Читать книгу Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan» - Kathleen Tessaro - Страница 4

Grace Munroe ärkas võpatades ja õhku ahmides üles.

Ta oli tormanud pimedas paksus metsas mööda konarlikku maapinda edasi, otsinud kedagi ja hüüdnud üht nime. Aga mida kiiremini ta jooksis, seda läbimatumaks muutus padrik. Teda ümbritsevad viinamarjaväädid haakusid pahkluude külge ning oksad piitsutasid nägu, käsivarsi ja sääri. Tagatipuks ei saanud ta lahti hirmust, et aeg saab otsa. Ta ajas taga midagi või kedagi. Aga jälitatav jäi kättesaamatuks, ehkki püsis käeulatuses. Äkitselt kaotas ta tasakaalu ja kukkus, pea ees, sügavasse kaljusesse kuristikku.

Süda rinnus pekslemas, püsis Grace hämaras poolvalguses sekundi murdosa liikumatuna, enne kui mõistis, et on oma magamistoas, oma voodis.

See oli olnud vaid uni.

Ainult uni.

Käe välja sirutanud, pani ta öölambi põlema ja vajus taas patjadele. Süda tagus ikka veel ja käed värisesid. Ta oli jälle näinud vana tuttavat õudusunenägu, mis oli pärit tema lapsepõlvest. Ta oli arvanud, et on sellest välja kasvanud. Aga nüüd, aastaid hiljem, oli uni tagasi tulnud.

Kui kaua ta oli üldse maganud? Ta heitis pilgu äratuskellale. Peaaegu poole seitsmeni. Neetud.

Ta oli kavatsenud vaid viisteist minutit tukastada. Aga uinunud ligi tunniks.

Mallory võis iga hetk kohale jõuda ja Grace pidi riietuma. Ta ei tahtnud täna õhtul kusagile minna, aga oli sõbrannale sõna andnud.

Grace astus akna alla – sealt avanes vaade Woburni väljakule – ja tõmbas rasked kardinad eest.

Käes oli aprillilõpu pärastlõuna – päevavalgusega täidetud tunnid ootasid elevusega suve ning varase õhtupooliku valgusel oli õrnsinine varjund nagu Wedgewoodi keraamikal, mille kuldne serv andis lootust, et varsti läheb soojaks. Väljakut ümbritsesid ühekõrgused puud, mille okstele olid tekkinud esimesed õrnad helerohelised pungad: suvel saab nendest tihe smaragdroheline varikatus. Praegu aga olid puudel vaid oksaraod, mis järjekordse jäise tuulepuhangu käes ägedalt värisema lõid.

Sõja ajal oli väljaku keskel laiuv aed üles kaevatud ja sinna köögiviljad istutatud; pargi metallpiirded olid üles sulatatud ja ootasid taastamist. Kõik selles piirkonnas terveks jäänud hooned olid tulekahjude suitsust tumedad ja šrapnellikildudest täksitud.

Õhus oli tunda tempo kiirenemist, aastaaegade vaheldumist, lootust, mida mõnevõrra kammitses peagi saabuv öö. Akna taga laulsid linnud ning tuules õõtsusid hüatsintide ja nartsisside rohelised õiepungad. Käes oli äärmuslik aastaaeg: päikese käes soe ja varjus jäiselt külm.

Grace armastas seda teravaid kontraste pakkuvat aastaaega, pehmete värvidega kiiresti muutuvat valgust, mis tegi silmadega trikke. See aeg oli täis saladusi, aga ka dramaatilisi metamorfoose. Ühel hetkel polnud tema ümber midagi peale tormi ja vihma, paar sekundit hiljem ilmus nähtavale võidurõõmsalt uhket värvidemängu pakkuv nartsissipõld.

Grace surus sõrmeotsad vastu külma aknaklaasi. Tema abikaasa Rogeri sõnul polnud siin nende päriskodu. Mehel oli ambitsioonikas plaan kolida Belgraviale lähemale, suursugusemasse majja. Aga Grace’ile siin meeldis; vahetusse lähedusse jäid nii Bloomsbury, Londoni Ülikool kui King’s kolledž ning kogu kant meenutas talle Oxfordi, kus ta alles paar aastat tagasi oli koos oma onuga elanud. Kõikjal käis vilgas tegevus; ümberringi oli hulgaliselt ettevõtteid ja ärihooneid ning tudengid tormasid loengusse. Akna all tänaval kulgesid lakkamatu vooluna kontoritöötajad, kes vihmakeepidesse mässitult, lõug tuult trotsides vastu rinda surutud, pärast tööpäeva lõppu metroojaama poole suundusid.

Grace toetas pea vastu aknaraami.

Kindlasti on hea teada, et on olemas töökoht. Kenasti korras töölaud. Süsteemne kartoteek. Ja mis kõige tähtsam, eesmärk.

Praegu, abielunaisena, puudus tema päevadel kindel struktuur; ta hõljus nagu õhupall ühelt kohustuslikult seltskonnaürituselt järgmisele.

Roger suhtus kokkulepitud kohtumistesse ülitõsiselt. „Kas sa Konservatiivse Partei Naisteklubi pidulikul einel mõne erakonna liikmega vestlesid? Kelle kõrval sa istusid? Räägi, kes seal olid.”

Einel osalejate omavaheliste suhete varjatud tagamaid analüüsides ilmutas mees lausa üleloomulikke võimeid.

„Sind pandi istuma esimese rea lauda peaaegu saali keskele. Väga tore. Ära unusta Mona Rileyle kirjutada ja teda kutse eest tänada. Võib-olla saaksid temaga mõni päev lõunale minna? Või, veelgi parem, kutsuda ta teed jooma ja proovida välja kaubelda kutse pidulikule õhtusöögile. Tegelikult võiksid nemad meid esimesena külla kutsuda. Liigne innukus pole samuti hea.”

Mees oli kindel, et naine oskab rattaid õlitada, aga Grace polnud eriline seltskonnamehaanik. Pealegi ei pakkunud sellised mängud talle vähimatki naudingut.

Sellest hoolimata tuletas ta endale meelde, et kui ta ei taha lasta Malloryl enda järel oodata, tuleb kiirustada.

Avanud magamistoa ukse, hõikas ta trepimademelt allkorrust koristavale majapidajannale: „Proua Deller!”

„Jah?” vastas hääl kahe trepijärgu võrra madalamalt köögist.

„Vabandage, ega ma teile väga suurt tüli ei tee, kui palun tuua tassi teed?”

„Muidugi mitte, armuline proua.”

Grace kiirustas vannituppa, pritsis näole külma vett, tupsutas põsed kuivaks ja jäi end peeglist uurima. Talle tuli mõte, et peaks rohkem pingutama – ostma helesinise lauvärvi ja musta vedela silmalaineri; õppima kulmupliiatsiga parasjagu moes olevat südikat stiilset kulmujoont maalima. Selle asemel pani ta aga ninale ja põskedele veidi puudrit ning värskendas punase huulepulgaga huuli. Naise pikad juuksed ulatusid õlgadest allapoole. Vaevumata neid korralikult läbi harjama, sättis ta vilunud liigutusega kuklasse šinjooni ja kinnitas selle juuksenõeltega. Allkorrusel helises uksekell.

„Neetud!”

Miks pidi Mallory just sel korral õigel ajal kohal olema?

Riidekapi uksed lahti paisanud, haaras Grace Shantungi siidist helesinise piduliku kleidi ja viskas selle voodile. Tviidseelikust välja astunud, sikutas ta pluusi seda lahti nööpimata üle pea.

Huvitav, kus on kleidi juurde sobivad meresinised kingad?

Ta otsis läbi riidekapi põhja. Allapoole kummardudes tundis ta, et sukasilmad jooksevad sääremarja juurest ülespoole.

„Oh sa saatan!”

Sukatrippe lahti tehes kuulis ta, et proua Deller avas ukse; järgnesid vaiksed viisakad naishääled, kui ta Malloryl mantli seljast aitas. Kui Mallory ülespoole tuli, kõlasid vana kääksuva georgiaanliku trepi protestihääled.

Grace tõmbas kiiruga kummutisahtlist välja uue sukapaari ja istus voodiservale, et need jalga tõmmata.

Uksele koputati. „See olen mina. Kas sa oled sündsalt riides?”

„Kui kombinee on sünnis, siis jah.”

Mallory pistis nina ukse vahelt sisse. Naise rikkaliku tooniga kastanpruunide juuste otstesse olid tehtud lokid ja kahvatut nahka kaunistas pärlikee. „Sa polegi veel riides? Pidu on juba alanud, Grace!”

Grace kinnitas sukad trippide külge ja ajas end sirgu. „Kas hilinemine polegi enam moes?”

„Mis ajast sa moe vastu huvi tunned?”

Grace pööras end ümber. „Kas mu sukajooned on sirged?”

„Jah. Võta.” Mallory ulatas talle teetassi. „Majapidajanna palus üle anda.”

„Tänan.” Grace võttis lonksu, pilk Malloryl, kes maani ulatuva õhtukleidi kahisedes üle toa liikus ja end ettevaatlikult tugitooli käetoele istuma sättis, et kangas ei kortsuks.

„Huvitav, mida sa terve pärastlõuna tegid?” küsis Mallory etteheitvalt.

„Ah, ei midagi erilist.” Grace ei tahtnud öelda, et oli päeval maganud; ülestunnistus oleks võinud tekitada tarbetu probleemi. „Aga sina ise? Mida sina tegid?”

„Jõudsin tunni aja eest juuksurist tagasi.” Mallory pööras pead, demonstreerides nii oma armsat profiili kui juuksuri kätetööd. „Ma vannun, et härra Hugo on ainus inimene terves Londonis, kellel ma luban oma juukseid puutuda. Ka sina peaksid minema tema juurde. Ta saadab korda imesid. Ega sul ülearust sigaretti pole?”

„Seal,” viitas Grace laual lebava hõbedase sigaretitoosi poole. Võtnud veel ühe lonksu teed, asetas ta tassi kummutiservale.

Mallory õngitses sigaretitoosist suitsu. „Mis sa täna õhtul selga paned?”

„Sinisest taftist kleidi.”

„Vana hea usaldusväärne valik!” raputas Mallory naeratades pead. „Me peame koos osturetkele minema, kullake. Praegu on müügil imekauneid kleite.”

Kolmekümnene Mallory oli Grace’ist vaid kolm aastat vanem, aga oskas jätta Londoni kõrgkihile moodsa noore naise mulje. Abielus Grace’i nõo Geoffreyga, püüdis ta Grace’i oma tiiva alla võtta. Grace aga osutus tema juhtnööride suhtes masendavalt immuunseks.

„Kas mu kleit ei meeldi sulle?” küsis Grace.

Mallory kehitas õlgu. „Väga kena.”

Grace ei jäänud vastusega rahule. „Mis sellel siis viga on?”

„See on lihtsalt … ah, ma ei tea. Sa ju tunned Vanessat. Kõik peab olema viimase peal, tõeline suurmood. 1956. aasta uusim moeröögatus …”

„Mis on tõesti tähelepanuväärne, sest me elame aastas 1955, Mal.”

„Just seda ma tahtsingi öelda! Ta on ajast ees.”

„Võib-olla tõesti, aga mul pole tarvis Vanessaga võistelda, või on? Kõik ei saa olla teerajajad. Selle naise käsutuses on liiga palju aega ja liiga palju raha.”

„Ehk on sul isegi õigus, aga keegi ei soovi tema pidudelt puududa. Ka sinul on aeg organiseerida üks tõeline pidu. Täna õhtul avaneb sul võimalus Vanessa külaliste nimekirjast mõned nimed pihta panna. Mul on käekotis pisike märkmik ja sulepea, mida sul võib tarvis minna.”

„Jumal hoidku!” tundis Grace hirmuvärinaid. „Kui absurdne mõte!”

„Ma räägin tõsiselt!” Mallory pööritas silmi. „Huvitav, millega sa end Oxfordis lõbustasid?”

„Minu onu on õppejõud. Meie pool söödi lillkapsajuustu ja mängiti bridži.”

„Jube!” naeris Mallory. „Kui sa tahad oma abikaasale kasulik olla, pead suhtlemishirmust üle saama. Teda ei edutata ainult hea välimuse eest,” naeratas naine. „Kas sul siin paremat valgust pole? Kuidas meeldib?” Ta tõusis ja keerutas end ringiratast, demonstreerides õlgu paljastava kleidi maani ulatuvat sügavpunast seelikuosa. „Uhiuus. Simpsonsi kaubamajast.”

„Väga võluv.” Grace tõmbas selga meresinise kleidi. „Välgumihkel peaks samuti seal olema.”

Mallory tuhlas sigaretikarbis ringi. „Mina küll ei leia. Oota.” Ta pistis suitsu täiuslikult värvitud suu nurka. „Las ma aitan.”

Grace seisis Mallory ette ja lasi tal luku kleidi seljal kinni tõmmata. „Kindlasti on välgumihkel Rogeri käes. Meil lähevad need alailma kaduma. Aga see oli minu lemmik. Kui ta ka selle ära kaotas, löön ta maha.”

Mallory võttis sõrmede vahele mitu sentimeetrit kangast, mis oleks pidanud tihedalt Grace’i pihta ümbritsema. „See kleit on sulle liiga suur. Sa oled jälle kaalust alla võtnud.” Tema hääletoon oli süüdistav.

Grace läks üle toa peeglilaua juurde, avas sahtli ja tõmbas välja tikutoosi. Ta viskas tikud Malloryle, kes need kunagise poisitari mällusööbinud refleksiga õhust kinni püüdis. „Palun süüta mulle ka üks suits.”

„Suurima rõõmuga. Sa oled minu tänaõhtune kohtingupartner.”

„Ma olen kutse eest sulle tänulik.” Grace tabas peeglis naise pilgu ja tegi pärliga kõrvarõngaid kinnitades talle silma. Muidugi sai ta aru, et tegelikult püüdis Mallory teda aidata. „Sinust oli kena mind kaasa kutsuda.”

„Sa ei tohi Rogeri äraolekul aega raisata.” Mallory süütas kaks sigaretti ja ulatas teise neist Grace’ile. „Pealegi ei avane mul just sageli võimalust eelistada oma abikaasale kedagi, kes ka kuulab, mida ma räägin. Muide, mu mees ei salli Vanessat silmaotsaski ja arvab, et ta mõjub mulle halvasti.”

„Mõjub või?”

„Muidugi.” Mallory võttis laualt raamatuvirna pealt reklaamvoldiku. „Mis see veel on?”

„Ei midagi olulist.” Grace’il oli kahju, et ei taibanud neid silma alt ära panna. „Lihtsalt ühe kursuse ajakava.”

„Oxfordi Sekretäride Kolledž?” Mallory lehitses voldiku läbi; loomulikult avanes see kohe selle koha pealt, kus Grace oli lehekülgede nurgad narmendama ajanud. „Masinakirja ja kontori juhtimise kursus edasijõudnutele? Raamatupidamine?” Ta tegi grimassi. „Mida see veel tähendab?”

„Iial ei või teada, millal midagi tarvis läheb.” Grace lükkas jalga kõrge kontsaga meresinised kingad. „Ühel heal päeval võib Roger teha oma firma. Sellisel juhul läheb talle tarvis minu abi; ma võin korraldada ärikohtumisi, trükkida kirju …”

„Aga Grace, sul on töökoht juba olemas,” täheldas Mallory. „Sa oled tema abikaasa.”

„Abikaasaseisus pole töö, Mal.”

Mallory heitis sõbrannale kiire pilgu. „Tõesti? Huvitav, kas sa ikka lugesid abielutunnistusel läbi ka väikeses kirjas trükitud osa? Sinu kohuseks on luua kodu, pere, nägemus teie kohast maailmas ja liikumissuunast. Mõtle selle üle järele – millisesse kooli te panete oma lapsed, kus te hakkate veetma nädalalõppe, kes kuuluvad teie suhtlusringkonda – see kõik sõltub sinust.” Tema häälele lisandus peenutsev aktsent. „Ah et perekond Munroe? Muidugi tean! Kas pole vapustav naine? Tema poeg käib meie vanima poja Harrow’ga samas kolledžis. Ja tema kodust olen ma vaimustuses. Aga sina?” Mallory tõmbas veel ühe mahvi ja viskas voldiku lauale. „Usu mind, kullake, sinul on töökoht juba olemas. Pealegi on kursused Oxfordis. Kui mitu korda ma pean sulle meelde tuletama, et sa elad Londonis?”

„Seda küll, aga kursused kestavad vaid paar kuud.”

„Paar kuud? Oled sa hull? Mida peaks Roger sinu äraolekul tegema?” Mallory hingas välja. „Tõsijutt, sa peaksid vabal ajal õppima midagi kasulikku.”

„Nagu näiteks?”

„Ma ei tea …” Enesetäiendamise mõte oli naisele võõras. „Lilleseadet. Või harfimängu.”

„Harfimängu? Mis kasu mul sellest võiks olla?”

Mallory mõtles viivu. „See mõjub rahustavalt. Kas pole nii? Ja sa saad publiku ees silitada midagi, mis on sinu jalgade vahel!”

„Armas taevas, kui rikutud mõtlemisega sa oled!” puhkes Grace naerma. „Tahad kuulda, mis mind rahustab – kartoteegikapi korrastamine, uute kantseleitarvete tellimine või aastabilansi koostamine.”

„Grace …” Mallory ringutas meeleheites käsi. „Kas sa üldse kuulad, mida ma räägin? Jumala eest, sa pole praegu Oxfordis. Ma võin avaldada väikese saladuse,” alandas naine hääle valjuks sosinaks, „nimelt meestele ei meeldi mitte targad, vaid sarmikad naised!”

„Ei või olla!” ahmis Grace üllatust teeseldes õhku. „Sa ei arva ometi, et ma olen sarmikas?”

Mallory pööritas silmi. „Muidugi oled sa veetlev. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et …”

„Saan aru,” katkestas Grace teda poolelt sõnalt. Malloryt polnud võimalik panna meelt muutma. Iga kord, kui nad kokku said, oli naisel mõni uus ettepanek, kuidas talle kodukujundusoskusi õpetada; naine oli veendunud, et Grace’il sedalaadi anded puuduvad. Miks peaks tänane õhtu olema erand?

Mallory kontrollis puudritoosi peeglist, kas huulepulk püsib kenasti peal. „Ja millal Roger koju jõuab?”

„Nädala pärast. Võib-olla varem.”

„Ta on päris kaua äriasjus ära olnud. Kindlasti tunned sa temast puudust.”

Grace ei lausunud sõnagi.

„Kui ta jälle kodus on, unustad sa oma rumalused ära. Aga praegu mõtle parem sellele, kas sa leiad ka sobiva vöö?” Ta nihkus kleidi kahisedes Grace’i selja taha. „Uskumatu! Kas keegi pole sulle selgitanud, et esimese paari abieluaasta jooksul tuleb kaalus juurde võtta? Miks pean mina mängima hella ristiema, kui sa ise ei taha priskemaks saada?”

Pilk Grace’i silmis muutus. Sügavalt sisse hinganud, keeras ta pea kõrvale. „Ma kardan, et sobivat vööd ei leidu,” pomises ta kapis rippuvaid kleite sobrades.

Mallory põrnitses Grace’i saledat selga.

Tõenäoliselt oli ta tabanud hella kohta.

„Võta.” Mallory sirutas käe ja sikutas ühe õhtukleidi küljest musta sametist laia vööpaela. „See sobib ideaalselt,” sõnas ta vööd Grace’i talje ümber mähkides.

Sellel õhtul paistis Grace olevat eriti pisike, veelgi noorem kui tavaliselt. Ta meenutas Malloryle plikakest, kes proovib selga ema rõivaid. Ka tema soeng, ülikonservatiivne ja väärikas, oleks sobinud pigem vanemale daamile, aga Grace’i puhul vaid rõhutas tema noorust. Tema silmad tundusid olevat veelgi suuremad; need olid hästi selged, hallikasrohelised, teineteisest eemal ja mandlikujulised.

„Arvad sa tõesti, et ma näen välja normaalne?” Grace uuris pingeliselt peeglist vastu vaatavat kujutist.

Üldiselt polnud Grace’il kombeks teiste arvamusega arvestada. Äkitselt mõistis Mallory, et ka seda iseloomujoont on ta nende pidevast jagelemisest hoolimata sõbranna juures alati salaja imetlenud.

„Täiuslik,” kinnitas Mallory. „Kui me kohe ei stardi, jääme peost ilma.”

Trepist laskudes jäi Grace korraks seisma ja vaatas läbi eeskoja lauale pandud pärastlõunase posti.

„Vaata!” võttis ta ühe ümbriku kätte. „Mulle tuli õhupostiga kiri! Prantsusmaalt. Nii põnev!” Ta rebis ümbriku lahti. „Huvitav, kes võis selle saata?”

„Ehk on see sinu onult?” Mallory tõmbas mantli selga.

„Ei, tema on praegu Ameerikas, peab seal loenguid.” Grace voltis kirja lahti ja hakkas lugema.

Mallory ootas ja kopsis kannatamatult jalaga vastu põrandat. „Me peame minema.” Ta võttis kotist autovõtmed. „Mida sulle siis kirjutatakse?”

„Ma ei saa millestki aru.”

„Kas kiri on prantsuse keeles?”

„Ei. Ei, inglise keeles.” Grace istus eeskoja toolile. „Ümbrikus on lennupilet.”

„Lennupilet? Kuhu?”

„Pariisi.” Grace tõstis pilgu ja ulatas talle kirja. „Kindlasti on tegu eksitusega. Äärmiselt veidra eksitusega.”

Mallory võttis kirja enda kätte.

Kiri oli trükitud paksule kõrge kvaliteediga paberile, mis andis märku, et tegu on ametikirjaga. Ülanurgas seisis ühe Pariisi südalinnas asuva advokaadifirma nimi ja aadress: Frank, Levin ja Beaumont.

Kallis proua Munroe,

Palun võtke vastu meie siiras kaastunne Teie hiljutise kaotuse puhul. Meie firma hoolitseb lahkunud proua Eva d’Orsey kinnisvara eest ja meil lasub kohustus Teid informeerida, et oma testamendis on ta määranud oma ainupärijaks just Teid. Me palume Teil esimesel võimalusel tulla meie kontorisse, et saaksime koos läbi arutada kõik Teie pärandiga seotud üksikasjad. Vabandame veel kord, et oleme sunnitud Teid leinaajal tülitama, ja loodame, et saame lähitulevikus olla Teie teenistuses.

Lugupidamisega,

Edouard A. Tissot

„Oh!” Mallory vaatas talle otsa. „Siiras kaastunne. Mul polnud aimugi, Grace, et sa kaotasid hiljuti lähedase inimese.”

Grace’i ilme jäi muutumatuks. „Minul samuti mitte.”

„Kuidas, palun?”

„Mallory, ma pole mitte kunagi tundnud kedagi, kelle nimi oleks olnud Eva d’Orsey. Mul pole õrna aimugi, kes see naine on.”

* * *

Vanessa Maxwell oli suurepärane peokorraldaja. See oli tema suurim ühiskondlik panus, millest pidi saama veel pikaks ajaks pärast tema surma igavene pärand neile, kes olid teda tundnud või isegi armastanud.

Esimene reegel oli see, et üldjuhul korraldati pidu täiesti spontaanselt. Vanessa ei kuulunud selliste peoperenaiste hulka, kes saatsid kutsed välja kuu aega varem, sest ta mõistis, et kogu ettevõtmise edu sõltub ootusärevuse ja lootuste täitumise vahelisest õhkõrnast tasakaalust; kui nende vahele jääv aeg venib liiga pikaks, on tagajärjeks ükskõiksus ja tüdimus. Ja üritus, mis ei nõudnud osalejalt palavikulist žongleerimist juba varem võetud kohustustega, tervet hulka süütuid valesid ja kauaaegsete isiklike ustavusvannete proovilepanekut, polnudki osalemist väärt.

Teine reegel sundis teda külalistega halastamatult ümber käima. Kui teda ennast mõnele peole kutsuti, ei vastanud ta peaaegu kunagi omapoolse kutsega. Ta oli kuulus selle poolest, et saatis kutsed inimestele, kellega oli äsja tutvunud, ja pani neid paari kõige ebatõenäolisemal ja plahvatusohtlikumal viisil. Ta lennutas vanemapoolsed riigimehed andekate noorte näitlejannade kõrvale, saatis kuningliku perekonna liikmed istuma töölisklassi hulgast pärit näitekirjanike juurde; kord käskis ta oma autojuhil minna Florida klubisse ja võtta otse lavalt kaasa terve džässansambel, seejärel aga rutata Sohosse ja tuua ainult meestele mõeldud burleskietenduselt ära oma pool tosinat tantsijannat, sest soovis „õhkkonda veidi elavdada”.

Ja viimane reegel oli selline, et kõik tema peod toimusid ruumides, mis olid selleks liiga väikesed ja liiga eredalt valgustatud. Külalised riivasid üksteist, rüselesid ruumi pärast ja maandusid üksteise sülle. Kui tavaliselt soovisid peoperenaised oma külalisi hämarate tulede ja sügavate mõnusate diivanite abil koomasse kussutada, siis Vanessa nõudis, et kõik pressiksid end vanusest ja positsioonist sõltumata Shepherd Marketi rahvast pungil täis pubisse, koguneksid avaliku ujula libeda ääre ümber või eraklubi rõdule. Peokülalised karjusid üle lärmi, haarasid mööda hõljuvatelt hõbekandikutelt jooke, kuulasid salaja häbi tundmata pealt intiimseid vestlusi ja lasid käiku käed, nühkides end võõraste soojade ihuliikmete vastu.

Vanessa koosviibimistel valitses ohtlik õhkkond; kõik tundsid peadpööritavat patust erutusevärinat. Kõige kuulsusrikkamale õhtusöögile oli ta palganud paar näitlejat, kes mängisid personali, üks näitleja aga kehastus õnnetuks külaliseks, kes esimese roa söömise ajal dramaatiliselt mürgitati. Kõik peokülalised, kes ei suutnud enne politseinike saabumist saladust lahendada, kõrvaldati varsti nurjatul kombel ka ise.

Just sedalaadi hulljulged ettevõtmised olid lennutanud Vanessa ja tagaselja ka tema abikaasa, äritegelase ja tubakakaupmehe Phillip Maxwelli Londoni seltskonnaelu keskmesse.

Grace’i polnud kordagi Vanessa pidudele kutsutud; leebelt väljendudes ei liikunud nad lihtsalt samades ringkondades. Grace’i abikaasa Roger tundis Phillip Maxwelli ametialaselt ja oli enne mõlema abiellumist tundnud ka Vanessat. Oxfordist pärit Grace’i peeti aga endiselt autsaideriks.

Mallory oli kaks korda siiski Vanessa pidudel käinud; sõbranna erilist seisundit oskas Grace küll vääriliselt hinnata, aga tegi näo, et ei märka seda. Mallory oli kuulsal südaöisel basseinipeol kukkunud esimesena vette ja võlunud kõiki oma enesekindlusega, sest veetis kogu ülejäänud õhtu rahumeeli vesimärjas peokleidis, mis oli läbipaistev ja tõi suurepäraselt esile tema imetlusväärse figuuri.

Seekordne üritus oli basseinipeoga võrreldes kerge väljakutse. Tooride Partei ustava liikmena võõrustasid Maxwellid kampaania jaoks raha kogujat, kelle eemärk oli kindlustada Anthony Edenile peaministri koht. Eden, kellest pärast Churchilli tagasiastumist sai tema seadusejärgne mantlipärija, oli 26. maiks välja kuulutanud üldvalimised ja tema lubadus „Kõige tähtsam on rahu” puudutas ohverdustest ja kaotustest väsinud rahva hingekeeli.

Peagi koitva jõukuse ajastu tervitamiseks korraldas Vanessa Kensingtoni palee oranžeriis improviseeritud suvise vabaõhupeo, kus pakuti traditsioonilist meelelahutust ja tuttavlikke roogasid ning kust ei puudunud ka kookospähklitega lasketiir, veetünnimäng, hobuserauamäng, munajooks, žonglöörid ja isegi ponid, kelle seljas ratsutada, külalistele aga serveeriti Pimm’si, maasikajäätist, kaaviarikorvikesi ja šampanjat. Tavalisest peost erines üritus vaid selle poolest, et piletite eest maksti naelte, mitte pennidega, ja parteris istusid kuulsused lavalt ja ekraanilt.

Kui nad olid peopaika sisenenud, reetis suur rahvahulk, et kohale on tulnud suurem osa Londoni koorekihist. Sissepääsu kohal rippus suur loosung „Üheskoos rahu ja progressi nimel”. Külalised hõikusid ja lehvitasid üksteisele üle nägudemere; õhus hõljusid rasked tihedad suitsupilved; ühtlast tempot hoidva puhkpilliorkestri helid mõjusid kohutava lärmi taustal nagu südametuksed.

Kaks noort naist lipsasid teineteisel käest kinni hoides läbi rahvamere.

„Kas sa näed teda?” uuris Grace tähelepanelikult pikka galeriid.

„Seal ta ongi!” hõikas Mallory ja lehvitas väikest kasvu tumedapäisele naisele, kes seisis ruumi teises servas külaliste keskel.

Mallory sikutas Grace’i läbi rahvamassi tema juurde.

„Vanessa!”

Vanessa pööras end ringi. Naisel oli seljas läbipaistev mitmekihiline must šifoonkleit, tal olid teravad ühtlased näojooned ja tillukesed sügaval asetsevad pruunid silmad. Ta polnud pikka kasvu, küll aga hapra kehaehitusega ja nii täiuslike proportsioonidega, et ilmetust näost hoolimata võis teda pidada kaunitariks. Naised, kes seisid tema kõrval, jätsid räpaka ja igava mulje. Tema käitumine oli sundimatu, peaaegu tüdinud, justkui oleks külalise hindava pilguga ülevaatamine talle tähtsam kui tema tervitamine. Kõik naist iseloomustavad detailid olid veatult viimistletud – alates juustest, mis olid keskelt lahuga jagatud ja kõrvade taha silutud, et võrratute smaragdidega kõrvarõngad paremini esile tuleksid, ja lõpetades pikkade saledate sõrmedega, mille ilu rõhutas kreemikas hele küünelakk, täpselt samasuguse läbikumava värvivarjundiga, nagu pihta kaunistav väikestest roosinuppudest kimbuke. Vanessa naeratas ja tõmbas sigaretist pika aeglase mahvi. „Tere tulemast, daamid! Ma loodan, et te tunnete end mõnusalt. Kohe loositakse välja esemed, mille hulgas on Asprey naiste käekell, ning ka lotopiletid lähevad nagu soojad saiad. Oksjoni viib läbi uus andekas koomik Benny Hill.”

„Kas see, keda näidatakse telekas?” läksid Mallory silmad suureks.

„Seesama. Ja uskuge mind, et päriselus on ta hoopis teistsugune!”

„Kuidas see sul õnnestus?”

„Samamoodi nagu kõik ülejäänu – tänu äärmisele visadusele ja jultumusele.” Ta pööras end Grace’i poole ja mõõtis naist läbi kergelt langetatud laugude pika pilguga. „Ma ei usu, et meil on olnud au kohtuda.”

„Ah jaa, ma tahaksin tutvustada oma sõbrannat Grace Munroed. Rogeri abikaasat.”

„Rõõm tutvuda,” sirutas Grace naisele käe. „Ja suur tänu kutse eest. Siin on lihtsalt … ühesõnaga … uskumatu!”

Vanessa surus korraks Grace’i sõrmeotsi, pea ühele küljele kaldu. „Tähendab, sina oledki Rogeri naine. Ja meie ei jõudnud ära imestada, kuhu ta ometi kadus.” Tõmmanud sigaretist veel ühe pika mahvi, silmitses ta Grace’i varjamatu uudishimuga, justkui oleks naine eriti haruldane muuseumieksemplar. „Kui ma ei eksi, oled sa lord Royce’i sugulane?”

„Ta on minu emapoolne teise astme nõbu. Kui mu vanaisa suri, päris tema tiitli.”

„Või sedasi.” Vanessa hingas välja ja tema ninasõõrmetest paiskus pikk peenike suitsujuga. „Sa oled täitsa kenake.”

Grace punastas, tundes kohmetust, sest teda koheldi nagu last, keda enne voodisse panekut näidatakse eakatele sugulastele, et ta neid kombeka käitumisega lõbustaks. „Tänan.”

„Ja kus on täna õhtul sinu mees?” päris Vanessa.

„Šotimaal. Äriasjus.”

„Kindlasti teeb see sind õnnetuks. Või …” kergitas naine kulmu, „…hoopis õnnelikuks? Mina oleksin küll eufoorias, kui Phillip ära sõidaks.”

„Te olete korraldanud suurepärase peo,” juhtis Grace vestluse mujale. „Ma olen veendunud, et kampaania jaoks raha kogujat saadab edu.”

„Ma annan endast parima. Jalutage ringi,” soovitas Vanessa käeviipega ja pööras neile selja, et tervitada teisi külalisi. „Ja ostke palju pileteid, tüdrukud. Kogu tulu läheb Suurbritannia hüvanguks.” Ta vaatas veel kord muiates Grace’ile otsa. „Mul oli suur rõõm sinuga tutvuda. Ausalt.”

„Lähme, võtame midagi juua,” otsustas Mallory jookide laua poole tüürides. „Ja tead, selle kuldkellaga on mul omad plaanid.”

Grace pani käe Mallory käsivarrele. „Kuidas Vanessa minu suguvõsast teadis?”

„Pole aimugi. Tõenäoliselt pole see mingi saladus. Miks sa küsid?”

„Niisama.” Grace kortsutas kulmu. „Meie suguvõsas liiguvad lihtsalt jutud, et mu nõbu on varsti sunnitud oma maavalduse maha müüma. Roger on selle pärast lausa närvis. Aga vanad paigad neelavad raha ja võlad on paisunud.”

Mallory pigistas julgustavalt sõbranna kätt. „Kullake, ära täna õhtul selle peale mõtle. Tõenäoliselt on see lihtsalt kokkusattumus, et ta selle jutuks võttis.”

Grace polnud lootnudki lõbutseda, aga õhtu kujunes üle ootuste toredaks. Vanessa „inimkarja poliitika” garanteeris sundimatu vestluse ja lärmakad karnevalimängud jätsid mulje, justkui võtaksid omavahel mõõtu vanad semud. Mallory kaotas kookospähkleid jahtides peaaegu viis naela ja kukutas viimaks kõigi läheduses viibinud meeste suureks rõõmuks tünnimängus vette noore, aga andeka Ranki1 näitlejanna. Grace hiilgas hobuserauamängus, aga pidi lõpuks Kenti hertsoginnale alla vanduma. Kumbki tüdrukutest ei võitnud kuldkella. Grace avastas suures rahvamassis paar tuttavat nägu ning nii tema kui Mallory pistsid nahka mitu kaaviarikorvikest ja loputasid need alla šampanjaga.

Äkitselt märkas Mallory mälumängulauda kirjaga „Härra mälumängur”, kus mängujuhiks oli Phillip Maxwell isiklikult, torukübar peas ja sabakuub seljas, ning läks veelgi rohkem elevile.

„Vaata! Lapsepõlves mängisime alailma seda mängu.” Ta haaras Grace’il käe alt kinni ja vedas ta üle saali endaga kaasa. „Sellel alal olen ma asjatundja. Tule! Ma mängin sinuga, üks ühe vastu.”

„Mina jälle pole kunagi mänginud.” Grace vaatas ainiti mänguletile suuruse järjekorras ritta seatud kandikuid. Kõik olid riidega kaetud. „Mida nendega teha tuleb?”

„See on maailma kõige lihtsam mäng, mu armsad daamid!” Phillip Maxwell kergitas neile erilise aupaklikkusega kummardades kübarat. „Iga kandiku peal on läbisegi viisteist eset. Ma eemaldan üheks minutiks katteriide, katan kandiku uuesti kinni ning teie peate järgmise minuti jooksul üles lugema kõik esemed, mida te märkasite. Võidab see, kes suudab meelde jätta kõige rohkem asju.”

„Ja ongi kõik?” Ülesanne näis olevat päris lihtne. „Hästi, Mal. Võtan väljakutse vastu.”

Phillip Maxwell ulatas mõlemale pliiatsi ja tüki paberit. „Vastuseid ei tohi kirja panna enne, kui kate on kandikult ära võetud, selge? Tähelepanu, valmis olla, läks!”

Mees tõstis katteriide üles, pani stopperi tööle, lasi minuti täis joosta, ning asetas katte tagasi.

Mallory hakkas nähtud asju kiiruga kirja panema.

Grace ei liigutanud end.

„Aeg!” hüüdis Maxwell. „Andke oma paberid minu kätte!”

Mallory ulatas oma lehe mehele ja vaatas Grace’ile otsa. „Sa ei kirjutanudki midagi üles.”

Grace naeratas. „Mul pole tarvis seda teha.”

„Tõesti? Miks mitte?”

„Mul jääb kõik meelde,” vastas Grace.

Maxwell ja Mallory vaatasid teineteisele otsa.

„Mis siis ikka!” Mallory põimis käsivarred rinnale risti. „Eks tõesta.”

Grace hingas sügavalt sisse. „Sõrmkübar; neli erineva suurusega nõela, mis on torgatud rohelise tomatikujulise nõelapadja sisse; väike punane kummipall; karp Bromo Seltzeri rahusteid; kaks šillingit, üks kiri, teine kull; lihvitud smaragdiga klaassõrmus; elevandiluust käepidemega kirjanuga; Leiboristide Partei esimehele adresseeritud avamata kiri; kilpkonnakilbist kamm; nahast jahiplasku; müügitšekk Bloomsburyst Odgeni raamatupoest, kust osteti kaks raamatut kogusummaga üks nael kaks šillingit; kokkuvolditud Dorseti maakonna kaart; tühi Chesterfieldi sigaretipakk; karusselližetoon; pardikujuline portselanist soolatops; küüneviil ja teelusikas, mille käepidemele on graveeritud VM.”

Mallory pilgutas jahmunult silmi. Ta pöördus Maxwelli poole, kes kandiku sisu üle kontrollis.

„Jumal hoidku, see on võikalt üleloomulik!” lausus mees pilku tõstes.

„Kuidas sa seda suudad?” küsis Mallory.

Grace raputas pead, põsed punased. „Ma ei tea. Tegelikult on selline anne täiesti mõttetu.”

„Proovi veel,” osutas Mallory järgmisele, suuremale kandikule. „Sellega.”

Ka see kandik avati minutiks ja suleti taas.

Grace saatis Malloryle põgusa naeratuse. „Kas ma saan selle eest ühe joogi?”

„Kahtlemata!”

„Väike mustast nahast märkmik ja kuldne sulepea; lõngakera; kaks sarvnööpi, ilmselt sviitri eest …” Selgi korral vuristas Grace ette kakskümmend eset ja kirjeldas neid üksikasjalikult, lausa kõhedakstegeva täpsusega.

Selle aja peale oli nende ümber kogunenud pisike rahvasumm.

„Mida ta teeb?”

„Ta ei pea esemeid isegi üles kirjutama!”

„Petab!” hõikas keegi.

„Võimatu!” ründas teda Mallory. „Ta pole kordagi seda mängu mänginud.”

„Seda ma ei usu!” kiitis keegi eelmisele takka. „Kindlasti on see lavastatud.”

„Kas sa palkasid ta, Maxwell? On see nali?”

„Muidugi mitte,” kinnitas mees. „Kõik on üdini aus.”

„Nagu sinu kandidaadid?”

Ruum rõkkas naerulaginast.

Rahvahulk paisus.

„Las ta teeb veel ühe mängu!”

Grace ulatas Malloryle käe. „Mis siis ikka, ma teen proovi,” sosistas ta.

„Me ei saagi praegu ära minna. Sind on süüdistatud petmises. Muidu jääb kõigile mulje, et oledki petis. Pealegi sa võidad,” lisas Mallory laia naeratusega.

Ka Phillip Maxwell nautis draamat, mille uus olukord oli kaasa toonud.

„Hästi,” nõustus ta letilt kandiku sisu minema pühkides. „Me esitame sellele noorele daamile tõelise väljakutse!” Ta sosistas midagi kelnerile, kes kiirustades lahkus, naastes mõni hetk hiljem, käes mustade gagaatpärlitega2 kaunistatud ridikül.

Maxwell demonstreeris uhkeldades kotti rahvale. „Lugupeetud daamid ja härrad, see on minu abikaasa Vanessa käekott! Kes teab, mis saladused selle pimedates sügavustes peidus on!”

Kõlas naer.

„Koti sisu ei saa see tütarlaps mingil juhul teada – seda ei tea isegi mina, ja kui päris aus olla, pole kindel, kas tahaksingi teada!”

Kõlas uus naerupahvak ja üksikud käteplaksud.

„Et panust veelgi suurendada, avan ma kandiku sel korral ainult pooleks minutiks! Pööra ümber!” kamandas ta Grace’i, kes tegi, nagu kästud, keerates näo tema selja taha kogunenud pealtvaatajate poole. Ta kuulis, kuidas Maxwell käekoti tühjaks kallas ja esemed kandikule sättis.

Viimaks andis mees Grace’ile stardiks loa.

Mallory haaras tal õlgadest kinni. „Valmis?”

Grace noogutas.

Mallory pööras ta ümber ja Maxwell eemaldas kandikult katte. Kolmkümmend sekundit hiljem kattis ta kandiku taas kangaga.

„Sinu aeg algab – nüüd!” hõikas mees stopperit vaadates.

Grace keskendus. „Linane taskurätik, mille ühte nurka on valge siidniidiga tikitud tähed „VM”; rohelise emailiga kaetud kuldne puudritoos; Hiveri huulepulk; alligaatorinahast peenrahakott; pisike karbike Wilsoni peavalutablettidega; hõbedast sigaretitoos; rebenenud Cadbury šokolaadipaber pooliku šokolaaditükiga; tühi tikutoos Carlisle’i hotelli logoga; piletikonts Edinburghi Regent kinno poole kaheksasele seansile; välisukse võti; pärlmutriga kaunistatud kullatud välgumihkel …”

Naine jäi vait, nägu ootamatult kahvatuks muutunud.

„Pärlmutriga kaunistatud kullatud välgumihkel,” kordas ta aeglaselt, „mille küljele on graveeritud sõnad „Igavesti Sinu”.”

Rahvamass hakkas tuliselt aplodeerima.

„Täiesti hämmastav!” karjus Maxwell täiesi kõrist. „Uskumatu! Kuidas sa jõudsid märgata isegi kirja, mis on graveeritud välgumihkli küljele?”

Aga tundus, et Grace ei kuule teda. „Vabandust, te ütlesite, et see on teie abikaasa käekott?”

„See ta on,” vastas mees üle kogu näo särades. „Austatud daamid ja härrad, palun aplodeerige veel kord võitjale! Ma annan mälumängulauale uue nime: „Proua Mälumängur”!”

Rahvas juubeldas ja plaksutas.

Nähtamatud käed patsutasid Grace’i seljale, kui ta meeleheitlikult väljapääsu otsides endale läbi rahvahulga teed rajas.

„Tubli!”

„Väga muljetavaldav!”

„Tark tüdruk!”

Lõug tugevasti vastu rinda surutud, peopesad higised, tundis ta, et kaotab reaalsustaju, justkui tormaks ta taas mööda moondunud maastikku, mida ta oli sageli unes näinud; tema mõistus oli otsekui kahanenud ja tegutses omapäi, keskendus üheleainsale kohutavale momendile.

See ei saanud olla tõsi.

Lihtsalt ei saanud.

Viimaks märkas ta ust. See oli vaid paari sammu kaugusel.

„Aga sa alles näitasid neile!” jõudis Mallory talle järele. „Kuhu sa tormad?” Ta haaras Grace’il käsivarrest. „Pea hoogu, ma ju lubasin sulle joogi osta … Grace, mis juhtus?”

„Lase lahti.” Grace tõmbas end vabaks. Napilt uksest välja kõnniteele jõudnud, hakkas ta oksendama.

„Taevas hoidku! Millest see veel on? Närvidest?” Mallory tuhlas ridikülis ringi ja ulatas sõbrannale taskurätiku. „See on tõesti võimalik. Ja vaata, et sa oma kingi ära ei määri.” Ta astus ettevaatlikult kaugemale. „Ja minu omasid samuti mitte.”

Kui Grace oli end tühjaks oksendanud, pühkis ta suu taskurätiga puhtaks ja vajus välistrepile istuma.

„Ehk on asi milleski, mida sa sõid?” Mallory istus tema kõrvale.

„Ei.”

„Või jõid liiga palju šampanjat? Äkki on süüdi kaaviarikorvikesed? Jumal hoidku,” kortsutas ta kulmu. „Neid sõin ka mina.”

„Mal …” Sõnad jäid Grace’i kurku kinni. „Asi on minu välgumihklis.”

„Mida sa ütlesid?”

„See kuulus minu isale. Ainus asi, mis mulle temast mälestuseks on jäänud.”

„Mis välgumihkel? Millest sa räägid?”

„Kandikul olnud välgumihklist.”

Malloryl kulus tükk aega, enne kui kuuldu pärale jõudis. „Ausalt? Ja mida see tegi Vanessa käekotis?”

Grace vaatas talle otsa. „Seal oli ka tikutoos. Carlisle’i hotelli logoga.”

Mallory vahtis teda juhmi pilguga.

„Carlisle’i hotell asub Šotimaal, Mal. Regent kino samuti.” Grace’i hääl tõmbus pingule. „Ja seal on ka minu abikaasa.”

„Sa mõtled, et … oeh!” Viimaks jõudis öeldu Malloryle pärale. „Või nii on lood.”

Grace toetas pea põlvedele.

Oli kaunis karge öö. Sees mängis orkester, rahvas naeris, särav pidu muutus aina pöörasemaks.

Välistrepil istusid vaikivad naised.

Mõne aja pärast ajas Mallory end püsti. „Lähme, kullake. Meil hakkab külm. Ma viin su koju.”

Ka Grace tõusis. „Ma tahan seda tagasi.”

„Mida?”

„Välgumihklit.”

Mallory jäi teda õudusega vaatama. „Grace, ole mõistlik! Lase olla!”

„See kuulus minu isale.” Grace’i hääl oli jäine. Mallory polnud teda kunagi näinud nii otsusekindlana. „Välgumihkel on ainus asi, mis mul tema asjadest on alles jäänud.” Ta avas ukse. „Ma tahan seda tagasi.”

Mallory astus talle teele ette ja tõkestas käsivarrega tee. „Sellisel juhul toon mina selle tagasi. Mõistad? Lase minul sellega tegeleda. Sa said kohutava šoki ja võid kogu loo enda jaoks veel hullemaks teha. Aga nüüd, kallike,” võttis ta Grace’il kindlalt õlgade ümbert kinni, „sõidutan ma su koju.”

„Kui sa tema juurde lähed, võiksid mu kaasa võtta.”

* * *

Kolm päeva hiljem seisis Mallory uuesti Woburni väljaku ääres seisva maja koridoris, aga sel korral vaatas ta, kuidas Grace peegli ees vihmamantli kinni nööpis ja kübara pähe sättis.

„Ma saan hakkama.” Grace tõmbas kindad kätte.

Mallory ilme oli murelik. „Mina küll selles kindel pole. Pealegi olen ma prantsuse keeles tugevam kui sina.”

„Isegi kass räägib paremini prantsuse keelt kui mina,” naeratas Grace. „Aga ma olen tänulik, et sa mu lennujaama viid.”

Grace avas ukse ja astus välja, tihedasse varahommikusse udusse. Mallory järgnes talle, reisikott käes. Kuni Grace uksi lukustas, mahutas naine koti pakiruumi. Mõlemad ronisid Mallory autosse, sinisesse Aston Martin DB-sse.

„Oled sa temaga vähemalt rääkinud?” küsis Mallory.

„Tegelikult mitte. Ma ütlesin talle, et pean ootamatult äriasjus Prantsusmaale sõitma.”

„Ja kõik?”

„Jah. Üksikasjadesse ma ei laskunud.” Ning lisas kähku. „Ja ta ei küsinud midagi.”

„Hmm.” Mallory seedis viimast infokildu.

Lood olid hullemad, kui ta oli kartnud.

Ta käivitas mootori. „Mulle ei meeldi, et sa lendad üksi.” Liiklusse sukeldumiseks keeras ta liiga aeglaselt liikuva piimaveokaubiku ette. „Kõik juhtus kohutavalt äkki. Pealegi said sa jubeda šoki. Räägi veel kord, mida Pariisi advokaadid sulle ütlesid, kui sa neile helistasid.”

Grace ohkas. See teema oli oma pool tosinat korda läbi arutatud.

„Ma vestlesin mehega, kelle nimi on Tissot. Kinnitasin, et tegu peab olema eksitusega ja kindlasti on nad saatnud kirja valele isikule. Aga tema jäi oma sõnade juurde. Väitis, et on informatsiooni õigsuses täiesti kindel ning et ma peaksin testamendi ise läbi vaatama ja selles veenduma.”

„Ja oligi kõik?”

„Oligi kõik.”

„Võib-olla ta ei saanud sinust aru.”

„Sai küll. Tema inglise keel oli päris hea.” Grace liigutas end. „Ah jaa,” üritas ta anda häälele muretut kõla, „kas sul õnnestus see kätte saada?”

„Käekotis.”

„Kas ma tohin?”

„Ole lahke.”

Grace avas Mallory käekoti ja võttis pärlmutriga kaunistatud välgumihkli välja. Ta ei tahtnud seda küsida, kuid ei suutnud kiusatusele vastu panna. „Mida Vanessa ütles, kui sa seda tagasi tahtsid?”

Mallory keskendus teele. „Mitte midagi. Lihtsalt andis selle minu kätte.”

„Mitte midagi?” Niisugust vastust oli Grace kõige vähem oodanud. „Ja mida sina ütlesid?”

Mallory tegi järsu pöörde, vältides napilt kokkupõrget number 19 bussi tagaosaga. End kokku võtnud, hingas ta sügavalt sisse. „Mina ütlesin, et minu teada on tema käes üks asi, mis ei kuulu talle, ja ma oleksin tänulik, kui ta annaks selle minu kätte, sest ma soovin selle eseme omanikule tagastada.”

„Oh!”

Grace oli ette kujutanud hoopis kirglikumat dialoogi; et sõbranna oleks valinud poole, kaitsnud tema au. Mallory viisakas ja tsiviliseeritud esinemine mõjus nagu kõrvakiil.

Mallory tajus tema mõtteid. Aga ta ei tahtnud Grace’ile tunnistada tõtt: Vanessa polnud tema palve mõtet isegi teadvustanud. Ühesõnaga, tema ükskõiksus oli peaaegu imetlusväärne.

Naine oli vaid korraks kergitanud musti kulme. „Kas tõesti? Ja mis see võiks olla?” oli ta rahulikult pärinud.

Hoopis Mallory oli kimbatusse sattunud, sest ei suutnud tema puurivat pilku välja kannatada. „Välgumihkel,” pomises ta. „Pärlmutriga kaunistatud.”

Vanessa oli kuulekalt oma koti läbi otsinud ja sundimatu siira naeratusega välgumihkli talle ulatanud. „Vahel ei tea ma ka ise, kust sellised pisiasjad pärit on!”

Ja oligi kõik.

Tema silmis polnud süüdlaslikku pilku ega hääles teeseldud üllatust. Hoopis Mallory oli see, kes tundis, et peaks temalt röövitud aja pärast vabandama.

Alles hiljem turgatas talle pähe mõte, et Vanessa ei vaevunud isegi küsima, kellele välgumihkel kuulus.

Tal polnud tarvis seda teha.

Grace’i pettumus puudutas valusalt Mallory hella kohta. Naine teadis, et polnud olukorda väärikalt lahendanud. Ja pidi oma häbiks tunnistama, et oli Vanessa vaevu hoomatavat tasakaalukuse ja jultumuse segu salaja imetlenud.

„Mida ma oleksin sinu arust pidanud ütlema?” Mallory hääl oli katkendlik.

Grace vaatas aknast välja. „Ma ei tea.”

Ta oli Mallory vastu ebaõiglane. Välgumihkli oli ta ju tagasi saanud.

Grace libistas välgumihkli mantlitaskusse, kus ta ka varem oli seda hoidnud; sealt oli kõige kergem seda kätte saada. See oli siidist voodrisse peaaegu augu uuristanud.

„Usu mind, et olukord oli neetult piinlik. Me olime Kuningliku Aiandusseltsi pidulikul kevadisel einel,” lisas Mallory, justkui muudaks see asjaolu tema pingutused kangelaslikumaks. „Kas sa teeksid mulle ühe teene? Süütaksid mu sigareti?”

Grace süütas kaks sigaretti.

Nad suitsetasid mõnda aega vaikides.

Mallory pani raadio käima, kruttis jaamalt jaamale ning lülitas jälle välja.

Pinge püsis.

Peagi pöördus Mallory oma lemmikteema juurde tagasi. „Mida sa kavatsed Rogeriga ette võtta?”

„Ma ei tea.”

„Igavene idioot!” hingas Mallory suitsu välja. Mehe möödalaskmistest oli tal lihtsam rääkida kui enda omadest; mehe käitumine oli väga räige. „Mehed on nii lollid, et vahel tuleb tahtmine nad ära kägistada.”

Grace ei lausunud sõnagi.

„Huvitav, mis talle pähe läks?” Mallory mõtted tormasid hooga edasi. „Või kas ta üldse midagi mõtles? Minu meelest mitte. Kuidas ta sai sulle midagi sellist teha?”

Grace’i käsi oli taskus ja ta keerutas välgumihklit sõrmede vahel, tajudes pihus selle rahustavat raskust. „Ma arvan, et see pole ainult tema süü,” sõnas ta vaikselt.

„Pole tema süü?” Mallory keeras pead ja vaatas talle otsa. „Mida põrgut sa nüüd veel jahud?”

Grace tegi pausi ja hakkas kohmetult nihelema. „Mängu tulevad ka teised tegurid, Mal. Sellised, millest sina midagi ei tea.”

„Missugused tegurid? Sa ei saa teda ometi kaitsta.”

„Ma ei kaitsegi. Tegelikult mitte.”

„Kõlab vastupidiselt.”

„Asi on lihtsalt selles, et … ühesõnaga, kuidas öelda …” Grace vakatas taas. Ta oleks tahtnud kellelegi pihtida. Ja Malloryga külg külje kõrval autos istudes tundis ta end turvaliselt; ta ei pidanud sõbrannale otsa vaatama … ta võis selle lihtsalt välja öelda. „Meie abielus on juba pikema perioodi vältel olnud teatud raskusi.”

Mallory pööras pea tema suunas. „Millest sa räägid?”

Grace vältis sõbranna pilku. „Tõtt-öelda valmistasin ma Rogerile pettumuse.”

„Pettumuse?” Mallory tundis, et saab tigedaks. „Hoopis tema valmistas sinule pettumuse! Minu teada olid kunagi ajad, mil sa ei teinud midagi valesti – vanasti ta lausa jumaldas sind!”

Mallory minevikuvorm torkas Grace’ile kõrvu – vanasti.

Ta võttis veel kord julguse kokku. „Ma jäin rasedaks, Mal. Kohe pärast temaga abiellumist.”

„Mida? Minule pole sa sellest kunagi rääkinud.”

„Ma ei rääkinud sellest kellelegi. Kui nüüd päris aus olla, siis jäin ma rasedaks juba enne pulmi.”

„Oh!” Mallory vaatas jahmunult silmi pilgutades Grace’ile otsa, justkui näeks teda esimest korda. Ta ei paistnud olevat seda tüüpi naine – pigem alati vasohoitud ja naiivne.

„Aga ma kaotasin lapse,” lisas Grace tuimalt.

„Miks sa mulle ei rääkinud? Ma oleksin saanud aidata.”

„Sellepärast, et kõik oli möödas veel enne, kui jõudis alata. Ma olin neljandat kuud rase, kui äkitselt kohutava valu peale üles ärkasin. Kõikjal oli veri … See oli õudne öö.”

„Mul on nii kahju, kullake. Aga tead,” jätkas Mallory leebelt, „esimest korda katsetades pole see sugugi haruldane. Mõnikord on tarvis mitu korda proovida, enne kui lapse lõpuni kannad.”

„Seda küll, aga minul pole enam mõtet proovida,” lausus Grace vaikselt. „Mul tekkis põletik, mis jättis alatiseks jälje. Ma ei saa kunagi lapsi.”

„Oled kindel?”

„Jah.”

„Kas sa arsti juures oled käinud?” ei andnud Mallory alla.

„Ma olen käinud kolme arsti juures.”

Järgnes vaikus.

Grace keeras akna alla; ta tahtis tunda oma näol värsket õhku.

„Tükk aega hiljem viis Roger mu lõunale,” jätkas ta. „Ta broneeris meile kohad samasse restorani, kus ta mulle abieluettepaneku tegi. Seal oli täpselt sama personal, kõik surusid tal kätt ja tervitasid meid. Ülemkelner Alfonse juhatas meid meie lemmiklauda, mille juures Roger kaks aastat varem ühele põlvele laskus. Kas sa mäletad seda?”

Mallory noogutas. „Ta kinkis sulle teemantsõrmuse, millesarnast ma pole kellelgi näinud.”

„Just. Igatahes võtsime me istet, tellisime šampanjakokteilid ja grillitud ribi. Sellest oli palju aega möödas, mil me viimati koos väljas käisime, ainult meie kaks. Kui me olime teineteise terviseks toosti öelnud, vaatas Roger mulle otsa ja raputas pead. Tema näol oli kummaline tühi ilme. „Sa ei muutu enam kunagi endiseks?” küsis ta. „Sinust ei saa enam kunagi seda armsat tütarlast, kellega ma abiellusin.” Ma ei saanud aru, mida ta silmas peab. Arvasin, et see on mingi tobe nali. Aga ei olnud. Ta võttis pokaalist ühe lonksu ja lausus: „Ja mida me nüüd peale hakkame?”

Mallory heitis tummaks lööduna talle kiire kõrvalpilgu.

„Ilmselt tähendas see tema jaoks meie suhte lõppu. Sestsaadik pole ta minuga koos olnud, selles mõttes, et ta pole minuga kordagi maganud.”

„Aga Grace! See, mis juhtus, polnud sinu süü!”

Grace pühkis kinnastatud sõrmeotsaga põselt pisara. „Vahet pole, Mal. Ma olen vigane, justkui puudega. Ma ei suuda talle anda seda, mida ta tahab. Nüüd on tal kahju, et minuga üldse abiellus.”

Hakkas sadama peenikest uduvihma, mis pani Londoni hommikuses liikluses jõnkshaaval edasi nihkuva auto akendel veejoad ussidena allapoole siuglema.

Mallory lülitas kojamehed sisse.

Tema jaoks oli teema liiga raske. Tema enda abielus lahendati kõik erimeelsused kiiresti veel ühe kokteiliklaasi taga ja tülid külaskäiguga juveelipoodi.

Aga Grace’i ja Rogeri armuloos oli kõik algusest peale olnud äärmuslik; justkui eredavärviline variant kõigi ülejäänute must-valgest elust. Nende esimesel kohtumisel Grosvenori väljaku ballil oli Roger Grace’i peaaegu ehmatava kirglikkusega armunud. Grace oli Londonis uustulnuk, ehe ja loomupäraselt võluv. Mehe tähelepanuavaldused olid klammerduvad, neile lisandusid ülemäära kallid kingid ja õrnusavaldused avalikkuse ees. Kui nende tutvumisest oli möödas vaid paar kuud, oli Roger korraldanud neiu sünnipäeval Scott’si restoranis üllatuspeo, kinkinud talle pärlikee ja kutsunud peole viiskümmend head sõpra. Mallory mäletas, et ta oli isegi veidi kade ega mõistnud, miks Geoffrey ei võiks tema nimel rohkem pingutada.

Ja Grace oli olnud mehest pimestatud. Kui teatati nende kihlumisest, oli tulemus juba ammu ette ära otsustatud.

Mallory meelest oli veider, et nii tuliste tähelepanuavalduste järel tundis mees täielikku ükskõiksust.

Mallory püüdis hoida hääle muretu ja rahuliku, justkui räägiks väikese lapse või invaliidiga. „Võib-olla on see ainult üks etapp. Võib-olla vajab ta kohanemiseks aega. Katsu selle mõttega harjuda.”

„Kuule, Mal, ma arvan, et ta on vägagi hästi kohanenud. Ja paistab, et ta saab minuta suurepäraselt hakkama.”

Pihtimine näis nõudvat Grace’ilt suurt pingutust; naine toetas pea vastu akent.

„Ma näen mõnikord üht ja sedasama unenägu …” lausus ta veidi hiljem. „Õudusunenägu. Ma jooksen metsas ja otsin midagi või kedagi. Ükskõik kui kiiresti ma ka ei jookse, ma ei leia seda üles. Vahel on mul tunne, et otsitav on otse minu ees, aga siis on see jälle kadunud. Seejärel hakkan ma langema, kukun võikasse musta kuristikku ja ärkan üles. Kui ma olin laps, nägin pidevalt selliseid unenägusid. Nüüd aga näen seda und ainult siis, kui midagi on valesti, kohutavalt valesti.” Ta vaatas Mallory poole. „Ööl enne pidu nägin jälle seda und.”

„Grace …”

„Ma olen lootuse kaotanud, Mal,” ohkas Grace, laskmata sõbrannal jätkata. Kui ta oli sellises tujus, ei lasknud ta kellelgi end vaigistada. „Ma arvasin ikka, et kõik laabub, et aja jooksul hakkab ta nägema mind jälle endisena. Aga läks vastupidi. Meie suhe aina halvenes.” Ta vaatas üksisilmi aknast välja, Hyde Parki tihedate läbipaistvate kihtidena endasse mässinud halli udusse. „Ma arvan, et see oli ainult aja küsimus, millal midagi juhtub.”

Mallory ei teadnud, mida öelda. Ta mõtles Oxfordi Sekretäride Kolledži reklaamile. Sellele, et Grace oli otsinud oma elule eesmärki, võimalust olla kellelegi kasulik. Ning meenutas piinlikkust tundes, et oli selle mõtte juba eos lämmatanud.

Nad sõitsid edasi, möödusid Holland Parki metroojaamast ja jõudsid Shepherd’s Bushi. London sarnanes sel hommikul Turneri akvarelliga; see kümbles unistes, pidevalt muutuvates sinistes ja tumerohelistes toonides – märg, sulav, lõpetamata.

Mallory viskas koni aknast välja ja vaatas Grace’i poole; ta nägi naise otsmikku poolitavat sügavat murekortsu ja tugevalt kokku surutud huuli.

Ta oleks tahtnud paluda vabandust, pakkuda Grace’ile abi, võtta sõbranna käe ja teda lohutada. Aga ta ei teadnud, kuidas. Oleks tal ometi jätkunud vaprust Vanessa oma sõbranna nimel põrandale paisata.

Ta oli käitunud hoopis nii, nagu sellises olukorras tavatses käituda tema ema; see oli ainus viis, kuidas tütrele oma kiindumusest märku anda. Mallory võttis mantlitaskust puhta taskurätiku. Sellel oli vaevutuntav Yardley Lily of the Valley tualettvee aroom – lõhn, mis oli teda lapsepõlve magamistubades kummitanud. Ta surus taskurätiku Grace’ile pihku.

„Võta, kullake. Igaks juhuks.”

Rätiku kokku voltinud, libistas Grace selle käekotti. „Aitäh.”

„Kes teab.” Mallory sundis end naeratama ja püüdis jääda positiivseks. „Võibolla muudab keskkonnavahetus su enesetunde paremaks.”

* * *

„Kas ma juhatan teid kohale, proua?”

Stjuardess oli võluv, näol naeratus ja figuur nagu modellil. Tütarlapse helepruunid juuksed olid kenasti ümmarguse kübarakese ääre alla topitud ja huulepulk elegantse punase vormikostüümiga täpselt sama tooni.

„Ma oleksin teile tänulik.” Grace libistas kohmetu pilgu üle salongi pingiridade, kus ülejäänud reisijad olid end mõnusalt sisse seadnud, lugesid ajakirju ja vestlesid omavahel.

Stjuardess vaatas tema piletit. „Teie istekoht on siinsamas, vasemat kätt. Ma riputan teie mantli varna, kui tohib.”

„Tänan.”

Istet võttes piidles Grace läbi veidra aknakese reisijate pagasit pakiruumi kuhjavaid lennujaama töötajaid ja hulka läikivaid hõbedasi lennukeid, mis olid pargitud üksteise kõrvale nagu hiigelsuured mootorsõidukid. Ta oli ühtaegu närvis ja elevil ning tundis peaaegu et iiveldust.

Stjuardess oli tagasi. „Kas see on teie esimene Pariisi-reis?”

„Jah. Ja ma pole kunagi varem lennanud.”

„Lennusõit on täiesti turvaline,” kinnitas tütarlaps. „Kas ma toon teile klaasi šampanjat, et saaksite lõdvestuda?”

„Olete kindel? Ma mõtlen, ega see üle ääre maha ei loksu?”

Stjuardess puhkes naerma. „Lendamine pole üldse selline. Küll te varsti näete. Lennuk liigub palju sujuvamalt, kui te oskate ette kujutada. Toetuge rahulikult seljatoele ja püüdke mitte muretseda. Me oleme kohal kiiremini, kui te oskate arvata.”

Grace ei pööranud pilku tütarlapselt, kes kadus kitsasse kambüüsi, mille sisustuseks näisid olevat vaid metallkastid ja riiulid. Peagi oli kuulda šampanjapudeli korgi pealt lendamise plõksatust. Hetk hiljem sammus stjuardess nõtkelt mööda vahekäiku, kandik käes, ulatades reisijatele pokaale nagu peoperenaine pidulikul õhtusöögil.

Varsti tundiski Grace end nagu peol, sest ümberringi naerdi, joodi šampanjat ja puhuti üle vahekäigu juttu. Piloot, kellele vorm imehästi sobis, seisatas korraks kokpiti uksel, tervitas kõiki pardalviibijaid ja heitis nalja, et tunneb end lennuki allatulistamist kartmata üle Inglise kanali lennates päris veidralt, teenides sellega ära spontaanse aplausi.

Uksed sulgusid. Mootor pandi käima ning kogu lennuk rappus ja värises. Nad veeresid kiirust suurendades kõva mürina saatel mööda hoovõturada edasi.

Grace vaatas aknast välja ja püüdis tajuda hetke, mil rattad maast lahti rebitakse. Ent veel enne, kui ta arugi sai, olid nad õhus, lennuk tõusis järsu nurga all kõrgemale ja kaldus vasakule.

London, mille ühesuguste telliskivimajade lühikesed käänulised read pakkusid tuhandeid erinevaid halli varjundeid, muutus kiiresti järjest väiksemaks, misjärel lennukit ümbritses tume märg udu. Täiesti ootamatult ilmus kõrgele tiheda pilvkatte kohale sädelevsinine horisondijoon, kuldne riba, milleni all laiuv halva ilma vaip ei ulatunud.

Tahapoole nõjatunud, rüüpas Grace külma šampanjat, avas käekoti ja võttis välja kirja.

Ta oli selle pärast kättesaamist palju kordi üle lugenud, aga tundis vastupandamatut soovi seda veel kord uurida, justkui võiks ta sel korral märgata midagi, mis seni oli kahe silma vahele jäänud.

Proua Eva d’Orsey.

Eva d’Orsey.

Nimi ei öelnud talle midagi.

Miskipärast kõlas see kuidagi luulelikult, pehme laulva rütmiga, mis fantaasia tööle pani.

Võib-olla oli see naine olnud tema vanemate sõber. Samuti kirjanik, nagu tema ema, või isa kolleeg.

Või oli Grace võtnud pika reisi Pariisi ette ainult selleks, et saada kinnitust oma kahtlustele: kogu lugu oli tühipaljas arusaamatus.

Oli kuidas oli, aga selleks ajaks oli kogu Inglismaa tema vaateväljast kadunud. Ja silme ees laius ääretu tühi taevavõlv.