Читать книгу Keevitaja - Katja Kettu - Страница 6

Unenägu kordub ikka ja jälle. See algab alati ühtemoodi. Koridori valgustavad sinakad lambid. Nende tuhm valgus paistab lae alt paarimeetriste vahedega, nii et valguse vahel on pimedad augud. Aeg-ajalt ehmun mõne pimedusest ilmuva varjuga kokku põrgates. Kõik on udune. Tunnen mööda koridori edasi tuikudes põrandakatte karedust taldade all. Jalad liipavad edasi ettevaatlikult, üks samm korraga. Mõnikord jäävad varbad vaiba taha kinni, käed otsivad seintelt tuge. Seinad tunduvad laiali vajuvat. Kusagilt kõrgemalt kostab mootorite müdinat, otsekui oleks kõik vee all. Põrand õõtsatab, koridor vajub kaldu. Pean seinu ääristavast metalltorust kinni haarama.

Peaksin minema tagasi sinna, kust tulin. Alles äsja olin mingis ahtas ruumis, seal oli teisigi inimesi. Joodi ja kuulati muusikat. Naised olid ainult pesu väel. Seinad kõiguvad jälle ja põlved on pehmed. Nüüd õõtsumine vaibub, nii et võin edasi liikuda. Pean kingad üles leidma. Siis hakkab kuklas trummeldama mõte, et tulin nagu kedagi otsima. Tahtsin veenduda, et temaga on kõik korras. Ja kuigi tahaksin tagasi pöörata, ei saa ma seda ometi. Sest kui vaatan selja taha, paistab ainult lõputu hulk ühesuguseid hargnevaid koridore. Uste kohale on graveeritud kõverikud numbrijadad, aga need ei tähenda midagi. Ja ma ei suuda kuidagi meenutada, millisest koridorist ma siia sain. Seintelt küünitavaist luigekaeltega ventilatsioonilõõridest kostab kauget muusikat. Kedagi pole näha. Peas kumiseb. Süda on paha.

Nüüd muutub koridor laiemaks. Olen jõudnud mingi suurema ruumi ette. Sellel on kuus nurka ja igast nurgast algab uus koridor. Otse ees tõuseb kitsas trepp. Seinte üla- ja alaserva ääristavad poltidega kinnitatud metallivärvi liistud. Paremal pool õõtsatab mingi tume kogu. Silmad püüavad piirjooni tabada, aga meie vahel on otsekui tume eesriie. Ootamatult toob see kuuldavale kiljatuse ja süttib värviline tuli. Süda jätab löögi vahele. Alles hetke pärast rahunen, kogu osutub mänguautomaadiks. Siis jääb seegi vait ja tuli kustub.

Põrand õõtsatab uuesti. Seinad kalduvad vasakule. Liikumine on nii ootamatu, et ma ei jõua reageerida. Käsi haarab käsipuust, sõrmed libisevad lahti. Õlg tabab vastasseina. Valu on kusagil kilomeetrite kaugusel. Kui uuesti silmad avan, näen, et silmapiir on viltu vajunud. Põrand on jäänud nii, et seda mööda on vaevu võimalik edasi liikuda. Vasakpoolsed koridorid on muutunud väänlevateks kaldus rennideks, mis suubuvad pimedusse. Ma ei suuda kuidagi meenutada, kust olen tulnud ja kuhu olen teel. Kõrvad on lukus. Talumatu hirm täidab kõik meeled. Pean siit välja saama.

Somero, Inari politseijaoskond, Ivalo

Kõik algas 28. septembril, või tegelikult juba eelmisel õhtul. Kui nooremkonstaabel Jolppi 6.45 helistas, magasin alles õndsa und. Minu mäletamist mööda oli Jolppi nii ähmis, et lubasin ilma pikemata jaoskonda tulla, kuigi ametlikult ei ole madalama auastmega politseiniku kutsele vaja vastata. Vaevalt et Jolppi üldse oli maganud, sest oli parasjagu sügis ja täiskuu. Siis ei saa kunagi silma looja. Sellegipoolest. Juba telefonis sai selgeks, et on juhtunud mingi õnnetus. Jolppi oli oma sõnul hakanud öösel niisama ajaviiteks merepäästeüksuse raadiosidet kuulama.Tal on kodus sellised seadmed, millega saab püüda teisigi lühilainesagedusi peale politseiside.Ta on lõunast pärit ja sellepärast on tal siin põhjas unehäired, liiga palju valget ja siis jälle liiga palju pimedat aega järjest. See ongi mehest radisti teinud.

Jolppi rääkis telefonis, et kell 1.20 oli hakanud mingilt laevalt raadiotelefoni sagedusel 2182 kHz tulema hädakutsungeid, telegraafil on sama sagedus 500 kHz. Jolppil läks natuke aega, enne kui ta aru sai, mis toimub.Ta oli hakanud ähmiga nuppe kruttima ja korraks sageduse kaotanud. Siis kell 1.23 teine hädakutsung Mayday VHF-i 16. lainepikkusel. Jolppi arvates oli imelik, et Soome merepäästeüksus kohe info vastuvõtmist ei kinnitanud. Seda oli ta kohe jaganud. Tavaliselt peaks MRCC Turu merepääste korrapidaja õnnetuse andmed üles kirjutama ja olukorda hindama. Aga seal jaoskonnas oli mees norinal maganud ja nii on võimalik, et Jolppi kuulis hädakutsungit enne teisi.

Esimesena vastas kutsungile Stockholmi teel olnud Silja Europa. Kella 1.24-ks olid Turu merepäästekeskus, 14 laeva ja Jolppi saanud appikutse, et reisilaev M/S Estonia on 20–30 kraadi kreenis ja mootorid on seiskunud.

Niila, 6.48, Jollas

Hommikul on välisuks kinni kiilunud. Käsi leiab rasvaseks määrdunud metallist ukselingi nagu igal hommikul, sestpeale kui töömehed selle sinna kruvisid. Põlv surub vastu puitu, aga uks ei liigahtagi. Vaatan uksepealsest aknast välja ja näen põhjust. Sügistorm on murdnud vana jalaka alumise oksa ja selle ukse ette virutanud. Oks on jäänud trepi ja uksepiida vahele nii, et ust ei saa lahti.

Alles siis meenub, et ärkasin öösel tuule ulgumise peale.Tuul kolistas värskelt pandud katuse harjal ja tuustis nurkadest välja pungitavat klaasvilla. Kuigi maja on üks uuemaid siinkandis, käis öösel peast läbi, et ehk oleks siiski pidanud tööd lepinguga tellima, nüüd läheb see eestlase pandud katus veel lendu.

Tuleb minna õuepoolsest uksest. Aga see on lukus ja seda ei saa seestpoolt ilma võtmeta lahti. Kimbatus tulvab kaenlaalustesse. Igal hommikul võpatan ärkvele enne äratuskella helinat ja kulutan liiga palju aega habemeajamiseks, jätan lehe lugemata. Et äkki on torud lõhkenud ja sooja vett ei saagi. Äkki on habemeajamisvaht otsas. Äkki juhtub, et kell jääb seisma. Need uued bussijuhid sõidavad lõpp-peatusest sageli minut varem välja kui graafikus ette nähtud, ja kui bussist maha jääd, ei jõua jala õigeks ajaks Hietalahtisse.

Leian Soome Posti reklaamvõtmehoidjaga võtme Kaisu jope taskust ja õuepoolne uks avaneb. Kaisu valmispandud termos jääb köögilauale maha, nii jääb see sinna puutumatult igal hommikul. Kaisu on selles mõttes vanamoodne, et tema arvates peab töömehel lõuna kaasas olema ja ta ei usu, et puhketoas saab ka firma kulul kohvilurri. Ise magab ta alles ülakorrusel lumivalges toas, süljenire suunurgas, punased varbad vatiteki all tõmblemas nagu koeral. Tema ei pea veel üles tõusma, uus tööaeg libiseb edasi-tagasi nagu äsjaostetud metalliläikelise köögimööbli sahtlid. Lamagu aga, õhtust saati puutumata voodipoole kõrval.

Alles aiateel saan aru, kui kõvasti on torm öösel möllanud. Tuul on ühe ööga rebinud lehed eelmisel päeval veel värvikirevatelt puudelt, on puhunud ja keerutanud, pühkides teelt suvest jäänud aiatoole ja lillepotte. Teisel pool teed seisva sõjaveteranidele ehitatud tüüpmaja veranda küljest on üks laud lahti tulnud. See on maandunud sillaks üle teesse uurdunud porilombi, mis meenutab armetut, naeruväärset kaitsekraavi. Möödunud suve alguses passis kühmus naaber kepile toetudes väravas ja manitses uue maja peremeest oma muru niitma ning kutsus ingveriõlle äärde juttu ajama. Praegu lokkavad aias tuulest lamandunud nõgesed ja ohakad, tagahoovi muruplatsi ei taha vaadatagi.

Käekell näitab kahe pärast seitse, see käib kindluse mõttes neli minutit ette. Peaks jooksma. Aga kõigepealt tuleb ühte asja kontrollida. Ei, torm ei ole murdnud keset aeda turritavat kuuske. Hingan kergendatult. Kuusk on orava pesapuu. Alguses tahtis Kaisu vanad puud maha võtta ja aia ümber korraldada. Aga sellega ei saanud nõusse jääda, kuigi kõige muuga jäin. Kidur kuusk sirutab oma haralisi oksi nagu ennegi, oksal istub tuttav orav ja kädistab. Oksad painduvad tema raskuse all pisut, okkad turritavad sirgete ja teravatena küünte vahelt. Saba joonistab õhku aeglase kaheksa, kui loom keskendunult tagasi vaatab.Ta otsekui lehvitaks sabaga tervituseks.Vaat kus issi väike nakerdis. Soe tunne kõhus meenutab podisevat kaerahelbeputru.

Kohmas maa kriibib kingataldu ja küljes pistab, sest peatuseni jäänud maa tuleb nüüd joostes läbida. Auklikule liivateele on langenud poolik puutüvi. Sellest üle ronides kuulen, kuidas Simppa proovib omakorda ust lahti saada. Ilmselt läheb see tal korda, sest aiatee märgadel lehtedel hakkab kostma poisi jalgade kuidagi naiselik tatsumine. Tal läheb puutüvest üle ronimisega aega ja korraks tekib lootus, et ta ei jõua. Aga ta saabub lõõtsutades bussiukse taha just siis, kui mustanahaline juht pöörab pilgu asfaldil avanevale millelegi, arvatavasti tulevikku, ja muidugi ei julge võõramaalane gaasi anda, vaid paugatab ukse uuesti lahti. Õnneks ei proovi poiss minu kõrvale istuda, vaid liitub tagaistmel lärmava kambaga, viies sinna oma eritiste lõhna.

Ta teeb tervitusžesti, aga ei saa vastust ja lipsab piinlikkust tundes mööda. Mind ärritab, et ta välisukse nii kergesti lahti sai. Siis kolistab murjan bussiga üle esimese teel oleva lamava politseiniku ja kiirendab. Tunnen kergendust. Mitte kunagi, kogu oma töölkäimise ajal pole ma minutitki hilinenud.Teised võivad hilineda korra või isegi paar kuus, aga mina mitte kunagi, mitte kordagi. Või siiski ükskord, aga see polnud minu süü. See on auküsimus. Suus on pärast jooksmist töökinda ja metalli maik.

Pikkamisi lõpetab süda peksmise.Tuttavat maastikku vaadates lakkavad pisted küljes. Mööda libiseb Jollase tühjaks jäänud paadisadam, Laajasalo tikutoosi meenutav kirik. Akna taga mööduvad ridamisi puud ja tuttavad turvalised majadekobarad. Aeg-ajalt sõidab buss üle mõne teele lennanud oksa. Laajasalos istub minu kõrvale rase tüdruk ja naeratab. Tema rindade kohale on imbunud kaks piimalaiku nagu märklaua sõõrid. Tormist räsitud maastik meenutab mingil moel keskealise naise raseeritud jalgevahet.

Kaisu, 7.02, Jollas

Kuulen, kuidas uks käib, siis veel kord. Seal nad lähevad mõlemad, mees ja poeg. Nekku pöörab pead ja jätkab und pooleldi norsates, pooleldi nurrudes. Alles jääb igatsus mehe järele. Kuulen veelgi kõrvus tema ettevaatlikke samme, kui ta avab külalistetoa ukse teisel pool koridori, kõnnib nagu eksinud loom, leiab magamistoa ukse ja keerab võtit, kuigi teab, et uks on alati lahti. Mõnikord, kui Nekkut ei ole voodis, puudutab ta mütsakut teki all, patja või mind. Seejärel otsib ta sokke ja särke kapist ja mustapesukorvist, kuigi olen puhtad tema jaoks toolikorjule valmis pannud. Magamistuppa jääb mehest maha habemeajamisvahu lõhn.

Läinud mõlemad. Peaks veel natuke magama, töö postkontoris algab alles poolest päevast. Tuul undab õues veel praegugi ja mõtlen korraks, et kas mehel on ikka piisavalt riideid seljas. Ta ei lähe kunagi välja koos poisiga, kuigi tee on üks. Mees läheb dokki ja poiss kooli samas lähedal. Mõnikord olen aknast vaadanud, kuidas nad teineteise sabas vastutuult pressivad nagu oleksid nad abielupaar ja möödunud ööl tülli läinud. Ei ole. Olen ka seda mõelnud, et kas see on mehel selle pärast, et ma ei ole suutnud talle enam oma poega anda. Mehed ju ikka unistavad oma seemne levitamisest ja minu oma ei ole neis asjus teistest erinev. Vanasti kirjutas ta mulle mõnikord luuletusi, kus öeldi, et minu naisel on kärbinahksed kaenlaalused. Algul avaldas see muljet. Hiljem leidsin sama rea ühest raamatust. Kui ma õigesti mäletan, oli see riiulis r-tähe all.

Mirka, 7.15, Autinperä, Inari

Memme hingeõhk kerkib kambris läbipaistva aurupilvena, tema kuju joonistub vastu akent kitsa ja kõverikuna. On tarretavalt külm. Ehmatan, kuigi peaksin olema harjunud. Ta ärkab viimasel ajal alati vara, istub juba valmis, piibel käes ja Laestadiuse jutlused kõrval ootamas, et kas keegi tuleb teenima. Tuli oli õhtul pliidi all kustunud ja siibrid lahti jäänud, memm ei ole jälle viitsinud neid kinni panna. Panen tule ukse kõrvalt rohelisest lülitist põlema, püüan mitte komistada Salora ja Siemensi pappkastidele, mis Vasja on põrandale kuhjanud. Memm soovib ilusat issanda hommikut. Ma ei vasta kummalegi, ei talle ega Jumalale.

Oleksin tahtnud kordki rahus ärgata, ilmetu kohmerdisena ilma kõrvaliste pilkudeta, kuigi tean, et see on tühi lootus. Et oleks saanud kordki rahus kohvi tulele panna ja alles seejärel pilgu aknast välja visata, ilma et memme ebameeldivalt tömp kuju ruutu varjaks. Tühi lootus. Jälle ei ole ta puid toonud. Peab kuuri minema. Nagu igal teiselgi hommikul võtan naela otsast Ahku vana villase jaki ega puutu teisi jakke. Nagu igal teiselgi hommikul võtan Ahku vanad, tuppa sooja jäetud kummisaapad ja tõmban jalga. Külm haarab pahkluu ümbert kinni nagu kellegi käsi. Välja eeskotta ja sealt läbi, saapaid kokku lugemata.

Hommikuhämarus lööb õue astudes vastu silmi. Öösel sadanud esimene lumi peegeldab seljandiku tagant terendavat koitu. Lund on maas imeõhuke kiht, üks helves teise peal tundub kui sääse hingeõhk. Valendus pehmendab metsa külmust, nii et puud meenutavad uinunud loomi. Käimla nurgal turritav kikkaputk on hämmastunud moega. Mõnikord lapsena oli esimese lumega samasugune tunne nagu pärast väsitavat päeva kergesse kosutavasse unne vajudes. Ahkul oli kombeks öelda, et esimene lumi on nagu ingli sülg inimese silmas.Või Jumala peer. Lapsena ajas see naerma, aitas unustada maised mured.

Täna hommikul ei taha mõtted kuidagi koos püsida.Viimane sigaret süttib neljandal katsel. Suits eksleb kopsudes ja sõõrmetes, nagu ei teaks, kuhu paigale jääda. Puulõhkumiskiil tundub koiduvalguses otsekui helendavat.

Käed värisevad esimest halgu pakule sättides. Pean pilku keskendunult suunama, naha all lihaseid pingutama, et kirve tera puud südamikku tabaks. Esimene halg kõlahtab pooleks. Siis teine. Hingeaur lookleb järverannas seisva sauna poole. Selle taga järvel paistab läbi hämu tõusva päikese puna. Juba hakkab kergem. Lihaste pingutamise ja lõdvestamise jõud tundub rahustav.

Kolmanda halu juures libiseb kirves käest. Kurat küll.

Vandesõna kandub õõnsalt piki orgu minema. See upub kaldavee jääkirmesse samal hetkel, kui silme ees läheb punaseks. Kurat, kuidas ma ehmatasin. Ja kohe sinna järele automaatselt: Anna andeks, et ma kurat ütlesin. Anna andeks, Jumal.

Aga ehmatamiseks oli ka põhjust.Tuleb meelde, kuidas memm pärast oma õnnetust vannutas:

„Ku üits teist on kottu ää ja teine jalast ilma jääb, siss seie Autinperukkasse me kärvame. Hoidke kokku! Mõelge, ennegu lööte, jõmpsikad. Sa kah, Mirka, ää rapsi!“

Toast kostab koputus. Hämarusest hoolimata näen memme udust nägu aknal, lakkamatult ettevaatlikkusele manitsemas.Tänan väga. Aga õige see on. Kui ainsaga, kes siin majapidamises omal jalal liigub, midagi juhtub, ei ole kedagi, kes jõuaks Inarisse abi järele. Kelgu, suuskade või uiskudega ei ole teedelagu ajal midagi peale hakata. Valla lumesahk käib korra nädalas, kui alumise tee tõkkepuu on üles tõstetud, ja praegu on auto Vasja käes. Koer on liiga vana, et seltsiks kaasa tulla, ei jaksa isegi puukuurini enam.

Esimese lume kalgis valguses paistab memm korraks võõras. Ta istub atsakalt kambris pingiotsal nagu kirikus, piibel peos, selg sirge nagu noorel tüdrukul.

Halud prantsatavad põrandale. Pind läheb sõrme, surub närvile. Peaaegu lipsab vandesõna üle huulte. Ei tohiks ärrituda. Peaks sukanõela kuumaks ajama, proovima pinnu välja urgitseda.Venna käes edenesid sellised asjad hästi, Lappigi silmanurgast sai okka kätte. Koer tuleb nüüd minu juurde, lakub haava pinnuga sõrmes, nagu tahaks keelega hinge puhastada. Käsi pakitseb. Memm saadab pilguga liigutust, nokutab hääletus rütmis pead.

„Va armetu käsi.”

Uurib, nagu tunneks tõepoolest kaasa. Aga see pole kaastunne. Ta mõtleb oma kätt. Hoiab žestikuleerides terve käe sõrmi konksus nagu linnupoeg. Teist, kummikätt hoiab küünarnukist üleval ja lunib kaastunnet nagu mõni kutsikas. Va armetu eit. Varem oli ta vähemalt põikpäine, tahtis puid lõhkuda, kuigi ta käsi on pärast õnnetust nagu ta on. Väiksena tahtsin mitu korda hüüda, et las mina, ma oskan küll, aga ega ta lasknud.

Sel ajal oli ta veel nii uhke, et vallast ei tohtinud abi paluda. Ja tugev oli ta. Talviti oli tal kombeks käia mööda jääd uiskudel poodides ja kirikus, kihutada seljakott seljas paarkümmend kilomeetrit Inari kirikusse. Nüüd ta ohib ja oigab ega taha enam õuegi minna. On säherdune olnud juba sügisest saati. Kahju hakkab teda vaadates. Mööda minnes pühin käega tema metsamehejaki hõlma. Selle külge on kuskilt takerdunud valge udusulg nagu lumehelves.

Siis juhtun heitma pilgu tema jalgadele. Ta on jalga pannud Ahku vanad saapad, samad, mis hetk tagasi veel minu jalas olid. Märkasin küll, kuigi proovisin esikus mitte vaadata, et venna uusi, möödunud kevadel ostetud saapaid ei ole enam ukse kõrval. Ja koos sellega meenub miski, millele ma ei ole tahtnud mõelda. Et siin ei aita esimene lumi, ei aita see Jumala peer. Tajun seda ärgates igal hommikul. Välja minnes ei vaata, kui mitu jopet ukse kõrval ripub või kui mitu saapapaari seisab esikus.Tean vaatamatagi.

Selle pärast ma ei muretse, et Vasjat pole mitu päeva näha olnud. Otsustasin juba ammu, et ei hakka tema pärast muretsema, las venelane tuleb ja läheb nagu heaks arvab. Ma ei muretse, et talle nagiks antud porosarv kõverdub seinal tühjalt konksus luise sõrmena. Ka selle pärast mitte, et vaibad voodis mehe puudumisest niiskeks tõmbavad ja et mu keha on hakanud jälle lõhnama sama vana tühjuse järele, selle millegi järele, mida ei tahaks tunda. Keegi teine teeb muret. Vend. Ei kaarti, ei tühisematki telefonikõnet. Eile öösel helises telefon, aga sealt kostis ainult mere kohinat.

Seal kambris seistes ja aknast äratrambitud maastikku vaadates hakkan lugema päevi lindude rändest esimeste külmadeni ja nüüd lumeni. Kalender seinal näitab jätkuvalt aastat 1975, silmad libisevad üle maastiku ja lume ja vaikuse, ja samas mõistan, et see, millele ei ole tahtnud varem mõelda ega kokku lugeda, on tõsi. Vend on kaua ära olnud, kauem kui kunagi varem, ja juba ammu on minus võimust võtnud hirmus aimdus. Et kas nüüd juhtuski see, mida vanarahvas juba ammuilma ette ennustas.

Somero, Inari politseijaoskond, Ivalo

Kogu tee Inarist Ivalosse kruttisin autoraadio nuppe, et paremini sotti saada, mis lahti on. Aga et raadio jäi ressursside nappuse tõttu parandamata, ei kostnud eetrist muud kui kahinat. Lapi raadiost sain nii palju aru, et kardetakse kõige halvemat. Reisilaev M/S Estoniaga ei ole pärast möödunud ööd enam ühendust saadud.

Kell 7.25 pöörasin juba silla juurest ära Ivalo keskuse poole. Mäletan, et öösel oli esimene lumi maha tulnud. Selliste teeoludega ei liigu just kuigi kiiresti, talverehve pole veel kellelgi. Postimaja kurvis võtsin liiga järsu pöörde ja auto hakkas libisema, põrutas vastu posti. Autot välja lükates märkasin liikumist Kultahippu hotelli ees. Venelase moodi olemisega kaame mees, nahktagi seljas ja varrukad külmaga üles kääritud. Mingi kohaliku lehtsabaga nad seal kaelakuti õiendasid. Piiga püsis vaevu jalul. Nii et ma mäletan sedagi, tol hetkel tühine asi, kuigi hiljem omandas teise tähenduse. Ses mõttes tähtis, et siis nägin ma toda Vassili Koselovi esimest korda, naist pole ma pärast enam näinud. Kes teab mis linnuke.

Tahan lisada veel säärase mitteametliku tähelepaneku, et mingil põhjusel ajas too õiendamine seal baari ees hinge täis, kuigi samal ajal keerles kogu aeg peas see võimalik õnnetus. Mõtlesin umbes nii, et taoline pilt rikub nii vaate kui kogu hommiku.

Kavatsen kogu juhtumi kohta mingi eraldi ettekande koostada, kui aega saan. Raporti kirjutamine tavaliselt aitab. Tüdruk torkab selle siis arhiivi nime all juhtum nr INP-000590 või 591 või mis see seal parasjagu juhtub olema. Pean silmas sellist mitteametlikku lisa dokumentidele, mille võib soovi korral lisada juhtumi eeluurimisprotokollile. Teeksin seda omast heast tahtest, uskudes, et sellest on kasu juhtumist tervikpildi kujundamisel, näiteks ajakirjanike või teiste tsiviilisikute jaoks. Ma ei ole ainult eriline kirjamees, nii et näis, mis sest asjast välja tuleb.

Niila, 7.50, Hietalahti dokk

Kell on kümne pärast kaheksa, kui astun valguse käest pimedasse laeva. Kingatallad jäävad resti külge kinni, jalg vääratab ja põlvest käib läbi ebameeldiv nõksatus. Edelatuule nügimine lõppeb alles süsinikterasest parraste vahel.

Laev on ro-ro-tüüpi kauba- ja reisilaev M/S Maaria, mis pukseeriti sadamasse täielikus tuulevaikuses ühel ööl kaks nädalat tagasi. See on tüüpiline 1980. aastatel ehitatud ro-ro-laev: 155,4 meetrit pikk, 24,2 meetrit lai. Maksimaalne süvis 5,6 meetrit, reisijakohti 2000. Veeväljasurve 9733 tonni. Olen tavaks võtnud taolised andmed meelde jätta alati, kui tuleb uus tellimus. Ega neist keevitamisetöö juures mingit kasu ole, aga lihtsalt niisama. Kuidagi tundub, et siis on tervikust nagu parem ülevaade.

Varem seilas laev Küprose lipu all. Nüüd kuulub ta rootslastele ja eestlastele, aga hoolduse eest vastutab soomlane. Vööriluugi hüdrauliline tõstesilinder ütles kusagil keset Läänemerd üles. Alguses oli see Saksamaal kuivdokis, seal parandati torupuksi tihendit. Ilmnes teisigi rikkeid ja nüüd toodi laev Hietalahtisse. Poisid puhketoas rääkisid, et meie peame nüüd hakkama saama sellega, mida saksmann ei osanud.

Pooleks lõhestatud laevakere on ehitusprožektoritega valgustatud. Metallilõhn, gaasi, higi ja õli lõhn, tuulutamata tööriiete läpatis, vana kooli meeste Koskenkorva pudelisse soristatud keefir. Tinasõdureid meenutavad gaasiballoonid konutavad varjus, ballastitanki külge on nagu altarile sätitud alasti naise tagumik.

Teel kuuenda teki koeraputkasse näen paari tuttavat plekkseppa puhketuppa kaduvat ja mõtlen hukkamõistvalt, et need joovad seal hommiku esimest kohvitassi vähemalt veerand tundi üle aja. Kaugemal pühib Raimo Lepola juba hommikust peale vett jooksvaid silmi.Tema lahtine kaelus paljastab kõrbenud rinna, selle v-kujulise ala, kus rasv keeb ja rinnakarvad põlevad söeks, jättes naha pinnale alatiseks kõrbenud liha hõngu. Lausa uhkustab oma põletushaavadega. Professionaal oskab ettevaatlik olla, nii et näokaitse alt ei vea. Oskab elektroodi sellise nurga all hoida, et liitekoht jääb sirge ja veatu.

Kuuenda teki kohal pean hinge tõmbama. Üleval on veel kaks tekki, meeskonna eluruumid ja kaptenisild, avariimajakad ja udusireenid. Kui vaadata tellingute vasemalt äärelt alla, võib näha süviseni välja. Kõige all on puhta ja reovee mahutid, ballastitankid ja saunaruumid. Seal on ka ujumisbassein, vesi vee sees. Praegu on bassein alles tühi. Järgmisel tekil on masinaruum ja selle juurde kuuluvad töökojad. Need haigutavad tühjalt nagu tohutud kallakil õlikanistrid. Sinna müüakse ka laeva kõige odavamad kajutikohad, surmalõksud, kust õnnetuse korral pole lootustki pinnale jõuda. Need kajutid jäävad veemasside surve alla. Sinna ei tahaks mingi hinna eest minna. Unenägude pärast ja muidu ka.

„Hommikust, ütles endine lits. Ma tulen pärast sulle plaati hoidma.”

Raimo Lepola seisab madalamal astmel ja teeb kätega nilbe liigutuse. Kust tema nüüd välja kargas. Üritab muidugi oma pahameelt varjata. Talle pisteti pärast paari pohmellis hommikut leeklamp pihku ja kamandati metalltekke sirgestama.

Siiski saadetakse ta appi, kui on mitme mehe jõudu vaja, näiteks suuri teraspolte kokku tõmmata. Raimo keerab ringi ja tema küürus turi kaob ahtritrepist alla, minnes viipab mees veel hooletult käega.

„Ahjaa, Vekkilä palus sul pärastpoole läbi astuda.”

Töödejuhataja jutule minek keset tööpäeva rikub juba ette tuju, see ei ennusta midagi head. Nüüd, kui räägitakse ühinemisest, tahab too kõigile meele järele olla – arvab vist, et hoiab sellega endale edaspidiseks kohta. Ilmaasjata rabeleb. Kõik teavad niigi, et on sitt mees. Räägib palju ja kuidagi pudinal.Tühi jutt ajab õhu paksuks, keel kulub ära.

Tunked kotist. Mask ette. Seekord ootavad vööriluugi külglukustuse kinnitused. See on vana kooli töö, noored seda enam ei oskagi. Praegu tehakse pea kõik õmblused jõuülekandeseadmetega, sulguritega, projekteerimisprogrammide abil. Ainult taolised ühe mehe tööd nõuavad veel kindlat kätt, ühtlast õmblust.

Peab keskenduma, õppima õigesti hingama. Maanduskaabel külge. Siia üles kostuvad meeste hääled kauge suminana ja kaovad koguni, kui keskendun tööle. Kõigepealt tuleb vastu metalli kopsida, et tekiks vooluring. Pulk puutub vastu metalli pinda. Süttib kaarleek. Sõrmeotsi läbistab äikest ennustav valu nagu alati, aga see läheb mööda. Kaarleek muutub ühtlaseks, kui trafost voolutugevust pisut maha keerata. Süda lõpetab peksmise, hakkab ühtlaselt lööma. Käsi peab kindel olema, et liitekoha pind jääks ühtlaselt sile. Mõte selgib. Hele, kirgas valgus.

Rahu. Kõik on täpselt nagu peab. Silme ette hakkavad kerkima tuttavad pildid. Nüüd tekivad need üksteise järel varjupiltide ja -kujudena otse puhta valguse sisse. Esmalt õuekuusel istuv orav. Heikki. Kaisu poeg oma naisepuusadega, aiatee.

Siis kaovad pildid üksteise järel.Tean seda ette, nii on iga kord. Lasen neil minna, sellest pole midagi. Kadunud on hommikune sosisklev kiirustamine, ebamäärane häbitunne. Mõte jääb pidama millelgi rahulikul, õigupoolest on see liiga teadvustamata, et olla mõte. On ainult ere leek ja põgenevad varjupildid, millel võib vabalt minna lasta. Bussis istunud raskejalgne tüdruk. Napilt kämblalaiune seelik. Seejärel hakkab pilt segunema ühe teisega. Saunalaval istuv valgete tuharatega tüdruk, jalad andunult harali. Vaigulõhn ja nahaseep. Pehme, libe nibu, mida on hea imeda.

Käsi vääratab tahtmatult. Saaparant jääb raudresti taha kinni. Hetkeks kaob tasakaal, närv sähvatab läbi keha. Saja viiekümne kaliibrine polt kukub mu kõrvalt alla. Vool välja, peab kummarduma ja alla vaatama. Peaaegu samaaegselt kostub metalli kõmatus vastu teist metalli. All seisab Raimo. Karjub midagi käega vehkides, näost valge, polt mehe varjust vaevalt paari sendi kaugusel.

„Niila, kas sa ei kuuld? Kõik on puhketoas, kuulavad raadiot. Miski õnnetus on juhtund.”

Ja siis, nagu oleks talle meenunud, kellega ta räägib, kindlamalt:

„Estonia uppus eila öösel Läänemerel.”

Silmad jooksevad vett. Pean allapoole ronima, et kuulda, alumistel astmetel hakkavad jalad veidike värisema. Kuskil kaugel kuklas prahvatab kõuemürinal kildudeks kivimürakas ja pudeneb uttu. Ja kohe sinna otsa: Mingi praakdetail. See polnud minu süü. Hingan sügavalt sisse ja välja. Raimo seisab all ja ootab.

Alla ronides kostab selgroo kohalt metalne kriiksatus. Muidu ei ole mingit tunnet.

Kaisu, 9.45, Jollas

Olen just uinunud, kui poolõde helistab ja mind uuesti üles ajab. Telefon tiriseb ebameeldivalt toa sumbunud õhus. Imalalt, nagu ütleks Niila.

Poolõe jutt kostab telefonis segaselt ja läbi kahina. Kaashäälikud kajavad vastu otsekui kusagil jaamahoones, sisust on raske sotti saada. Midagi merest. Hetkeks arvan, et ta tahab sõita laeval oma uue mehega Rootsist meie maja vaatama. Kavatsen öelda, et praegu pole hea aeg ja et on kole palju tegemist, aga ei jõua. Midagi tema hääles sunnib kuulama. Miks ta nii vara hommikul helistab. Küsin, mis kell on.

„Kumma aja järgi?“

Läheb natuke aega, enne kui saan aru, et ta ei nöögi mind. Kellraadio näitab kolmveerand kümme. Kahju. Oleks võinud veel magada.

Vähehaaval hakkavad õe sõnad peas terviklikke lauseid moodustama. Läänemerel on laev põhja läinud. Suur laev on põhja läinud ja õde selle pärast endast väljas. Proovin välja uurida, miks. Siis meenub mulle, et tema mees sai hiljuti tööd mingil reisilaeval, täpne ametinimetus ei jäänud meelde. See jäi küll, et tundsin seda kuuldes kahjurõõmu. Et kas Rootsist paremat meest ei leidnud. Läks teine ju suure jutuga sealt paremat elu otsima. Nüüd on õel karvakasvanud, pesemata juuste järele haisev mees, kellel oli kombeks oma pere juurest musti otsi tegema kaduda ja tagasi tulla siis, kui oli omadega täiesti läbi. Ka nimi on tal imelik:Tiit Kivirähk. Eestlane.

Siis hakkab õde rääkima nende pojast Saskast. Sõnadest ei saa endiselt aru, aga leebun pisut. Poiss on armas. Kahe ja poole aastane, rukkipõllu värvi juuste ja naerulohukestega. Hakkas vist hiljuti lasteaias käima. Tema pilt on Simppa pildi kõrval elutoa klaveril. Õde karjub torusse, et poiss oli isaga laeval.

„Raha saab otsa, pole rohkem pengareid,“ hakkab ta siis hädaldama.

Kõne katkeb. Kas ta helistas telefoniputkast ja kust ta meie uue numbri sai? Ema ehk andis. Imelik ikkagi, õel ei ole kombeks helistada. Poolõel, meil on ainult ema ühine. Vajan kohvi.

Uue kohvimasina puhkimist kuulates jõuan Nekkule toidu kaussi panna. Kassi pole näha. Kutsun teda vaikselt, meelitan:

„Tule, tule, tule. Emme annab sulle süüa.“

Oleks piinlik, kui mees kuuleks. Praegu ei kuule keegi. Just nüüd tahaks, et vähemalt kass sülle tuleks, tahaks kuulata tema karedat nurrumist, tunda valget titevilla sõrmede vahel.

Raadiost tuleb noortemuusikat. Tunnen kergendust, hakkan peaaegu uskuma, et äsjast telefonikõnet pole olnudki. Siis saan vihaseks. Mida see õde helistab, ehmatab inimese enne õiget aega voodist välja. Poolõde veel pealegi.

Pealegi on mees jälle termose lauale jätnud ja kindlasti ka lehe postkasti. Seegi teeb viha. Millegipärast oleks mõnusam ärgata, kui majas oleks magamistoast alla tulles hääli, kui mitte oma mehe, siis kellegi teise. Aga mees ei kuula kunagi raadiot. Teda häirib, et ei näe, kes räägib. Mingi tüüp parandab eetris praegugi hoogsalt maailma. Simppa kindlasti keeras selle jaama peale. Krapist tulev lärm on sedasorti ebamuusika, et ma ei viitsi isegi oletada, mis keeles lauldakse. Jumal küll!

Mõte õe segasest puterdamisest hakkas isegi nalja tegema. Või laev põhja läinud. Tänapäeval selliseid asju enam ei juhtu. Äkki on õde peast segi. Või hakkas usklikuks?

Uudiste erisaade. Diktor kinnitab seda, mida ma alles hetk tagasi ei oleks mingil juhul uskunud. Reisilaev Estonia läks täna öösel Läänemerel põhja. Hädakutsung lõppes kell 1.35. Nad ei ütle, et kardetavasti uppunud, vaid uppunud. Ma ei usu seda. Ei suuda uskuda. Käsi tõuseb suu ette, peatab sealt purskuva hääle.

Ja korraga on köök täis merevett. Põhja läinud laev. Käsi sirutub kardinate poole, et neid ette tõmmata, peita sealt paistvat merd või kaitsta maja selle eest. Käe ette jäänud tass kukub ümber, veereb lauanurgale ja kliriseb katki. Pidi siis just nüüd selline asi juhtuma, kui meil on uus maja ja kõik? Pidi õde siis just nüüd helistama! Poolõde veel pealegi.

Istun köögipõrandal loksuvas merevees ja korjan portselanikilde. Kahlan poolde reide ulatuvas vees elutuppa. Simppa on seljakoti esikusse unustanud. Mõnel teisel hommikul hakkaksin sorima, vaatama, mis elu poiss elab ka, aga täna ei jaksa. Jätan koti vedelema ja mõtlen läbi udu, et peaks temalt rohkem küsima kooli ja kõige muu kohta, tööde ja värgi. Tema sõprade kohta, kellel on liiga suured püksid ja rasked ketid kaelas. Ma ei suuda viimasel ajal enam kuidagi temani jõuda. Ka temani mitte.

Teler plõksatab lahti nagu unine silm. Alguses ma ei taipa, mis pildil on. Oranžid laigud tormisel merel nagu inetud lilled kehval maalil. Siis taipan. Need on laeva päästeparved. Ühe põhjas vedeleb midagi. Mis see on? Näeb välja nagu väike hunnik lasteriideid. Korraga raputab mu keha nuuksatus, jõllitan ekraani, kuigi ei tahaks vaadata, sõrm tõuseb suhu ja kunstküüs prõksatab hammaste vahel. Miks ei ole kusagil ühtegi inimest? Kus nad kõik on?

Somero, Inari politseijaoskond, Ivalo

Jaoskonnas oli Jolppi juba täieliku valmisoleku välja kuulutanud. Pagan võtaks.Tulen sisse ja seal ta istub minu laua taga, vuntsid värisemas, ja räägib eetrisse nagu peremees kunagi. Erutusest higipull otsa ees ja näost punaseplekiline.Tuli saata poiss õue jahtuma ja väheke lund rookima.

Aga ma saan tast aru ka. Teda solvas, et siia Ivalontie 10-sse pole keegi helistanud. Meile ei räägitud midagi, kuigi helistasime Rovaniemisse ja pärisime, mis on juhtunud. Kas laev läks põhja või mis? Mõnikord on tunne, et kui ka terve maailm põhja läheks, võiksime siin Ivalos rahumeeli oodata, et keegi märkaks seda meilegi mainida.Tihtipeale arvatakse, et mis meil siin viga. Et elame siin päikese järgi nagu vanajumala selja taga. Et kui septembris lõpus hakkab kaamos tulema, siis pärast seda magame hange all kevadeni välja.

Ja kuigi minu kutseoskusi ei ole alati ja igal pool vääriliselt hinnatud, mis sellest. Mina olen leplik mees. Meie siin teame teinekord selliseidki asju, mida teised seal lõuna pool ei tea. Näiteks, et kell 04.10 helistas piirivalveülem Rovaniemi vahtkonda. Vennas on seal Someroharju õhuväe tugiüksuses olnud pea kakskümmend aastat. Neile öeldi ka ainult, et on juhtunud õnnetus ja helikopter Augusta Bell 206 peab seepärast lõunasse lendama. Aga neil oli seal parem pill ka ja nii nad saatsid teele hoopis Augusta Bell 412, see olla stabiilsem. Vennas arvas, et nood seal lõunas jälle jooksutavad neid meelega, tahavad näha, kui viksilt põhja poiss sõna kuulab. Ei hakanud rabelema, ei vennas ega nood teised. Jõid kohvi ära ja tõmbasid rahus tunked selga, korralikud kindad ja karvamütsid, kuni 05.10 lõid siis masinale hääled sisse.

Alles tee peal hakkasid jagama, et ei olegi vist õppused. Sõnumitest said aru, et miinilaevad ja piirivalve valvelaevad olid täielikus valmisolekus. Suured reisilaevad ka, Mariella, Silja Europa, Silja Symphony, Finnjet, kõik kohal. Seal kuulsid, et kõik kopterid on kohale kutsutud igast viimsest kui vahtkonnast kogu Soomes, Rootsis ja Eestis. Raadios oli täielik puder ja kapsad. Ei öelnud poistele keegi, mis neid koha peal ees ootab.

Seda ma ütlen, et teavituses on keegi suurelt ämbrisse astunud. Merepääste omad ei taibanud isegi Rootsi helistada enne kui 02.15. Olid kindlad olnud, et küllap see rootslane nagunii õigeid sagedusi kuulab. Baasiks anti neile Hanko, aga neil olid paagid tühjad ja seepärast pidi nii mõnigi kopter tegema tühja reisi mandrile ja tagasi, ja selle ajaga jõudsid juba paljud uppuda või surnuks külmuda.

Kui Rovaniemi poisid hommikul 10.15 kohale jõudsid, oli suurem õudus juba läbi. Nad said pinnaltpäästmise koordineerijalt käsu otsida surnukehi ja võimalikke ellujäänuid, kuigi selleks ajaks teadsid juba kõik, et elusalt enam kedagi kätte ei saa. Meri oli laevu täis, ulpisid seal nagu korgid meres. Oli täislastis ja reisilaevu, ro-ro-tüüpi laevu, piirivalvelaevu, miinilaevu, kuivlastilaevu ja üks Poola konteinerlaev. Kõik pidid seda suremist abitult kõrvalt vaatama. Säärane asi paneb inimese oma tühisust tunnetama.

Mirka, 9.30, Autinperä

Juba enne, kui kuulen Volvo häält ülateel, tean, et tuleb Vasja ja mitte vend. Vasja pargib auto alati liiga kõrgele mäkke. Praegugi käivad rattad poris ringi, kui ta üritab autot kahe vaevakase vahele saada. Hommikust peale purjakil. Viha teeb. Poriga on raske autot sealt kätte saada.

Ometi ei lähe ma õue vastu, vaid jätkan oma toimetusi. Käe pärast on raske tuld pliidi alla saada. Pind tuikab naha all. Veri ei jää pidama ega aita ka teksadesse pühkimine. Igale poole jääb roostekarva plekke. Jälle peab pesema, nagu musta pesu veel vähe oleks. Vana trummelmasin on katki, seega peab käsitsi nühkima. Rohkem mõtteid pole. On ainult kohvimasina lurin ja vana takuse lapi koera vingumine, kui too oma hommikust leiba nurub. Koera kõrvade taga on karv pulsti vanunud, see tuleks lahti noppida, kui aega saab. Ja memmel tuleks juukseid lõigata. Kui lõikaks endal ka, oleks kogu seltskond pühapäevamundris. Võiksime minna kas või mööda küla kondama, jätta vahelduse mõttes Vasja koos oma kolaga siia majandama.

Käsi kipub värisema, kui sirutan end koera pead kratsima. Too limpsab rannet vana koera haisva keelega. Ära ainult närvi mine. Kõik on korras. Vasja tuli tagasi, ehk tuleb ka vend.

Oodates sätin lauale Ahku toodud punapõselised emailkruusid, mitte Vasja toodud metallist hoidjatega teeklaasid. Need lähevad kergesti katki ja siis tuleb ütlemist. Lauaplaadile on jäänud jälgi eelmistest söögikordadest ja tapetud kärbestest. Ajalehtedest puidule kleepunud uudised, justkui siin käidaks ajaga kaasas. Jälgi põrnitsedes tunnen märga keelt randmel. Vana lapi koer otsib lähedust. Tema silmades on samasugune sinakas udu nagu memmel. Nüüd läksid mu oma silmad märjaks. Pean üles tõusma ja siibri paremini lahti tegema, et ving tuppa ei tuleks. Miks küll kogu aeg suitsu sisse ajab?

Mullu suvel sattus köögi korstnasse pääsuke, selline väike piirpääsukese poeg. Need lendavad maja kõrvalt kaldanõlvalt õue, satuvad akendesse ja kukuvad katuselt korstnasse. Ahku võttis sellest pähe, et tuleb nad ära hävitada. Et saame muidu veel kõik siin hukka.Tavaliselt võis venna jutu peale naerda, harjunult vaigistada. Ära nüüd hakka, memm kuuleb.Tuleb jälle tüli. Seekord ei tulnud, memmegi ajas naerma:

„Ei sie poiss suitsu sisse sure.“

Pliidi all surkides pahvatab tuhaluugist halle kübemeid näkku. Ka tookord, suve lõpul, siis kui vend kadus, oli luuk umbes.

×××

Vasja tuleb tuppa tere ütlema.Tal on jälle uus pappkast süles.Vaevalise sammu järgi võib öelda, mis asju mees on ajanud. Punetavate laugude alt on silmi vaevu näha, minu vastunaeratus maitseb kuiva hommikuse õhu järele. Aga seekord on Vasjal külakosti. Suure žestiga tõstab ta kastist välja Salora teleri. Kunagi varem ei ole ta oma saagist loobunud, kuigi maja on uut tehnikat pilgeni täis.

Kohvi juues suudan end veel pettusega rahulikuks sundida. Tükike leiba, või on peaaegu otsas. Võin kujutleda, et see, mis kuskil sügavas kõhus tunda annab, on kõigest kohv. Veel saan muiata Vasja paistes väljanägemise üle. Silmitseda õue, varjust valgusse. Aga kui Vasja tikub luba küsimata ligi nagu alati, mudib mu rindu oma siledate kätega, tüdib sellest, kopsib vastu uksepiita, torkab memme nälginud näo ette sigaretipaki, vahib juhmilt mu verega määrdunud teksasid, võtab teleka, tõstab selle lauale ja kunagi enne toodud ikooni teisele lauale, siis kui Vasja saab telekale väreleva pildi ette ja uudistesaate esimesed sõnad jõuavad läbi tundra ragisedes tuppa, siis kui näen Läänemerd ja selle kohal vankuvaid helikoptereid, hiljemalt siis, kui pilt on tagasi Pasila stuudios ja diktor rääkima hakkab, vaatab otse silma ja tunneb kaasa, hiljemalt siis jõuab minuni, et vend ei tule enam kunagi tagasi.

Niila, 12.45, Hietalahti dokk

Töödejuhataja Ari Vekkilä kabinet haiseb läbi sidrunilõhnalise õhuvärskendaja higi järele. Vekkilä ise istub teisel pool lauda muhklikul nahktoolil. Suu küljes võbeleb hõredatest vuntsidest pudenenud ja huultele kleepunud karvu. Talle meeldib mehi oma jutule kutsuda ja suurt ülemust mängida, kuigi tema kabinet asub barakis. Sellel on kontoriga sama palju ühist nagu muldonnil palkmajaga.

Mis Vekkiläl nüüd plaanis on? Kui Raimo tööl joomisega vahele jäi, kupatati ta samasse tooli istuma ja pandi madalama koha peale, plekksepaks. Kõige hullem koht on šaht. See on laeva poolitav ventilatsioonitoru, kuhu mahub hädavaevu kaks meest kõrvuti metallrestile seisma. Sinna küll ei tahaks.

Ruum näeb odav välja. Seal on sirmiga eraldatud osa, kus istub jämedate põlvedega piiga ja vastab kogu maailma kõnedele. Tal on maatüdruku hääl, aga dokis räägitakse, et ta räägib vabalt inglise, eesti ja rootsi keelt, saab aru prantsuse ja hispaania roppustest ja naerab nende peale, nii et tissid ja põlved vappuvad.

Vekkilä istub teispool lauda ning lonksab vaheldumisi kohvi ja pudelisse villitud vett. Tema sõrmed kobavad otsekui tuge otsides lauaplaati. Laud on peitsitud tammest, ja Vekkilä peast vasakul sätib kalendripildil üks rinnakas tibi end keevitama. Aknast avaneb vaade. Samasugune riba rikutud merd nagu teistelgi ja veel midagi, mida Kaisu nimetaks sadamaidülliks. Sama hästi võiks kogu akna laudadega kinni lüüa.