha, ent vaalapüüdja vilunud silmale on mõned iseloomulikud tunnused kõige paremini märgatavad just kaugelt.

Kapten Hulli tähelepanu köitis purse – auru- ja veesammas, mille vaal oma ninasõõrmete kaudu õhku paiskab. See aitaski kaptenil vaala liiki kindlaks määrata.

“Silevaal see igatahes ei ole!” hüüdis kapten. “Silevaala purse on palju kõrgem, kuid kitsam. Kui selle vaala purse tekitaks kauge kahuripaugu taolise kõmina, siis ma kalduksin arvama, et see on küürakvaal; hästi tähelepanelikult kuulatades aga võib täheldada, et müra on sootuks teistsugune. Mis sina arvad, Dick?” küsis kapten Hull noore madruse poole pöördudes.

“Ma peaaegu arvaksin, kapten, et meil on tegemist vaguvaalaga. Vaadake, kui võimsalt ta ninasõõrmed vett õhku paiskavad! Ja kui teile samuti tundub, et sammas sisaldab rohkem vett kui auru, siis olen ma päris kindel, et see on vaguvaal! Kui ma ei eksi, on see just neile iseloomulik.”

“Tõepoolest, Dick!” vastas kapten Hull. “Enam ei ole võimalik kahelda: seal punases vees ujub vaguvaal!”

“Kui ilus see vesi on!” hüüatas väike Jack.

”Oo jaa, mu poiss, ja kui veel mõelda, et seal on suur loom, kes asub just parajasti sööma ja kellel pole aimugi, et vaalapüüdjad teda jälgivad!”

“Ma peaaegu võiksin öelda,” tähendas Dick Sand, “et see vaal on väga suur.”

“Kindlasti,” vastas kapten Hull, kes üha enam põlema süttis. “Minu arvates on ta vähemalt seitsekümmend jalga pikk.”

“Kui tore!” lisas pootsman. “Pool tosinat sellist vaala olekski küllaldane laadung Pilgrimi-taolisele laevale.”

“Täiesti küllaldane!” vastas kapten Hull ja ronis pukspriidile, et paremini näha.

“Ja selle vaalaga,” lisas pootsman, “saaksime me täita mõne tunni jooksul umbes pooled oma kahesajast tühjast õlivaadist.”

“Jaa!.. Muidugi… Kahtlemata!..” sõnas kapten endamisi.

“Seda küll,” ütles Dick Sand, “aga neid tohutusuuri vaguvaalu on mõnikord küllaltki ohtlik püüda!”

“Väga ohtlik, väga ohtlik!” kinnitas kapten Hull. “Kiusvaalalistel on võimsad sabad ja neile tuleb läheneda ettevaatlikult.

Hästi sihitud sabahoobile ei peaks vastu ka kõige tugevam paat. Ent vaev tasub end mitmekordselt!”

“Tubli vaal on siiski tore saak!” sõnas üks madrustest.

“Ja kasulik!” lausus teine.

“Oleks kahju talle tere ütlemata mööda sõita.”

Vaala jälgides sattusid meremehed silmanähtavalt hoogu. Nende käeulatuses hõljus terve õlilaadung! Loomulikult oleksid nad tahtnud, et see rändaks Pilgrimi kiiluruumi senisele laadungile täienduseks.

Mõned madrustest, roninud fokkmasti vantidele, hõiskasid vaimustusest. Kapten Hull näkitses mõtlikult küüsi. Seal eemal oli nagu mingi võimas jõud, mis Pilgrimit ja kogu ta meeskonda enda poole kiskus.

“Ema, ema!” hüüdis väike Jack, “ma tahaksin seda vaala, tahaksin vaadata, mis tal sees on!”

”Sa tahaksid seda vaala, mu poiss? Ja miks mitte, sõbrad?” küsis kapten Hull, alistudes lõpuks vastupandamatule soovile. “Kalureid meil abiks küll ei ole, see on tõsi, aga vast saame ka ise…”

”Jaa! Jaa!” hüüdsid madrused ühel häälel.

“Olen varemgi harpuunija-ametit pidanud,” lisas kapten, “ja küllap näete, oskan ka veel praegu harpuuni visata.”

“Hurraa! hurraa! hurraa!” vastas meeskond.