Читать книгу Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar - Karl Ove Knausgård - Страница 6

ÜHEL 1969. AASTA AUGUSTIKUU soojal ja pilvisel päeval vuras buss ühe Lõuna-Norra saare kitsal rannamaanteel aedade ja kaljude, niitude ja metsatukkade vahel, väikestest tõusudest üles ja alla, läbi järskude käänakute, kord sisenedes tunneljasse puudespaleeri, kord väljudes vaatega merele. Buss kuulus Arendali aurulaevaühistule ja oli, nagu kõik ühistu bussid, pruunides toonides. See sõitis üle silla, piki rannaabajat, vilgutas suunatuld paremale ning peatus. Uks läks lahti ja bussist väljus väike perekond. Isa, valge särgi ja heledate lavsaanpükstega pikk sale mees, tassis kaht kohvrit. Ema, kes kandis beeži mantlit ja pikkadel juustel helesinist pearätikut, lükkas ühe käega lapsevankrit ja hoidis teisega väikesel poisil käest kinni. Hetkeks jäi asfaldi kohale paks hall tossupilv, kui buss juba kaugenes.

„Päris pikalt on minna,” ütles isa.

„Kas jaksad, Yngve?” küsis ema ja vaatas alla poisi poole, kes noogutas.

„Muidugi,” ütles ta.

Poiss oli nelja ja poole aastane, tema juuksed olid pärast pikka päikesepaistelist suve lumivalgeks pleekinud ja ihu päevitunud. Tema vennal, kes oli ligi kaheksakuune, lamas vankris ja vahtis taeva poole, ei olnud aimugi, kus nad on või kuhu minek.

Vähehaaval hakkasid nad ülespoole rühkima. Tee oli kruusane ja pärast vihmasagaraid täis väikesi ja suuri auke. Mõlemal pool teed olid põllud. Tasandiku lõpus, ehk viiesaja meetri kaugusel algas mets, mis laskus kliburannani ja oli madal, otsekui meretuultest maadjaks litsutud.

Paremat kätt oli vastvalminud maja. Muidu aga polnud märgata mingit inimasustust.

Suured vankrivedrud kriiksusid. Tite silmad vajusid peagi kinni, kui õnnis õõtsumine ta unele suigutas. Lühikeste tumedate juuste ja tiheda musta habemega isa pani ühe kohvri maha, et käega laubalt higi pühkida.

„On alles leitsak,” ütles ta.

„Jah,” ütles naine. „Aga mere ääres on ehk jahedam.”

„Loodame,” ütles mees ja haaras uuesti kohvrisangast.

See igas mõttes harilik perekond, kus vanemad olid noored, nagu peaaegu kõik vanemad olid tol ajal noored, ja peres oli kaks last, nagu peaaegu kõigis peredes oli tol ajal kaks last, oli kolinud Oslost, kus nad olid elanud viis aastat Bisletti staadioni kõrval Thereses gatel, Tromøya saarele, kuhu neile ehitati uusrajooni maja. Kuni nad maja valmimist ootasid, tuli neil Hove kämpingus üht teist, vana maja üürida. Oslos oli mees päeval ülikoolis käinud, kus ta õppis inglise ja norra filoloogiat, ja töötanud öösiti valvurina, ja naine oli õppinud Ullevåli meditsiinikoolis. Kuigi mehel ei olnud veel ülikool läbi, oli ta kuulanud tööd ja saanud koha Rolighedeni progümnaasiumi, naine aga pidi tööle minema Kokkeplasseni närvihaiguste sanatooriumi. Nad olid tutvunud Kristiansandis seitsmeteistaastaselt, üheksateistaastaselt oli naine jäänud lapseootele ja kahekümneaastaselt olid nad abiellunud ühes Lääne-Norra väiketalus, kust naine pärit oli. Ühtki mehe sugulast pulma ei tulnud ja kuigi ta kõigil fotodel naeratab, ümbritseb teda üksinduse tsoon, on näha, et ta ei kuulu naise venna ega õdede, tädide ega onude, tädi- ega onulaste hulka.

Nüüd on nad kahekümne nelja aastased ja neid ootab ees päriselu. Oma töökoht, oma maja, oma lapsed. Nad on kahekesi ja ka tulevik, millele nad vastu lähevad, on nende päralt.

Või kas ikka on?

Nad sündisid samal 1944. aastal, kuulusid esimesse sõjajärgsesse põlvkonda ja esindasid paljuski midagi uut, eelkõige sellega, et nad olid sel maal esimesed, kelle elu kulges ulatuslikult reguleeritud ühiskonnas. Viiekümnendad aastad oli aeg, mil suurejoonelise tsentraliseerimise tulemusena, mis mõjutas hämmastavalt lühikese ajaga inimeste eluviisi, tekkisid riigiametid – kooliamet, tervishoiuamet, sotsiaalamet, maanteeamet – ning bürood ja ametiasutused. Naise isa, kes oli sündinud Ytre Sognis Sørbøvågis kahekümnenda sajandi algul, oli pärit samast talust, kus tema tütar üles kasvas, ja tal ei olnud haridust. Naise isapoolne vanaisa oli pärit ühelt lähedaselt saarelt, nagu ka tõenäoliselt tema isa ja omakorda tolle isa. Naise ema oli pärit ühest talust Jølsteris, mis asus saja kilomeetri kaugusel, ka temal ei olnud haridust, ja tema samas paikkonnas elava suguvõsa jälgi võis ajada kuni kuueteistkümnenda sajandini välja. Mis puutus mehe suguvõssa, siis asus see selles mõttes ühiskonnaredeli kõrgemal pulgal, et nii tema isal kui ka onudel oli kõrgharidus. Aga ka nemad elasid sealsamas, kus nende vanemad, see tähendab Kristiansandis. Mehe ema, kel ei olnud haridust, oli pärit Åsgårdstrandist, tema isa oli loots ja ta suguvõsas oli mitu politseinikku. Kui ta oma mehega tutvus, kolis ta mehe kodulinna. Nii oli kombeks. Muutus, mis toimus viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel, oli revolutsioon, ainult ilma tavarevolutsiooni metsikuse ja arutu rapsimiseta. Vähe sellest, et kalurite ja väiketalunike, tööstustööliste ja poeteenijate lapsed läksid ülikooli ja õppisid õpetajaks või psühholoogiks, ajaloolaseks või sotsiaaltöötajaks, paljud neist seadsid oma elu sisse ka suguvõsa kodukandist kaugel. Ja kuna nad tegid seda suurima endastmõistetavusega, ütleb see nii mõndagi ajavaimu kanguse kohta. Ajavaim tuleb väljastpoolt, aga ajab oma võrseid seespool. Kõik on selle ees ühe vitsaga löödud, aga mõne jaoks ei ole vits ühesugune. Noorele kuuekümnendate aastate emale oleks tundunud absurdne abielluda mõne naabertalu poisiga ja veeta kogu ülejäänud elu kodukandis. Ta tahtis minema! Ta tahtis oma elu! Täpselt samuti nagu tema vend ja õed, ja sama toimus kõigis peredes üle kogu maa. Aga miks nad seda tahtsid? Kust see kaljukindel veendumus pärit oli? Õigemini, kust see uus pärit oli? Naise peres ei olnud säärast traditsiooni; ainus, kes oli mujale siirdunud, oli tema isa vend Magnus, kes oli kodus valitseva vaesuse tõttu Ameerikasse sõitnud, ja see elu, mida ta seal oli elanud, oli pikka aega äravahetamiseni sarnane tema varasema eluga Lääne-Norras. Noorele kuuekümnendate aastate isale paistis asi pisut teisiti, tema perekonnas peeti ülikooliharidust loomulikuks, küll aga ehk mitte abiellumist Lääne-Norra väiketaluniku tütrega ja elama asumist väikese Lõuna-Norra linna servale uusrajooni.

Aga seal nad siis vantsisid sel soojal ja pilvisel päeval 1969. aasta augustikuul, teel oma uude koju, mees vinnamas kaht rasket kohvrit, mis olid tuubil täis kuuekümnendate aastate riideid, naine lükkamas kuuekümnendate aastate lapsevankrit, kus oli kuuekümnendate aastate titeriietes, see tähendab valgetes ja pitsilistes, laps, ja vanemate vahel, siia-sinna tilbates, rõõmsalt ja uudishimulikult, põnevil ja ootusrikkalt, nende vanem poeg Yngve. Nad sammusid üle tasandiku ja läbi väikese metsariba värava juurde, mis seisis lahti, ja edasi suurde kämpingusse. Paremat kätt asus autoremonditöökoda, mis kuulus kellelegi Vraaldsenile, vasakut kätt suured punased barakid ümber kruusakattega lagendiku, mille taga oli männimets.

Kilomeetri kaugusel idas asus Tromøy kirik, see oli kivikirik, mis pärines 1150. aastast, aga oli paiguti veelgi vanem ja tõenäoliselt üks Norra vanimaid pühakodasid. Kuna kirik asus väikesel kõrgendikul, olid mööduvad laevad seda mäletamata aegadest kasutanud maamärgina ja see oli kantud kõigile merekaartidele. Mærdøl, ühel skääristiku väikesaarel, oli vana kaptenimaja, mis andis tunnistust paikkonna hiilgeajast, kaheksateistkümnendast ja üheksateistkümnendast sajandist, kui õilmitses kaubandus välismaailmaga, eriti metsamaterjali müük. Ekskursioonidel Aust-Agderi muuseumi näidati kooliklassidele vanu Madalmaade ja Hiina esemeid, mis pärinesid sellest ja veelgi kaugemast ajast. Tromøyal kasvas tavatuid võõrliike, mis olid sinna sattunud laevadega, mis seal ballastivee välja lasksid, ja lisaks õpetati koolis, et just Tromøyal hakati Norras kõige varem kartulit kasvatama. Snorre kuningasaagades mainiti saart mitu korda, niitudelt ja põldudelt tuli välja kiviaja nooleotsi, pikkade kliburandade ümaraks lihvitud kivide vahel leidus kivistisi.

Aga kui vastsaabunud tuumikpere oma kimpsude-kompsudega pikkamisi läbi lageda maastiku sammus, ei ilmestanud ümbrust mitte kümnes või kolmeteistkümnes, seitsmeteistkümnes või üheksateistkümnes sajand. Vaid Teine maailmasõda. Seda kanti olid sõja ajal kasutanud sakslased: barakid ja paljud majad olid nende ehitatud. Metsas olid madalad kivipunkrid, täiesti terved, ja rannanõlva harjal mitu suurtükialust. Lähikonnas oli koguni vana Saksa väikelennukite lennuväli.

Maja, kus nad järgneva aasta elama pidid, asus metsa sees omaette. See oli punane ja valgete aknaraamidega. Merelt, mis ei paistnud, ent oli vaid paarisaja meetri kaugusel, kostis lakkamatut kohinat. Lõhnas metsa ja soolase vee järele.

Isa pani kohvrid maha, otsis võtme välja ja keeras ukse lukust lahti. Ukse taga oli vöörus, seejärel köök, ahjuga elutuba, ühine vannituba ja pesuruum, ja teisel korrusel kolm magamistuba. Seinad olid soojustamata, köök lihtsa sisustusega. Ei olnud telefoni, nõudepesumasinat, pesumasinat ega televiisorit.

„Olemegi kohal,” ütles isa ja viis kohvrid magamistuppa, Yngve jooksis ühe akna juurest teise juurde ja vaatas välja ning ema jättis magava lapse vankriga ukse taha.

Mõistagi ei mäleta ma sellest ajast mitte midagi. Ilmvõimatu on samastada end selle imikuga, keda vanemad pildistasid, jah, isegi niivõrd raske, et mulle ei tundugi õige tema kohta „mina” öelda, näiteks kui ta lamab mähkimislaual imelikult punase ihuga, käed-jalad laiali ja nägu moonutamas karje, mille põhjust keegi enam ei mäleta, või põrandal lambanahal, seljas valge pidžaama, endiselt punase näoga, suurte tumedate silmadega, mis vaatavad pisut kõõrdi. Kas see olend on tõesti seesama, kes istub siin Malmös ja seda kirjutab? Ja kas see olend, kes istub Malmös ja seda kirjutab, nelikümmend aastat vana, ühel pilvisel septembripäeval toas, mis on täis väljast kostvat liiklusmüha ja sügistuule ulumist vanaaegsetes ventilatsioonilõõrides, on tõesti seesama hall kössivajunud rauk, kes istub ehk neljakümne aasta pärast tudisedes ja ilastades kusagil Rootsi metsade vahel vanadekodus? Rääkimata sellest kehast, mis lebab ehk kord väljasirutatult mõne surnukuuri lautsil? Endiselt öeldaks selle kohta „Karl Ove”. Ja kas pole hämmastav, et kõik see mahub üheainsa nime sisse? Et sinna mahub loode kõhus, imik mähkimislaual, neljakümneaastane arvuti taga, rauk tugitoolis ja surnukeha lautsil? Kas poleks loomulikum kasutada erinevaid nimesid, kuna nende identiteet ja enesetaju nii drastiliselt erinevad? Näiteks võiks loote nimi olla Jens Ove, imikul Nils Ove, viiendast kuni kümnenda eluaastani Per Ove, kümnendast kuni kaheteistkümnenda eluaastani Geir Ove, kolmeteistkümnendast kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani Kurt Ove, seitsmeteistkümnendast kuni kahekümne kolmanda eluaastani John Ove, kahekümne kolmandast kuni kolmekümne teise eluaastani Tor Ove, kolmekümne teisest kuni neljakümne kuuenda eluaastani Karl Ove – ja nii edasi, ja nii edasi? Sellisel juhul väljendaks eesnimi vanuse unikaalsust, ema perekonnanimi järjepidevust^[1.] ja isa perekonnanimi perekondlikku kuuluvust.

Ei, ma ei mäleta sellest ajast mitte midagi, ma ei tea isegi seda, millises majas me elasime, kuigi paps seda mulle kord näitas. Kõike, mida ma sellest ajast tean, olen kuulnud oma vanematelt ja näinud fotodelt. Tol talvel oli lumi mitme meetri paksune, nagu Lõuna-Norras vahel ette tuleb, ja maja juurde viiv tee nägi välja nagu mäelõhe. Seal tuleb Yngve minu vankrit lükates, seal seisab ta oma lühikeste suuskadega ja naeratab fotograafile. Toas näitab ta näpuga minu peale ja naerab, või seisan ma üksi ja hoian kinni voodivõredest. Ma ütlesin tema kohta „Aua”, see oli mu esimene sõna. Tema oli ka esimene, kes sai aru, mida ma ütlen, nagu mulle on räägitud, ja tõlkis seda emale ja isale. Ma tean ka, et Yngve käis ringi ja laskis uste taga kella, et küsida, kas seal on lapsi, seda lugu armastas alati rääkida isapoolne vanaema. „Kas siin lapsi elab?” ütles vanaema lapsehäälega ja naeris mis hirmus. Ja ma tean, et ma kukkusin trepist alla ja sain vist šoki, sest mu hing jäi kinni, ma läksin näost siniseks ja sain krambid, ema haaras mu sülle ja jooksis lähimasse majja, kus oli telefon. Ta arvas, et mul on langetõvehoog, aga ei olnud, see oli tühi-tähi. Ja ma tean, et papsile meeldis õpetajana töötada, et ta oli väga hea pedagoog ja käis neil aastatel klassiga mägedes. Sellest on fotosid, ta näeb kõigil välja noor ja rõõmus, ümbritsetud teismelistest, kes on riides sedaviisi pehmelt, nagu seitsmekümnendate aastate algusele oli iseloomulik. Kampsunid, laiad püksid, kummikud. Neil olid lopsakad juuksed, mitte puhvis ja üles pandud nagu kuuekümnendatel aastatel, vaid raamisid lopsakalt, pehmelt ja lahtiselt nende pehmeid teismelisenägusid. Ema ütles kord, et paps pole vist kunagi olnud õnnelikum kui tookord. Pilte on ka isapoolsest vanaemast, Yngvest ja minust – kahel pildil seisame jäätunud järve ees, Yngvel ja minul seljas suured kampsunid, mõlemad vanaema kootud, minu oma sinepikollase- ja pruunikirju – ja kahel fotol oleme nende Kristiansandi maja verandal, ühel on vanaema surunud põse vastu minu põske, on sügis, taevas on sinine, päike madalas, me vahime linna poole, mina olen ilmselt kahe- või kolmeaastane.

Võiks arvata, et need fotod kujutavad endast teatavat liiki mälu, teatavat liiki meenutusi, ainult ilma selle „minata”, kust mälestused harilikult lähtuvad, ja mõistagi tekib nüüd küsimus, mida need sellisel juhul tähendavad. Olen näinud lugematuid samast ajast pärit pilte sõprade ja kallimate peredest, ja need on täpselt samasugused. Needsamad värvid, needsamad riided, needsamad toad, needsamad tegevused. Aga nende piltidega ei seosta ma mitte midagi, need on teatavas mõttes mõttetud, ja veelgi ilmsemaks muutub see aspekt siis, kui ma vaatan eelnevate põlvkondade pilte, seal on kõigest hulk inimesi, kes kannavad võõrapäraseid riideid ja asuvad tegema midagi minu jaoks müstilist. Me pildistame aega, mitte selles olevaid inimesi, nemad ei lase end kinni püüda. Ka mitte mu vahetus läheduses olevad inimesed. Kes oli see naine, kes poseeris Thereses gatel pliidi ees, seljas helesinine kleit, põlved koos ja sääred lahus, selles tüüpilises kuuekümnendate aastate poosis? Ja see ülespandud juustega naine? Siniste silmade ja leebe naeratusega, mis on nii leebe, et ei olegi nagu naeratus? Too, kel on läikiv punase kaanega kohvikann sanga pidi käes? Jah, see oli minu ema, ema ise, aga mis inimene ta oli? Millest ta mõtles? Kuidas ta vaatas oma senisele elule ja sellele, mis ees ootas? Seda teab vaid tema ja sellest pilt ei räägi. Võõras naine võõras toas, muud midagi. Ja mees, kes istub kümme aastat hiljem mägedes ja joob sellestsamast punasest kaanest kohvi, sest tal oli meelest läinud kohvitassid kaasa pakkida, kes tema oli? See musta hoolitsetud habeme ja paksude mustade juustega mees. Kel on tundlikud huuled ja lõbusad silmad. Oo jaa, see oli mu paps, isa ise. Aga enam ei tea mitte keegi, mis inimene ta oli omaette, antud hetkel ja kõigil teistel. Ja nii on kõigi piltidega, ka minu omadega. Nad on täiesti tühjad, ainus tähendus, mida neist võib välja lugeda, on see, mille on sinna pannud aeg. Siiski on need pildid osa minust ja mu kõige intiimsemast ajaloost, nagu teiste pildid on osa nende omast. Mõttekas, mõttetu, mõttekas, mõttetu on laine, mis voogab läbi meie elu ja seda seesmiselt pingestab. Kõik, mida ma oma kuuest esimesest eluaastast mäletan, kõik tollased pildid ja asjad tõmban ma ligi, need moodustavad olulise osa mu identiteedist, täidavad „mina” muidu tühja ja mälestusteta ääreala tähenduse ja järjepidevusega. Kõigist neist kildudest ja pudemetest olen ma ehitanud üles Karl Ove, Yngve, ema ja isa, Hove ja Tybakkeni maja, linnavanaema ja -vanaisa, maavanaema ja -vanaisa, kogu ümbruskonna ja terve karja lapsi.

Selle kipaka hurtsiku nimetan ma oma lapsepõlveks.

Mälu ei ole inimese elus mingi usaldusväärne suurus. Ja ei ole seda sel lihtsal põhjusel, et mälu jaoks ei ole tõde kõige ülem. Mitte tõetruuduse nõue ei otsusta, kas mälu annab mõnd sündmust edasi tõepäraselt või mitte. Vaid omakasu. Mälu on pragmaatiline, libe ja kaval sell, aga mitte vaenulikult või pahatahtlikult, hoopiski mitte, ta teeb kõik, et tema peremees rahule jääks. Mõnda lükkab ta unustuse tühiolekusse, mõnda moonutab tundmatuseni, mõnda mõistab galantselt valesti, mõnda, aga seda mõnda on nagu tilk meres, mäletab ta teravalt, selgepiiriliselt ja eksimatult. Ent eksimatud mälupildid ei ole iial sinu otsustada.

Mis minusse puutub, siis on minu mälestus esimesest kuuest aastast sama hästi kui olematu. Ma ei mäleta peaaegu mitte midagi. Mul ei ole aimu, kes mu järele vaatas, mida ma tegin, kellega ma mängisin, kõik on kui tuulest viidud, aastad 1968–1974 on mu elus suur ja tühi eimiski. See vähene, mis mulle meenub, pole suurt midagi väärt: seisan just nagu kõrgmäestiku hõredas metsas puusillal, minu all pahiseb oja, vesi on rohekasvalge, hüppan üles-alla, sild õõtsub ja ma lõkerdan naerda. Minu kõrval seisab naabripoiss Geir Prestbakmo, hüppab ka üles-alla ja lõkerdab naerda. Istun auto tagaistmel, me peatume foori taga, paps keerab minu poole ja ütleb, et oleme Mjøndalenis. Läheme Starti matši vaatama, nagu mulle on räägitud, aga ma ei mäleta sinnasõidust, matšist ega kojusõidust mitte midagi. Sammun suurt plastveoautot lükates maja ees mäkke, auto on kolla-roheline ja tekitab minus pöörast rikkuse-, jõukuse- ja õnnetunnet.

See on kõik. Need ongi mu esimesed kuus aastat.

Aga need on kanoniseeritud mälestused, mis on kinnistunud juba seitsme-kaheksa-aastaselt, lapsepõlve maagia: kõige esimene, mida ma mäletan! On ka teist tüüpi mälestusi. Need, mis ei ole kinnistunud ega lase end tahte abil esile manada, vaid irduvad aeg-ajalt, kerkivad iseendast teadvusse ja hulbivad seal üles-alla otsekui läbipaistvad millimallikad, äratatud ellu teatud lõhnast, teatud maitsest, teatud helist ... Nendega kaasneb alati vahetu ja intensiivne õnnetunne. Ja siis on kehaga seotud mälestused, kui teen midagi, mida olen varem teinud, tõstan käe silmadele varjuks, püüan kinni palli, jooksen niidul, pihus tuulelohe nöör ja oma lapsed sabas. Need on mälestused, mis kaasnevad tunnetega: äkkviha, äkknutt, äkkhirm, ja sa oled seal, kus sa olid, nagu oleks sind virutatud tagasi iseendasse, visatud metsiku hooga vanuses tagasi. Ja siis on mälestused, mis on seotud maastikuga. Sest lapsepõlvemaastik ei ole nagu hilisemad maastikud, mille pingeväli on teine. Tolles maastikus oli igal kivil, igal puul tähendus, ja kuna seda nähti esimest korda ja kuna seda nähti nii palju kordi, on see settinud teadvusesügavusse, mitte ainult ähmaselt ja umbkaudselt, nagu paistab maastik täiskasvanu maja ees, kui silmad kinni panna ja seda esile manada, vaid kohutava täpsusega ja väga üksikasjaliselt. Mõttes pruugib mul vaid avada uks ja minna välja, kui pildid saabuvadki kohinal. Kiviklibu sissesõiduteel, mis paistis suvel sinakas. Ah, need lapsepõlve sissesõiduteed! Ja seitsmekümnendate aastate autod, mis neil seisid! Põrnikad, Citroënid, Ford Taunused, Ford Granadad, Opel Asconad, Opel Kadetid, Ford Consulid, Ladad, Amazonid ... Aga olgu, mööda klibu, piki pruuni aia äärt, üle madala kraavi, mis oli meie tänava, Nordåsen Ringvei, ja Elgstieni vahel, mis läks läbi kogu linnajao ja möödus lisaks meile veel kahest ehitusrajoonist. Tumeda rammusa mullaga nõlvak, mis ulatus teepervelt alla metsani! Kuidas seal olid peaaegu kohe hakanud tärkama rohelised juuspeened võrsed, õrnad ja just nagu ihuüksi selles uues, suures ja mustavas, et siis järgmisel aastal jõhkralt paljuneda, kuni nõlvak kadus üleni tihedate ja lopsakate puhmikute alla. Pisikesed puud, rohulibled, sõrmkübarad, võililled, sõnajalad ja põõsad, mis kustutasid varem tee ja metsa vahel olnud silmatorkava piiri. Seejärel mäkke, mööda kitsaste äärekividega kõnniteed, mille perve mööda, oo võrratust, sulises, vulises ja pahises sajuga vihmavett! Paremat kätt läks jalgrada, otsetee uude supermarketisse B-Max. Selle kõrval oli väike soovik, mitte suurem kui kaks parklakohta, ja kased, mis otsekui januselt selle kohale kummardusid. Väikesel seljandikul oli Olsenite maja ja tänav, mis selle taha keeras. Tänava nimi oli Grevlingveien. Vasakult esimene maja, kus elasid John ja ta õde Trude, asus krundil, mis nägi välja nagu kivivare. Ma pelgasin sellest majast mööda minna. Osalt sellepärast, et John võis seal varitseda ja mööduvaid lapsi kivide või lumepallidega loopida, osalt sellepärast, et neil oli hundikoer ... See hundikoer ... Aa, nüüd tuli meelde. Küll see peni oli jõle elukas. Ta oli kinni pandud verandale või sissesõiduteel ketis ja haukus kõigi möödakäijate peale, hiilis edasitagasi nii kaugele, kui jooksutraat ulatus, ning ulus ja kiunus. Koer oli kõhn ja hullumeelsete kollaste silmadega. Ükskord volksas ta õudse ajuga mäest alla minu poole, Trude sabas ja rihm maad mööda lohisemas. Olin kuulnud, et kui loom sind taga hakkab ajama, näiteks karu metsas, siis ei tohi eest ära joosta, vaid peab liikumatult paigale jääma ja tegema näo, et kõik on korras, ja nii ma tegingi, peatusin silmapilk, kui nägin, et koer minu poole tormab. See ei aidanud mitte üks tonks. Koeral ei olnud minu paigalseismisest sooja ega külma, vaid ta avas lõuad ja lõi mulle hambad randme juurde käsivarde. Järgmisel sekundil jõudis kohale Trude, krahmas rihma pihku ja rapsas koera täiest jõust eemale. Ma nutsin sorinal, kui ma jalgadele valu andsin. Mind hirmutas selle looma juures kõik. Haukumine, kollased silmad, lõugade vahelt tilkuv ila ja teravad kaarjad hambad, mille kramm oli mul nüüd käsivarrel. Kodus ei rääkinud ma juhtunust kellelegi, sest kartsin pahandada saada; säärane seik pakkus rohkesti võimalusi etteheideteks: ma ei oleks tohtinud sel hetkel seal olla või ei oleks tohtinud nutma hakata, kes siis koera kardab? Sellest päevast peale käis minust alati hirmujutt läbi, kui ma seda koera nägin. Ja see oli saatuslik, sest mitte ainult seda ei olnud ma kuulnud, et tuleb jääda liikumatuks, kui ohtlik loom ründab, vaid ka seda, et koer haistab hirmu. Ma ei tea, kes nii ütles, aga see oli üks neid asju, mida räägiti ja mida kõik teadsid: koerad haistavad hirmu. See ajab nad omakorda hirmule või muudab agressiivseks ja nad asuvad rünnakule. Kui sa ei karda, siis ei tee nad sulle midagi.

Murdsin selle üle kõvasti pead. Kuidas nad oskavad hirmu haista? Mismoodi hirm lõhnab? Ja kas on võimalik jätta muljet, et sa ei karda, nii et koerad seda haistaksid ega märkakski selle varjus olevat tegelikku tunnet?

Kanestrømil, kes elas meist paar maja ülalpool, oli ka koer. See oli kuldne retriiver, ta nimi oli Alex ja ta oli vagur nagu lammas. Ta lontsis härra Kanestrømil sabas, kuhu too iganes läks, ja kui vaja, siis ka tema neljal lapsel. Lahked silmad ja leebed, sujuvad liigutused. Aga ma kartsin ka teda. Sest kui sa ilmusid mäeküljel tema vaatevälja ja tahtsid uksekella helistada, hakkas ta haukuma. Mitte tasakesi, sõbralike või uudishimulike haugatustega, vaid võimsalt, jämedalt ja kaikuvalt. Jäin siis seisma.

„Tere, Alex,” ütlesin ma siis, kui kedagi ei olnud läheduses. „Tead, ma ei karda sind. Mitte raasugi.”

Kui keegi oli läheduses, pidin ma minema edasi, nagu ei oleks midagi lahti, murdma endale teed läbi haugatuste, ja kui koer seisis päris minu ees, lõuad pärani, kummardusin ja patsutasin teda paar korda küljele, süda metsikult puperdamas ja kõik lihased hirmust rammetud.

„Jää vait, Alex!” ütles siis Dag Lothar, kui ta saabus jooksuga väikest kruusateed pidi keldrist või tormas välja eesuksest.

„Karl Ove kardab su haukumist, rumal koer.”

„Ei karda,” ütlesin ma. Dag Lothar üksnes vaatas mind tardunud naeratusega, mis pidi tähendama, et pole mõtet üritadagi.

Siis me läksime.

Kuhu me läksime?

Metsa.

Alla Ubekileni äärde.

Alla ujuvkaidele.

Üles sillale.

Alla Gamle Tybakkenile.

Vabriku juurde, kus valati plastpaate.

Üles mägedesse.

Tjenna järve äärde.

Üles B-Maxi juurde.

Alla Fina bensukasse.

Kui me ei silganud ringi oma kodutänavas ega veetnud aega mõne maja ees ega istunud kõnnitee äärekividel või suure omanikuta kirsipuu otsas.

Muud midagi. See oli maailm.

Aga missugune maailm!

Uusrajooni juured ei ole minevikus ega aja ta ka oksi tulevikutaevasse nagu omaaegsed satelliitlinnad. Nad tekkisid pragmaatilise vastusena praktilisele küsimusele: kuhu kõik need uusasukad elama panna, noh, paigutame nad sinna metsa, mõõdame sinna krundid ja paneme müüki. Ainus maja, mis seal juba enne oli, kuulus perekond Beckile, kelle isa oli pärit Taanist ja oli maja oma kätega metsa sisse ehitanud. Neil ei olnud ei autot, pesumasinat ega televiisorit. Ega ka aeda, ainult kõvaks tambitud õu puude all. Presendiga kaetud puuriidad ja talvel kummuli paat. Õestepaar Lill ja Linda käis põhikoolis ja vaatas esimestel aastatel, kui me saarel elasime, Yngve ja minu järele. Nende venna nimi oli John, ta oli minust kaks aastat vanem, käis imelike kodutehtud riietega, polnud üldse huvitatud sellest, mis meid huvitas, vaatas hoopis ise suunas, aga meil ei olnud aimu, mis suund see on. Kaheteistaastaselt ehitas ta endale paadi. Mitte nagu meie, kes me üritasime unistustest ja seiklushimust parved kokku klopsida, vaid tõelise, korraliku aerupaadi. Teda oleks pidanud koolis kiusatama, aga seda ei juhtunud, distants oli liiga suur. Ta ei olnud üks meie seast ega tahtnudki olla. Isa, jalgrattaga taanlane, kes oli ehk hellitanud Taanist saadik soovi elada üksi keset metsa, oli ilmselt pettunud, kui koostati ehitustandri plaanid, võeti vastu otsused ja esimesed ehitusmasinad sõitsid metsa kohe tema maja kõrvale. Sinna kolinud perekonnad olid pärit kogu riigist ja kõigil olid lapsed. Meie vastasnaabrid olid Gustavsenid, mees oli tuletõrjuja, naine kodune, nad saabusid Honningsvågist, nende laste nimed olid Rolf ja Leif Tore. Meist kõrgemal asuvas majas elasid Prestbakmod, mees oli progümnaasiumiõpetaja, naine oli õde, nad saabusid Tromsist, nende laste nimed olid Gro ja Geir. Neist kõrgemal elasid Kanestrømid, mees töötas postkontoris, naine oli kodune, nad saabusid Kristiansundist, nende laste nimed olid Steinar, Ingrid Anne, Dag Lothar ja Unni. Üle tänava elasid Karlsenid, mees oli meremees, naine poemüüja, nad olid Lõuna-Norrast, nende laste nimed olid Kent Arne ja Anne Lene. Neist kõrgemal elasid Christiansenid, mees oli meremees, naise ametit ma ei teadnud ja laste nimed olid Marianne ja Eva. Teisel pool teed elasid Jacobsenid, mees oli trükitööline, naine kodune, mõlemad Bergenist, nende laste nimed olid Geir, Trond ja Wenche. Neist kõrgemal elasid Lindlandid, lõunanorralased, nende laste nimed olid Geir Håkon ja Morten. Kusagil seal hakkasin ma ülevaadet kaotama, vähemalt mis puutus vanemate nimedesse ja töökohtadesse. Bente, Tone Elisabeth, Tone, Liv Berit, Steinar, Kåre, Rune, Jan Atle, Oddlaug, Halvor olid selle kandi laste nimed. Enamik olid minuvanused, vanimad minust seitse aastat vanemad, noorimad neli aastat nooremad. Viis neist hakkas käima minu klassis.

Kolisime sinna 1970. aastal. Siis oli enamik uusrajooni maju veel ehitusjärgus. Üdinitungiv hoiatussireen, mis kostab enne lõhkamist, oli mu lapsepõlves tavaline asi, ja see väga eriline allmaatunne, mida võib tajuda, kui lõhkamise lööklained maa all levivad ja põranda värisema panevad, oli ka tavaline. Oli loomulik, et maa peal olid seosed – teed ja elektrijuhtmed, metsad ja mered – aga et need olid ka maa all, pani pisut enam muretsema. Kas ei pidanuks maapind, kus me seisime, olema absoluutselt kaljukindel ja läbistamatu? Samas oli kõigil maapinnaavaustel minu ja mu mängukaaslaste jaoks eriline külgetõmme. Tihtipeale kogunesime kobaras mõne augu ümber, mida naabruses kaevati, olgu kanalisatsioonitorude või elektrikaablite panemiseks või betoonkeldri valamiseks, ja vahtisime sügavikku, mis oli kollane, kui seal oli liiva, must, pruun või punakaspruun, kui seal oli mulda, hall, kui seal oli savi, mis kattus varem või hiljem alati tuunja kollakashalli veekihiga, kust paistis paari rändrahnu tipp. Augu kohal kõrgus kollaselt või oranžilt kiiskav ekskavaator, mis meenutas lindu, kopp pika kaela otsas nagu õieli nokk, selle kõrval veoauto, mille laternad meenutasid silmi, radiaatorivõre suud ja presendiga kaetud kast turja. Kui oli tegemist suuremate töödega, võis seal seista ka buldoosereid või kallureid, mis olid enamasti kollased, kõrgete ratastega, mille roopad olid meie labakäe sügavused. Kui meil vedas, leidsime august või selle lähedalt süütenöörikimpe ja võtsime need endale, sest süütenööril oli suur tarbimis- ja vahetusväärtus. Mis muusse puutus, siis leidus lähikonnas alati poole, mehekõrgusi puust niidirulle, mille ümbert keriti kaablit, ja virnad siledaid punakaspruune plasttorusid, mis olid umbes meie küünarvarre jämedused. Oli ka betoontorude ja kaevurakete virnu, krobelisi ja ilusaid, mis olid meist pisut kõrgemad ja mille otsas oli paras turnida; pikki jäiku vanadest ribadeks lõigatud autokummidest matte, mida kasutati lõhkamisel; virnad puust telefoniposte, mis olid immutusvahendist rohelised; dünamiidikaste; soojakuid, kus töölised riideid vahetasid ja sõid. Kui nad seal olid, püsisime aupaklikus kauguses ja jälgisime, mida nad teevad. Kui neid seal ei olnud, ronisime auku, kalluriratastele, turnisime toruvirnadel, katsusime soojakuuksi ja piilusime akendest sisse, ronisime betoonkaevudesse, katsusime kaablirulle veeretada, toppisime taskud täis juhtmejuppe, plastkäepidemeid ja süütenööri. Meie maailmas ei tõusnud keegi nende tööliste kõrgusele, ükski töö ei tundunud nende omast mõttekam. Töö tehnilised üksikasjad mind ei huvitanud, samuti mitte ehitusmasinate mark. Peale maastiku muutumise, mida nad põhjustasid, olid minu jaoks kõige tähelepandavamad nendega kaasnevad eraelu välgatused. Näiteks kui nad tõmbasid oma oranžist kombinesoonist või sinistest lotendavatest, suisa vormitutest tunkedest välja kammi ja, kiiver kaenlas, juukseid silusid, ümberringi ehitusmasinad ja nende mürisev ja põntsuv tegevus, või see salapärane ja arusaamatu hetk, kui nad väljusid õhtupoolikul soojakust, seljas tavalised riided, istusid autosse ja sõitsid ära nagu harilikud mehed.

Oli teisigi töölisi, keda me tähelepanelikult ja väsimatult jälgisime. Kui lähikonda ilmus mõni telefonivõrkude tegelane, liikus uudis laste seas nagu kulutuli. Seal seisis auto, seal seisis töömees, telefonimontöör, ja seal olid tema JULMALT ÄGEDAD postirauad! Need jalas ja tööriistad vööl, klõpsas ta kinni turvavöö, mis jooksis ümber tema ja posti, ja hakkas aeglaste ja läbimõeldud, aga meie jaoks TÄIESTI arusaamatute liigutustega ülespoole ronima. Kuidas see VÕIMALIK oli? Sirge seljaga, ilma nähtava vaevata, ilma nähtava jõupingutuseta LIUGLES mees posti otsa. Vahtisime teda suurisilmi, kui ta üleval töötas, polnud juttugi äraminekust, sest peagi pidi mees niisama kergelt, pingutuseta ja arusaamatult posti otsast alla ronima. Mida kõike annaks peale hakata sääraste raudadega, mille metallist haarmed posti ümbert kinni võtsid!

Ja siis olid kanalisatsioonimehed. Kes jätsid auto mõne kanalisatsioonikaevu kõrvale, mis oli kas sõidutee asfaldis või tänava kõrvale kõrgendile müüritud; mehed tõmbasid esmalt jalga PIHANI! ulatuvad saapad, kangutasid ümmarguse, kohutavalt raske metallkaane kangiga nagu niuhti pealt ära, panid kõrvale ja asusid alla ronima. Mismoodi kõigepealt kadusid tee alla auku sääred, seejärel reied, siis kõht, siis rind ja viimaks pea ... Ja mis muud seal all võis olla kui mitte tunnel? Kus voolas vesi? Kus sai kõndida? Oo, aga see oli ju vapustav. Äkki oli ta nüüd kusagil seal eemal, Kent Arne jalgratta kõrval, mis oli visatud kõnniteele, umbkaudu kahekümne meetri kaugusel, ainult et maa all! Või olid need kanalisatsiooniaugud ainult kollektorid, ühesõnaga kaevud, kus sai kontrollida torusid ja võtta tulekahju korral vett? Keegi seda ei teadnud, sest kui mehed kaevu ronisid, kästi meil alati eemale hoida. Ja keegi meist ei julgenud küsida ka. Kellelgi ei olnud nii palju jaksu, et raske münti meenutav metallkaas pealt ära tõsta. Nii et see jäigi mõistatuseks, nagu toona palju muud.

Juba enne kooliminekut oli meil vabadus käia ringi, kus me iganes tahtsime, ainult kahe erandiga. Üks oli suur tee, mis tuli üle silla ja viis Fina bensukasse. Teine oli meri. Üksi ei tohi mitte iial mere äärde minna! tagusid täiskasvanud meile pähe. Aga miks mitte, kui mõtlema hakata, kas nad arvasid, et me kukume vette? Ei, mitte selles ei olnud asi, ütles keegi, kui me istusime mäeküljel väikese niidutüki taga, kus me vahel käisime jalkat tagumas, ja vaatasime üle püstloodis kaljunuki vette, mis oli meie all ehk kolmekümne meetri kaugusel. Vaid näki pärast. Näkk võtab lapsed kinni.

„Kes seda ütleb?”

„Emme ja issi.”

„Kas siin on näkk?”

„Jah.”

Silmitsesime Ubekileni hallikaid vooge. Ei tundunud võimatu, et nende all võis midagi olla.

„Ainult siin või?” küsis üks meist. „Muidu võiks ju mujale minna. Näiteks Tjenna äärde.”

„Või Väike-Havaisse.”

„Seal on teised näkid. Nad on ohtlikud. Ausõna. Emme ja issi ütlevad nii. Nad võtavad lapsed kinni ja uputavad ära.”

„Kas ta võib siia üles ka tulla?”

„Ma ei tea. Ei, ma ei usu. Vaevalt. Siia on liiga kauge tulla. Ainult mere ääres on ohtlik.”

Pärast seda hakkasin ma näkki kartma, aga mitte nii hirmsasti nagu rebaseid, kellele mõtlemine ajas mu hirmust hulluks; kui ma nägin vaid põõsas sabistamist või kuulsin kedagi sahinal möödumas, tuli silmapilk liduda turvalisse paika, see tähendab metsalagendikule või ehitusplatsile, kuhu rebased kunagi tulla ei julgenud. Jah, minu hirm rebaste ees oli nii suur, et Yngvel pruukis vaid öelda: „Ma olen rebane, ma tulen ja võtan su kinni,” – tema oli ülemisel naril, mina tema all –, kui hirm mu üleni tarretas. „Ei, sa ei ole rebane,” ütlesin ma siis. „Olen küll,” ütles ta, kummardus üle ääre alla ja püüdis mind käega kahmata. Kuigi ta nii tegi, kuigi ta mind vahel hirmutas, tundsin ma temast puudust, kui me saime edaspidi oma toad ja ma pidin üksinda magama. Polnud hullu, olin ju ka uues toas maja sees, aga polnud enam nii tore olla nagu siis, kui ta minu pea kohal naril magas. Siis oleksin näiteks võinud küsida: „Yngve, kas sa kardad praegu?” ja tema oleks võinud vastata „Ee-ei, miks ma peaksin kartma? Siin pole mitte midagi karta,” ja ma oleksin teadnud, et tal on õigus, ja kohe rahunenud.

Rebastehirm laskis minust lahti seitsmeaastaselt. Sellest jäänud tühiku täitsid aga kiiresti muud asjad. Ühel hommikul juhtusin ma mööduma televiisorist, mida parajasti ei vaadatud, kus näidati hommikufilmi, ja seal, oi appi, läks trepist üles peata mees! Brrr! Jooksin oma tuppa, aga see ei aidanud, olin ka seal niisama üksi ja kaitsetult, ja siis tuli üles otsida ema, kui ta oli kodus, või Yngve. Pilt peata mehest käis mul igal pool kannul, ja mitte ainult pimeduses nagu teised mu hirmukujutlused. Ei, peata mees võis mulle ilmuda keset päist päeva, ja kui ma siis üksi olin, ei olnud päikesepaistest ja linnulaulust midagi kasu, süda tagus ja iga närvikiud särises hirmust. See tundus veelgi hullem, et pimedus võttis maad ka päevavalgel. Jah, kui ma midagi tõeliselt kartsin, siis pimedust päevavalgel. Kõige õudsem oli, et selle vastu ei saanud midagi ette võtta. Ei aidanud appi hüüdmine, ei aidanud lagedas kohas seismine, ei aidanud jooks. Ja siis oli see Detektiv-Magasinet’ esipilt, mida paps mulle kord näitas, nädalaleht, mis pärines ta lapsepõlvest, ja sellel oli luukere, kes tassis õlal meest, ja luukere keeras pead ja vaatas mulle oma tühjade silmakoobastega otsa. Seda luukeret ma ka kartsin, ta ilmus välja kõigis võimalikes ja võimatutes seostes. Kartsin ka vannitoa boilerit. Kui ma sooja vee lahti keerasin, kostis nimelt torudest läbilõikav kriiksumine, ja kohe seejärel, kui ma kraani silmapilk kinni ei keeranud, algas seal põntsumine. Need hääled, mis olid nii valjud ja jubedad, ajasid mu hirmust hulluks. Neid oli võimalik vaid nii vältida, et keerata kõigepealt lahti külm vesi ja siis tasakesi soe vesi. Ema, isa ja Yngve tegid nii. Ma olin proovinud, aga läbilõikav kriiksatus, mis kajas läbi seinte ja millele järgnes aina kiirenev tümin, nagu läheks miski seal all üha vihasemaks, algas samal hetkel, kui ma avasin sooja vee kraani, ja ma keerasin selle nii ruttu kinni, kui suutsin, ja jooksin vannitoast välja, hirmust üle kere vabisemas. Nii et ma pesin end kas külma veega või kasutasin hommikuti Yngve jahtunud pesuvett.

Koerad, rebased ja veetorud olid konkreetsed ja füüsilised ohud, mida andis ohjeldada: neid kas oli või ei olnud. Aga peata mees ja irvitav luukere kuulusid surnuteriiki ja neid ei õnnestunud samal viisil ohjeldada, sest nad võisid olla igal pool, kapis, kui ma selle pimedas lahti tegin, trepil, kui ma seda mööda läksin, metsas, jah, isegi voodi all või vannitoas. Enda peegelpilti aknal seostasin ma ka nende surmariigi olevustega, vahest sellepärast, et see tekkis vaid siis, kui väljas oli pime, aga see oli kohutav mõte, näha oma peegelpilti mustaval aknaklaasil ja mõelda, et see ei kujuta mitte mind, vaid mind jõllitavat koolnut.

Sel aastal, kui me kooli läksime, ei uskunud meist keegi enam näkke, päkapikke ega trolle ja me naersime nende üle, kes neid veel uskusid, aga kujutlus vaimudest ja kummitustest püsis alles, vahest sellepärast, et me ei julgenud seda hüljata: kõik me teadsime, et koolnud on olemas. Meie muud kujutlused, mis pärinesid samast mitmekihilisest valdkonnast, nimelt mütoloogiavallast, olid heledamad ja süütumad, nagu näiteks see, mis käis vikerkaare otsa kohta, mis pidi näitama kätte aarde leiukoha. Koguni veel esimese klassi sügisel uskusime seda niivõrd, et suundusime aaret otsima. See oli ilmselt ühel septembrikuu laupäeval, kogu hommiku oli ladistanud, me mängisime Geir Håkoni maja juures, õigemini kraavis, mis oli veest üle ujutatud. Selles kohas möödus tänav lõhatud kaljuseinast, mille sambla, rohu ja mullaga kaetud tipust sulises ja silksus vett. Meil olid kummikud ja paksud erksavärvilised kummiülikonnad seljas, kapuutsid lõua alt kinni, nii et kõik hääled kostsid distantsilt; oma hingetõmbed ja pealiigutused, kui kõrvad kapuutsisisemust riivasid, kostsid kogu aeg valjult ja selgelt, aga kõik muu oli summutatud ja toimus otsekui kusagil kaugel. Teisel pool tänavat puude vahel ja meie kohal mäeharjal lasus tihe udu. Oranžid majakatused kahel pool tänavat helendasid halluses tuhmilt. Mäejalamil metsa kohal võlvus taevas nagu kummis kõht, kust sirises vihma, mida rabises kogu aeg tasa kapuutsile ja olude sunnil ülitundlikele kõrvadele.

Me ehitasime paisu, aga liiv, mida me kühveldasime, varises kogu aeg kokku, ja kui me silmasime Jacobsenide autot, mis sõitis mäkke, ei kõhelnud me hetkegi, vaid viskasime labidad käest ja jooksime nende maja poole, mille ees auto järgmisel hetkel peatus. Väljalasketorust paiskus õhku sinakas tossujuga. Auto ühelt poolt väljus isa, kõhn nagu piibuork, koni suunurgas, kummardus, keeras istme all kangi ja lükkas istme ette, nii et pojad Suur-Geir ja Trond saaksid välja pugeda, samal ajal kui väike ja matsakas, punapäine ja kahvatu ema laskis oma poolelt välja tütre Wenche.

„Tere,” ütlesime meie.

„Tere,” ütlesid Geir ja Trond.

„Kus te käisite?”

„Linnas.”

„Tere, poisid,” ütles isa.

„Tere,” ütlesime meie.

„Kas tahate teada, kuidas on saksa keeles seitsesada seitsekümmend seitse?” küsis ta.

„Jah.”

„Siebenhundert-und-siebundsiebsich!” ütles isa oma käheda häälega. „Ha-ha-haa!”

Meie ka naersime. Isa naer läks üle köhaks.

„Nii-nii,” ütles ta, kui köha järele andis, pistis võtme auto lukuauku ja keeras. Tema huuled ja üks silm tõmblesid kogu aeg.

„Kuhu te lähete?” küsis Trond.

„Ei tea,” ütlesin ma.

„Kas ma võin kaasa tulla?”

„Võid küll.”

Trond oli Geiri ja minu vanune, aga palju väiksemat kasvu. Tema silmad olid ümmargused nagu nööbid, alahuul punane ja pruntis ning ninanöps pisike. Nukuliku näo kohal lokkasid heledad laines juuksed. Tema vend nägi hoopis teistsugune välja: tema silmad olid kitsad ja kavalad, naeratus tihti pilklik, juuksed siledad ja kuldpruunid ning ninajuurel tedretähnid. Aga ka tema oli pisike.

„Pane siis vihmakuub selga,” ütles ema.

„Ma panen ainult vihmakuue selga,” ütles Trond ja silkas tuppa. Seisime sõna lausumata ja ootasime, käed kahel pool rippu nagu paar pingviine. Sadu oli järele jäänud. Nõrk tuul pani allpool aedades kasvavate pikkade ja siredate mändide ladvad õõtsuma. Rentslis sulises ojanire, mis võttis siin-seal kaasa männiokaste väikesi kuhje, kõikjale pudenenud kollaseid V-sid ehk harkjalgu.

Taevas meie taga oli pilvkate rebenenud. Maastik, kus me seisime, kõigi oma majakatuste ja muruplatsidega, puudesalude, mäekuplite ja nõlvakutega oli löönud hõõguma. Meie maja kohalt kõrgendikult, mida me nimetasime „mäeks”, kerkis taevasse vikerkaar.

„Näe,” ütlesin ma. „Vikerkaar!”

„Oi!” ütles Geir.

Maja juures pani Trond selja taga ukse kinni. Tuli jooksuga meie juurde.

„Mäe kohal on vikerkaar!” ütles Geir.

„Kas lähme aaret otsima?”

„Jah, läki!” ütles Trond.

Jooksime tänavat pidi alla. Karlsenite maja ees murul seisis Anne Lene, Kent Arne väike õde, ja saatis meid pilguga. Tal olid ümber rakmed, mille küljes oli rihm, et ta jalga ei laseks. Ema punane auto seisis sissesõiduteel. Seinalaternas põles tuli. Gustavsenide maja ees aeglustas Trond sammu.

„Leif Tore tahab kindlasti ka tulla,” ütles ta.

„Ma ei usu, et ta on kodus,” ütlesin ma.

„Igatahes küsime,” ütles Trond ja sammus nende sissesõiduteele kahe püsti pandud väravaposti vahelt, mille küljes ei olnud väravat, mistõttu mu isa nende üle ikka nalja viskas. Mõlema posti otsa oli müüritud õõnes metallkera, mida läbistas nool ja kandis turjal paljas kühmus mees. See oli päikesekell, ja mu isa viskas ka selle üle nalja, sest mis mõtet oli kahel päikesekellal?

„Leif Tore!” hüüdis Trond. „Tule õue!”

Ta vaatas meie poole. Siis hüüdsime kolmekesi kooris.

„Leif Tore! Tule õue!”

Läks paar sekundit. Seejärel avanes ülal köögiaken ja ema pistis pea välja.

„Ta kohe tuleb. Paneb ainult vihmariided selga. Ärge rohkem hüüdke.”

Ma kujutasin selgelt ette, milline see aare on. Suur must kolme jalaga pada, mis on täis sätendavaid ehteasju. Kulda, hõbedat, briljante, rubiine ja safiire. Pada seisis vikerkaare otsal, kummalgi pool üks. Olime seda ükskord varemgi otsinud, aga tulutult. Tuli kiiresti teha, vikerkaar ei kestnud kunagi kaua.

Leif Tore, kes oli juba mõnda aega olnud vari kollase ukseklaasi taga, tegi viimaks ukse lahti. Temaga koos väljus majast pahvak sooja õhku. Nende pool oli alati väga palav. Haistsin ka midagi hapukat. Nii nende pool lõhnas. Kõigis majades, meie oma välja arvatud, oli iseloomulik lõhn, nende kodu lõhn.

„Mis me teeme?” küsis ta ja lõi ukse selja taga pauguga kinni, nii et klaas klirises.

„Mäe peal on vikerkaar, me läheme aaret otsima,” ütles Trond.

„Läki siis!” ütles Leif Tore ja pistis jooksu. Meie jooksime järele, nõlvast alla tee peale, mis tõusis mäkke. Nägin, et Yngve jalgratas ei olnud ikka veel oma kohal, aga ema roheline Põrnikas ja isa punane Opel Kadett olid maja ees. Kui ma õue läksin, oli ema võtnud tolmuimejaga põrandaid üle, ja ma ei teadnud midagi hullemat: ma vihkasin seda häält, see oli nagu müür, mis mind laiaks litsus. Kui nad koristasid, tegid nad aknad lahti, nii et maja läks jääkülmaks ja näis, nagu kanduks see külmus ka emale üle, sest tal ei jätkunud minu jaoks ühtki head sõna, kui ta kummardus pange kohale ja väänas lappi välja või tõmbas harja või tolmuimejaga üle põranda, ja kuna ainult ema lahketes sõnades oli mulle ruumi, lõdisesin ma laupäevahommikuti külmast, nii kangest külmast, et see tungis mulle pähe ega lasknud mul voodis pikutades rahus koomiksit lugeda, mis mulle muidu väga meeldis, nii et lõpuks ei jäänud mul muud üle kui riidesse panna, õue lipata ja loota, et seal midagi toimuma hakkab.

Meie pool koristasid ema ja isa üheskoos, mis polnud päris tavaline; teised isad, niipalju kui ma teadsin, seda ei teinud; võimalik erand oli siin Prestbakmo, aga ma ei olnud teda kunagi koristamas näinud ja kahtlesin, kas ta sellist asja teeb.

Aga sel päeval oli isa korraks linna sõitnud, et kalaturult krabisid osta, ja istunud pärast seda kontoris, teinud suitsu ja vahest parandanud kirjandeid, vahest lugenud dokumente, vahest tegelnud oma margikoguga või vahest lugenud „Fantoomi”.

Meie musta värvi lippaia taga, kus algas B-Maxi juurde viiv jalgrada, oli ühe kanalisatsioonikaevu vesi metsaaluse üle ujutanud. Rolf, Leif Tore vend, oli paar päeva tagasi öelnud, et see on papsi vastutusala. „Vastutusala” ei olnud sõna, mida ta muidu oleks kasutanud, nii et sain aru, et ta oli kuulnud seda oma isalt. Paps oli vallavolikogu liige, nemad otsustasid saare asju, ja sellele oligi viidanud Gustavsen, Leif Tore ja Rolfi isa. Paps pidi ummistusest teatama, et keegi saadetaks parandama. Kui me edasi läksime ja mu pilk noorte peenikeste puude vahel jälle ebaloomulikult suurele veehulgale sattus, kus huljus ka valget tualettpaberit, otsustasin, et ütlen seda papsile, kui juhus avaneb. Et ta esmaspäeval koosolekul sellest teataks.

Ja ennäe, seal ta oligi. Seljas sinine vihmakuub, kapuuts turjal, jalas sinised teksad, millega ta aias töötas, ja rohelised põlvini kummikud, ilmus ta maja nurga tagant nähtavale. Ta oli ülakehast pisut kiivas, sest tassis redelit, mida balansseeris üle muru, pani järgmisel hetkel maha, tõstis püsti ja lükkas vastu majaseina.

Keerasin pea tagasi ja andsin jalgadele valu, et teistele järele jõuda.

„Ikka veel on vikerkaar!” hüüdsin ma.

„Me näeme ise ka!” hüüdis Leif Tore.

Jõudsin neile jalgraja alguses järele ja sammusin Trondi kollase selja taga puude vahele, mis iga kord, kui mõni meist oksa kergitas, ohtralt piisku varistasid, ja mööda Moldenite pruunist majast, kus ei olnud lapsi, kõigest üks pikkade juuste, suurte prillide ja kloššpükstega nooruk. Me ei teadnud isegi ta nime ja kutsusime teda lihtsalt Moldeniks.

Kõige parem tee mäe otsa läks nende aiast mööda ja sealt me nüüd läksimegi, aeglaselt, sest mägi oli järsk ja pikk kuluhein, mis seal kasvas, libe. Vahetevahel haarasin kinni mõnest väikesest puust ja tõmbasin end edasi. Otse enne harja muutus mägi kaljuseks ja eendus, võimatu oli üles minna, vähemalt selle märjaga, aga üleval oli mäekülje ja ühe väikese kaljunuki vahel lõhe, kuhu jalgu toetada ja kerge vaevaga viimased meetrid tippu ronida.

„Aga kuhu ta jäi?” küsis Trond, kes esimesena mäeharjale jõudis.

„Aga ta oli seal!” ütles Geir ja näitas väikese platoo poole.

„Ei,” ütles Leif Tore. „Ta on seal all. Vaadake!”

Kõik keerasid ringi ja vaatasid alla. Vikerkaar oli kaugel all metsa kohal. Üks ots oli Beckide maja taga puude kohal, teine enam-vähem mereabajasse laskuval rohunõlval.

„Kas lähme ta juurde alla?” küsis Trond.

„Aga äkki on aare ikkagi siin,” ütles Leif Tore. „Me võime igatahes natuke metsast otsida.”

Murdes, mida me rääkisime, kõlas see nii: „Mi saa kimmähe tsipakõsõ mõtsa pite roita ja perrä kaia.”

„Aga teda ei ole siin,” ütlesin ma. „Vikerkaar on ainult seal.”

„Kes ta ära jõudis viia? Seda tahaks küll teada,” ütles Leif Tore.

„Mitte keegi,” ütlesin ma. „Kas sa, tobu, aru ei saa? Ega siis keegi teda ei too ka, kui sa nii arvad. See on vikerkaar.”

„Ise oled tobu,” ütles Leif Tore. „Ega ta päris ise ikka ära ei kao.”

„Kaob küll,” ütlesin ma.

„Ei kao,” ütles Leif Tore.

„Kaob jah,” ütlesin ma. „Eks vaata, kas leiad ta üles!”

„Ma tahan ka otsida,” ütles Trond.

„Mina ka,” ütles Geir.

„Mina mitte,” ütlesin mina.

Nad keerasid ringi ja hakkasid mõlemale poole kiigates edasi minema. Märkasin, et mul on himu nendega kaasa minna, aga sel ei olnud mingit mõtet. Selle asemel vaatasin ma ülevalt alla. Sealt avanes kohutavalt hea vaade. Võis näha silda, mis puuvõrade vahelt otsekui õhku kerkis, väina, kus alati liikus paate, ja teisel kaldal suuri valgeid gaasitsisterne. Võis näha Gjerstadholmenit, uut maanteed, madalat betoonsilda, kust maantee üle viis, ja taamal Ubekilenit. Ja võis näha ehitusrajooni. Punaseid ja oranže katuseid puude vahel. Tänavat. Meie aeda ja Gustavsenide aeda; ülejäänu jäi varju.

Taevas ehitusrajooni kohal oli nüüd peaaegu üleni sinine. Linna pool küljes oli valgeid pilvi. Aga teisel pool, Ubekileni taga, olid pilved ikka veel hallid ja tinajad.

Nägin all papsi. Tibatillukest kribu, mitte suuremat kui sipelgat, katuseserva ääres redeliharjal.

Ei tea, kas ta näeb mind siin üleval?

Merelt lõõtsatas tuulehoog.

Vaatasin selja taha teistele järele. Puude vahel liikusid edasi-tagasi kaks kollast ja üks heleroheline laik. Kaljuplatoo oli tumehall, umbes nagu kaugem taevakaar, lõhedes turritamas kulukarva ja paiguti lausa valget heina. Seal oli üks oks, mille jäme juhtoks maapinda ei puudutanud, vaid toetus täie raskusega paljudele piitspeenikestele kõrvalokstele. See nägi imelik välja.

Eemal algavas metsas ei olnud ma õieti käinudki. Kõige kaugem koht, kuhu ma seda teed pidi olin sattunud, oli kolmekümne meetri kaugusel lebav suur tuuleheitepuu. Sealt avanes vaade mäekallakule, kus ei kasvanud muud kui kanarbikku. Kahel pool kõrguvate pikkade männivibalike ja allpool müürina seisvate jässakate kuuskede tõttu meenutas see suurt tuba.

Geir ütles, et nägi tol korral rebast. Ma ei uskunud teda, aga rebastega nalja ei olnud, nii et kindluse mõttes viisime kaasaleivad ja morsipudelid kaljuservale, kus meie all paistis tuttav maailm.

„Ongi siin!” hüüdis Leif Tore. „Sa sitikas! Aare!”

„Sa sitikas!” hüüdis Geir.

„Mind te ei peta!” hüüdsin vastu.

„Hoi-hoi!” hüüdis Leif Tore. „Nüüd oleme rikkad!”

„Sa sitikas küll!” hüüdis Trond.

Siis saabus vaikus.

Kas nad olid selle tõesti leidnud?

Vaevalt. Nad püüdsid mind tüssata.

Aga vikerkaare ots oli seisnud just selles kohas.

Mis siis, kui Leif Torel oli õigus ja pada ei kadunudki koos vikerkaarega?

Läksin paar sammu nende poole ja püüdsin piiluda kadakate vahelt, mille taga nad seisid.

„Hoo! Vaata seda!” ütles Leif Tore.

Tegin välkkiire otsuse, sööstsin nende poole, sörkisin põõsastest mööda puutüvede vahele ja peatusin.

Nad vaatasid mind.

„Läksid alt! Ha-ha-haa! Läksid alt!”

„Häh, ma teadsin kogu aeg,” ütlesin ma. „Tulin teile ainult järele. Vikerkaar kaob ära, kui me kähku ei tee.”

„Ah ära sogatse,” ütles Leif Tore. „Sa läksid alt. Tunnista.”

„Tule, Geir,” ütlesin ma. „Otsime aaret alt.”

Ta vaatas Leif Tore ja Trondi poole ega teadnud, mida teha. Aga ta oli mu parim sõber ja tuli kaasa. Trond ja Leif Tore lonkisid kannul.

„Mul on pissihäda,” ütles Leif Tore. „Laseme võidu? Üle ääre alla? Nii saab maru pika soru!”

Pissida väljas, kui paps on all ja võib näha?

Leif Tore oli juba vihmapüksid alla lasknud ja pusis püksiluku kallal. Geir ja Trond seisid kummalgi pool teda ja tõmbasid taguotsa nikutades vihmapükse alla.

„Mul ei ole häda,” ütlesin ma. „Ma just pissisin.”

„Ei pissinud,” ütles Geir ja vaatas minu poole, hoides samal ajal mõlema käega nokut. „Me olime kogu päeva koos.”

„Ma pissisin siis, kui te aaret otsisite,” ütlesin ma.

Järgmisel hetkel auras nende ümber piss. Astusin paar sammu lähemale, et näha, kes võitis. Üllatuslikult oli see Trond.

„Rolf tõmbas nokul naha üles,” ütles Leif Tore ja sikutas püksiluku kinni. „Ta soru ulatus kohe palju kaugemale.”

„Vikerkaart ei ole enam,” ütles Geir ja raputas nokut viimast korda enne püksi pistmist.

Kõik vaatasid üle serva alla.

„Mis me nüüd teeme?” küsis Trond.

„Ei tea,” vastas Leif Tore.

„Kas lähme paadikuuri juurde?” ütlesin ma.

„Mis me seal teeme?” küsis Leif Tore.

„Ronime näiteks katusele,” ütlesin ma.

„Ronime jah!” ütles Leif Tore.

Läksime järsakust libamisi alla, kahlasime läbi tiheda kuusiku ja jõudsime viis minutit hiljem piki abajat kulgevale kruusateele. Teispool abajat rohunõlval käisime talviti harilikult suusatamas. Suvel ja sügisel sattusime sinna harva, sest mida seal ikka peale hakata? Abajas oli madal ja mudane, ujuda oli seal kehv, paadisild oli lagunenud ja taamal asuva väikese laiu oli sealne kajakakoloonia üleni täis sittunud. Kui me seal ringi hulkusime, siis enamasti ilma kindla sihita nagu selgi hommikul. Kõige kõrgemal, veerja välja ja metsaserva vahel asus vana valge maja, kus elas vana valgete juustega naine. Me ei teadnud temast mitte midagi. Ei tema nime ega seda, mida ta seal teeb. Vahel vahtisime majja sisse, panime pihud varjuks ja litsusime näo vastu akent. Ilma mingi erilise põhjuseta, ka mitte uudishimust, lihtsalt sellepärast, et see oli võimalik. Siis nägime aknast tuba, kus oli vana mööbel, või kööki, kus olid vanad asjad. Maja kõrval, teisel pool kitsast kruusateed, kössitas punane justkui kokkuvajunud küün. Ja kõige kaugemal, metsast välja vuliseva oja kaldal, seisis vana värvimata paadikuur, mille katusel oli tõrvapapp. Ojapervel kasvasid sõnajalad ja taimed, mille lehed olid peenikeste vartega võrreldes hiiglasuured; kui lükkasid need kätega kõrvale, ujuva liigutusega, mida kasutatakse selleks, et vaadata mööda asjadest, mis järele annavad, mõjus maapind paljana, nagu veaksid taimed meid ninapidi, teeskleksid haljendavat lopsakust, kui tegelikult on tiheda lehestiku all lage maa. Allpool vee ääres oli muld või savi või mis see ka ei olnud, ruske nagu rooste. Sinna takerdus vahel igasugu asju, kilekotiräbal või kondoom, aga mitte säärastel päevadel, kui vesi teetruubist suure hooga välja pahises ja lakkas vahutamast alles väikesel deltataolisel platsil, kuhu see enne abajasse jõudmist valgus.

Paadikuur oli vanadusest üleni hall. Mõnes kohas võis käe lausa laudade vahelt sisse pista, nii et me teadsime, kuidas seal sees välja näeb, kuigi me ei olnud seal kunagi käinud. Kui me olime tükk aega pragudest sisse piilunud, suunasime oma tähelepanu katusele, mille otsa me niisiis ronida kavatsesime. Et see meil korda läheks, pidime leidma, mille otsa ronida. Kuna läheduses ei olnud midagi kasutuskõlblikku, hiilisime edasi, küüni poole, et seal ringi vaadata. Kõigepealt tegime kindlaks, ega teisel pool küüni autot ei ole, sest seda tuli ette, auto kuulus mehele, võimalik, et naise pojale, kes keelas meil vahel üle õue suusatada, kui me tahtsime rada sinnani pikendada, aga naine ei keelanud meid kunagi. Nii et meest me natuke kartsime.

Autot ei olnud.

Seina ääres vedeles paar valget kanistrit. Tundsin need ära vanavanemate talust: see oli sipelghape. Roostetanud vaat. Hingedelt maha tõstetud uks.

Aga seal! Kaubaalus!

Tõstsime selle üles. See oli sama hästi kui maa külge kinni kasvanud. Täis kõiksugu kakandeid ja väikesi ämblikulaadseid satikaid, kes pagesid laiali, kui me aluse üles kiskusime. Siis tassisime selle kambakesi üle põllu ja alla paadikuuri juurde. Seadsime selle viltu seina najale. Leif Tore, kel oli meie seast vapraima kuulsus, proovis esimesena. Kaubaalusel seistes õnnestus tal küünarnukk katusele toetada. Teise käega haaras ta katuseservast kõvasti kinni ja viskas seejärel jala õhku. See läks üle ääre, püsis hetke katusel, aga sedamööda kuidas keharaskus suurenes, vallandusid käed ja poiss kukkus nagu kott püstloodis alla, suutmata millestki kinni haarata. Ta maandus külitsi vastu kallakil kaubaalust ja libises seejärel maapinnale.

„Ai!” ütles ta. „Ai, kurat! Uhuu. Ai! Ai! Ai!”

Ta ajas end pikkamisi üles, vaatas käsi ja hõõrus kannikat.

„Ai, see oli valus! Las nüüd proovib keegi teine!”

Ta vaatas minu poole.

„Mu käed ei ole nii tugevad,” ütlesin ma.

„Ma võin proovida,” ütles Geir.

Kui Leif Torel oli vapraima kuulsus, siis Geiril oli pööraseima kuulsus. Mitte loomu poolest, vaid siis, kui talle väljakutse esitati, sest parema meelega oleks ta kogu päeva toas istunud, joonistanud ja peeretanud. Võimalik, et ta oli pisut kergeusklik. Samal suvel olime tema ja mina ehitanud puust auto, mille juures tema isa meid tublisti aitas, ja kui auto valmis sai ja ma sees istusin, õnnestus mul panna Geir seda lükkama, kui ma ütlesin, et see teeb tugevaks. Kergeusklik, aga ka hulljulge, mõnikord ei tunnistanud ta mingeid piire ja ta oli võimeline ükskõik milleks.

Geir valis Leif Torest erineva taktika. Kaubaalusel seistes haaras ta mõlema käega katuseservast kinni ja püüdis mööda seina üles kõndida. See oli loll mõte. Kui see tal õnnestunud oleks, oleks ta jäänud horisontaalselt katuse alla, mis oli selgelt kehvem asend kui alguses.

Sõrmed libisesid lahti, ta kukkus tagumikuga vastu kaubaalust ja lõi pea ära.

Ta ümatas korra. Kui ta end püsti ajas, nägin tema näost, et ta oli end kõvasti ära löönud. Ta tippis pisikeste sammudega edasi-tagasi ja ümatas veel korra. Äkh! Siis ronis ta uuesti üles. Seekord kasutas ta Leif Tore taktikat. Kui ta jala üle serva sai, oleks teda just nagu läbistanud elektrilaengute jada, tema jalg tabas tõrvapappi, keha väändus välkkiirelt ja vipsti oli ta põlvili katusel ning vaatas meie peale alla.

„See oli käkitegu!” ütles ta. „Tulge! Ma võin teid üles tõmmata!”

„Ei sa või. Sa pole selleks küllalt tugev,” ütles Trond.

„Igal juhul võime proovida,” ütles Geir.

„Tule parem alla,” ütles Leif Tore. „Ma pean nagunii varsti koju minema.”

„Mina ka,” ütlesin ma.

Aga katusel kükitav Geir ei paistnud sugugi pettunud. Pigem kangust täis.

„Siis ma hüppan alla,” ütles ta.

„Kas liiga kõrge ei ole?” küsis Leif Tore.

„Oh ei,” ütles Geir. „Ma pean ainult keskenduma.”

Ta kükitas kaua aega katusel ja vahtis alla, hingates sügavalt sisse ja välja, nagu plaaniks vee alla sukelduda. Korraks kadus tema kehast pinge, ju ta oli ümber mõelnud, aga siis tõmbus ta jälle kangeks ja hüppas. Kukkus, veeretas end külili mööda maad, kargas vedruna üles ja hakkas veel enne jalule tõusmist püksireit puhtaks kloppima, et rõhutada oma muretut suhtumist.

Kui mina oleksin katuse vallutanud, oleks see olnud pöörane triumf. Siis ei oleks Leif Tore ilmaski jonni jätnud. Ka siis, kui ta oleks pidanud õhtu otsa turnima ja kukkuma, oleks ta jätkanud seni, kuni jõuvahekorrad on jälle paigas. Aga Geiriga oli iselugu. Tema võis teha surmapõlgavaid tempe, näiteks talvel viie meetri kõrguselt lumehange hüpata, mida keegi teine ei julgenud, ilma et sel oleks talle mingeid tagajärgi olnud. See ei lugenud. Geir oli ainult Geir, ükskõik millega ta hakkama ei saanud.

Pikemalt mökutamata läksime ülesmäge. Paiguti oli vesi teekattest latakaid minema uhtnud, teisal kündsid seda sügavad uurded. Jäime ühes kohas seisma ja surusime kannad eriti pehmesse kohta, märga kruusa pressis üles ja see tekitas hea tunde. Mu käed külmetasid. Kui ma neid pigistasin, jäid punasele nahale valged laigud. Aga soolatüükad, kolm ühel pöidlal, kaks teisel, üks nimetissõrmel, kolm käeseljal, ei muutnud värvi, olid punakaspruunid nagu alati ja täis väikesi näsasid, mida oli hea nakitseda. Seejärel läksime teisele poole välja, mis lõppes kiviaia ja selle tagant algava metsaga ja mida raamis pikkupidi üsna järsk, vahest kümne meetri kõrgune kuuskedega kaetud mäeseljandik, mis laskus paiguti paljaste kaljurahnudeni. Kui ma sinna või säärastesse kohtadesse sattusin, rõõmustas mind tihti mõte, et maastik sarnaneb merega. Et niit on merepind, kust ulatuvad välja kaljud ja laiud.

Ah, kui saaks paadiga läbi metsa sõuda! Kui saaks puude vahel ujuda! See vast oleks midagi!

Ilusa ilmaga sõitsime vahel saare kaugemasse serva, jätsime auto vanasse lasketiiru ja läksime rannapaljandile, kus meil oli oma koht üsna Spornesi ranna lähedal, kus ma loomulikult käia eelistasin, kuna seal oli liivane ja ma sain sumada just nii sügavale, nagu mulle sobis. Rannapaljandite juures oli hirmus sügav. Tõsi, seal oli ka üks väike lõhandik, mis oli täis vett, kuhu võis alla ronida ja ujuma minna, aga see oli väike ja ebatasase põhjaga, mis oli kaetud tõruvähkide, adru ja merikarpidega. Mere pool pekslesid lained vastu kaljut, mis tõstis lõhandikus veetaset, vahel kuni kurguni, ja mu seljas oleva päästevesti vahtplastitükid kerkisid kõrvadeni. Järsud kaljuseinad võimendasid sulinat ja lokslemist ja tegid heli kumedaks. Siis jäin ma kohkunult paigale ega suutnud äkitselt muud moodi hingata kui ahnelt ja vabinal õhku ahmides. Niisama jube oli, kui lained tõmbusid tagasi ja vesi lõhandikus lurinal alanes. Kui meri oli tüün, puhus paps vahel kolla-rohelise ujumismadratsi täis ja ma tohtisin sellega kalda lähedal triivida, kus ma, paljas ihu märja plasti küljes kinni, selg põletavas päikeses kuiv ja kuum, pladistasin jahedas ja soolases vees väikeste käetõmmetega ringi, vaatasin adrut, mis looskles edasi-tagasi piki kaldakaljut, mille küljes see oli kinni, püüdsin näha kalu või krabisid või saatsin pilguga kauguses mööduvat paati. Pärastlõunal saabus Taani praam, nägime seda saabudes silmapiiril, ja kui me ära sõitsime, oli praam sealsamas lahes, kõrgudes valge ja võimsana madalate laidude ja rahude vahel. Oli see „Venus”? Või „Christian Quart”? Saare lõuna- ja lääneranniku lapsed ja ilmselt ka nood, kes elasid teisel pool Galtesundet’t meile võõral Hisøyal, läksid laeva saabudes merre ujuma, sest kiiluvee lained olid kõrged ja kurikuulsad. Ühel säärasel õhtupoolikul, kui ma plastmadratsil pikutades ringi sõudsin, tõstsid ootamatud lained mu poolenisti püsti ja ma veeresin vette. Läksin põhja nagu kivi. Seal võis sügavust olla kolm meetrit. Vehkisin käte ja jalgadega, karjusin paanikas, neelasin vett ja see suurendas veelgi mu hirmu, mis ei kestnud ehk kauem kui paarkümmend sekundit, sest paps oli kõike näinud. Ta hüppas vette ja tõi mu kaldale. Ma läkastasin natuke vett, lõdisesin külmast, ja me sõitsime koju. Mu elu ei olnud ohus olnud ja mulle ei jätnud see muud jälge kui tunde, mis mind valdas, kui ma koju jõudsin ja mäest üles vantsisin, et juhtunust Geirile jutustada: ma käin maailma pinda mööda, see on kõva ja läbitungimatu, sellest on võimatu läbi vajuda, kerkigu see siis järskude kaljudena või laskugu sügavate orgudena. Eks ma olin seda varemgi teadnud, ent ei olnud tunnetanud, et me käime mööda pealispinda.

Hoolimata sellest vahejuhtumist ja kõhedustundest, mis mind vahel valdas, kui ma väikeses lõhandikus suplesin, meeldis mulle hirmsasti mere ääres käia. Meeldis istuda Yngve kõrval käterätikul ja vaadata helesinist peegelsiledat merd, mis silmapiirile kaugus, kus suured laevad nihkusid pikkamisi edasi nagu tunniosutid, või Torungeni tuletornide poole, mis joonistusid krellsinise taeva taustal erkvalgelt välja: sellest paremat andis otsida. Juua punaseruudulisest jahutuskotist võetud limonaadi, süüa küpsiseid, vahest saata pilguga papsi, kes sammub üles kaljunukile, päevitunud ja lihaseline, et sekund hiljem kahe meetri kõrguselt merre hüpata. Kuidas ta veepinnale tõustes pead raputas ja näo eest juukseid pühkis, ümberringi mullikihin ja silmis harva esinev rõõm, ning tugevate, aeglaste tõmmetega kaldalainetuses õõtsudes lähemale ujus. Või minna kahe kaljus muliseva hiiukirnu juurde, üks neist mehesügavune ja nähtavate spiraalsete keerdudega, üleni täis soolast merevett, põhi kaetud roheliste merekasvude ja suurte adrupuhmastega, teine madalam, aga niisama ilus. Või kõrgemale madalate, erakordselt soojade ja soolaste lompide juurde, mis täitsid kaljusüvendeid ja said vaid tormilainega vett: kuidas nende pind kihas pisimutukatest ja põhja katsid kollased haiglase jumega vetikad.

Ühel säärasel päeval oli paps otsustanud mind ujuma õpetada. Ta kutsus mu endaga kaasa vee äärde. Seal paistis merest väike, libe ja vetikatest rohetav kaljuseljandik, mis oli ehk pool meetrit vee all ja kuhu ma pidin seisma. Ise ujus ta kaldalt nelja-viie meetri kaugusele skäärile. Ja keeras näoga minu poole.

„Nüüd ujud sa minu juurde,” ütles ta.

„Aga siin on sügav!” ütlesin ma. Sest seal oli tõesti sügav, kahe väikese madala vahel polnud põhja peaaegu nähagi, see võis olla kolme meetri sügavusel.

„Mina seisan siin, Karl Ove. Kas sa arvad, et ma ei päästa sind ära, kui sa vajuma hakkad? Hakka ujuma. See pole üldse ohtlik! Ma tean, et sa suudad. Hüppa vette ja hakka sumama. Kui sa nii teed, oskadki sa ujuda, usu mind! Siis oskadki sa ujuda!”

Kükitasin vette.

Sügaval all veikles merepõhi rohekalt. Kas ma suudan sellest üle liuelda?

Süda puperdas rinnas nii ägedalt nagu siis, kui ma kartsin.

„Ma ei saa!” hüüdsin ma.

„Saad küll!” hüüdis paps vastu. „See on lihtne! Lase end vette, tee kätega paar tõmmet, ja oledki kohal.”

„Ma ei saa!” ütlesin ma.

Ta vaatas mind. Seejärel ohkas ta ja ujus minu juurde.

„Okei,” ütles ta. „Ma ujun sinu kõrval. Ma võin sul kätt kõhu all hoida. Siis ei saa sa kuidagi põhja minna!”

Aga ma ei saanud. Kuidas ta sellest aru ei saanud?

Hakkasin nutma.

„Ma ei saa,” töinasin ma.

Sügavus oli mu peas ja mu rinnas. Sügavus oli kätes ja jalgades, sõrmedes ja varvastes. Sügavus täitis mu üleni. Kuidas ma selle minema sain mõelda?

Enam ta mulle ei naeratatud. Süngel ilmel sumas paps kaldale meie asjade juurde ja tuli tagasi mu päästevestiga.

„Pane selga,” ütles ta ja viskas mulle vesti. „Sellega ei saa sa põhja minna, isegi kui sa tahaksid.”

Panin vesti selga, kuigi ma teadsin, et see midagi ei muuda.

Paps ujus tagasi skäärile. Keeras näoga minu poole.

„Lase käia!” ütles ta. „Uju minu juurde!”

Lasksin kükki. Vesi tungis ujumispükstesse. Ajasin käsivarred vee all ette.

„Nii just!” hüüdis paps.

Jäi üle vaid kukutada end vette, teha paar tõmmet, ja olekski olnud asjaga ühel pool.

Aga ma ei saanud. Ilma peal ei suuda ma liuelda üle selle sügaviku. Pisarad voolasid põski mööda alla.

„Lase nüüd käia, poiss!” hüüdis paps. „Me ei saa siin päev otsa passida!”

„MA EI SAA!” hüüdsin ma vastu. „KAS SA EI KUULE!”

Ta tardus ja vaatas mind korraga vihaste silmadega.

„Kas sa ajad kiusu või?”

„Ei,” ütlesin ma ega suutnud alla suruda nuuksatust. Mu käsivarred vabisesid.

Ta ujus minu juurde ja haaras mul kõvasti õlavarrest kinni.

„Tule siia,” ütles ta. Ta püüdis mind vette tõmmata. Ma punnisin kogu kehast vastu.

„Ma ei taha!” ütlesin ma.

Ta laskis mu lahti ja tõmbas sügavalt hinge.

„Ah nii,” ütles ta. „Nüüd siis saime teada.”

Seejärel läks ta meie asjade juurde, tõstis mõlema käega käterätiku ja hõõrus sellega nägu. Võtsin päästevesti seljast, läksin talle järele ja seisatasin temast paari meetri kaugusel. Ta tõstis käe ja kuivatas end kaenla alt, seejärel teise kaenla alt. Kummardus ja kuivatas reisi. Viskas käterätiku maha, võttis särgi, mida nööpides silmitses peegelsiledat merd. Kui see tehtud, tõmbas ta sokid jalga ja pistis kingad otsa. Need olid pruunid paelteta nahkkingad, mis ei sobinud ei sokkide ega ujumispükstega.

„Mida sa ootad?” ütles ta.

Tõmbasin vanavanematelt kingiks saadud helesinise Las Palmase T-särgi üle pea ja sidusin sinised botased jalga. Paps viskas kaks tühja limpsipudelit ja apelsinikoored jahutuskotti, võttis selle õlale ja hakkas astuma, märg rullis käterätik teise kaenla all. Auto juurde minnes ei öelnud ta sõnagi. Tegi pagasiluugi lahti, pani jahutuskoti autosse, võttis minu käest päästevesti ja asetas koos oma käterätikuga koti kõrvale. Selle peale, et ka minul on käterätik, ei paistnud ta mõtlevat, ja sellisel juhul ei tahtnud mina talle sellega ammugi tüli teha.

Kuigi ta oli auto varju jätnud, seisis see lauspäikeses. Mustad istmed olid tulikuumad ja kõrvetasid kintse. Kaalusin hetke, kas mitte märga käterätikut istumise alla panna. Aga ta oleks seda märganud. Selle asemel istusin hoopis käte peale ja nihutasin end võimalikult servale.

Paps käivitas auto ja hakkas teokäigul edasi liikuma, avar kruusaväljak, mida nimetati lasketiiruks, oli üleni täis suuri kive. Tee, kuhu ta seejärel keeras, oli tagatipuks täis suuri auke, nii et seda mööda venis ta niisama aeglaselt. Haljad oksad ja põõsad rabisesid üle kapoti ja katuse, vahel väikese vopsatusega, kui oks andis obaduse. Käed tulitasid ikka veel, aga nüüd juba vähem. Alles siis turgatas mul pähe, et paps istub ju ka lühikeste pükstega tulikuumal istmel. Viskasin talle peeglis kiire pilgu näkku. See oli sünge ja endassetõmbunud, aga sealt ei võinud välja lugeda, et ta kintsud tulitaksid.

Kui me kirikust möödusime, kiirendas ta kõvasti ja sõitis koduni jäävad viis kilomeetrit lubatust tublisti kiiremini.

„Tal on veekartus,” ütles paps emale õhtupoolikul. See ei olnud tõsi, aga ma ei öelnud midagi, ega ma loll ei olnud.

Nädal aega hiljem tulid meile külla emapoolsed vanavanemad. See oli neil esimene kord meile Tybakkenile külla sõita. Sørbøvågi talus ei olnud nende juures midagi imelikku paistnud, sinna sobitusid nad hiilgavalt, vanaisa oma siniste tunkede, musta sirmiga mütsi, pruunide pika säärega kummikute ja pideva tubakasülgamisega, vanaema oma peetud, kuid puhaste lilleliste kleitide, hallide juuste, matsaka kogu ja kätega, mis alati pisut värisesid. Aga kui nad meie maja ees sissesõiduteel autost väljusid, pärast seda kui paps neil Kjeviki lennujaamas järel oli käinud, nägin ma kohe, et meie maailma nad ei sobitu. Vanaisal oli seljas pidulik hall ülikond, helesinine särk ja peas hall kaabu, käes oli tal piip, mitte vart pidi, nagu paps piipu hoidis, vaid sõrmed ümber kaha. Vart kasutas ta osutamiseks, nagu ma nägin, kui neile hiljem aias ringkäik tehti. Vanaema kandis helehalli mantlit ja helehalle kingi ja käevangus oli tal käekott. Meie kandis ei käinud keegi nii riides. Ka linnas ei näinud kedagi, kes nii riietuks. Nad olid otsekui hoopis teisest ajast pärit.

Nad täitsid meie toad oma võõrusega. Ka mamps ja paps käitusid korraga teisiti, eriti paps, kes muutus täpselt selliseks, nagu jõulude ajal. Tema harjumuspärase „ei” asemele tuli „miks mitte?”, tema valvsad pilgud meie suunas muutusid sõbralikuks, võis isegi juhtuda, et ta asetas möödudes käe kambamehelikult minu või Yngve õlale. Aga kuigi ta vanaisaga huvitatult juttu ajas, nägin ma, et see teda tegelikult ei huvitanud, sest kogu aeg tuli hetki, kui ta vaatas mujale ja ta silmadesse ilmus tühi pilk. Vanaisa, lõbus ja jutukas, aga kuidagi pisem ja kaitsetum kui oma kodus, ei paistnud seda papsi joont märkavat. Või ei teinud sellest välja.

Ühel õhtul, kui nad olid meie pool, ostis paps krabisid. Tema jaoks oli see ülim delikatess, ja kuigi hooaeg oli vaevu alanud, olid nood, mis tal hankida õnnestus, päris kopsakad. Aga vanaema ja vanaisa ei söönud krabisid. Kui krabi vanaisa võrku sattus, siis viskas ta selle välja. Paps rääkis sellest hiljem kui koomilisest seigast, omamoodi ebausust, just nagu oleksid krabid ainult sellepärast vähem puhtad kui kalad, et nad jooksevad mööda merepõhja ega uju vees vabalt ringi. Arvatavasti söövad krabid laipu, sest nad söövad kõike, mis merepõhja pudeneb, aga kui suur oli võimalus, et just need krabid tol õhtul Skagerraki meresügavustes mõne surnukeha peale olid sattunud?

Ühel pärastlõunal, kui me olime istunud aias ning joonud kohvi ja morssi ja ma olin pärast läinud oma tuppa, kus ma pikutasin voodis ja lugesin koomikseid, kuulsin ma, kuidas vanaema ja vanaisa tulid trepist üles. Nad ei rääkinud omavahel, astusid raskel sammul mööda trepiastmeid ja läksid suurde tuppa. Päike, mis mu toaseinale paistis, oli kuldne. Maja ees murul olid suured kollased ja pruunid laigud, kuigi paps pani vihmuti käima samal hetkel, kui selleks luba anti. Kõik, mida ma tänava ääres nägin, majad, aiamööbli ja mänguasjadega aiad, autod ja riistad, mida võis majaseinte ja -treppide äärest leida, paistsid otsekui unne suikunud. Minu higine rind kleepus ebameeldivalt vastu tekikotti. Ma tõusin, tegin ukse lahti ja läksin suurde tuppa, kus vanaema ja vanaisa tugitoolides istusid.

„Kas tahate näiteks telekat vaadata?” küsisin ma.

„Jah, kas varsti ei alga „Dagsrevyen”?” ütles vanaisa. „See huvitaks meid küll.”

Läksin ja lülitasin teleka sisse. Läks mõni minut, enne kui see pildi ette võttis. Seejärel lõi ekraan aegamööda helendama. „Dagsrevyeni” N-täht paisus ja kõlas lihtne ksülofonlik tunnusmeloodia plinn-plõnnplinn-plooooonn, algul vaikselt ja seejärel valjenedes. Astusin sammu tagasi. Vanaisa kummardus tugitoolis ette, piibuvars kämblast õieli väljas.

„Niimoodi,” ütlesin ma.

Tegelikult ei olnud mul luba televiisorit käima panna, ega ka suurt raadiot, mis oli seina ääres riiulil, alati tuli paluda, et seda teeks mamps või paps, kui ma tahtsin midagi vaadata või kuulata. Aga nüüd tegin ma seda vanaema ja vanaisa pärast ja selle kohta ei võinud papsil midagi ütlemist olla.

Korraga lõi pilt hirmsasti virvendama. Värvid jooksid kokku. Siis käis sähvatus, seejärel kõlas pahh!, ja siis läks ekraan mustaks.

Oi appi!

Oi appi, mis nüüd saab!

„Mis televiisoriga juhtus?” küsis vanaisa.

„Rikki läks,” ütlesin ma pisarsilmi.

Ja mina olin selle rikki ajanud.

„Seda ikka juhtub,” ütles vanaisa. „Ja tegelikult meeldivad meile raadiouudiseid hulga rohkem.”

Ta tõusis tugitoolist ja tatsas lühikeste sammudega üle toa raadio juurde. Mina läksin oma tuppa. Hirmust lõdisedes, kõhus keeramas, heitsin ma voodisse. Tekikott tundus kuumal ja paljal nahal jahe. Võtsin põrandalt pakist ühe koomiksi. Aga ma ei suutnud lugeda. Varsti tuleb paps tuppa, läheb televiisori juurde ja vajutab selle käima. Kui see oleks rikki läinud siis, kui ma olin üksi kodus, oleksin ehk teinud näo, et ma ei tea asjast midagi, nii et ta oleks arvanud, et televiisor läks ise katki. Aga tõenäoliselt oleks ta ka siis aru saanud, et selle taga olen mina, sest sääraseid asju haistis ta õhust, piisas ühest pilgust minule, kui ta saigi aru, et midagi on lahti, ja viis otsad kokku. Nüüd aga ei saanud ma teha nägu, nagu ei teaks ma asjast mõhkugi, sest vanaema ja vanaisa olid juures olnud ja räägiksid, mis juhtus, ja kui ma siis seda varjata püüaksin, teeks see asja palju-palju hullemaks.

Tõusin voodis istuli. Kõhus pitsitas, aga selles polnud haigusele omast soojust ja pehmust, vaid see klomp oli külm ja valus ja nii kõva, et seda ei võtaks ära ka kogu maailma pisarad.

Nutsin peatäie.

Oleks Yngvegi kodus olnud. Siis oleksin nii kaua kui võimalik koos temaga tema toas olnud. Aga ta oli Steinari ja Kårega ujuma läinud.

Mõte, et pääsen talle lähemale, kui lähen tema tuppa, kuigi see oli tühi, pani mind voodist tõusma. Tegin ukse lahti ja läksin tasakesi mööda koridori Yngve tuppa. Tema voodi oli värvitud siniseks, minu oma oranžiks, nagu tema kapiuks oli värvitud siniseks ja minul oranžiks. Toas oli Yngve lõhn. Läksin voodi juurde ja istusin sinna.

Aken oli paokil!

Seda oli rohkem, kui ma olin julgenud loota. Nii võisin alt terrassilt nende hääli kuulda, ilma et nad teaksid, et ma siin olen. Kui aken oleks kinni olnud, oleksin seda avades end reetnud.

Papsi hääl tõusis ja vajus sedamoodi rahulikult nagu siis, kui ta oli heas tujus. Sekka kuulsin mampsi heledamat ja malbemat häält. Suures toas rääkis raadio. Miskipärast tuli mulle pähe, et vanaema ja vanaisa magavad, istuvad oma tugitoolides, suu lahti ja silmad kinni, vahest sellepärast, et mõnikord istusid nad niiviisi Sørbøvågis, kui me külas olime.

Õues kilksusid tassid.

Kas nad toovad nõud tuppa?

Nii oligi, sest kohe seejärel kostis ema sandaalide laksumist, kui ta läks ümber majanurga.

Siis saan ema endale! Siis saan kõigepealt seda temale rääkida!

Ootasin, kuni kuulsin, et allkorrusel läks välisuks lahti. Siis, kui ema tuli trepist üles, käes kandik, kus olid tassid, taldrikud, klaasid ja läikiv punase kaanega kohvikann, mis seisis ümmargusel pesupulkadest alusel, mille Yngve oli töötoas meisterdanud, läksin esikusse.

„Kas sa oled ilusa ilmaga toas?” imestas ema.

„Jah,” ütlesin ma.

Ta hakkas minust mööda minema, aga peatus.

„Kas midagi on juhtunud?” küsis ta.

Lõin pilgu maha.

„On või?”

„Telekas läks rikki,” ütlesin ma.

„Taevake,” ütles ta. „See on pahasti. Kas vanaema ja vanaisa on suures toas?”

Ma noogutasin.

„Ma mõtlesin nad välja kutsuda. Ilm on nii imeilus. Tule sina ka välja, eks? Tahad äkki veel morssi?”

Raputasin pead ja läksin oma tuppa tagasi. Jäin ukse taha seisma. Äkki oleks kavalam nendega koos õue minna? Vanavanemate juuresolekul ei teeks paps midagi ka siis, kui saab teada, et mina teleka tuksi keerasin.

Aga see võib papsi veel hullemini vihale ajada. Eelmine kord, kui me Sørbøvågis käisime, istusime kõik lõunalauas ja Kjartan rääkis, kuidas Yngve oli naabripoisi Bjørn Atlega kakelnud. Kõik naersid selle peale, paps ka. Aga kui mamps läks minuga poodi ja teised lasksid leiba luusse ja Yngve heitis koomiksiga voodisse, tuli paps tuppa, rebis ta voodist välja ja virutas ta vastu seina, sest ta oli kakelnud.

Ei, kõige parem oleks tuppa jääda. Kui vanaisa või ema mainivad, et telekas on rikkis, läheb papsi viha võib-olla üle, kuni ta teiste seltsis istub.

Heitsin uuesti voodisse. Rinda läbis kontrollimatu tõmblus ja mind tabas uus pisarateuputus.

Uu-huu. Uu-huu. Uu-huu.

Nüüd ta tuleb varsti.

Teadsin seda.

Varsti ta tuleb.

Panin käed kõrvadele ja silmad kinni ja püüdsin ette kujutada, et midagi ei ole olemas. Peale pimeduse ja hingetõmmete.

Aga peagi taipasin oma olukorra kaitsetust ja tegin risti vastupidi, tõusin voodis põlvili ja vaatasin aknast välja, päikesest üle ujutatud õue, hõõguvaid katusekive ja eretavaid aknaid.

All avanes uks ja kõmatas kinni.

Vaatasin paaniliselt ringi. Tõusin püsti, tõmbasin kirjutuslaua tooli välja ja võtsin istet.

Trepilt kostsid sammud. Need olid toekad, see oli tema.

Ma ei suutnud istuda seljaga ukse poole, nii et tõusin jälle püsti ja istusin voodiäärele.

Paps rapsas toaukse lahti. Astus sammu tuppa, jäi seisma ja vaatas mind.

Tema silmad olid ahtad, huuled kokku pigistatud.

„Mis sa teed, poiss?” ütles ta.

„Mitte midagi,” ütlesin ma ja vaatasin maha.

„Vaata mulle otsa, kui sa minuga räägid!” käratas ta.