Читать книгу Kaksteist II - Justin Cronin - Страница 4

„Ennäe, kelle tuul on siia puhunud.”

Üks õliplekke täis mees oli suunanud Peteri kantiini, kust ta leidis Michaeli istumast tosina mehe ja naise seltsis, kes hoidsid määrdunud käes kahvlit, millega nad endale taldrikutäite kaupa ube suhu kühveldasid. Michael kargas pingilt püsti ja lajatas käe talle õlale.

„Peter Jaxon nii tõesti, kui ma elan ja hingan.”

„Kuramlendajate päralt, Michael. Sa oled päratu suur.”

Sõbra rind näis olevat kaks korda suuremaks paisunud ja ajas pungi tema töötürbi. Käsivarsi katsid lihaste köiekimbud. Põsed muutis karedaks jõuline blond habemetüügas.

„Tõtt öelda pole siin peale nafta keetmise ja pommide tõstmise suurt midagi teha. Ja olgu tarkadele teadmiseks, et niisugust väljendit ei kasuta siin keegi. Ikka „kuradi see” ja „kuradi too””. Ta osutas laua poole. „See siin on minu brigaad. Semud, öelge Peterile tere.”

Kõiki tutvustati. Peter andis küll parima, et nimesid meelde jätta, kuid teadis, et mõne minuti pärast on need ununenud.

„Kas sa oled näljane?” päris Michael. „Kui läbi suu hingata, siis see lobi ei olegi nii paha.”

„Ma pean kõigepealt sisejulgeoleku ülemale endast ette kandma.”

„Ta võib oodata. Kuna kell on kaksteist läbi, on Stark tõenäoliselt nagunii juba jokkis. Tegelikult peaksid sa kohtuma Karloviciga, aga tema läks hoidlasse. Lase ma toon sulle taldriku.”

Nad vahetasid lõunasöögi ajal uudiseid, viisid siis taldrikud kööki tagasi ja astusid õue.

„Kas siin lõhnab alati nii halvasti?” uuris Peter.

„Oh, täna on veel hea päev. Kui tuul pöörab, siis sa hakkad nutma. Ta puhub kogu sopa kanalist siia. Tule, ma korraldan sulle suurejoonelise ekskursiooni.”

Esimene peatuskoht oli tuhkplokkidest laotud ja roostetanud plekk-katusega kasarm. Seinu ääristasid eesriietega magamisasemed. Keset ruumi istus kaardipakki segades ja siis taas ümber segades laua taga pikliku näoga hiigelkasvu mees.

„Tema on minu asetäitja Juan Sweeting,” lausus Michael. „Reageerib nimele Tseps.”

Nad surusid teineteisel kätt ja mees teretas Peterit mühatusega.

„Kuidas sa Tsepsiks said?” küsis Peter. „Ma pole sellist nime varem kuulnud.”

Mees kõverdas käsi ja pungitas kaht suurt greipi meenutavaid biitsepseid.

„Ahaa,” ütles Peter. „Saan aru.”

„Ära muretse,” sõnas Michael. „Tema kombed pole küll just kõige paremad ja lugedes ta liigutab huuli kaasa, aga kui sa ei unusta teda toita, siis ta peab ennast päris hästi üleval.”

Ühest koikust oli ilmunud nähtavale naisterahvas, kellel polnud seljas mitte midagi peale aluspesu. Ta haigutas pihku. „Taeva päralt, Michael, ma püüdsin pisut põõnata.” Ta põimis Peteri üllatuseks käed ümber Michaeli kaela ja tema näol lõi särama ihar naeratus. „Kui sa muidugi just ei taha…”

„Praegu pole selleks õige aeg, mi amiga.” Michael vabastas ennast hellalt. „Kui sa tähele ei pannud, siis meil on siin seltskonda. Lore, tema on Peter. Peter, tema on Lore.”

Naise keha oli sale ja tugev, päikesest pleekinud juuksed lühikeseks pöetud. Ta oli kuidagi tavapäratul ja pisut mehelikul viisil kütkestav ning temast õhkus siirast ja isegi himurat meelelisust.

„Kas sina oledki too sell?”

„Mina ikka.”

Lore tõi kuuldavale teadjanaeru. „Noh, head vedamist sulle, sõber.”

„Lore on neljanda põlvkonna naftatööline,” ütles Michael. „Ta sama hästi kui joob seda kraami.”

„Sellest ma elangi,” kostis Lore. Seejärel lausus ta Peteri poole pöördudes: „Nii et teie, poisid, olete vanad sõbrad. Pühenda ka tütarlaps saladusse. Milline ta oli?”

„Vaata et kõige nutikam vennike üleüldse. Kõik kutsusid teda Vooluringiks. See oli midagi hüüdnimetaolist.”

„Ja ka midagi lolli hüüdnime taolist. Peter, ma tänan sind südamest.”

„Vooluring,” kordas Lore otsekui selle sõna maitset tundma õppides. „Tead sa, ma arvan, et see vist isegi meeldib mulle.”

Laua ääres istuv Tseps, kes polnud senimaani midagi öelnud, tõi kuuldavale naiseliku oige. „Vooluring, oo Vooluring, pane mind ennast naisena tundma…”

„Jääge mõlemad vait.” Michael punastas niivõrd, et see ei klappinud kohe kuidagi tema uudse lihaselisusega, ehkki Peter sai aru, et üks osa temast ka naudib säärast tähelepanu. „Justkui mingid kolmeteistkümnesed. Peter, tule edasi,” ütles ta sõpra ukse poole juhatades, „lähme nende laste juurest ära.”

„Kohtumiseni, leitnant,” hõikas Lore lustakalt, kui nad väljusid. „Ma tahan lugusid kuulda.”

Michael andis Peterile kasvavas pärastlõunalõõsas ülevaate sellest, kus miski asub, ning viis ta ühe torni juurde ja selgitas rafineerimisprotsessi olemust.

„See paistab päris ohtlik olevat,” ütles Peter.

„Siin juhtub tõepoolest nii mõndagi.”

„Kus on hoidla?” Peter teadis, et nafta tuleb sügaval maa all paiknevast säilitusmahutist.

„Siit ligikaudu viis miili põhja pool. Tegelikult on see looduslik soolakuppel ja osa omaaegsetest strateegilistest naftavarudest. Nafta ujub vee peal, nii et me pumpame sinna merevett ja nafta tulebki välja.”

Peter pani tähele, et sõbra häälde on tekkinud kübeke Teksase aktsenti. Mitte „nafta”, vaid „naafta”.

„Kui palju naftat seal veel järel on?”

„Noh, põhimõtteliselt on seda paska palju. Meie hinnangute kohaselt piisavalt palju, et täita neid keedupotte veel viiskümmend aastat.”

„Ja kui see otsa saab?”

„Siis me lähme uusi otsima. Houstoni laevakanali ääres on palju mahuteid. Seal on küll ehtne mürgisoo ja linn kubiseb uimardeist, aga ta võib meid mõnda aega välja vedada. Järgmine lähim kuppel on Port Arthuris. Tegevust sinna üle viia poleks kerge, aga kui aega on küllaldaselt, siis me saame sellega hakkama.” Ta kehitas fatalistlikult õlgu. „Olgu nii või naa, aga ma kahtlen, kas meid siis enam on, et selle pärast muretseda.”

Michael kuulutas, et tal on Peterile näidata üks üllatus. Nad kõndisid relvalattu, kust Michael võttis haavlipüssi, ja siis autoparki pikapi järele. Michael kinnitas püssi põrandal seisva jala külge ja käskis Peteril autosse istuda.

„Kuhu me lähme?”

„Küll sa näed.”

Nad sõitsid tehase territooriumilt välja ja keerasid rööbiti merega lõunasse kulgevale mõranenud mustkattega teele. Auto avatud akendest sisse puhuvad soolased tuuleiilid võtsid kuumuselt teravuse. Mehhiko lahte oli Peter näinult ainult paar korda. Selle iidne laiuv veteväli oli liiga suur, et meeltes püsida, ja võttis tal iga kord paratamatult hinge kinni. Kõige lummavamad olid lainete pikad torud, mis kogusid kaldale lähenedes mõõtmeid ja hoogu ning langesid siis veepiiril pruuni vahu kiharana alla. Ta ei suutnud pilku nendelt ära pöörata. Peter teadis, et ta võiks lihtsalt laineid jälgides tundide viisi liival istuda.

Mõned rannalõigud olid puhastatud, kuid teistel võis ikka veel näha mastaapse katastroofi jälgi – käsitamatu kujuga kägarateks väändunud roostetanud metalli, kaldale jooksnud igas suuruses laevu, mille kere oli valgeks pleekinud ja mõlkis või siis kuni tugikaarteni paljaks kistud ja vedeles viltu liival nagu avatud rinnakorv, ning tõusuveega maale ajunud kõikvõimaliku prahi seljakuid.

„Sind üllataks, kui palju kraami senimaani kaldale uhutakse,” ütles Michael akna poole näidates. „Suur osa sellest tuleb mööda Mississippit alla ja keerab siis kaares rannikule. Raskemad asjad on enamasti kadunud, aga kõik, mis on plastmassist, paistab vastu pidavat.”