Отрывок из книги
Südames nakitseva teadmatuse tõttu ei saanud mamma terve öö sõba silmale. Ta arutles küll nii-,küll naapidi, aga esialgu mingit valguskiirt pimedusest ei vilksatanud. Eile õhtul oli ta Helga emale tõotanud, et nad ei jää kauemaks pererahva kaela peale, vaid asuvad kohe hommikuvalges uuesti teele, aga seda oli kergem öelda kui teha, sest praegu siin lamades ei suutnud ta välja nuputada ühtki reaalset sihtkohta. Ei saanud nad ju jääda külmade sügisvihmade all sihitult ühest paigast teise hulkuma nagu rahutud mustlased, kel kõht kogu aeg söögi järele nuriseb ja öömaja seal, kuhu päikeseloojangul laager üles lüüakse.
Läbi kinnise ukse hakkas kostma tasaseid kilksatusi, mis andsid märku, et majakondsetest oli keegi juba ärkvel. Mamma lükkas teki kõrvale ning ajas end vaevaliselt püsti – vanad kondid olid kõval küljealusel lesides päris kangeks jäänud. Käsikaudu kobades leidis ta ukse, lükkas selle hiljukesi poikvele ning puges tekkinud prao vahelt kööki. Petrooleumilambi hämaras valguses askeldas Helga ema pliidi ääres, mille all rõõmsalt praksuvad kuivad halud lõid korraks hubase tunde, nagu oleks omas kodus. Mammat märgates lausus perenaine justkui vabandades:
.....
Ärasõidueelsel päeval oli Rein Endriku peale nii tige olnud, et Maarja läks päris hirmu täis, kartes, et vennad enne lahkuminekut tõsiselt tülli pööravad. Nõlvaku õuel seistes polnud Rein ei aasinud ega püüdnud asja naljaks pöörata, nagu ta teinekord tegi, kui mõnd tõsisemat olukorda leevendada püüdis. Ja Maarja mõtles, kas Rein oleks praegu ta mõlgutusi kuuldes poolpilkavalt öelnud, et „kui põrsal oleks küüned, siis roniks ta puu otsa” või „kui tädil oleks rattad all, siis oleks ta omnibuss”,sest mehevend oli läbinisti asjalik inimene ja igasugu kui-tamine oli tema meelest täiesti kasutu. Eks see oli praegugi kurjast, tõi tusatuju tagasi ja muutis meele uuesti mõruks.
„Jäta järele!” ütles Maarja endale ohkega, mässates kohvrikaanega, mis ei tahtnud enam hästi kinni minna, sest sumadani sisu oli kleitide väljatirimisega sassi läinud. Eesmärgile jõudmiseks tuli tihedasti üksteise otsa laotud riided ümber tõsta ja veelgi kõvemini kokku pressida. Rõivaste vahelt puutus talle pihku pehmekaaneline kopsakas raamat, ainuke, mille ta asju pakkides Endriku töötoa riiulitelt kaasa oli haaranud. Ta tõmbas selle välja ning silitas tasakesi nagu hellitades üle hõbejashalli ümbrispaberi. Viimasel paaril aastal oli ta nii mõnigi kord just Sally Salmineni „Katriina” kirjaridadest hingekosutust otsinud ja tuge leidnud, nagu ei olekski tegu pelga juturaamatu, vaid omamoodi piibliga, mis eluks kasulikke ja järgimist väärivaid õpetusi jagab. Peategelase Katriina elusaatus läks talle sügavalt hinge, üksikuid kohti romaanist tahtis ta ikka ja jälle üle lugeda ning pidi lugedes iga kord imestama, kuidas üks lihtne maanaine, kes kogu oma elu popsionnis mööda saatis, peaaegu talumatute eluraskustega rinda pistes iial kartma ei löönud ega alla ei vandunud. Ja siis küsis ta endalt alati, kus on see piir, mida ületades inimene murdub, alla annab ja võitlemast loobub, piir, millest edasi ta enam ei suuda. Maarja ei teadnud seda. Teinekord oli tal umbmäärane hirm, et murdumispunkt on lähedal, et ta teele ilmub mõni seesugune saatuslik katsumus, mille taga ei seisagi enam muud kui tühjus. Sellistel puhkudel kutsus ta end korrale, meenutades mitmeid sündmusi, mis olid lähiaastatesse mahtunud – põgenemist kuulirahe all, ohtlikku öist haiglassesõitu, Tillu-Ellu vaakumist elu ja surma vahel, Saksa ohvitseri, kes Aidet mahalaskmisega ähvardas, ja ta veenis ennast, et hullemat enam tulla ei saa, et kõik üleelamised olid ju siiamaani siiski hästi lõppenud ja et edaspidi lähevad asjad ainult paremuse poole. Aga ta polnud siiski kindel, kas ta saab endale antud hapraid lubadusi päriselt uskuda…
.....
