Читать книгу Üks ja ainus Ivan - Katherine Applegate - Страница 12

Mõned loomad elavad privaatselt, silme alt eemal, kuid see pole minu elu.

Minu elu on täidetud välkuvate tulede ja osutavate näppude ning kutsumata külalistega. Sentimeetrite kaugusel suruvad inimesed oma väikesed käed meid eristava klaasseina vastu.

Klaas ütleb, et sina oled see ja meie oleme too – nii jääb see alatiseks.

Inimesed jätavad maha oma sõrmejälgi. Need on magusast kleepuvad, higist märjad. Igal ööl tuleb üks väsinud mees neid maha pühkima.

Mõnikord surun ma oma nina vastu klaasi. Minu nina jälg, nagu sinu sõrmejälg, on esimene ja viimane ja ainus.

Mees pühib klaasi puhtaks ja ma olen kadunud.