Читать книгу Rose on kadunud - Katja Kettu - Страница 4

Jim Hallkasukas

Alles siis, kui olin Greyhoundist angervaksalõhnalisse siristavasse suveöösse astunud, taipasin, et keegi ei tule mulle vastu. Seal ma siis seisin nagu post reservaadi ja valge maailma piiril, sealt see jooksis, otse minu jalge ees tolmus, nähtamatu piir. Siit olin ma peaaegu poolsada aastat tagasi teele asunud ega olnud kavatsenud kunagi tagasi pöörduda punasesse lõksu, mille olin püüdnud tervenisti mälust kustutada. Duluthi katoliiklikus tütarlastekoolis ja vanaema Helmi vitsahirmuse hoole all olin õppinud häbenema lapsepõlve varaste ja valetajate varjupaigas, vaikima ja vältima. Isegi pastor Grantile, ammugi siis ülejäänud kogudusele, ei ole ma seda avaldanud. Ma ei mõistnud midagi arvata oma soome päritolust, ammugi sellest, mis tunne on olla indiaanlane. Soomlastele mõeldes meenusid sõimusõnad: China-Swede, mongoloid, findiaanlane, indiaanlastega seostusid sulgedest peaehted, Kit Carson, kukkuvad mustangid, sõjakisa ja alati võidukas John Wayne. Õppisin vihkama oma mõlemat poolt, mõlemat hoolikalt varjama. Kogu elu olen püüdnud olla märkamatu, alandlik, mingisugune teise sordi ameeriklane. Ma ei oska mähkida end Tähelipu pehmusse, minu jaoks on lipp kare, kriiskavates toonides kangas, mille käestpillamise eest ootab pime konku ja tulitavad, kaardikepist pekstud sõrmeotsad. Ma oskan viiekümnest osariigist esimese hooga üles lugeda nelikümmend seitse, lapsepõlves tahtsin saada Supertüdrukuks või Minni Hiireks. Mäletan, kuidas ema nuttis, kui Martin Luther King maha lasti ja kui John F. Kennedy aju pritsis lahtise Lincolni kapotile, mis toona uudistes oli mustvalge, aga mille värvi üle olen korduvalt pead murdnud ja leidnud, et see pidi olema tumeroheline. Ometi on kogu pingutatud reipus, häälekas üleolek, mis tundub kuidagi liituvat Ameerikaga, jäänud kaugeks, vilkunud Billboardis nagu kileseina taga või pimestanud mind kinoekraanilt. Sageli tundsin end mõõtmatult üksildasena, sest ma ei olnud ameeriklane ega finn ega punanahk ega õieti mitte keegi, kõike ainult poolenisti, kui sedagi. Isegi mitte tõsimeelne usklik ega palvetaja. Aastakümnete jooksul olin õppinud pelgama haletsevaid pilke, vihjeid punanahkadest joodikutele ja sotsiaalabist elavatele muidusööjatele, sulgema kõrvad naljadele lahke jalgevahega Pocahontastest ja hambututest Hiawatadest, kes keetsid oma sulgedest peaehete sees metamfetamiini, soomlastest, kes on keele alla neelanud, China-Swede’idest ja viinalembestest ebaameerika streigiõhutajatest, kes läbi raisakotka noka karjudes lõid pussi mööduja abaluude vahele.

Aga minu lapsepõlves oli reservaadis ka palju muud. Muidugi oli kogu see armetus ja Rootsi-Björne saluuni aknal silt, mis keelas soomlastel ja indiaanlastel sisse astuda. Ja oli Sinine Maja, kuhu kadus Rose parim sõber Vera. Aga oli ka hiiglaslike tammede, hikkoripuude, kaseniitude ja varjuliste kassinaeripadrikute maailm, mille liivarandadel tantsisid virvatuled täiskuu ajal oma üksildast tantsu ja igaühel oli oma keel, ka kividel, ja õuna-, kirsi-, pirni-, virsiku- ja sireliõied olid Taevakaant valvava Suure Esiema rüpest pudenenud annid. Ja ma mäletasin vaikset rõõmu, kui sinu isa, Tim Hallakasuka autoparanduse taga ilmusid õlihallidest soojuslaikudest tähtede varisenud õisikud. Ja tärkasid peiulilled, dandeelionid, valged koerahambad ja helendavad kallad. Muidugi köeti seal treilereid varastatud propaaniga ja teismelistel kukkusid skorbuudi pärast hambad suust ja rohkem oli neid, kes põdesid rahhiiti kui neid, kes lõpetasid keskkooli, ja ma mäletan, kuidas Rose vend Pussi-Matt jõi tühjaks bioloogiaklassist varastatud piiritusepudeli ja jättis pudelipõhjas loksunud jäneseloote maha vedelema. Aga oli ka sellist tingimusteta sõprust, mis tõi sinu isa Tim Hallkasuka Saavutuse eeskotta, aurav karusüda plastikkotis ja kutsumata, aga vaikse rõõmuga võtma palmiksaia, sest soomlastelt võis võtta, nemad mõtlesid tõsiselt, kui pakkusid. Või et Sinise Maja rahvas võttis kätte ja keetis õues karibu kõõlustest suppi ja tagus traktorirehvide vahel trummi ja et pärast punasoomlaste koosolekut said ka indiaanlased pannkooki ja õunamoosi ja reservaadis lasti ringi käia ühisuse kreissael, millega sai juppideks lõigata Rootsi-Björne metsast salaja maha võetud nulud.

Tõstsin pea ja lasin tuulel nägu paitada, avasin silmad ja nägin üle pika aja öötaevast, millest olin enese teadmata puudust tundnud. Tähed nagu keerud soojas mannasupis, kui sõbralikud ja lähedal nad olid, mahedad ja vilkuvad. Ma ei mäletanudki enam, kui kerge oli siin hingata, rusikapaksune raudvits mu rinna ümber rebenes korraga katki.

Siis aga piiksatas telefon. See oli sõnum pastor Grantilt: „Hoia end. Pea meeles, et oled tugev. Palve kaitseb.” Meie pastor Grant. Rõõmsameelne, lobisev tegelane. Kes isegi ei teadnud, et minu kodu on reservaadis. Mitte sõnagi raha ega üleujutatud keldri kohta. Ei ühtki etteheidet. Kusagil kaugemal see siiski luuras, ootas minu tagasitulekut. Palve on see, mis ravib kõike: vähki, hullumeelsust, seda, mis minus valesti on. Aga ei ole ravinud, ka kümnete aastate jooksul mitte.

Te ei tea, mis ees ootab, ütles hääl minu peas. Ma tulen koju.

Siis hakkas mul õudne. Kuidas mind vastu võetakse, mu vaikne hõim, kelle olin maha jätnud? Kaugemal vilkus bensiinijaama silt Nahgahchiwanong ja selle all soome keeles ODAV BENSIIN, viinapoe süttiv ja kustuv tuli. Musta Karu kasiino seilas pimeduses üksildasena nagu ookeanilaev. Minu lapsepõlves oli siin hall kõnnumaa ja sääseisandate kuningriik. Korraga tundus võimatu edasi minna ja hääl peas kisendas: Jääme siia! Kuhu? Lihtsalt siia. Märkasin eemal metsaveeres stoppmärgi otsa lömmi sõidetud tuttavkollase koolibussi keret. Olin vihanud seda esimesest sõidust peale. Emal oli õnnestunud ei tea mis kõverteid kasutades panna mind peenesse internaatkooli kivilinnas, see äratas kadedust maha jäävates indiaanilastes. Reservaadis mõlkis liinibussi istudes olin korraga liiga valge. „Findiaanlane” oli mõne õelusehunniku väljamõeldud sõna, mida minu seljataga korrutati. Punasele poolele jäi lumme mattuv turvaline Hundi klann. Patti, sügavhingeline, pigisilmne naine, kes ei joonud kunagi Coca-Colat ja tänu kellele isa oskas omal ajal neli korda ema kätt paluda, ka veel pärast seda, kui ta oli tehtud naerualuseks ja tüssatud jooksma suveööl alasti metsas karibujooksu, saarma sugutiluu hambus.

Kui me ületasime reservaadi piiri, juhtus bussiga midagi. See ajas end otsekui sirgemaks ja muutus eredamaks. Ka bussijuht Hammer (Vasar) Svensson võttis end kokku, viin ei haisenud enam. Siin oli tookord 1970ndate alguses peamiselt soo, polnud veel kasiinot ega McDonaldsit. Oli ainult lõputu tee, lumisest õõtsikust turritavad kõrred ja tusased kuused. Reservaadi raadiojaam vaikis just enne seda, kui jõudsime 35. maantee ristmikule. Minu jaoks tundus, nagu oleks ühendus ümbritseva maailmaga katkenud, paiskumist tühja ilmaruumi igavesti langeva kivikilluna: ma ei olnud enam kodus reservaadis, aga ka mitte päriselt välismaailmas. Hammer (Vasar) Svenssoni kiirustamine leidis siin oma lõpu. Selle asemel, et vuristada hommikuselt reipaid linnalapsi peale võtma, sõitis Vasar kraavi ja pani suitsu ette, sülgas, et kae aga, sihukest asja pole ennem nähtud – või punanahk läheb kallisse kooli!

Korjasime eeslinnalapsed peale ja sõitsime edasi. Siis olin korraga liiga punane.

Punanahk, punanahk, kostus istmete vahelt sisinat, vimmakad lapseküüned kaevusid läbi kunstnaha vahtplasti ja kraapisid seda välja nagu sisikonda. Seal on jälle üks tüdruk kaduma läinud, teadis väike Tim Nelsson rääkida: Teda oli kõigepealt pähe tulistatud ja siis skalpeeriti, käsi keedeti mingi indiaanlaste rituaali ajal ohvripajas ära.

Mis su nimi on?

Ütlesin.

See polegi õige indiaanlane. See pole õige indiaanlane, tal on valgete nimi.

Aplad pilgud pöördusid minule. Talvest paakunud huuled pigistati kokku. Kusagil tuli igemest verepiisk, keel limpsis kiiresti nina alt soola, vastu bussiakent surutud otsaesised, vateeritud püksid kahisesid, higiste, hõõrdunud jalgevahede nihelus istmetel, pilk aknasse, härmalilled särasid ikka veel.

Miks ta siis reservaadis elab?

Jah, miks elasin mina, valge tüdruk, reservaadis? Mida selle peale vastata. Ma ei leidnud vastust toona ega tea seda ka praegu. Seisin sama kaheks rebenemisega silmitsi igal hommikul, kui astusin kuju muutvasse kollasesse koolibussi. Ma ei teadnud, et nii kaua, kuni käisin koolis reservaadist, olin paratamatult pinnuks silmas nii sealsetel asukatel kui valgetel. Olin osa valgete viimaks täituvast plaanist säilitada meis inimene ja tappa indiaanlane. Miks ema, kes tahtis olla indiaanlane, sundis mind lahkuma maadelt, kus tuulgi oli tuttav? Ma ei saanud sellest kunagi aru ja seepärast ei ole ma ka kunagi emale andeks andnud.

See kestis kuus aastat ja hiljemgi, õigupoolest tänaseni välja, libisemine.

Ronisin bussivrakki ja võtsin pleedi ümber. Kordasin mõttes Granti eest salaja loetut. Viimati olin lapanud läbi uurimuse ajutegevuse häiretest. Isa häda tuli tuttav ette: oimusagara vigastus, anterograadne amneesia, traumast või vigastusest põhjustatud mälukaotus. Patsiendi mälu taastumine on pärast pikka mälukaotuse perioodi väga ebatõenäoline, aga mitte võimatu. Kuulasin pimedas sooservas habisevaid haavalehti ja tundsin kauget salveilõhna. Kusagilt kostus trummikõminat ja põgusa hetke jooksul soovisin, et telefonikõne oleks andnud teada isa lahkumisest. Surm on omamoodi halastav külaline. Olin seda kujutlenud. Olin seda soovinud, kutsunud. Et ühel õhtul heliseks telefon ja hääl ütleks, et isa on surnud, et ta oleks lõpuks ometi astunud üle järgmise päeva künnise ja teel kuhugi. Olin kujutlenud, kuidas ema lõualuu leitakse Minneapolise indiaanislummist või juuksed tõuseksid veepinnale Thunder Bay tagustes soodes Kanadas, et viimaks saabub hetk, mil saaksin teada, mis on juhtunud. Algaks loobumine ja selle kaudu ärkaksid ellu lapsepõlve mälestused. Esimene puudutus ja viimane, mõlemad saaksid tähenduse. Olin unistanud leinast kui vanast sõbrast, lootnud, et see kaotab aja, et ühtäkki oleks kõik korraga kohal, minevik ja tulevik.

Nii ei läinud. Isa oli elus.

Välk on mind tabanud kaks korda. Kas isa oli tõesti seda väitnud ja mis tähtsust sel oli?

Sa pead tulema ja selle korda ajama! Kas isa ütles tõesti nii?

Vist mitte, aga seda see kõne tähendas, appikarjet.

Ja veel sinu soe, kare hääl: Ettu on hakanud mäletama. Tule siia. Tule tagasi.

Ja et ema olevat mulle kirja kirjutanud, kas see võib tõesti tõsi olla, selline arusaamatult soe tuulepuhang elus, et minevik saab selgeks ja sõlmed hargnevad lahti ja mina võin täisinimeseks kasvada, võib-olla ei ole veel hilja. Võib-olla läheb veel minusuguselgi äbarikul hästi. Selle mõttega uinusin.