Читать книгу Küll hunt hunti tunneb… - Kate Kessler - Страница 3

Jake Tripp sirutas käe kriibitud puitleti alla ja puudutas sinna igaks juhuks valmis pandud haavlipüssi. Laskemoon oli peidus väikeses parempoolses sahtlis. See oli esimene õhtu pärast avamist, kui ta kartis, et tal võib relva vaja minna.

Kohe, kui ta Audrey Harte’i sisenemas nägi, tundis ta, et midagi juhtub – alati juhtus, kui Audrey kodus käis. Ja täna õhtul polnud kohal mitte ainult Audrey kustunud vanamees, vaid ka purjus ja lärmakas Maggie. Kokku tegi see liiga palju alkoholi, liiga vähe mõistust ja kaugelt liiga palju minevikku.

Kui Jake oleks teadnud, et Audrey on kodus ja et tema saadetakse isa üles korjama, poleks ta Anne’ile helistanud. See poleks olnud esimene kord, kui Rusty Harte tema kabinetis peatäit välja magab.

Jake tuli leti tagant välja – ilma püssita – ja järgnes isale lähenevale Audreyle, et ta kinni pidada. Paar meest pööras pead, et mööduvat Audreyt vahtida. Ta oli kauniks naiseks sirgunud. Kenake oli ta alati olnud, aga tema ilus oli omamoodi karm joon. Ta oli seksikas, aga jõuline – selline naine, kes võib ühel hetkel sind kõige magusamalt suudelda ja järgmisel hetkel sul munad sõlme siduda. Veenad end, et selline naine on vaeva väärt, ja siis nead end, kui ta sind haavatuna maha jätab.

Jah, ta oli selle üle pikalt mõtisklenud.

Jake eiras teda hüüdvat häält. Raputas maha tema käsivart krabava käe. Kuradi lakkekrantsid.

Jake jõudis Audrey kõrvale samal hetkel, kui Maggie naise nime kilkas. Audrey ilme muutus – hetkelisele üllatusele järgnesid kokku pressitud lõuapärad ja vidukil silmad. Räägiti, et tal on „nood kurjad Harte’i silmad”, mis oli ühtaegu nii solvang kui ka romantiline pläma. Kuigi nende silmadega tuli pisut harjuda.

Kas Maggie tõesti kallistab teda? Audrey astus sammu tagasi. Jake võttis seda märguandena. Ta sättis end naiste vahele – selg Maggie poole, kuna too oli hõlpsam vastane.

„Aitan sul ta autosse viia,” ütles ta viisakusi vahele jättes. Kumbki neist polnud suurem asi lobamokk.

Audrey pilgutas teda uurides silmi. Nendesse vaatamine – üks sinine, teine merevaigukarva – oli, nagu vaataksid korraga otsa kahele erinevale inimesele. Mitte ainult kahele erinevale inimesele, vaid kahele erinevale inimesele, kes suudavad sinust silmagi pilgutamata läbi näha. See tekitas kõhedust.

Naine ei vastanud, aga polnudki vaja. Tema järsk ja pealiskaudne noogutus ütlesid rohkem kui tuhat sõna. Maggie üritas mehe selja tagant välja astuda, kuid Jake lükkas ta tagasi, heites talle üle õla pilgu, mida iga teine oleks tõlgendanud kui käsku minema tõmmata.

Maggie aga naeratas.

John Harte oli Jake’ist lühem, kuid kehaehituselt turske nagu pull ja sama tugev. Pildituna polnud ta muud kui üks tinapomm. Jake võttis koha sisse mehest paremal, Audrey suundus vasakule. Kui mehe käed olid üks ühe, teine teise turjale toetatud ja nemad tal pihast haaranud, vinnasid nad Johni toolilt püsti.

Taevas, kui raske ta oli! Johni terasninadega töösaapad lohisesid laudpõrandal. Jake kiikas Audrey poole – naise pilk oli keskendunud väljapääsule, aga tema põsed õhetasid ja ninasõõrmed olid puhevil. Otsusekindlus. See ilme oli Jake’ile tuttav. Kui vaja, oleks Audrey oma vanamehe kas või üht jalga pidi kõrtsist välja vedanud. See poleks kena pilt, aga ta oleks seda teinud. Kindlasti ei olnud ta aastatega nii palju muutunud ja mees teadis, et ainuke põhjus, miks tema abi vastu võeti, oli naise soov sealt minema saada. Sama hästi oleks Audrey võinud talle ka piki hambaid virutada.

Ja ta oli näinud, mida naine oma pealtnäha õrnakeste rusikatega teha suudab.

Kui nad verandale jõudsid, hakkas keegi mees naerma. „Magusaid unenägusid, Rusty,” ütles ta itsitades.

Jake kõõritas mehe poole. See oli Albert Neeley. Tema õllest läikiv pilk eksles ringi ja põlved kippusid nõksuma. Ta meenutas purjus kärnkonna. „Korista oma kole perse mu ukse eest minema, Neeley. Sa mõjud ärile halvasti.” Ta viipas peaga ukse suunas. „Viimased joogid.”

Kui nad trepist alla jõudsid, vaatas Jake Audreyle otsa. „Too oma auto. Ma ootan temaga siin.” Nad panid ta isa koredalt tahutud puidule istuma. Harte’i pea kolksatas vastu käsipuud. Ta korsatas, aga ei ärganud. Audrey nägi välja, nagu tahaks ta vanamehel juustest haarata ja uuesti proovida.

Üks koni maandus Jake’ist mõnikümmend sentimeetrit eemale killustikule. Ta tõstis pilgu ja nägi, kuidas kõrtsi uks sulgub. Selles linnas võeti viimast joogiringi tõsiselt ning baarmenid ja ettekandjad kuhjati üle uue õlle, rummi, viski ja vahel ka veini tellimustega. Ta peaks sees olema ja neid aitama. Ta peaks sees olema ja ärgitama kundesid rohkem jooma. Oleks ta parem inimene, oleks ta sees ja korjaks autovõtmeid kokku, et keegi end koduteel sodiks ei sõidaks. Suurem osa tema püsikundedest sõitis purjuspäi paremini kui kainelt, neil oli aastatepikkune praktika. Tegelikult peaks ta tagaruumi voodid püsti panema ja hakkama neid raha eest pakkuma. Kuid selle asemel hoidis ta kõrtsitrepil linna ühe kurikuulsama joodiku käekest, kuna ta oli peaaegu kõigeks valmis, et Audreyga jälle sõbraks saada. Tema vanaema ütles alati, et inimesel ongi vaja vaid üht head sõpra. Aga vanaemal olid kõrged nõudmised. Tema meelest oli sõber see, kes aitab sul hauda kaevata. Hea sõber aga aitaks sinna ka laiba sisse ajada.

Tema esimene mälestus Audrey Harte’ist pärines ajast, mil ta oli umbes viieaastane poisike. Audrey tuli vanematega Gracie bistroosse – kus tollal toitu ainult kaasa müüdi – jäätist ostma. Oli suvi ja sel sügisel pidi Jake kooli minema. Audrey vaatas, kuidas ta teiste lastega mängib, ja limpsis jäätist, sellal kui tüdruku vanemad sõpradega juttu ajasid. Jake’i vend Lincoln – peaaegu seitsmene ja küllalt vana, et targem olla – lõi tüdrukul jäätise käest, nii et see plärtsatas parkimisplatsi kuumale kruusale laiali. Audrey ei nutnud. Ta virutas Lincolnile nii kõvasti, kui jaksas otse munadesse. Poiss kukkus jäätiseloiku. Alles siis muutus Audrey maiustuse kaotamise pärast kurvaks. Jake läks tuppa ja küsis vanaemalt uut tuutut. Vanaema andis talle ka ühe ja nad istusid Audreyga piknikulaua ääres ning sõid vaikides. Lincoln piidles neid, kuid püsis ohutus kauguses.

Kui ema Jake’i ja ta õe-venna aasta hiljem minema viis, oli Audrey ainus inimene, keda ta igatsema jäi. Ja kui ema ta vanaema juurde tagasi tõi ja mühatas „Nüüd on ta sinu kaela peal”, oli Audrey esimene sõber, kes teda tervitama tuli.

Issand, ka tema esimene vahistamine oli koos Audreyga. Kakskümmend aastat tagasi. Vahetult enne seda, kui ta hakkas Audreyst mõtlema kui tüdrukust.

Tema ees peatus punane Mini Cooper. Audrey ronis rooli tagant välja ja tuli ümber auto reisijapoolset ust avama.

„Kas see on papp?” küsis Jake istet jõllitades. Naine kehitas õlgu. „Ma leidsin selle hoovist. Midagi on vaja, juhuks kui ta end täis kuseb.” Ta ütles seda absoluutselt igasuguse emotsioonita, pelga enesestmõistetavusega. „See on rendiauto.”

„Mõistlik,” vastas Jake.

Audrey norsatas. „Mõistlik oleks olnud lennukist maha jääda.” Ja kummardades, et isa taas üles vinnata, lisas ta: „Sa oled siin nüüd ülemus?”

„Jah.” Ta tuli teiselt poolt appi Rustyt tõstma. „Lincoln on abiks.” Miks ta vaevus naisele seda rääkima? Arvatavasti oli tollel kama kaks, kas ta vennal on töö või mitte.

Neil õnnestus isa autosse rummikasti papijäänustele tõsta. „See on nagu laibavedu,” naljatas Jake.

Audrey ei naernud. Aga enne eemaleastumist vaatas ta teisele otse silma sisse. „Tõesti? Mitut laipa sa siis vedanud oled?” See ei tekitanud nende vahel üldse kohmetust.

Jake sulges ukse ja logistas siis ukselinki, veendumaks, et uks ikka kinni on. „Tahad, et sulle järele sõidaksin? Aitaksin ta majja vedada?”

„Ei. Emale see ei meeldiks.” Ta ohkas. „Aga aitäh.”

Jake noogutas. „Minu ema oli samasugune. Ma ei saanud sellest kunagi aru. Ega see tema süü polnud, et isa täis oli.” See oli ka ainus asi, milles ema süüdi polnud.

Audrey noogutas. „Noh, aitäh veel kord.” Ta kõhkles ja tõstis siis pilgu. Jake neelatas. Tardus, kui nende pilgud kohtusid. Need pagana silmad. „Head ööd, Jake!”

Ta avas suu…

Kõrtsiuks lendas valla. „Dree! Mis sul hakkas?”

Maggie. Mõistagi. See naine oligi selle kuradi kosmilise nalja ehk tema ja Audrey vahelise suhte puänt. Jake astus sammu tagasi, et draama lahtirullumist pealt vaadata. See polnud temast just kuigi härrasmehelik, aga enam ta nende vahele ei trügi – see oleks tülinorimine.

Ümar blond kümnesentimeetristel kontsadel tuterdav Maggie oli kõike, mida Audrey ei olnud. Tema tuli sealt, kus iganes ta siis kinni istus, tagasi lärmaka ja hulljulgena, samas kui Audrey oli muutunud vaikseks ja keskendunuks. Siis oli ta pidutsemise pikaks ajaks lõpetanud ja läinud mehele linna aule ja uhkusele Gideon McGannile. See oli esimene kord üle pika aja, kui Jake Maggiet jälle joogisena nägi. Laiali hõõrutud huulevärviga nägi ta veidi välja nagu Courtney Love.

„Sa tegelt ka ei kavatse minuga rääkida?” nõudis Maggie trepist alla vaarudes. „Pärast kõike, mis me läbi elasime?”

Paar inimest oli Maggiele järgnenud ning Jake oli üsna kindel, et naine oli kuulutanud kõigile oma kavatsust vana sõbraga enne kojuminekut sotte klaarida. Ta oli endiselt draamakuninganna.

Audrey kortsutas kulmu. „Ma ei tulnud siia juttu puhuma, Maggie. Tulin isale järele. Võime sinuga teine kord rääkida. Kui sa kaine oled.”

Maggie silmad läksid pärani, aga pilk ei püsinud endiselt fookuses ja see andis talle jubeda nukuliku ilme. „Sina ära tule minuga vagatsema, Audrey Harte. Ma tunnen sind.” Ta torkis kondise sõrmega Audrey suunas. „Ma tean sinu kohta asju, mida keegi teine siin linnas ei tea. Ma võin su hävitada.”

Audrey naeris. Jake võpatas ta hääle peale. „Ole lahke ja proovi,” esitas naine väljakutse. „Aga see aeg on vist möödas, mis?”

Õhk nende kahe naise vahel vaat et praksus pingest. Jake vahtis neid koos ülejäänud pealtvaatajatega. Keegi teine ei lausunud sõnagi. Selline see Edgeport oligi – persetäis pealepassijaid nagu end telefoniliinil ritta sättinud linnuparv. Passivad ja kraaksuvad. Kuni sa ei lase endale pähe sittuda, on kõik korras.

Maggie vaarus lähemale, kontsad kruusal vääratamas. Jake kujutas ette, kuidas ta pahkluu murrab, ja peaaegu naeratas. Maggie jäi otse Audrey nina all seisma. Ka kontsadel oli ta oma vanast sõbrast paar sentimeetrit lühem. Ta huul värises. „Tule sisse ja tee minuga üks jook. Ainult üks.”

Audrey raputas pead. „Kahjuks ei saa.”

Maggie libistas sõrmi mööda Audrey paljast käsivart üles. See oli kummaliselt flirtiv liigutus. „Saad küll. Su isaga ei juhtu midagi. Kõik on jälle nagu vanasti.”

„Ei. Ei ole.”

Blondiin trügis lähemale. Huvitav, mitmel kutil siin praegu kõvaks läks? mõtles Jake. Oli aeg, kus ta oleks oma vasaku munandi loovutanud, et Audrey ja Maggiega vallatleda. Nüüd aga tekitas see pilt talle ebamugavust. Asi polnud seksikuses, vaid üleolekus.

Ja Maggiel tuli aru saada, et tema pole enam alfaemane.

„Ma igatsesin sind,” kudrutas Maggie. „Igatsesin oma tüdrukut. Tule joo minuga. Või ma kaeban Jake’ile ära, kui palju sa tol ööl nutsid, kui ma temaga keppisin.”

Jake võpatas. Neliteist aastat oli mööda läinud, aga see oli endiselt üks ta viiest peamisest kahetsusest. Pigem isegi kahest.

Audrey heitis mehele pilgu ja pööras siis silmad taas Maggiele, nägu kivine, tundetu. „Üsna mõttetu teema, Mags.” Ta hääl oli kõhedust tekitavalt rahulik. „Kindlasti oled tollest ööst pajatanud juba kõigile, kes vähegi kuulama nõustusid. Muidugi alles siis, kui jälle rääkida suutsid.”

Maggie nõjatus lähemale ja sosistas midagi Audreyle kõrva. Jake ei kuulnud ta sõnu, kuid neist piisas, et Audrey teist naist tõukaks – kõvasti. Maggie koperdas tahapoole, käed tuuleveskitena vehkimas, ja prantsatas trepile, jalad laiali. Õnneks kandis ta lühikesi pükse, muidu oleks nad tubli vaatepildi saanud, kuigi Jake nägi niigi rohkem, kui vaja. Keegi ei läinud naist aitama. Keegi ei öelnud sõnagi. Keegi ei söandanud.

Maggie irvitas Audreyle vastu. „Tubli tüdruk!” kõkutas ta. „Ma teadsin, et sa oled seal kusagil olemas. Oled nüüd napsiks valmis?”

Hetkeks arvas Jake, et Audrey haarab naisel kõrist. Selle asemel läks too jalgu trampides teisele poole Mini Cooperit, sikutas juhipoolse ukse lahti ja ronis autosse. Killustikku lendas, kui ta minema sõitis ja üks tera tabas Jake’i õlga. See torkas.

„Issand jumal!”

Jake pööras end hääle suunas. Maggie abikaasa Gideon oli naisele järele tulnud. Oli ka aeg. Jake oli talle juba kakskümmend minutit tagasi helistanud. Mehel oli kaasas tütar Bailey ja tolle kutt Isaac. Bailey oli isast tumedamate juuste ja suurte silmadega väike iludus. Tegelikult meenutas ta seal seistes – nägu kasuema vahtides jälestusest pingul – noort Audreyt.

„Maggie, mis kurat sul viga on?” nõudis Gideon, kui kummardus oma naist trepilt püsti tõmbama. Ta sikutas naise üles kerkinud pluusi allapoole, uuesti tema paljast kõhtu katma, ja heitis Jake’ile pooleldi vabandava, pooleldi süüdistava pilgu. „Anna andeks, Jake.”

Jake kehitas õlgu. „Pole põhjust, vennas. Ei tahtnud lihtsalt, et ta prooviks ise koju sõita.”

„Tänan sind.”

„Dree tõukas mind,” kaebas Maggie, nägu lapiline ja punane, kui ta ähmane pilk lõpuks abikaasa näo tuvastas. „Ta poleks pidanud nii tegema.”

„Tasa,” käsutas Gideon õrnal toonil. „Homme oled juba rahulikum. Kindlasti on Audreyl sind siis hea meel näha.”

Jake kergitas kulmu. Jajah, edu sellega. Ta heitis pilgu Matt Jonesile – Maggie vennale –, kes verandal sigaretti suitsetas ja teda vidukil silmadega piidles. Jake vahtis talle julgelt vastu. Päeval, mil ta mõne Jonesi-suguse pugejaliku tolguse ees taganeb, tõuseb ta vanaema ainult selleks hauast üles, et talle piki kuplit anda.

Binky Taylor – linna peagi kaheksakümneseks saav raudvara – astus tema kõrvale. Binky oli üks neid vanamehi, kellel oli räpane mõtteviis, räpane suuvärk ja kullast süda ning kes uskus, et vähemalt kahte neist käiku lastes on ta alati võluv. Enamasti oli see tõsi.

„Neil plikadel on lõpetamata asju,” teatas ta, jälgides, kuidas Gideon Maggie autosse aitas ja Maggie auto võtmed Isaacile ulatas, et noored selle koju viiksid. Audrey lahkumisest õhku paiskunud tolm polnud veel hajunud.

Jake naeris. „Tõesti või?”

Binky sülitas maha tubakaläraka. Läikiv klomp maandus täpselt Jake’i jala kõrvale. „Oleks huvitav näha, mis juhtub, kui üks neist otsustab asjad lõpule viia.”

Audrey värises.

Tema sõrmed valutasid jõust, millega need rooli ümber klammerdusid. Kõhus keeras nii hullusti, et midagi sellist polnud ta juba aastaid tundnud. Ärevuse ja kuuma okse pööritav paise, mis torkis ta jalataldades ja kuklas.

Maggie.

Kunagi olid nad sõbrad, parimad sõbrad. Maggie oli olnud neist kahest hakkajam, kuid Audrey oli meeleldi teise eeskuju järginud. Kui Audrey vihastas, rahustas Maggie ta maha. Maggie tegi asjad võimalikuks. Ta teadis täpselt, mida öelda ja kuidas käituda, et oma tahtmist saada. Audrey silmis oli see imeline võime ja õpetas talle, et manipulatsioon on kaugelt parem motiveerimisvahend kui viha või isegi lahkus. Siis aga juhtus too öö Clintiga, Maggie isaga. Pärast seda muutus kõik. Nad lahutati kolmeks aastaks, ja kui Audrey Maggiet uuesti nägi, oli too kasvanud mingiks metsikuks olendiks. Audrey oli üritanud temaga sõber edasi olla, sest teisi sõpru tal ei olnud ning neil oli Maggiega ometi side, eks?

„Persse!” pressis Audrey hammaste vahelt. Tema isa norskas kõrvalistmel.

Audrey kiristas hambaid.

Kui keegi üldse surma vääris, siis oli see Clinton Jones. Ta oli laisk haletsusväärne kiuslik joodik, kes oli pidanud oma kaheteistaastase tütre keppimist talle jumalalt antud õiguseks. Selleks ajaks, kui Maggie saladuse sõbrannale usaldas, oli see kestnud juba terve aasta. Maggie ema ei kuulanud, murtud naine, nagu ta oli. Isegi Audreyl oli raske uskuda, et keegi võib olla nii halb – kuni ta seda oma silmaga pealt nägi.

Ta hingas järsult sisse, sundides end rahunema. Ta kergitas jalga gaasipedaalilt ja lõdvestas tuikavaid sõrmi. Kellelgi teisel polnud tema üle säärast võimu kui Maggiel. Ta oli kolmekümne ühe aastane, ent Maggie suutis vaid ühe pilguga panna teda end jälle seitsmeteistkümnesena tundma.

Ta veetis nende teo eest kolm aastat noortevanglas. Sisse – kahte erinevasse asutusse – läksid nad sõpradena, välja tulid aga täiesti erinevatena. Vähemalt Audrey. Maggiele ei olnud see meeldinud. Talle ei istunud, et Audrey oli muutunud iseteadvaks ja astus enda eest välja ja oli leidnud sedasorti enesekindluse, mis pärines füüsilise jõu ja oskuste kasvatamisest. Või et Audrey oli lõpuks mõistnud, et ta on arukas ja et haridus on väljapääs elust, millesse ta oli sündinud. Kohe, kui Maggie haistis Audrey kiindumust Jake’i vastu, hakkas ta poissi taga ajama nagu narkokoer kokaiinijälgi. Jake oli see, keda Audrey tahtis ainult endale hoida, aga Maggie kasutas Jake’i, et talle näidata, et mida iganes Audrey ka tegi või soovis, käis kõik alati Maggie tahtmist mööda.

Muidugi pidi Jake olema tunnistajaks tema suurejoonelisele kojunaasmisele. Ja vahest poleks see meenutanud mõnd odavat telefilmi, kui mees ei oleks säilitanud oma karmi ja ilusa poisi olekut. Ta käis endiselt riides, nagu oleks pärit mõnest teisest ajast, oskas endiselt vaadata teda nii, nagu teaks täpselt, mida naine mõtleb. Audrey oleks võinud talle selle eest vastu hambaid virutada, et mees temaga nii kena oli, sellal kui kõik ülejäänud jõllitasid ja sosistasid.

Ei, see polnud tõeline põhjus, miks ta oleks tahtnud Jake’i lüüa. Jake oli murdnud Audrey südame just siis, kui naine oli piisavalt vapraks saanud, et oma südant üldse pakkuda, ning just sellel põhjusel tahtis ta mehele vastu vahtimist lajatada. Ta oli vähem kui pool tundi kodumail viibinud ja soovis juba inimesi lüüa.

Naine peaaegu juba igatses kodumaja. Sellegipoolest pidi ta kõvasti pidureid sõtkuma, et kurvi välja võtta, ning autorataste alt paiskus killustikku, kui Mini mööda sissesõiduteed edasi kihutas.

Ta sõitis otse trepi ette ja jättis auto seisma. Kui ta välja ronis ja kõrvalreisijapoolse ukse avas, magas isa endiselt nagu nott – ega olnud ennast täis kusnud. Olgem tänulikud väikeste asjade eest.

Isa ei nihkunud paigast. Ta oli arvatavasti ligi poolsada kilo tütrest raskem, ja kui väga Audrey ka vastupidist soovis, polnud ta piisavalt tugev, et teda üksinda vedada.

„Kuradi sitakäi!” lõrises ta pingutusest hingeldades. Kui „Probleemid isaga” oleks ülikoolis pakutavate ainete nimekirjas, oleks ta selles doktorikraadi saanud ega kardaks seda tunnistada. Kõik kohutavad asjad, mis olid ta elus sündinud, olid taandatavad tema ees ilastavale mehele. Oh, ta teadis küll, et on liiga vana, et isa oma praeguses perssesolekus süüdistada. Täiskasvanuna oli tal põhjust ja vahendeid, et sellist käitumist vaos hoida ja olla inimene, kes ta olla soovib – seda kinnitasid kõik õpikud.

Aga see ei tähendanud, et ta ei tahaks isale virutada. Kõvasti.

Audrey ronis tagasi rooli taha ja sättis end nii, et oli näoga kõrvalistme poole. Roolilt ja seljatoelt tuge otsides surus ta tallad isa külje vastu ja tõukas. Mees vajus külili. Audrey tõukas veel kord. Isa ülakeha vajus uksest välja. Veel üks tõuge ja järgnes ka ülejäänu. Rusty tabas uratuse saatel maad ja veeres trepiastmeni, mille juurde ta kõhuli lamama jäi.

Nii. Audrey oli isa peale korjanud ja koju toonud. Kui ta end just selili ei keera, on ebatõenäoline, et ta omaenda okse sisse lämbub. Pealegi oli suvi, nii et surnuks ta ka ei külmu, kuigi hetkel poleks Audrey ka sellest just eriti löödud.

Ta viskas pappkasti isale peale ja sirutas end autoust sulgema.

Siis käivitas ta uuesti auto ja tagurdas sissesõiduteelt välja. Edgeporti-suguses salatsevas ja pilkude eest varjatud väikelinnas kasvamise juures oli hea asi see, et siin oli piisavalt kohti, kuhu end peita.

Audrey.

Kogu elu jooksul polnud Maggie kedagi teist sama palju armastanud või vihanud. Kõigest vana sõbra nägemisest piisas, et süda kiiremini taguma hakkaks ja ta närvi läheks.

Audrey tahtis teda alati päästa. Nagu vajaks ta päästmist. Nagu oleks Audrey temast niivõrd palju tugevam. Ta naasis noortevanglast muutununa ning tema ja Maggie sõprus suri pärast seda aeglast piinarikast surma. Ta teadis täpselt selle lõppemise hetke – kui Audrey talle ja Jake’ile peale sattus. Tal olid sellest siiani armid. Kui ta peaks valima oma elu suurima vea, oleks selleks Jake Trippiga magamine. See pidi Audrey tema juurde tagasi tooma, mitte eemale tõukama. Ta alahindas Audrey tundeid Jake’i vastu, ning hindas üle oma võimet vana sõpra mõjutada.

Tookord leidis ta mõningast lohutust tõsiasjast, et tal oli võim panna Audreyt nii vihaselt reageerima. Aga ühel heal päeval mõistis ta, et see polnud sugugi tema võim. See oli olnud hoopis Jake’i oma ning mees oli kasutanud seda selleks, et Audrey pääseks nii kaugele kui võimalik – neist mõlemast. Vastik värdjas.

Maggie mõju polnud siiski täielikult kadunud. Kõigest paar sosistatud sõna ja Audrey oli taas vaat et üle keenud. Maggiel on trepiastmetest hommikul sinikad, aga need tasuvad end ära, kui Audrey jälle tema juurde toovad. Ta igatseb Audreyt rohkem kui too iialgi arvata oskaks. Tollel ööl, kui nad Clinti mõrvasid, vandusid nad teineteist alati kaitsta ja mitte iialgi reeta.

„Selle keerasin vist perse,” pomises Maggie, kui läbi liiva taarus. Hea, et ta laagriplatsil kingad jalast võttis.

Audrey Harte: see, kes minema pääses. Ta oli teinud peaaegu kõike, mida Maggie palus, aga mitte kunagi päriselt seda, mida Maggie tegelikult tahtis. Kui väga ta ka püüdis, ei suutnud Maggie Audreyt painutada. Ei suutnud teda jääma sundida. Audrey pani nii ruttu minema, kui sai, ja jättis Maggie omapead, justkui saaks ta põgeneda selle eest, mida nad olid koos läbi elanud.

Justkui suudaks mis tahes vahemaa nende tegu muuta.

Audrey oli ta päästnud. Ja olgu Maggie neetud, kui ta tollele litale selle andeks annab.

Ta pühkis käeseljaga põske. Kurat. Ta nuttis. Hale. Ta peaks koju minema, voodisse heitma ja magama, aga Gideon käitus nõmedalt. Mees ei tahtnud, et Bailey – tema tütar, mitte Maggie oma – teda sellisena näeks. Nagu oleks Bailey mõni kergesti haavatav idioot. Ta armastas Maggiet ja Maggie armastas teda.

Vähemalt niivõrd, kuivõrd ta üldse suudab kedagi armastada. Ta polnud selles kunagi eriti hea olnud. Ta näis alati neid, keda ta kõige rohkem armastas, eemale tõukavat.

Maggie peatus ja tõstis pilgu. Kuu ujus tema kohal fookusesse ja sealt välja, ümbritsetuna ookeanitäiest tähtedest. Tõus oli taandumas, jättes siledatele kividele läikiva sädeluse ja õhku soolalõhna. See rand oli ta pelgupaik, oli alati olnud. Lastena tulid nad Audreyga võimalusel igal hommikul siia ja veetsid siin terve päeva, ujusid ja mängisid Jake’i ja teiste kohalike lastega – või ka nendega, kes peatusid puhkekülas. Nad kaks olid pähkelpruunid, juuksed soolakoorikuga kaetud ja päikesest pleekinud.

Selja taga kuulis ta taldade krudinat liival. Arvatavasti Gideon. Talle ei meeldinud, kui naine üksi uitama läks, eriti kui ta purjuspäi rooli istus. Kontrollihimuline sitapea. Kui poleks olnud Baileyt, oleks ta mehe juba ammu maha jätnud. Ta oli nii igav. Selles mehes puudus igasugune tuli. Maggie polnud kordagi kartnud, et mees võiks talle midagi õelat öelda või teda lüüa. Taevake, ta ei muutunud elu sees isegi seksides jõhkraks.

„Mida sa tahad?” käratas ta ringi pöörates. Liiga järsk liigutus lõi maailma ta silme ees kõikuma. Tema ees tuikus inimese hägune siluett.

Maggie kissitas silmi, kuni suutis näojooni eristada. „Kas sa jälitasid mind?”

Järgnesid kiired ja peadpööritavad liigutused. Maggie peas plahvatas valu. Ta langes põlvili, kuriseva oige saatel, mis ta enda kõrvus vastu kajas. Ta tõstis pilgu, kui soe veri mööda ta nägu alla voolas. Ta vaatas otse oma ründaja külmadesse silmadesse.

„Anna andeks,” sosistas ta, pisarad silmis kipitamas. Ta tõstis anuvalt käed. „Mul on nii kahju.”

Aga siis virutati uuesti. Maggie kolju raksatas pooleks ja siis polnud enam midagi.