Читать книгу Ööliblikas - Katja Kettu - Страница 10

„ÄRGU NOOR Igor Popov tüdrukut niiviisi kiusaku. Ega sedasi naist ei saa.”

Uksele on ilmunud igivana tudisev öösärgi väel eideke. Tema selja tagant üritavad sisse tungida kaks mustakärsalist kuldikihvadega sigudikku. Kirevates sääristes ja pööratud nahast kasukas mari memm peletab loomad jalaga eemale ja tatsab edasi. Vanake tundub olevat endast väljas.

„Kuule sina, Popovi nolk, ma tahan teha avalduse. Terve küla on segi pööratud! Kõik kohad valitsuse kahjureid täis, huligaanid sellised! Mootorratturid! Pööravad aidad pahupidi, näppavad nöörilt aluspükse, kitkuvad hanedelt suled, puhisevad ja turtsuvad, tassivad kõik minema nagu kodukäijad kratid. Larissa Morkova sead lasevad vabalt ringi. Järavad keldrites konte ja kaalikaid, et ei teagi kummad, kas nood huligaanid või sead.”

„Kulla Jelena Mihhailovna, rahunege. Korraldused on kõrgemalt poolt. Minu käed on seotud ja nii edasi.”

Eiderääps märkab minu isa Henrikut ning hakkab hädaldama ja käsi murdma.

„Mul löödi turist maha! Maja pöörati segi! Huligaane kõik kohad täis, mõnitavad vanainimesi, kustutavad oma paberossiplärusid pühade puude tüvedel. Röögivad roppusi, Larissa Morkova plikanähvitsad hööritavad nendega kolhoosi diskol tagumikku, pole häbiraasugi. Annavad Popovi poisile liimi. Mis sest elust saab?”

„See läänemaa linnuke siin,” Vuntsijuku sihib tollipulgaga minu poole, „on vist kadunukese tütar.”

„Või sedasi.”

Siis osutab Vuntsimiilits surnukeha poole. Vana naine mühatab ja kummardub vaatama. „Varbad läind.”

Nad lähevad üle lindude vidistamist meenutavale tundmatule keelele. Just, mäletan, et isa kirjutas sellest. Räägivad mari keelt, mis on soome keelele kaugelt sugulane. Olen nii väsinud ja uimane, et ei märka mingit sarnasust. Katsun jälgida kahes keeles kulgevat vestlust. Alguses arvan, et jutt käib isast, aga siis taipan, et hoopis liblikast.

Nad vahetavad pilke, siis pomiseb vanake:

„Kogarš. See ei tähenda head.”

„Potšemu, miks?” küsin.

Jelena Mihhailovna viivitab vastusega.

„Ära sina, tšuhnaa, sellega oma pead vaeva.”

Ilmselt näen ma nii armetu välja, et tal hakkab minust kahju:

„Marid usuvad, et inimesel on kolm hinge. Üks hing, ört, võib öösel ööliblikana ringi liikuda.”

Ma ei taipa, kuidas see uskumus on seotud minu isaga, aga jõuan vaevalt suu lahti teha, kui meid katkestab puruneva klaasi klirin. Aknast lendab sisse umbes rusikasuurune munakivi. Väljast kostab karjumist ja kuskil paugatab automootori summuti.

„Ära karda, tšuhnaa, nii me siin elame.”

„Miks politsei appi ei tule?”

Kas Vene võime ei huvita nii väikese küla asjad? Jelena Mihhailovna mühatab:

„Tammifirma mehed, OMONi lakardid, ühed huligaanid kõik.”

Olen näinud meedias pilte OMONist, Venemaal tegutsevast poolmilitaarsest märulipolitsei üksusest.

„Devotška võib võtta surnu asjad ja minna, miilitsast antakse teada, kuidas uurimine edeneb.”

Kogun asjad Vuntsimehe pakutud kilekotti. Üks pruuniks viksitud kingakott kukub puupõrandale. Seda üles tõstes märkan, et kulunud sisetald on välja pudenenud. Katsun seda tagasi toppida, aga käe alla jääb midagi siledat. Tõmban kingast välja sulguriga kilekotikese, kuhu on topitud vanu pabereid. Torkan säilituskotikese taskusse ja meenutan suve, mil isa korjas salaja oma voodisse männikäbisid, öeldes, et tema lehmakari viiakse muidu tapale.

„Tulge nüüd,” võtab vana naine mul käe alt kinni ja hakkab ukse poole laapama.

Viimasel hetkel pööran ringi ja haaran ööliblika, torkan selle ühte klaasvitriini purkidest, mille endise asuka, läikiva koorega lauluritsika, raputan hoolimatult prügiämbrisse. Siis lähen naisele järele.

Pearätiga matuška tukerdab käbedusega, mida tema väljanägemise järgi poleks osanud kuidagi oodata, nii et mul on kohvrit vedades tükk tegemist, et tal kannul püsida. Musta kärsaga sead sörgivad meil sabas. Jõuan küürseljale järele ja küsin:

„Mis asju minu isa siin üldse ajas?”

Vana naine poriseb: „Mis asju soomlased siin sinu arvates ajavad? Vale nime all kah veel. Mängitakse vabaõhumuuseumit, viina täis peaga vihutakse tantsida ja jahitakse saunahaldjaid. See tahtis mingis ammuses asjas selgust saada.”

„Mis asjas?”

„Otsis haudu. Uuris Gulagi kohta, vangilaagrite ja muu säherduse. Seal, teate, neid ühishaudu juba jätkub, polnud vaja minna kaugele surema. Üheksakümne esimesel kaevati Joškar-Ola lähedal välja neli tuhat laipa.”

Stalini repressioonide ajal tapetud. Kõik arstid, luuletajad, kõik, kes vähegi olid veerima õppinud.

„Pole vaja muretseda, see kõik on tühi töö.”

Jään päikeseratastega ehitud sinise värava juures kõheldes seisma. Laiguline krants tormab saba liputades kohale, sead tõmbuvad pahaselt tagasi. Siin siis oligi isa Jelena Mihhailovna sõnul elanud, tema juures? Miks? Naine on mulle täiesti võõras.

„Ei tohi jääda pimedasse seisma. Sooh, Piku, ole nüüd ilusti.”

Segavereline krants tõmbab koonu vastu tahtmist mu jalge vahelt tagasi. Vana naine avab ukse ja kobistab kingadega. Viipab käega:

„Devotška! Tulge tuppa. Soe läheb välja. Ma võin öelda, kes su isa tappis.”