Читать книгу Giidi Käsiraamat. Tallinnast Narvani - Kadri Tähepõld - Страница 6

HARJUMAA

Maakonna pealinnaks on Tallinn. Pindala 4333 km², elanikke koos Tallinnaga 552 297 (2011). Maakonna territooriumil asub üle kolmandiku Lahemaa rahvuspargist.

1. Maardu

15 km Tallinnast paistavad põhja pool endise keemiavabriku varemed, lõuna pool Maardu paisjärv.

Esimene kirjalik teade nüüdsest Maardust pärineb keskajast Taani vallutuste perioodist. 1241 uue võimu poolt uue valduse maksustamise eesmärgil koostatud Liber Census Daniae märgib ära nii Maardu kui ka Kallavere küla. Mõisana on Maardut esmamainitud 1397. Just omaaegne Maardu mõis andis nime nüüdsele linnale, sest Maardu mõisale kuulunud külad on tänapäeva Maardu linna põhiterritooriumiks.

Linnana on Maardu üsna noor ja tekkis tänu siinsele fosforiidimaardlale. Siin elab 16358 (2013) inimest, sellega on ta 10 Eesti suurema linna seas. Vaevalt leidub Eestimaal teist samasugust linna nagu Maardu, kus elab nii palju erinevate rahvuste esindajaid. Enamiku elanikkonnast moodustavad venelased, eestlaste protsent on umbes 20%. Linnas on esindatud 41 erinevat rahvust, kes kuuluvad erinevatesse konfessioonidesse. Ehitised on igavad paneel­majad, ainsa huvitava, küll aga mitte eriti ilusa hoonena seisab keset linna künkal moodne vene õigeusu kirik. Maardus on palju rohelist ja silmatorkav on linnas valitsev vaikus – nii suursadam kui ka tööstushooned asuvad elamutest kaugemal. Linnast loodes, Viimsi valla territooriumil, paikneb Muuga sadam, üks Läänemere suurimaid kauba­sadamaid. See on omaaegse fosforiidi­linna üks suuremaid tööandjad, samuti Iru Elektrijaam. Viimane on Tallinna tähtsaim soojaga varustaja, mille võimsusi saab vajaduse korral kasutada ka elektritootmiseks. Vana-Narva maantee äärde on tekkinud ladude piirkond. Maardus tegutsevad tänapäeval kümned transiitkaubanduse arendajad ja antud piirkonnast on kavas välja kujundada rahvusvaheline logistikakeskus.

1.1. Fosforiit ja fosforiidisõda

Fosforiidimaaki võib õigusega pidada Eesti üheks tähtsamaks loodus­varaks. 1920 käivitati Maardu lähistel fosforiidi kaevandamine. Fosforiidijahu rikastati siinsamas ja toodeti fosforväetisi. Paraku rikastusvabrik põles 1938. aasta lõpus, järele jäid vaid varemed. 1939 loodi riiklik aktsiaselts Eesti Fosforiit uue kaevanduse ja rikastusvabriku rajamiseks ning uue tööstuskompleksi ehitus läks koheselt lahti.

Peale II maailmasõda jätkas nõukogude võim Maardu fosforiiditootmise arendamist – rajati väävelhappetsehh ja superfosfaaditsehh, allmaa-­kaevandamine asendus 1965 lahtise karjäärikaevandusega. Maardu kaevandustest ja karjääridest toodeti miljoneid tonne fosforiiditooret. Vabriku töötamise päevil hüppasid paisjärve lähedal viiejalgsed konnad, loodus ja järv olid heitvetest reostatud. 80ndatel aastatel tahtis NL kasutusele võtta uusi fosforiidimaardlaid Kirde-Eestis, Toolse ja Rakvere kasutamata maardlad (kihi paksus 1,5-12,5 m) ning Aseri-Saka ja Narva piirkonnas. See oleks tähendanud 40 000 töölist Venemaalt, koos peredega 100 000 inimest. Peale selle oleks pool Eestit jäänud põhjaveeta. See ületas eestlaste valuläve ja tekitas ühiskonnas protesti, 1987 kevadel vallandus nn fosforiidisõda, ulatuslik poliitilist värvingut omav fosforiidikampaania, mis oli nõukogude majanduspoliitika lõpuks ja üldise iseseisvusliikumise alguseks.

1991 lõpetas Eesti Fosforiit oma tegevuse.

1.2. Maardu mõis

Paremat kätt teed on silt „Maardu mõis” ja sinna tasub korraks sisse põigata. Pilku püüab 18. saj pärit klassitsistliku fassaadiga härrastemaja ja sinna juurde kuuluv talveaed.

14. saj lõpus mainitakse esmakordselt Maardut – Mart, Marte. 17. saj keskelt on andmeid, et siin olid mõisa puithooned. 1663 omandab mõisa Fabian von Fersen, kes laseb ka härrastemaja ehitada. Kahekorruse­lise peahoone vanema osa on projekteerinud arhitekt Jacob Stael von Holstein 1660ndail aastail, järgides itaalia arhitekti Andrea Palladio põhimõtteid ja Hollandi eeskujusid. Maarduga sarnase põhiplaaniga palladionistlikud lossid on ka Palmse ja Aa mõisahooned.

Tallinna lähedus tegi Maardust ihaldatud valduse. Peale Põhjasõda konfiskeerib mõisahoone keisrinna Katariina majanduskontor ja Maardust kujuneb tollase kõrgseltskonna soosituim väljasõidukoht. Paljude kõrgete külaliste seas on siin peatunud ka Peeter I. Loomulikult kaasajastatakse sel ajal ka hooneid. Aastast 1726 on säilinud tollase mõisa kirjeldus, mis ei erine oluliselt praegusest, s.t barokkstiilis, kahekorruseline, kõrge sokliga, peasissekäigu ees trepp. Keldrikorrusel võlvitud laega majapidamis- ja abiruumid, esimesel korrusel esindusruumid, teisel korrusel eluruumid. Ajastut iseloomustas värvirohke sisekujundus. Lisaks kuulusid mõisa juurde tüüpilised abihooned nagu aidad, tõllakuurid, laudad, küünid, meierei, teenijatemaja, viinavabrik jne.

1729 saab mõisa omanikuks taani päritolu Viinist pärit vene kindral, sõjakolleegiumi president Hermann Jensen von Bohn. Ta laseb korrastada hooneid ja toob Saksamaalt aedniku mõisaaeda korras hoidma. Von Bohn pooldab pietismi ja soosib vennastekoguduse liikumist. Ta asutab oma Maardu, Raasiku ja Jägala mõisate maadel 16 külakooli, kus on õpetajaiks kirjaoskajad talupojad, nende hulgas kaks teadaolevat esimest naiskoolmeistrit. 1729 kirjastab von Bohn oma kulul esimese eestikeelse Piibli väljaande (6015 eksemplari). Piibli tõlkis naaberkihelkonna pastor Anton Thor Helle. Piibliväljaanne mõjutas oluliselt rahva lugemisoskust ja meie kultuuri, samuti oli üheks oluliseks põhjuseks Põhja-Eesti keele domineerima pääsemisele. 1746 läheb mõis Peter von Brevernile ja jääb perekonna omandisse kuni võõrandamiseni. 18. saj lõpus muudeti hoone fassaad varaklassitsistlikumaks, ehitati talveaed. 19. saj II poolest ornamentaalsed laemaalingud, neobaroksed ahjud.

1956 tegutseb mõisas Maardu algkool, siis on härrastemajas Kalinini kolhoosi keskus ja seejärel veel Kostivere sovhoosi keskus. Kostivere sovhoos renoveerib hoone ja umbes 1980 läheb mõis Näidislinnuvabriku valdusse. 1992 omandab mõisa Eesti Pank ja viib 1999. aastaks mõisa renoveerimise lõpule. Pargis avatakse mälestuskivi H. J. von Bohnile. Aastast 2000 ehib mõisasaali G. C. Groothi poolt 1742 von Bohnist maalitud portree koopia.

2. Muuga sadam, Eesti tähtsamad kaubanduspartnerid

Muuga sadam on Eesti suurim ja sügavaim kaubasadam, mis oma sügavuse ja kaasaegsete terminalidega on üks moodsamaid sadamaid Euroopas. Muuga sadama akvatooriumi sügavus ulatub 18 meetrini, mis võimaldab teenindada kõiki Taani väinu läbivaid laevu.

Muuga sadamas on võimalik lastida, lossida ja ladustada toornaftat ja nafta­saadusi, sega- ja puistlasti ning külmutust nõudvaid kaupu.

Tänu oma soodsale asukohale ning heale raudtee- ja maanteeühendusele sisemaaga etendab sadam olulist osa Eesti transiitkaubanduses. Muuga sadama kaubakäive moodustab kolmveerandi AS Tallinna Sadam kogukaubakäibest ja umbes 90% kogu Eestit läbivate transiitkaupade mahust.

Lähiaastate mahukaimad arendusprojektid Muuga sadamas on seotud transiitkaupade teenindamise, kaubavoogude mitmekesistamise ja kaupade vääristamisega: söe- ja metalliterminalide rajamine ning tööstuspark.

Muuga sadama territoorium on 524,2 ha, akvatoorium 752 ha, 29 kaid kogupikkusega 6,4 km. Suurim sügavus kai ääres 18 m, vastuvõetava laeva suurim pikkus 300 m, suurim laius 48 m. Muuga sadamas on järg­mised terminalid: 6 vedellasti, 2 multiotstarbelist (ühes ka külmkompleks), konteinerterminal ja ro-ro kaupade terminal, puistlasti terminal, vilja­terminal, söeterminal. Ladustamisvõimalused: 151 000 m² laopinda, 670 000 m² laoplatse, külmladusid 11 500 km², mahutipark vedellasti ladustamiseks 1 100 000 m³, elevaator 300 000 t.

Töötleva tööstuse kõrval mängib olulist osa Eestis transport, mis vahendab ka transiiti Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. Siin asuvad suured sadamad ja laod, mitmel pool Eestis on rajatud transiitkaubanduse soodustamiseks tollivabad tsoonid. Vanad hansaajad näivad olevat tagasi pöördunud, me asume jälle tähtsate kaubateede ristumiskohal.

Kui 1991. aastal moodustas endiste nõukogude vabariikide osakaal eesti toodete ekspordis 95%, siis nüüd on meie välismajanduslikud sidemed juba aastaid EL maadele suunatud. Venemaa osakaal on tugevalt vähenenud, kõigepealt 1992-1993. a ja teistkordselt 1998. a peale Venemaa majanduskriisi. Paljud Eesti ettevõtted, mis tootsid toiduaineid Venemaa turu jaoks, läksid pankrotti või leidsid uued turud läänes. Aastal 2004 moodustas EL liikmesriikide (EL-25) osakaal eesti ekspordis 59%. Impordis oli sama näitaja 77,7%.

Eesti tähtsamad kaubanduspartnerid

2012. aastal suurenes kaupade eksport 2011. aastaga võrreldes 4% ja import 9%, teatab Statistikaamet. Ekspordi ja impordi kasv oli aeglasem kui aasta varem, mil kumbki suurenes 37%.

3. Aegna ja Naissaar

Aegna (ka Äigna, saksa keeles Wulf) on Tallinnast 14 km kaugusel lahe kirdeküljel, Viimsi poolsaare tipust (Rohuneemest) loodes asuv saar. Esimest korda mainitud ürikutes 1248.

Aastaringselt elab saarel üks inimene. Aegna pindala on 2,93 km³.

85% saarest on kaetud metsaga. Aegnal pesitseb merikotkas. Siin on maastikukaitseala. Rohke metsa ja liivaranna pärast on saar saanud puhke- ja väljasõidukohaks. Tallinn-Helsingi liinil kurseerivad helikopterid sõidavad ringiga ümber Aegna saare. Saarel oli kitsarööpmeline raudtee. Raudtee pikkus oli 3 km ning see töötas 1914–1944. Saar kuulub Tallinna kesklinna linnaosa haldusalasse. See on ainuke saar, mis on Tallinna territooriumil.

1911 hakati Aegnale rajama kaitsepatareisid, mis kuulusid Peeter Suure merekindluse juurde. Neid ehitati ja täiustati Teise maailmasõjani. Praegu on nad varemetes. Patarei on suurtükiväe, raketiväe ja õhukaitsejõudude allüksus, mis koosneb juhtimisrühmast ja 2-3 tulerühmast. Ühes tule­rühmas on 2-8 suurtükki, miinipildujat või raketistardiseadet.

Vastavalt keisrihärra enese poolt 5. juunil 1912 allkirjastatud plaanile ehitati I maailmasõja eel ja ajal Eesti ning Soome rannikule sadakond rannapatareid, millest osa jäid küll lõpetamata. Neist umbes poolsada patareid pidi ehitatama Eestisse ja nendest poolesajast omakorda 7 olid raskepatareid, mis tolleaegse keelepruugi kohaselt olid relvastatud 12- ja 14-tolliste suurtükkidega. Ehitusel olnud kolmest 14-tollisest (356 mm) patareist ei valminud ükski, 12-tolliseid (305 mm) sai valmis neli. 305 mm patareid ehitati Aegna saarele ja Naissaare põhjatippu. Need olid 180 m pikkused betoonehitised, kummalgi oli kaks kahesuurtükilist soomustorni. Selliste soomustornide pöörleva osa kaal oli 570 tonni, esiseina paksus 305 mm ja soomuslae paksus 203 mm. 15,85 m pikkused suur­tükitorud kaalusid ligi 51 tonni. Mürsu kaal oli olenevalt tüübist 446-471 kg ja pikkus 119-153 cm. Lennukaugust I maailmasõja aegadel kuni 28,8 km (heade mürskudega kuni 42 km). Muidugi ei koosnenud patareid ainult suurtükitornidest, nende kahekorruselised betoonkehad mahutasid meeskonnaruume 220 mehele, laskemoonakeldreid 400 mürsule ja laengule, elektrijaama kõigi tarvilike mehhanismide käigushoidmiseks ning valgustusvoolu saamiseks ning hulga muidki ruume. Naissaare 305 mm patarei sai valmis 21. septembril 1916 – just I maailmasõja haripunktis. Aegna samakaliibriline patarei sai lahingukorda aasta hiljem. Kui 1918. aasta veebruari lõpul Saksa väed Tallinnale lähenesid, lasksid siit lahkuvad venelased Aegna ja Naissaare patareid õhku.

4.Rebala ja kivikalmed

Põline Rebala küla on andnud nime kihelkonnale, maakonnale ja ka Tallinnale – Reval. Võtame tempot maha ja jälgime paremat teeäärt. Varsti jõuame vanade matmispaikadeni, pronksiajastust pärit kivikalmeteni. 20 km Tallinnast ida pool asuva Rebala muinsuskaitseala maastik on kujunenud inimtegevuse tulemusena pronksiajal ja varajasel rauaajal (11.-8. saj eKr). 74 ruutkilomeetri suurusel alal on rohkem kui 300 muinas­mälestist, peamiselt kivikirstkalmed ja lohukivid. Kalmete kuju ja matmisviis viitavad tihedatele sidemetele Skandinaaviamaade ja Saksamaaga juba hilispronksiajal. Varem maeti Eestis surnuid maasse kaevatud haudadesse. Kivikirstkalme koosnes suurematest kividest ehitatud kuni 8 m läbimõõduga ringist ja selle keskele laotud põhja-lõuna-suunalisest kirstust, kuhu sängitati surnu. Surnud olid maetud peaga põhja suunas, pilk pööratud elu andva päikese poole. Ringi ja kirstu vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Vahel oli ringi sees mitu kirstu, keskses kirstus reeglina mees. Kiviristkalmed olid Eestis valitsevaks kalmevormiks kuni 1. sajandini pKr Rebala on Euroopas kõige idapoolsem ala, kus leidub nii suurel hulgal kivikirstkalmeid ja lohukive. Leide esines kirstudes vähe.