Читать книгу Andrus Ansip – halva iseloomuga tark poiss - Katariina Krjutškova - Страница 20

Tartus Viljandi ringtee ääres, Ilmatsalu maanteest veidi eemal, asub kahekorruseline hoone. See ei ole majake keset metsi või soid. Lähim naabripere on paari-kolmekümne meetri kaugusel. Samas pakuvad aed ja kõrge hekk ning aianurkades kasvavad vanaldased puud õdusat äraolemist. Ka kaitset tolmupahvakute eest, mis külavaheteelt autode ja mootorrataste liikumisel üles paiskuvad.

Paraku ei kaitse miski sääskede eest, kes juba varakevadel parvedena ründavad. Ehkki on suvine leitsakupäev, hammustavad vereimejad tulijal sääred täpiliseks juba enne, kui ta väravast sisse astub. Külalisi märgates tuleb aiamaal askeldav Mehis Reinfeldt neile vastu ja räägib uhkusega, kuidas ta on 3000ruutmeetrisel krundil asuvast tagasihoidlikust majakesest mugava eluaseme ehitanud. Mees näitab avarat õue ja aeda ning jutustab, et on pidanud aiaäärset krundiosa kõvasti täitma. Varem loksunud seal kevadise sula ja sügiseste vihmade ajal sillerdav vesi. Paar korda aastas oli vesi niimoodi võimust võtnud, et sellest sai läbi vaid pikkade kummisäärikutega. Uus peremees on säilitanud ka vanaaegse maakeldri, mis troonib uhkelt õuna- ja marjapuude ning lillepeenarde lähedal. Maja on Mehis seestpoolt omajagu ümber ehitanud, esialgsest planeeringust enam suurt järel pole.

Mehisest sai majaomanik 2001. aastal, kui ta ostis elamu toonaselt linnapealt Andrus Ansipilt 900 000 krooni eest.

Veel pool sajandit tagasi elas selles Kandiküla mansardkorrusega majas, millel siis ei olnudki täpset nime ega numbriga aadressi, perekond Ansip: lapsed Eve, Ivar ja Andrus, ema Alma ning laste emapoolne vanaisa August Julius. Puitmaja avaral hoovil olid abihoone, saun, kaev ning majapidamise au ja uhkus: kelder, mis nagu õugi kevadisel sula- ja sügisesel vihmaajal veega täitus. Vahelduva sagedusega käis kodus ka Andruse ja Eve isa ning Alma abikaasa Gunnar Ansip. Selles majas ühinenud saatused on ühtviisi kaunid ja mõrud, mälestused ilusad ja hingekriipivad.