Читать книгу Vene veri - Kai Aareleid - Страница 8

Kõigepealt on sadam: punktike kaardil. Linn, millel on nimi, isegi mitu nime nagu ilusal lapsel kunagi. Ja selle punkti ümber on maa.

„Järgmine sadam” ei ole lihtsalt reisisiht ega seiklus, kust võib tagasi tulla, kui tuju tuleb. Reisisihiks sobib mis tahes koht, küllap ka see maa ja see linn. Ent tolles elus, mida ma nüüd juba mõnda ega olen elanud, tähendab järgmine sadam kohta, kuhu tuleb paigale jääda. Kus tuleb elada ja juuri ajada, et hakkama saada.

Päeval, mil ma pärast kolme Riias elatud aastat pakkisin Tallinnas lahti viimase kolimiskasti sisu, tuli Artur õhtul koju, toetus vastu ust, mis oli tema selja taga lukku klõpsatanud, ja teatas, et tuleb otsast peale hakata.

Küllap oli mu näol ikka veel rahulolev naeratus ja mõte liugles värskelt korda seatud raamatukapi riiulitel, sest küsisin äraolevalt: „Millega?”

Ja tema vastas: „Pakkimisega.”

Imelik, kui kiiresti tõde inimesele kohale jõuab. Kaks sekundit, kolm. Kolm sekundit, et panna kokku see, mida kuuled, ja see, mida näed: kuidas ta seal seisab, selg vastu ust, porised kingad jalas, piisad palituõlgadel, kühmus õlgade kaldenurk, säratu pilk. Võib öelda, et sa tunned lõhnast või aimad, kuidas asjad on, või siis oled näinud seda tulemas – mis teeb sama välja –, nii et sa ei küsigi kõiki neid küsimusi, mida nüüd peaks küsima: kuhu, millal, kuidas, kauaks; sa küsid ainult miks, ja sedagi mitte valjusti, ja neelatad ja see on natuke valus, vahest oled külmetanud. Ja sa tead, et su palvet – palun, palun, ma väga palun, ainult mitte sinna – on kuulda võetud, ainult et äraspidiselt, ja sinna sa just lähed.

Edasi on kõik väga tavaline.

Mina: „Sa peaksid küsima, kas ma üldse tulen kaasa.”Tema: „Sa peaksid küsima, kuhu.”

(Tavalised pallingud. Punkt temale.)

Mina: „Kuhu, kallis?”

(Ivake liiga pilkavalt.)

Tema: „See meeldib sulle.”

(Terake liiga kahemõtteliselt, võib-olla.)

Mina: „Järelikult ei meeldi.”

Ja juba keerangi vindi üle:

„Las ma mõtlen. Kas on mõni eriliselt ebastabiilne riik, mõni koht, kus käib sõda...”

„Jäta.”

(Kaks punkti talle.)

„Ütle siis.”

(Liiga vihaselt, mööda.)

Artur ei vasta.

„Kas sa tõesti mõtled, et see kõik on sinu kiusamiseks?”

„Ei, aga...”

„Ma lihtsalt teen oma tööd.”

„Ma tean.”

„Peterburi.”

Kui mul on vaja mõne uudisega toime tulla, siis ma lihtsalt jooksen, see on lapsest peale nii. Linnas ei ole metsa, kuhu pageda, ja nii jooksin üheksandalt korruselt alla prügikastide juurde, koukisin vanapaberi hulgast oma hoolsalt kokkuvolditud viimase kolimiskasti, jooksin tagasi üles, süda kurgus, hambad risti.

Venemaa.

Palun, palun, ma väga palun, ainult mitte sinna.

„Kus sa käisid?” küsisid lapsed, kui ma hingeldades uksele ilmusin. Nad olid vahepeal avastanud koju jõudnud isa ja minema jooksnud ema.

„Tõin ühe äravisatud kasti tagasi,” vastasin reipalt ja katsusin neile mitte otsa vaadata. Artur võttis kasti vastu ja pani nurka.

„Kas te tulete kaasa?” küsis ta tasa.

Küsis seda minult ja ootas vastust.

Põrnitsesin täislaotud raamatukappi.

„Kuidas me siis ei tule?” vastasin lõpuks.

Värvilised raamatuseljad hakkasid kuju kaotama.

Palun, palun, ma väga palun.

Enne magamajäämist otsisin välja paelaga kokku seotud punase mapi, millel seisis ema käekirjas nimi „Aleksandra”.