Читать книгу Palgasõdur. Teine osa: Kassi-hiire mäng - Kalle Klandorf - Страница 5

Äratuskell pläriseb täpselt kell seitse. Vajutan kella kinni ja kooserdan vannituppa. Akna taga valitseb pimedus ja somp. Vihm trummeldab vastu aknaplekke ja teeb päris kõva lärmi. Muidugi tahaksin veel magada. Pagan, see eilne tapmine. Nüüd tuleb sellel vähe silma peal hoida. Päti tapmine on ju meediasündmus. Kohe hakkavad ajakirjanikud helistama. Ajalehes ilmuvad pealkirjad: “Maffiasõda jätkub” või siis “Politsei on maffia ees võimetu”. Olgu, hakkan jälle ajakirjanikega maid jagama. Käsi vääratab ja tõmban žiletiteraga enesele sisse. Pagan! Väikesest haavast näos tuleb alati suhteliselt palju verd ja seda ei saa kuidagi kinni. Loputan nägu külma veega ja panen plaastri näole. “Issi, ma tulen sinuga, jätan oma auto koju. Pärast kooli tuleb üks kutt mulle järele ja me läheme kinno,” kuulen tütre häält teiselt korruselt. Ei, peab ikka vist kirvega ümber maja käima hakkama, sest poisse tõmbab see maja ligi. Näed, üks juba ongi ja elab päriselt siin. Vanema tütrega. Vähemalt on poiss korralik, teeb sporti ja töötab pangas juristina. Aga nooremal on kavalere igasuguseid. Kõige hullemaid hoiab mu üsna tuntud nimi eemal.

“Kes see peika sul siis on?” püüan seltskondlik olla. “Ah, üks sinu kolleeg,” kostab tütre rõhutatult ükskõikne hääl. “Mida tonti, kes see molkus on, et julgeb sulle ligi tikkuda?” Kehastan kurja isa pigem selleks, et mitte tütrel üle pea kasvada lasta, mitte et ma tegelikult ta peale vihastada suudaks. “Ära närveeri. Üks liikluspolitseinik. Mulle vajalik inimene.” Tüdruk tuleb teiselt korruselt alla, tema sabas Efrusiine, sama pai kassi nägu peas. “Kas sina, peletis, tahad süüa, mine püüa parem hiiri, va täissöönud kõuts.” Kass ei lase ennast samuti minu jutust segada. Valan talle ohates piima ja panen suure käntsaka kassitoitu. “Sellega pead õhtuni elama, ega lapsed sind ei toida. Tänu mulle ja emmele sa üldse elad, nii et arvesta sellega.” Kass asub matsutades toidu kallale. Nüüd peab koerale söögi ette panema. Tema sööb päeva jooksul tohutult suure kausi toitu ära. Seal on kondita kanaliha, herkulopuder, piim, hapukoor ja muud pererahvast üle jäänud asjad. Panen raadio mängima. Kuku raadios juba räägivadki maffiasõjast. Tütar väljub kooli juures. Mina sõidan edasi Lubja tänava poole.

Kell on kümme, kui kabineti uksele koputatakse. Sisse astuvad süngete nägudega Elmar Tamm ja Risto Oja ning veel kaks kriminaaljälituse töötajat. “Noh, kaardivägi, miks nii hapude nägudega, kas ilm ei meeldi või pidasite öösel pidu? Rääkige, kuidas maffiasõjas asjad edenevad, ma loodan, et teil on kurjategija juba käes. Näed, Ojal on ordeni auk juba pluusi sisse tehtud.” Oja põrnitseb oma särgi rinnaesist ja seal on tõepoolest imepisike auguke, ilmselt suitsuotsaga põletatud. “Tehtud on kõik, mis vaja,” alustab Tamm veidi ebalevalt. “Kriminaalasi on algatatud. Sisse on viidud ka jälitustoimik. Hommikul tegime ka ekspertiisimäärused. Kõigepealt saatsime laiba lahkamisele, siis saatsime ekspertiisi kaks kuuli. Need olid deformeerunud ja asusid auto salongis. Täna hommikul tõi naaber aadressilt Kuusiku 160 politseisse relva, mille ta leidis oma ukse eest. See oli TT, mille padrunipidemes oli kaheksa kuuli ja üks rauas. Nüüd hakkame tegelema jälitusinfo kogumisega, vaatame, mida bandiidid ise räägivad. Õhtuks on minu juurde kutsutud see mees, kes relva leidis, ja Oja läheb koos teistega ümberkaudseid maju läbi kammima. Samuti on välja kutsutud kaks noormeest, kes kohal olid.” Elmar ütles seda kõike ühe hingetõmbega ja nüüd on tal toss väljas. Võtan juhtimise üle: “Kui kõik vajaminev oleks tehtud, istuks tapja vist juba kinni. See on muidugi remargi korras öeldud. Kas kolmas, kellel patrull haihtuda lasi, on tuvastatud? Mitu lasku tehti tapmiskohal? Oli neid kaks või kümme? Oskad sa, Tamm, midagi selle kohta öelda? Ei oska. Kes siis oskab?” Mehed põrnitsevad maha. Oja huuled liiguvad. Ta vist loendab laske. “Kolmanda kohta andmed puuduvad, aga me teeme tema leidmiseks kõik, mis võimalik.” Ma usun, et teevad. “Ega siis midagi. Läheme laiali. Töö ootab meid kõiki. Õhtul kell kuus kohtume, siis vaatame, mida meil huvitavat on kogunenud.”

Noormehed väljuvad kabinetist ja mina hakkan oma vanu märkmeid sorima. Mõtlen, kellega küll kohtuda bandiitidest, kes võib midagi selle tapmise kohta teada. Leian oma märkmikust aastatetaguse sissekande selle kohta, et keegi Kaido Kull oli seotudsuurehõbedavargusegaühestkorterist.TänaonKull suure eestlaste kuritegeliku grupeeringu liider. Omal ajal jäi ta mulle paar teenet võlgu, nii et võin teda tülitada. Valin numbri, teadmata, kas see veel kehtib. Telefoni võtab vastu Kaido. “Tere, Kaido, Mändmaa olen. Mul oleks vaja sinuga kokku saada eilse tapmise asjus. Kus kohtume?” Kohtumispaigaks määrab Kull Pirital Olümpia Purjespordikeskuse kohviku. Ega ta eriti minuga kohtuda tahtnud, telefonikõne ajal püüdis minult iga lause vahele küsida, ega ma teda kinni ei taha võtta. Rahustasin mehe maha. Jõuan kohvikusse kell 12 ja märkan, et Kaido istub saali kõige tagumises nurgas üksinda ja sööb friikartuleid viineritega. Kohviku ukse kõrvale on aga ennast sisse seadnud kaks kiilakat ja ilma kaelata olevust. Muigan vaikselt omaette, võtan baarist kohvi ja istun Kaido lauda. “Head isu siis, kuidas laste praad ka maitseb?” ütlen tavalisest kõvema häälega. “Oli asja ka või?” küsib Kaido tõredalt. “Asja on ikka. Kas sa oled oma elu pärast kartma hakanud, et üksi ei julge enam lõunal käia?” noogutan peaga kahe ümarpea poole. “Mis see sinu mendi asi on,” teatab ta valjuhäälselt. Kaks nahkpead pööravad oma jämedate kettidega kaelu ja põrnitsevad mind. Baaris pole peale meie ja baaridaami kedagi. Need tema sõnad ongi neile määratud. Pilgutan paljaspeadele silma ja soovitan Kaidol hoo maha tõmmata. Sellega on tervitustseremoonia lõppenud ja võib asuda tõsise jutu kallale.

Kaido Kull pole üldse loll mees. Matsutab vaikselt oma viinerit ja kuulab mind. Vahetevahel jääb viiner mõtlikult kahvli otsa, aga siis sööb ta vaikides edasi. Lõpuks lükkab ta taldriku kõrvale ja vaatab mulle kaastundlikult otsa. “Kas sa tõesti arvad, et leiate tapja üles. Selle jutu peale arvan mina, et tulistaja oli proff. Pealegi arvan ma, et see ei olnud kohalik. Minul on sellega kõige vähem pistmist. Sa tead, et ma enam millegagi ei tegele, tegelen spordiga. Olen jahilaskmise liidu esimees. Aitan laskureid ja sponsoreerin neid oma äridest. Noh, aga kui kuulen midagi, eks siis paistab. Sinu number on mul olemas. Ma püüan selgitada, miks ta maha lasti. Need võisid küll mingid vankad olla.” Kaido tõuseb lauast ja sätib ennast minekule. Kaks härga hakkavad ka uniselt liikuma. Kaido pöörab ümber ja tuleb minu laua juurde tagasi. “Muide, see võis olla vabalt ka Varese Ix. Ta on siin Hispaaniast. Ja alati, kui ta Tallinnas käib, juhtub siin midagi.”

Õhtul kell kuus istun kabinetis. Minu ees laual on patakas dokumente, neist pealmisega püüan parajasti tegeleda. Mõelda, kas lisada see käesoleva juurdluse toimikusse või mitte.

Õiend välisjälgimise ülesande juurde Igor Varese kohta.

Igor Vares kuulub püsivasse kuritegelikku grupeeringusse, kes tegeleb väljapressimiste, narko- ja tulirelvakaubandusega. Samuti võib sooritada tellimusmõrvasid. Teda kahtlustatakse mitme tellimusmõrva sooritamises Eesti territooriumil. 1992. aastast kuulub Kaitseliidu kiirreageerimise gruppi. On Kaitseliidu poolt valmistatud ette nii laskmiseks snaiperrelvast kui ka automaatrelvast. Omab Kaitseliidu poolt välja antud relvaluba automaattulirelva kandmiseks. Omab autot BMV numbrimärgiga 111ATT.