Читать книгу Hetk enne homset - Kaja Sepp - Страница 7

Tule kui leebe tuul

tule minuga

mu kevad suur

tule kui tuli ja

sära mu teel

ole tulekuma kaugel ees

lendan sinu järel

üle maa ja vee ^[1.]

Õhtul jalutasid nad neljakesi siiski suhtelises üksmeeles platsi poole. See ei olnud küll mitte küla keskel, vaid pigem teises servas, aga puust teeviit sisselõigatud kirjaga „Kiigeplats” oli rohkem abiks kui kõik muud Nete jagatud võõra jaoks segasevõitu selgitused.

Plats osutus lattaiaga piiratud maa-alaks võrkpalliväljaku, väikese kõlakoja, laudadest tantsupõranda ja suure külakiigega. Kolmeliikmeline bänd kuritarvitas laval Meie Mehe taolist rahvalikku repertuaari, mõned keskealised paarid – vuntsidega mehed ning matsakavõitu naised – tantsisid, enamik seisis-istus juteldes niisama, lapsed kiikusid. Platsi servas seisis sinine müügibuss kirjaga„Poering”, kus rahvas õlle järel käis. Kõige keskel miilas suur hele mailõke.

Ema ja Jaan astusid müügibussi poole, Erle ja Joosep jäid platsi servale ringi vaatama. Netet, nende siinset ainsat tuttavat, silma ei hakanud, aga ega nad oleks ka vastupidisel juhul temaga jutlema läinud. Narr tunne oli niimoodi passida, oskamata endaga midagi peale hakata.

„Lähme kiikuma,” pakkus Joosep, kui kiik vahepeal hoogu maha võttis ning osa väiksemaid lapsi maha tõsteti.

„Lähme,” nõustus Erle, sest midagi targemat polnud niikuinii teha.

Kari kiigele jäänud jõnglasi hakkas käratsedes juba uuesti hoogu üles võtma. Joosep aitas Erlel tühjaks jäänud istumislauale ronida ning tuli välja, et see polnud isegi väikese hoo pealt lihtne. Kiik sõitis kas eest ära või kerkis istmelaud ees liiga kõrgele. Lõpuks pealesaamine siiski õnnestus ning Joosep hiivas ennast Erle kõrvale.

Teisel pool kiigeaisa istunud umbes kümneaastane heleblondi peaga poiss hüppas hoo pealt maha, et kiigelauast kinni hoides ja kaasa joostes kiiremini hoogu sisse saada. Erlel võttis peaaegu südame alt õõnsaks, kui poiss hoo kasvades kätega kiige küljes rippus, jalgadega õhus kaasa sibades. Siis sikutas klutt ennast kassi osavusega üles ning seadis aisa taha istuma.

Ootamatult pidurdati kiike nii järsult, et kõik kiigelolijad, Erle kaasa arvatud, karjatasid. Musta teksatagi ja samasuguste kitsaste pükstega noormees hüppas nõtkelt kiigelauale. Tema juuksed olid külgedelt maha aetud, üle pealae jooksis sõjakalt turris harjasoeng ning kuklas turritas väike patsike. Hoog läks hüppest lõplikult segi, kiik rappus, kõik kriiskasid ja karjusid, kuid sellest välja tegemata sirutas vaevu tasakaalu kätte saanud patsike käe ning tõmbas kiige tagasikäigul üles ka heledapäise hobusesabaga plika, sama kirkalt blondi kui äsjane väike hooandja. Teine umbes Erle-vanune poiss, tumedate laines juuste ja mingi lohmaka ürbiga triibulise kampsuni peal, aitas piigat veidi tagant ning hüppas siis ka ise kiigele. Tõsi, temal ei tulnud see välja nii efektselt ja osavalt kui patsikesel.

„Uhh!” ütles blond tüdruk end aisa taha kindlamalt seisma sättides ja hüppel üles nihkunud seelikujupatsit kohendades. „Olen ma kõige selle peale ikka veel elus?”

Esimesel hetkel oli Erle pidanud teda kõige rohkem kolmeteistkümneaastaseks. Nüüd, täpsemalt vaadates, võis talle väikesest kasvust ja vapustavast kõhnusest hoolimata anda vähemalt kuusteist. Helevalgete, ilmselt blondeeritud juuste alt vaatasid Erle poole viltused, tugevalt musta pliiatsiga ääristatud violetsed silmad ning tema laia suu ahtavõitu huuled väikese sirge nina all olid värvitud erepunaseks. Kindlasti ei olnud ta ei ilus, moodne ega maitsekas, kuid sama kindlasti pani ennast vaatama ja jäi meelde.

Hoog võeti silmapilkselt üles, kuni patsike ootamatult pidurdades tagurpidihoogu hakkas tegema.

„Sibulad maha!” hüüdis ta käskivalt viimastele kiigele jäänud lastele. „Siva –siva! Siin läheb varsti üle võlli!”

Hoog vähenes ja lapsed pudenesid maha, isegi äsjane vapper ja sitke hootegija.

„See kiik ei saa üle võlli minna,” pidas üles vaadanud Joosep vajalikuks täpsustada. „Siin on laud üles postide peale pandud, kiik jääb sinna kinni ja langeb tagasi.”

„Teada värk ju,” kehitas patsike ükskõikselt õlgu. „Tähtis oli tatikad maha saada, muidu murrab mõni viimaks oma kaela.”

Selle jutu peale oleks Erlegi meelsamini maha läinud, kuid viie noore valdusesse jäänud kiik käis selleks juba liiga kõrge kaarega.

„Jehh-huu!” hõikas mustapäine, riputas end ahvi kombel ühe käega kiigeaisa külge ning teisega tugipostist hoogu juurde lükates. Patsike ja Joosep aitasid kaasa ning juba varsti võtsid hetked, mil kiik kaare maksimumpunktis enne tagasiliikumist seisatas, kramplikult kinni hoidval Erlel südame alt külmaks. Heameelega oleks ta palunud hoolisamine lõpetada, aga võõra tüdruku uuriv viltune pilk ei lubanud seda teha.

„Hirm ei ole?” küsis Joosep Erlelt, kuid vastas hoopis too teine.

„Hirm? Alles põnevaks läheb!” naeris ta iseteadvalt. „Ma ei teagi, mis asi see hirm on!”

Hootegemine siiski lõpetati ja kiik käis üha madalamalt ja madalamalt.

„Ah, lähme maha!” põlastas blond tüdruk, ja kui kiige temapoolne ots tagasi liikuma hakkas, pööras end ümber ja tõukas istmelaualt eemale. Kuna hoog oli ikka veel päris suur, tegi ta õhus ehmatavalt kõrge kaare ning maandus täiesti ebaelegantselt käpuli. Vaid murdosa sekundit hiljem maandus tema kõrval patsike, muidugi jalgadele, ning tõmbas ta kättpidi püsti ja kiige alt eemale. Tüdruku õhulendu jälgides polnud Erle märganudki, millal patsike juba talle järgi hüpata jõudis. Igatahes pidi tal olema vapustav osavus ja reageerimiskiirus.

Kiige vastaspoolel oli nüüd lokkispäine poiss üksi. Ta nihutas end istmelaua keskele ning jäi jalgu kõlgutades Erlet ja Joosepit vahtima. Tal olid ilusad tumepruunid pikkade ripsmetega silmad ja kaunilt kolmnurksed kulmud, kuid inetud mustad vurruudemed ülahuulel ja paar vistrikku põskedel.

„Kas sind tantsima võib kutsuda?” küsis ta Erlelt, kui kiik oli juba peaaegu seisma jäänud.

„Ikka võib,” kehitas Erle näiliselt ükskõikselt õlgu. Poiss noogutas, volksas maha ja lonkis ümber kiige talle vastu.

Erlel ei läinud mahatulek sugugi nii libedalt, kui ta oleks soovinud. Vastupidi, hoolimata väiksest hoost komistas ta maha hüpates ja kukkus veel häbiväärsemalt kõhuli kui ennist hüpanud blondiin. Veel enamgi: kiige all koperdamise ajal andis edasi-tagasi õõtsuv kiik talle valusa vopsu vastu õlga. Ilmselt tähendas see järjekordset inetut sinikat.

„Ma ei ole kunagi varem sellise kiigega kiikunud,” pidas Erle vajalikuks vabandada, kui nad üle platsi kõrvuti tantsupõranda poole jalutasid.

„Mõtlesin jah, et ma pole sind siin varem näinud… Minu nimi on Janno.”

„Erle. Me hakkame siin külas suvitama.”

Janno sirutas käe, et aidata Erlel astuda veidi kõrgemale tantsupõrandale, ja kergitas üllatunult ühte oma ilusat kolmnurkset kulmu.

„Suvitama? Siin? Suvitatakse ikka järve või mere ääres, siin pole ju midagi. Poodi kah ei ole, isegi õiget kultuurimaja mitte.”

„Ema vist valis selle maja,” kehitas Erle õlgu. „Vanatoa talu. Muidu elame Tallinnas.”

Janno viis ta põranda keskele ning võttis loomulikult ja vabalt ümber kinni. Ta oli hea tantsija.

„Ma ei teadnudki, et Vanatoa on ära müüdud,” ütles ta natukese aja pärast. „See on nii kaua tühi olnud. Vanatoa memm suri ära, kui mina selline jupike olin,” ta näitas maast umbes meetri kõrgusele, „ja tema poeg elab ammu kuskil Soomes. Tütar vist ka, seda ma täpselt ei teagi.”

„Meie naaber ütles, et tema poeg elab kah nüüd oma lastega Soomes,” ütles Erle, et midagi öelda.

„Jah, ma tean. Kätlin oli mu sõber, eelmisel talvel tegime kolmekümnekilomeetrise suusamatka ümber kodukandi, sussitasime lõket ja puha, suvel käisime jalgratastega sõitmas… Väga kahju oli, kui ta minema kolis.”

„Ahah,” ei osanud Erle selle peale midagi öelda.

„Paar päeva tagasi käisime just Vanatoa õuest läbi, aga see oli tööpäeval, teie olite siis ilmselt Tallinnas. Vanatoa taga on suured metsad, mu isa ostis just ühe langi. Meil on saekaater.”

„Ahah,” ei osanud Erle sellegi kandva informatsiooni peale muud kosta. Üle poisi õla nägi ta tantsupõrandale siirduvat ema ja Jaani. Ema nägi oma punases dressis ja õlgadele langevate pruunide juustega välja vapustavalt noor. Jaan, tõsi küll, nägi oma tavalises ülikonnas parem välja kui praegu teksade ja halli dressikaga, mis tekkivat kõhtu päris hästi ära ei varjanud, kuid temagi oli kuidagi teistmoodi ja nooruslikum kui tavaliselt.

„Mis sa vaatad?” pani poiss Erle silmitsemist tähele.

„Niisama. See seal on minu ema ja tema … eee, abikaasa.”

Janno vaatas üle õla tagasi ja vaatas veel kord.

„Sul on lõpp ilus ema,” imestas ta siiralt. „Ja see tema … abikaasa kah. Minu kännud näeksid nende kõrval välja nagu tõelised kännud. Aga eks ma olen pere kolmas laps kah… Kellega sa seal kiigel olid?”

„See oli Joosep, mu vend.” Endalegi üllatuseks nimetas Erle Joosepit vennaks – esimest korda elus. Millegipärast tundus nii praegu õigem.

„Noh, siis on hästi.”

„Kuidas nii?”

„Ma ei löönud sind kelleltki üle.” Janno naeris ja keerutas teda oskuslikult.

„Oeh! Oled sa mingi tantsija või?”

„Mitte päris, aga meil keskuse rahvamajas on peo- ja rahvatantsuring. Mis siin ikka teha, käin paar korda kuus seal.”

„Sa oled siis päris taidleja kohe!” Erle ei tahtnud, ent ometi kukkus see välja natuke üleolevalt. Aga teine ei solvunud.

„Tegelikult puhun veel pritsumeeste kooris pasunat ka.” Poiss naeris ja keerutas teda jälle ning Erle ei osanud seisukohta võtta, oli see nüüd nali või tõde. „Aga sina?”

„Ah, niisama, aeroobikatrennis käin, sõpradega väljas, kinos… Tänavu kevadel pole eriti aega, varsti tulevad põhikooli lõpueksamid.”

„Mul ka, aga tegelikult olen ma aasta vanem. Ma läksin alles kaheksaselt kooli. Oleksin võinud siis juba teises klassis käia, aga vanemad arvasid, et olgu ma parem aastakese kodus. Ja mulle meeldis.”

„Ja kas sul õdesid-vendi ka on?”

„Kaks venda. Väikevend Kristjan on pooleaastane, vanem vend Lauri on surnud.”

See oli nii ootamatu, et Erle ehmatusest komistas.

„Surnud?”

„Jah.” Poisi niigi tumedad silmad tumenesid korraks veelgi enam. „Lauri oleks praegu 19, aga ta uppus kolm aastat tagasi ära. Juhtub vahel.”

See polnud mingi jutt, mida rääkida juhuslikule tantsupartnerile ja tegelikult polnud see üldse mingi peojutt. Jälle ei osanud Erle midagi öelda. Isegi tavapäraseks saanud „ahah” justkui ei sobinud. Samamoodi justkui ei sobinud nüüd öelda, et ka tema, Erle, saab endale oma praeguses kõrges eas varsti väikese õe või venna – ehkki see ootamatu sarnasus nende elukäikudes poissi Erlele kuidagi ootamatult lähendas.

Õnneks sai lugu just sel hetkel läbi ja bänd kuulutas välja väikese vaheaja. Erle vaatas omasid otsides veidi nõutult ringi, kuid märkas siis lõkke juures Joosepit, kes togis koos patsikesega lõkkeasemelt kõrvale vajunud poolsöestunud palgiotsi leekidele lähemale.

„Ma pean vist oma venna juurde minema,” ütles ta kergendatult, kuid ka veidi süüdlaslikult, mõeldes, et tema ise oleks üpris pahane olnud, kui Joosep oleks ta niimoodi üksi kiigele jätnud.

„Muidugi,” nõustus Janno ja lonkis Erle kõrval lõkke äärde kaasa. Erle ei osanud otsustada, kas see meeldis talle või mitte, kuid vist siiski pigem meeldis.

Ent Joosepis polnud pahameele varjugi. Ta jättis tukid rahule ning sirutas Erle poole pakuotsalt võetud õllepurgi.

„Isa ja su ema ajavad seal katuse all külavanemaga juttu,” ütles ta Erle sõnatule küsimusele vastates. „Mina aga ostsin vahepeal poebussist õlut. Ahti,” siinkohal noogutas ta kergelt patsikese poole „ütles, et siin müüakse alaealistele ka, nii et ma leidsin selle bussi üles ja vaatasin üle.”

„Küllap see leidmine nõudis suurt vaeva,” nõustus Erle veidi tögavalt, sest suur buss seisis endiselt otse platsi sissepääsu juures. Ta võttis õllepurgist lonksu, ehkki õlu talle üldse ei maitsenud. Aga Ahtiks nimetatud patsike vaatas just tema poole ja joomata jätmine tundunuks pepsina.

„Jansa, Jansa!” Kuskilt kaugemalt nende juurde jooksev valgepäine kiigetüdruk oli kiirest liikumisest või millestki muust peaaegu hingetu. „Ma just otsisin sind! Ma rääkisin bändi-Meelisega ja ta lubas meil oma kitra kasutada! Lähme lavale!”

„Eee…” venitas Janno üsna leigelt. „Mida sa teha tahad?”

„Ah, nagu ikka! Kohe mõtleme! Lähme nüüd ometi!”

Kärsitult haaras ta Jannol käest kinni ning lausa vedas poisi lava juurde. Nad kadusid väikesest külguksest sisse.

„Mid nad teevad?” küsis Joosep arusaamatult.

„Kiti tahab rahvale laulda ja et Jansa teda kidral saadaks,” selgitas patsike-Ahti. Erle ei saanud aru, kas uhkelt, üleolevalt, armukadedalt või kõike läbisegi. „Ta on nagu segi oma esinemistega!”

„Kohe niimoodi, laval ja puha?”

„No hull lava siin, täitsa Eurovisioon kohe… Aga kindlasti räägiks Kiti ka päris-Eurovisioonil mõnele bändile augu pähe, et nad ta vahepeal esinema laseksid.”

Kiti ja Janno ilmusidki lavale, Jannol kitarr rihmapidi kaelas. Kiti lükkas vilunud liigutusega puldist diskotümpsu maha ja võttis sisse koha mikrofoni taga.

„Lähme lähemale!” oli Ahti oma algsest sarkasmist üle saanud ning nad kiirustasid kolmekesi lava ette. Nagu märguande peale ilmus endiste keskealiste asemel tantsupõrandale päris palju nooremat rahvast ja igas vanuses lapsi. Paljud vilistasid, huilgasid ja plaksutasid, nii et tundus, et Janno ja Kiti kooslus on päris armastatud lavatäide.

Esimene lugu oli igihaljas „Lilleke rohus”. Kõlas päris hästi – niipalju, kui Erle hinnata oskas, oli Janno kitarril osav ning Kitil ootamatult huvitav hääl: sügav ja samas kuidagi paitav. Erle arvas, et ta tegi lauldes oma hääle teistsuguseks kui see tal päriselt oli, sest rääkimise ajal polnud sellest kõlast ja sügavusest arugi saada olnud. Siis oli Kiti hääl pigem tuhm ja kuidagi lapselik nagu Kiti isegi.

„Olen Carmen, seitseteist, ilus paar võiks saada meist,” rõkkas Kiti järgmisena Terminaatori mõne aasta tagust menulaulu. Ning lisaks häälele oli ka tema ise äkki üleni teistsugune. Tema paksust mustast lainerijoonest ümbritsetud silmad loitsid, kiigel räigelt helepunasena silma kriipinud huuled paistsid lavavalguses ja kaugelt just täpselt õiget värvi ning väikesekasvuline ahtake mikrominis keha ei tundunud enam kõhnalt lapselik, vaid ohtlikult seksikas. Hobusesabast lahti päästetud paksud helevalged juuksekahlud langesid kitsa innuka näo ümber nagu tõelisel staaril.

Kõrvalpilguga nägi Erle, et ettepoole kummardunud Ahti lausa neelab esinejat mitte ainult silmadega, vaid iga oma keharakuga. Ja Joosep, kes algul oli telefoniga pilte teinud, oli nüüd suugi lahti unustanud ja nägi võrdlemisi töllakas välja.

Erle turtsatas ja vaatas vahelduse mõttes Jannot. Poiss mängis süvenenult, kerge naeratus huulil, kuid kuidagi äraolevalt. Kindlasti ei kiiranud temast sellist energiat, indu ja sära kui Kitist – ta lihtsalt oli ja mängis, samasugune nagu ennist kiigel või tantsuplatsilgi.

„Otsad antud ja laev jätab sadama, ees on pime ja tormine tee,” jätkasid Kiti ja Janno Terminaatori radadel. See viis paljud juba lava ette kaasa elama – ning äkki oli ka Erle, küllap Ahtist ja Joosepist kaasa veetuna nende hulgas. Ja oh üllatust, siinsamas olid ju ka ema ja Jaan! Tõsi, nemad seisid teineteise ümbert kinni hoides tantsupõranda servas, kuid kõikusid innukalt kaasa ning aplodeerisid loo lõppedes ennastunustavalt.

Üks ennististest bändimeestest pistis oma vuntsilise pea lavaukse vahelt välja ja viipas Kitile, et hakaku lõpetama. Paluvalt tõstis Kiti tema suunas ühe sõrme, küllap märgiks, et antagu talle üks lugu veel. Mees noogutas ja kadus.

Sosinal pidasid Janno ja Kiti korraks nõu ning siis võttis Janno kitarril üles Jaan Tättele omased duurid.

„Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab…” tuli Kiti hääl sisse ootamatult võbeleval tundelisel toonil. Erle, kes Tättet, keskealiste koduperenaiste imetlusobjekti ning tema läägelt meremeheromantilisi laule igal muul ajal kohusetundlikult jälestas, nõksatas kuulama.

Ja vaatama, sest Kiti oli jälle kuidagi teistsugune. Ohtlikust baari-Carmenist oli saanud õrn, oma hapruses täiesti kaitsetuna näiv olevus, kelle kitsast näost suurema osa näisid enda alla võtvat tumedalt hõõguvad silmad.

„Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,” mõtiskles Kiti vaikselt Janno kitarrisõrmitsemise saatel. Erle oli täiesti unustanud, et see laul talle ei meeldi. Ununenud oli ka laulu täielik sobimatus noorele naissoost esitajale, isegi kui Kiti hääl võimsust võttes ja üle kogu platsi kaikudes „aga mäletate, kuidas jõime viina?” kuulutas.

„Issand, kui kurb,” õhkas keegi Erle kõrval. Pead pöörates nägi tüdruk ootamatut iluilmutist: kuldsete vööni juuste – ei, juuksepikendustega, kulmudeni kaarduvate ripsmete – ei, ripsmepikendustega roosapõsist ja sinisilmset neiut. Tihedate võltsripsmete nurgas sädeles kleebitud kalliskivi ning teine samasugune välgatas säravas naeratuses, mis oli suunatud Erlest mööda, Ahti ja Joosepi poole, ehkki naerataja ise seisis jämedat kuldketti ja brändiriideid kandva jõmmi kaenlas. Tibi oli Erlest natuke lühem ning lopsakavõitu, nii et kõik tema moekad riided tundusid talle natuke kitsad olevat.

Erle põrnitses megabeibet täiesti jahmunult ega märganudki, kuidas Kiti ja Janno lõpetasid. Alles tormiline huilgamine ja aplaus äratasid ta kaasa plaksutama. Kui ta uuesti kõrvale vaatas, olid jõmm ja kuldkiharaline piff kadunud.

Laval võttis taas koha sisse bänd ning peatselt saabusid Kiti ja Janno. Kiti õhetas ja hõõgus.

„Võimas!” ütles Joosep siiralt. „Sa laulad ikka väga hästi!”

„Jah?” Kiti kahtlemata meelitatud hääl oli jälle tavaline ning ka see sisemine sära näis vähehaaval taas tuhmuma ja kustuma hakkavat. „Mulle lihtsalt meeldib.”

„Mine või Superstaari saatesse,” pistis Erle. Meelega natuke nokkivalt, ja tal oli hea meel, kui Kiti sähvatas tema poole ärritunud pilgu. Aga muus osas jäi Kiti täiesti rahulikuks.

„Ehk lähengi,” kehitas ta ükskõikselt õlgu, pööras Erlele selja ja võttis patsikesel käest. „Tule, Ahti. Rico töllab koos papsiga seal lavka juures, peab vaatama, ega paps talle äkki viina ei anna.”

Ahti läks nähtava uhkuse ja heameelega kaasa. Erle vaatas osutatud suunas ja nägi poebussi ees kiigel kohatud valgepäist naga koos sama heledapäise, silmnähtavalt maani täis meesterahvaga. Ilmselt olid need siis Kiti isa ja noorem vend. Ja vanem õde läks kontrollima, et isa vaevalt kümneaastasele lapsele viina ei annaks?

Erlel hakkas oma endise Superstaari-ilkumise pärast väga paha. Seda enam, et Kiti lahkumisel korraks üle õla vaadates äkki säravalt naeratas ja: „Astuge siis mõnikord minu juurest läbi!” hõikas.

1 Henry Laks, „Tule kui leebe tuul” [ ↵ ]