Читать книгу Ütle mulle kolme asja - Julie Buxbaum - Страница 2

Ma olen kuidagi leidnud Ainukese Asja, Mida Ei Saa Guugeldada: kes on KE? Nädal pärast salapäraste kirjade saabumist pole mul endiselt halli aimugi. Probleem on selles, et mulle meeldib asju teada. Eelistatuna enne, et jääks piisavalt aega valmistuda.

Ilmselgelt on ainus lollikindel valik siin üks korralik Sherlock teha.

Alustame algusest, sellest kohutavast esimesest koolipäevast, mis imes täiega, aga kui aus olla, siis ilmselt mitte rohkem kui iga teine päev alates mu ema surmast. Sest üks on selge: iga päev pärast ema surma oli ema endiselt surnud. Jutu lõpp. Need kõik on imenud. Aeg ei paranda kõiki haavu, pole vahet, kui mitme kauge sugulase kiiruga kribatud toidupoe kaastundekaart seda ka lubab. Aga ju siis oli tol esimesel päeval mingi hetk, mil ma eritasin piisavalt haletsusväärseid aidake mind võnkeid, et KE mind päriselt ka tähele pani. Mingi hetk, kui kogu see mu elu imeb teema oli selgelt väljapoole näha.

Kuid sellest ei ole nii lihtne aru saada, sest too päev oli piinlikkusest pungil, rikkalikult hetki, mille hulgast valida. Esiteks jäin ma hiljaks, milles oli süüdi Theo. Theo on mu uus kasuvend – mu isa uue naise poeg, kes, juhhei!, käib ka siin üheteistkümnendas klassis ning on võtnud kogu kärgpere teema suhtes hoiakuks teeselda, et mind pole olemas. Mingil rumalal põhjusel eeldasin ma, et kui me elame samas majas ja käime samas koolis, siis sõidame ka koos kohale. Eip. Tuleb välja, et Theo „OLE ROHELINE” T-särk on puhtalt moe pärast ja loomulikult ei pea tema oma väikest peakest painama selliste pisiasjadega nagu, tead küll, bensuraha. Ta emal on mingi suur filmiturundusäri ja nende majas (ma võin seal küll praegu elada, aga see ei ole vähimalgi määral minu maja) on oma raamatukogu. Ainult et see on loomulikult täis filme, mitte raamatuid, sest: LA. Ja nii pidin ma enda autoga kooli minema ja lõpetasin hullumeelses ummikus.

Kui ma viimaks Wood Valley keskkooli jõudsin – sõitsin läbi hirmutavate väravate, leidsin ääretus luksusautosid täis parklas endale koha ja seiklesin piki lõputut sissesõiduteed –, juhatas administraator mu klassitäie õpilaste juurde, kes istusid rätsepaistes muru peal ringis. Paar kitarrikohvrit ümberringi, nagu see oleks leerilaager või midagi. Väga kumbaya, my Lord. Tuleb välja, et LAs võib nii juhtuda: koolitund õues, võimatult rohelisel septembrikuu murul, seljad vastu õitsevaid puid. Juba oli mul ebamugav ja ma higistasin oma tumedates teksades, üritasin endalt maha raputada nii närvilisust kui ka liiklusraevu. Kõik teised tüdrukud olid esimese koolipäeva memo kätte saanud; neil olid seljas heledates toonides lendlevad suvekleidid, mis toetusid nende tibatillukestele õlgadele veelgi tillemate paeltega.

Senimaani on see kõige suurem erinevus LA ja Chicago vahel: kõik tüdrukud on siin kõhnad ja poolpaljad.

Tund oli juba täies hoos ja mul oli imelik seal seista, proovides välja mõelda, kuidas ringi siseneda. Näis, et nad liikusid päripäeva ja rääkisid kõigile, mida nad suvevaheajal tegid. Potsatasin viimaks kahe pika kuti taha lootuses, et nad olid juba rääkinud ja et saan seal varju.

Loomulikult valisin ma valesti.

„Tere kõigile! Caleb,” ütles kutt otse minu ees autoriteetsel toonil, mis justkui eeldas, et kõik juba teadsid seda. Ta hääl meeldis mulle: enesekindel, oma kohas sama veendunud, kui mina kõhklev. „Ma käisin sel suvel Tansaanias, mis oli täiega lahe. Kõigepealt ronisime koos perega Kilimanjaro tippu ja mu reied olid mingi mitu nädalat valusad. Ja siis ehitasin vabatahtlikuna koos ühe rühmaga maakülas koolimaja. Et, noh, teate küll, andsin natuke tagasi. Kokkuvõttes väga tore suvi, aga veel parem on kodus olla. Tundsin Mehhiko toidust väga puudust.” Kui ta oli lõpetanud, hakkasin plaksutama – ta ronis Kilimanjaro tippu ja ehitas koolimaja, jumala eest, muidugi me pidime plaksutama –, aga lõpetasin kohe, kui sain aru, et ma olin ainuke. Calebil oli seljas lihtne hall T-särk ja jalas disaineri-teksad ja ta nägi heidutamatult hea välja, just piisavalt tavaline, et olla selline kutt, kellega võiksin kunagi, ühel päeval, võib-olla, okei, ilmselt mitte, käia. Mitte päriselt kättesaadav, ei, sugugi mitte, minu jaoks liiga kuum, aga ega see fantaasia nüüd nii ennekuulmatu ka polnud, et ei oleks võinud kas või hetkeks seda nautida.

Järgmine oli pikkade juustega poiss mu ees ja ka tema oli armas, oma sõbraga peaaegu võrdne.

Hmm. Võib-olla üllatan end ja mulle hakkab siin siiski meeldima. Minu fantaasiaelu oleks suurepärane, isegi kui päris elu seda ei oleks.

„Nagu te kõik teate, mina olen Liam. Esimesel kuul olin üleval Bay Areas Google’is praktikal, mis oli super. Ainuüksi nende söökla oli reisi väärt. Ja enamiku augustist olin seljakotiga Indias.” Ka hea hääl. Meloodiline.

„Seljakotiga, olid sa jee,” ütles Caleb – halli T-särgiga Kilimanjaro-kutt – ja ülejäänud klass naeris, kaasa arvatud õpetaja. Mina mitte, sest nagu tavaliselt, jäin ma hetke hiljaks. Ma imestasin, kuidas üks keskkoolilaps sai Google’isse praktikale, ning mõistsin, et sellises konkurentsis ei pääse ma kunagi ülikooli. Ja okei, muidugi olin ma ka ametis nende kahe kuti uurimisega ja arutlesin, mis värk nendega oli. Caleb oli Kilimanjaro tippu ronimisest hoolimata üsna selgepiiriline korbipoiss, samal ajal kui Liam oli pigem hipsterlikult lahe. Huviäratav yin ja yang.

„Mida iganes. Okei, ei käinud seljakotiga. Mu vanemad lasid mul minna ainult sel juhul, kui ma ööbin korralikes hotellides, sest, teate küll, kõhulahtisuse oht ja nii. Aga ma tunnen, et sain ikkagi kultuurist hea ettekujutuse ja ülikoolile suurepärase motivatsioonikirja, mis oligi asja mõte,” lausus Liam ning selleks ajaks olin loomulikult järje peal ega hakanud plaksutama.

„Ja sina? Mis sinu nimi on?” küsis õpetaja, kes, nagu hiljem välja tuli, oli härra Shackleman, kehaliseõpetaja, kellele, nagu KE oli hoiatanud, meeldis tüdrukute tagumikke vaadata. „Ma ei mäleta sind eelmisest aastast.” Ei tea, miks ta pidi näpuga näitama, nii et kogu klass mind vaatas, aga pole hullu, ütlesin endale. See oli esimese klassi ülesanne: mida ma suvevaheajal tegin? Kätevärinaks ega südamekloppimiseks polnud põhjust; polnud põhjust tunda, nagu oleksin olnud südamepuudulikkuse varajases etapis. Ma teadsin tundemärke. Olin neid reklaame näinud. Kõik pilgud olid mulle suunatud, kaasa arvatud Calebi ja Liami omad, kes mõlemad vaatasid mind muige ning kahtlusega. Või äkki oli see uudishimu. Ma ei saanud täpselt aru.

„Ee… tere, mina olen Jessie. Ma olen siin uus. Ma ei teinud sel suvel midagi põnevat. Tähendab, ma… Ma kolisin siia Chicagost, aga senikaua töötasin… ee… noh, kaubanduskeskuse Smoothie Kingis.” Mitte keegi polnud päris nii ebaviisakas, et kõva häälega naerda, aga sel korral sain ma nende pilkudest hästi aru. Siiras haletsus. Nemad olid ehitanud koolimaju ja reisinud kaugetesse maadesse, käinud maailmatasemel ettevõtetes praktikal.

Mina olin veetnud oma kaks kuud kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupit segades.

Tagantjärele saan aru, et oleksin pidanud valetama ja ütlema, et aitasin Madagaskaril halvatud alakehaga orbusid. Keegi poleks silma ka pilgutanud.

Ega plaksutanud, mis sellesse puutub.

„Oota. Mul ei ole sind nimekirjas,” ütles härra Shackleman. „Kas sa oled lõpuklassis?”

„Ee… ei,” laususin ma ja tundsin, kuidas higipiisk vabanes ja voolas mööda mu näokülge alla. Kiire arvutus: kas selle pühkimine tõmmanuks rohkem või vähem tähelepanu tõsiasjale, et eritasin oma pooridest suures koguses vett? Ma pühkisin.

„Vale klass,” ütles ta. „Ma ei näe väga proua Murray moodi välja, ega?” Nüüd naerdi lausa kõva häälega nalja peale, mis polnud isegi eriti naljakas. Ja kakskümmend viis nägu pöördus taas minu poole, mõõtes mind pilkudega. Sõna otseses mõttes: mõned neist näisid mu suurust hindavat. „Sinu klass on sees.”

Härra Shackleman osutas peahoonele, seega pidin püsti tõusma ja minema jalutama, samal ajal kui kogu klass, ühes õpetaja, ühes fantaasiaid väärt Calebi ja Liamiga, vaatas mind ja mu taguotsa lahkumas. Ja alles hiljem, kui jõudsin oma tegelikku koduklassi ja pidin püsti tõusma ja kogu suvevaheaja värgi uuesti kahekümne viie õpilase ees ette kandma – ning lausuma teist korda sõnad „Smoothie King” võrdväärselt kohkunud kuulajaskonnale –, sain aru, et mu perse küljes oli suur rohututt.

Järele mõeldes, kui palju oli neid, kes võib-olla tajusid mu meeleheidet? Vähemalt viiskümmend, ja oma parema enesetunde nimel on see veel optimistlik prognoos.

Ükskõik kes neist võib olla KE.

Nüüd, tervelt neliteist päeva hiljem, seisan ma oma totaka pruuni võileivakotiga siin sööklas ja silmitsen uut maastikku – kus kõik on läikiv ja kallis (siin sõidavad lapsed päris BMWdega, mitte vanade Ford Focustega, millele on eBayst ostetud BMW logo külge liimitud) – ja ma ei tea, kuhu minna. Olen silmitsi probleemiga, millega on tuttavad kõik uued õpilased läbi aegade: mul ei ole kellegagi istuda.

Mitte mingil juhul ei liitu ma Theoga, oma uue kasuvennaga, kes, kui ma talle kord koridoris tere ütlesin, vaatas minust nii intensiivselt mööda, et ma olen loobunud isegi tema poole vaatamisest. Tundub, et ta on alati koos ühe tüdrukuga, kelle nimi on Ashby (jepp, see on tema pärisnimi), kes näeb välja nagu supermodell keset catwalk’i – dramaatiline gootimeik, ebamugava välimusega disaineririided, tühi lai nägu, roosad turris juuksed. Mulle jääb mulje, et Theo on koolis üks popimaid poisse – ta lööb koridoris kõigiga rusikat kokku –, mis on veider, sest ta on just selline kutt, keda Chicagos oleks narritud. Mitte sellepärast, et ta on gei – minu klassikaaslased FDRis polnud homofoobid, vähemalt mitte avalikult –, vaid sellepärast, et ta on peenutsev. Natuke ülepakutud. Kõik, mida Theo teeb, on teatraalne, muidugi välja arvatud juhul, kui see puudutab mind.

Eile õhtul sattusin temaga enne magamaminekut kokku ja tal oli reaalselt seljas siidist hommikumantel nagu parfüümireklaami modellil. Tõsi, minu põsed olid vistrikukreemiga kaetud ja ma lehkasin teepuuõli järele, mis oli mu enda naeruväärne paroodia vinnilisest teismelisest. Siiski, minul oli piisavalt sündsustunnet, teesklemaks, et ei olnud kummaline, et meie elud olid ühtäkki ja ilma meie nõusolekuta ühendatud. Ütlesin nii sõbralikult, kui oskasin, „head ööd”, sest miks olla ebaviisakas. Ega see meie vanemaid lahku ei aja. Kuid Theo vastas mulle viimistletud ja elegantse mühatusega, millel oli tähelepanuväärne alltekst: sina ja su kullakaevajast isa peaksite mu majast kaduma kus kurat.

Ega ta ei eksi. Tähendab, mu isa ei ole tema ema rahast huvitatud. Aga me peaksime lahkuma. Me peaksime minema kohe nüüd pärastlõunal lennuki peale ja kolima tagasi Chicagosse, olgugi et see on võimatu. Meie maja on maha müüdud. Toas, kus ma magasin terve oma elu, on nüüd üks tohutu American Girli nukukollektsiooniga seitsmeaastane. Ma olen sellest ilma nagu ka kõigest muust mulle tuttavast.

Mis tänasesse lõunasse puutub, siis kaalusin oma haleda maapähklivõi-moosisaiaga raamatukokku minna, kuid selle plaani nurjas üks väga karm silt kirjaga: SÖÖMINE KEELATUD. Kahju, sest raamatukogu on siin vapustav, senimaani ainus asi, mille puhul olen valmis tunnistama, et see on parem kui FDRis. (FDRis ei olnudki meil tegelikult raamatukogu. Meil oli raamatukapp, mida kasutati peamiselt amelemiseks. Samas, FDR oli, noh, riigikool. See koht siin maksab mustmiljon dollarit aastas ja minu arved maksab kinni mu isa uus naine.) Kooli brošüüris oli kirjas, et raamatukogu oli annetanud mingi stuudio ninamees, kellel oli äratuntav perekonnanimi – ja toolid on puha uhked, sellised, milliseid näeb kallites disainiajakirjades, mille isa uus naine on kogu majas strateegilistesse kohtadesse poetanud. Ta ise nimetab seda disainipornoks, ühes tolle närvilise naeruga, mis annab selgelt mõista, et ta räägib minuga ainult seetõttu, et ta peab.

Tualetis söömast ma keeldun, sest seda teevad haledad lapsed raamatutes ja filmides ja pealegi on see rõve. Tagaõue on koloniseerinud heidikud ja pealegi ei taha ma võltssõpruse altaril oma kopse ohverdada. On veel see imelik Coffi Cäru asi, mis tavaliselt oleks täpselt minu rida, hoolimata selle tobedast nimest: miks C-d? Miks? Aga kui kiiresti ma sinna ka pärast algebrat jookseks, kaks suurt mugavat tooli on alati kinni. Ühes on too imelik tüüp, kes kannab alati sama vana Batmani T-särki ja kitsaid musti teksaseid ja loeb raamatuid, mis on veelgi paksemad kui need, mis tavaliselt mulle meeldivad. (Kas ta päriselt ka loeb? Või on need raamatud rekvisiidid? No kuulge, kes loeb oma lõbuks Sartre’it?) Teise on vallutanud vahelduvate liikmetega liiga valjusti itsitavate tüdrukute rühm, kes flirdivad Batmaniga, kelle päris nimi on Ethan, mida ma tean ainult seetõttu, et meil on sama koduklass ja inglise keele rühm. (Tollel esimesel päeval sain teada, et ta oli suvel autistlike laste muusikalaagris vabatahtlik. Tema, olgu kuidas on, ei töötanud blenderi taga. Plusspool: ta ei jõllitanud mind sama haletseva pilguga nagu kogu ülejäänud klass, kui ma neile oma ülilahedast smuutitööotsast rääkisin, aga seda ilmselt seepärast, et ta ei suvatsenud minu poole vaadatagi.)

Tüdrukute ponnistustest hoolimata ei näi Batman neist huvitatud. Ta teeb nii vähe kui võimalik – poolkallistus, silma vaatamata korvi andmine – ja ta näib pärast igaühte kahanevat, pingutus maksab talle silmanähtavalt palju. (Tuleb välja, et siin koolis toimub palju kallistamist ja topeltmusisid, üks kummalegi põsele, justkui oleksime pariislased ja kakskümmend kaks ning mitte ameeriklased ja kuusteist ja endiselt igal olulisel viisil kohmakad.) Ei saa aru, miks nad muudkui tema juurde tagasi lähevad, iga kord selles lustimullis, nagu oleks keskkoolis käimine nii kohutavalt lõbus! Tõsiselt, kas seda on vaja korrata? Valdavale enamikule meist ei ole keskkool lõbus; keskkool on lõbu vastand.

Huvitav, mis tunne on rääkida ülivõrretes nagu need tüdrukud: Ethan, sa oled lihtsalt nii naljakas! Tegelt ka. Nagu kõige naljakam!

„Sul on värsket õhku vaja. Tule jaluta meiega, Eth,” lausub üks blondiin ja sasib ta juukseid, nagu oleks ta väike sõnakuulmatu laps. Kuueteistaastaste flirtimine näeb Los Angeleses ja Chicagos ühesugune välja, kuigi ütleksin, et siin on tüdrukud veelgi valjemad, nagu arvaksid nad, et helitugevus ja meeste tähelepanu on omavahel otseses seoses.

„Eih, täna mitte,” sõnab Batman viisakalt, ent külmalt. Tal on tumedad juuksed ja sinised silmad. Armas, kui peaks meeldima too mind üldse ei koti suhtumine. Ma mõistan, miks see tüdruk ta juukseid sasis. Need on paksud ja ahvatlevad.

Aga ta tundub kuri. Või kurb. Või mõlemat. Nagu loeks tema ka päevi, kuniks siit minema saab, ning senikaua ei viitsi ta teeselda.

Kui see midagi väärt on: 639 päeva, nädalavahetused kaasa arvatud. Isegi mina suudan teeselda. Suurema osa ajast.

Mul ei ole olnud võimalust päriselt ilma vahele jäämata vaadata, aga ma olen üsna kindel, et Batmanil on lõua otsas lohk ja on suur tõenäosus, et ta kannab silmalainerit, mis, ehh. Või ehk on tal lihtsalt silmade ümber tumedad sõõrid, mis muudavad need esiletungivaks, sest ta näeb krooniliselt väsinud välja, justkui oleks uni luksus, mida ta ei saa endale lubada.

„Pole midagi,” ütleb tüdruk ja teeskleb, et poisi keeldumine ei teinud talle haiget, kuigi ilmselgelt tegi. Vastuseks istub ta kõrvaltoolile ühe teise tüdruku sülle – veel üks blondiin, kes näeb nii väga tema moodi välja, et kahtlustan, et nad võivad olla kaksikud – ning võltskudrutab temaga. Ma tean, kuidas see etendus käib.

Ma jalutan mööda, tahtes kangesti jõuda pingile kohe ukse kõrval. Üksildane koht lõuna söömiseks, võib-olla, aga samal ajal ka ärevusevaba tsoon. Siin ei saa midagi valesti minna.

„Mida sa passid?” haugatab esimene blondiin minu suunas.

Ja siin nad on, esimesed sõnad, mille mõni õpilane on mulle vabatahtlikult öelnud alates sellest päevast, kui ma kaks nädalat tagasi Wood Valleysse tulin: mida sa passid?

Tere tulemast džunglisse! mõtlen ma. Tere. Tulemast. Džunglisse.