Читать книгу Jumalate aritmeetika - Katrina Kalda - Страница 2

Ärkasin keset lapsejäsemeid, väikesi äraraiutud jalgu ja käsi, mis hulpisid roosteselt helkivas vees. Pinnal ujus valge ja ümmargune kuu nagu kuulike, millele tuli järele minna sinna, kaldast mõne sammu kaugusele, kus põhi enam ei paistnud.

Ma ei ole ebausklik; ei usu viirastustesse ega endelistesse unenägudesse, ei ole kunagi sirvinud unenägude seletajaid, ei usu, et unes nähtud söömaaeg võiks kuulutada haigust või surma, tuletukid märkida jagamata jäänud armastust või pea ümber seotud turban ennustada rahateenimist. Ma olen kõige ratsionaalsem inimene perekonnas. Teismelisena käisin alati just mina keldris korke vahetamas; ma avasin ukse Jehoova tunnistajatele, tegin suviti, kui Eestis käisime, taskulambi valgel uurimisretki mahajäetud majadesse Balti jaama lähedal, mis olid varemeteks langemas ja milles pidi kummitama. Kõigi tollaste prognooside järgi pidi minust saama raamatupidaja või paremal juhul molekulaarkeemik. Vanaema, kes oli ise olnud keemik, määras mind oma mantlipärijaks; minu tulevastest polümeeritehastest rääkis ta alati, kui võimalus avanes. Kümme aastat järjest õnnestus mul olla vanaema Eda lemmiklaps.

Mu onutütrest Annist sai raamatupidaja, tema õde Rita on jurist, mu teise onu poeg Ott informaatik. Mis puutub minusse, siis juba viisteist aastat tagasi purustasin ma oma paljutõotavad väljavaated, loobudes molekulaarsetest struktuuridest, et pühendada oma elu mõttetule erialale: soome-ugri folkloorile. Minu otsus tekitas vanaemas pahameelt ja ülejäänud perekonnas mõistmatust. Selle vildaka tee olin ma ilmselt valinud eesmärgiga trotsida saatust, mis oli minu jaoks algusest peale paika pandud, kuulutada valeks minu väidetavad eeldused, ettemääratuse ja pärilikud soodumused. Mu isa Juhan oli astunud Tallinna konservatooriumi, et nurjata oma ema plaanid, kes vihkas muusikat ja kinnitas, et tema pojast saab füüsik. Ühel heal päeval nimetati isa ooperi sümfooniaorkestri esimeseks viiuliks ja nüüd polnud enam võimalik masinat tagurpidikäigule sundida. Mina olin valinud paganlikud muistendid, Linda, Uku ja kratid osalt allumatusest Eda nägemusele, osalt ehk ka trotsist oma ema vastu, kes pärast Prantsusmaale emigreerumist ja seega minu päästmist viletsuse ja kultuurituse küüsist leidis olevat loomuvastase minu tagasipöördumise kirjakultuuri eelsesse aega, kuna see tagasipöördumine eitas elu kulgemise põhilist seadust, mille järgi iga selles kulgemises viibiv asi püüab iga hinna eest oma olemust säilitada, jaatada külluseühiskonda, progressi ja läänelikku eluviisi. Praegu, pärast viieteist aasta pikkust jäärapäisust, mis jätab mulle vaevalt muud võimalust kui veeta oma ülejäänud elu vee- ja puuhaldjate seltsis, on saanud ilmseks, et sel perekonna harul, millest pärinen mina, on haruldane anne oma elu untsu keerata.

Kui vanaema Eda ühe mu onutütre kaudu teada sai, et olen keemiaõpingud katkestanud ja ühele ida keelte kursusele registreerunud, pani ta mu vande alla, ennustas mulle suurejoonelist läbikukkumist ja tagatipuks süüdistas mind, et olen talle valetanud. Järgnenud nelja aasta jooksul ei kohtunud me kordagi. Keegi ei saa teada, kas vanaema pahameele põhjuseks oli kauatoidetud unistuste kokkuvarisemine või hoop tema eneseuhkuse pihta, mille ajel ta oli alati püüdnud kõike kontrollida – iseäranis teiste inimeste elu.

Mis puudutab minu soodumust läbikukkumisele, siis selles Eda päriselt ei eksinudki. Vähemalt selles punktis oleme me pärast aastatepikkust konflikti kokkuleppele jõudnud. Ülejäänu suhtes pole meil ei üksmeelt ega lahkhelisid, sest vanaema suri möödunud suvel. Eluajal oli Edal alati õigus, sest tema hääl oli teiste omast valjem. Praegu pole tal enam tarvis häält tõsta, sest ka kõige nürimeelsemad ja pahatahtlikumad elavad inimesed muunduvad vooruslikeks ja tarkadeks surnuteks selsamal hetkel, mil nende hing keha maha jätab; ja nende hinnangud omandavad kohemaid tõe väärtuse.

Mu onutütar Ann on veendunud, et kui keegi sureb, viibib tema hing veel veidi aega maa peal, et jätta jumalaga inimesega, kes oli kadunukesele kõige rohkem korda läinud. Ta on kindel, et ööl, mil vanaema suri, koputas tema hing ta uksele, kuigi Ott väidab, et vanema hing oli külastanud hoopis teda, kuna tol ööl olevat kolm korda põrutatud aknaklaasile ta voodi kohal. Enamik perekondi jageleb päranduse pärast, minu oma vaidleb selle üle, kelle rändavad hinged välja on valinud. Mina olen ainus, kes sellest vaidlusest osa ei võta. Ma olen kõige ratsionaalsem inimene perekonnas.

Nii on ka täiesti loogikavastane, et just mina olen see, kellele pärast vanaema surma on osaks langenud kõige jäledamad košmaarid – igasugused košmaarid kõige tavapärasematest kõige veidramateni: kukkumised, tagaajamised, uppumised, mõrvad; unenäod, kus mind aetakse kodunt välja, unenäod, kus ma viibin mingis tundmatus kohas, mis väidetakse olevat mu kodu, ent milles ma ennast ära ei tunne; painajalikud ulmad kaotusest ja hüljatusest või tükkideks lõigatud vastsündinutest, kelle järve visatud ihuliikmed on tuul kandnud kalda äärde, kust ma neid asjata välja üritan tõmmata. Mul pole kunagi olnud raskusi magamajäämisega ega ole ma ka lasknud end veenda kehva unega inimestel, kelle väitel maailm kuulub neile, kes ärkavad vara. Kunagi, kui mu vanemad õhtuti väljas käisid ja mind kaasa võtsid, suikusin ma sohvadel ja öölokaalipinkidel, kulunud vedrustusega trollibussides, kus iga peatusega kaasnes äge raputus ja esmalt madal, siis kriiskav hääl, mida tekitas elektrivool sarvedest lahkudes ja neis uuesti tärgates. Õhtutel, mil ooperis oli etendus, uinusin ma suures kõrvadega tugitoolis tantsijate riietusruumis, mis haises seisnud higi, hiina palsami ja tubaka järele. Selle ruumi üht seina varjas suur valge-musta-punasekirju Rumba suitsupakkidest loss, mis oli poolteist meetrit kõrge ja andis tunnistust tantsijate kopsude heast seisukorrast. Vaheajal sadasid tantsijad sisse, et kostüümi vahetada, suitsetada ja põskedele riisipuudrit lisada, ilma et nad suutnuks mu unerahu häirida – vähemalt mitte rohkem, kui seda häiris too hirmuäratav Sinihabemega plakat, mis oli riputatud Helmi Puuri, „Luikede järve” Odette’i osatäitja portree kõrvale. Need kaks nägu, julmus ja süütus, sillerdasid mu silme ees ja ühinesid viimaks: Odette abiellus Sinihabemega, peites rusikas plekilist võtit, mida ei suutnud puhtaks pühkida, mis määris verega tema luigesuled ja andis mulle sestsaadik vääramatuks osutunud veendumuse, et ilu on õudusest lahutamatu.

Kõik algas kolm päeva pärast matuseid: košmaarid, iiveldushood ja unetus. Mu perearst teatas, et tegu on raseduse sümptomitega, ja andis mulle saatekirja vereproovile. Laboris mu halb enesetunne üksnes süvenes. Kohe pärast vereproovi hakkasid ruumi seinad ringi käima, mu pilgu kattis valge loor ja mul tekkis talitsematu peapööritus. Käed-jalad ei kuulanud enam sõna; tahtsin tõusta ja oksendasin väikesse oakujulisse kaussi, kuhu õde oli jätnud ka süstla. Mu gonadotropiini tase osutus olematuks; vereanalüüsiga tuvastamatuks jäänud halvad unenäod jätkuvad tänini.

Küsitlenud oma nõbusid, tõdesin ma, et ükski teine mu pereliige sääraste sümptomite all ei kannata. Oti meelest tekivad košmaarid närvidest, kahe neuroni vahelise ülekande ebaõnnestumisest, numbrite segiminekust arvutiprogrammis, arvutusveast, mis tuleb ära parandada. Anni meelest väljenduvad neis süümepiinad, vanaemaga õiendamata jäänud arved, side, mida korralikult katki ei lõigatud. Ann ei tahtnud tunnistada, et on mulle magamatuse pärast kade. Tema tahab armastada, tunda ja kannatada rohkem kui teised; tahab, et teda märkaksid elavad ja mäletaksid surnud. Rital aga pole luupainajate kohta midagi öelda. Viimased viis aastat jagas ta vanaemaga kolmekümne ruutmeetri suurust korterit. Ta teadis peast kõiki ta norskeid, näitlejannade hääli Mehhiko telesarjades, mida vanaema Eda õhtuti vaatas, mädamunahaisu, mille Eda endast vetsu maha jättis, riidusid pesemata nõude, valesti kastetud lillede ja segamini jäetud seinakappide ainetel. Ta oli olnud vanaemaga kõik need viimased aastad, oli olnud kohal ka tema viimastel tundidel. Oli kuulnud lasku, mis kostis aida tagant aiast. Oli helistanud kiirabisse ja andnud allkirja politseiraportile. Oli enda peale võtnud matuste korraldamise, kutsed omastele ja mustaservaliste lintidega nelgi- ja liiliapärgade tellimise. Ta oli võitnud endale õiguse, et teda ei tülitataks.

Ja mina? Mina, keda polnud kunagi seal; kes saabus alati liiga hilja ning lahkus liiga vara, kes jäi kõrvale leinast ja lohutusest – mul pole midagi, millega end süümepiinade eest kaitsta; minu konto on alati defitsiidis. Tõsi ta on, et arveteõiendamisest lahkunutega väljuvad elusad võitjatena harva. Pärast meie vaarema Lydia surma olin ma mitu kuud enda peale pahane, et ei lugenud talle sagedamini ajalehti ette – siis kui olin seitsmene ja tema kaheksakümne seitsmene. Ta nägemine oli jäänud viletsaks ja ta nõudis minult valjuhäälseid aruandeid. Tähestiku tundmise ja optika seisukohalt vastasin ma küll ülesande läbiviimiseks tarvilikele tingimustele, kuid ei mõistnud ridagi nendest ajalehtedest (Sirp ja Vasar, Edasi, Rahva Hääl), mida minu õnnetuseks iga päev uuendati ja mis mu tagasihoidliku hinnangu järgi ei kõlvanud muuks kui värvimiseks, pealkirjade esitähtede moondamiseks keskaegseteks initsiaalideks, sügiseti õunte pakkimiseks või vetsus taguotsa pühkimiseks, mille käigus nende halva kvaliteediga trükimust jättis kannikate vahele hallikaid, pärasoolevähi tekitamises süüdistatud triipe.

Ma olin Prantsusmaal, kui onu Peeter, isa noorem vend, tädi Milvi köögi põlema pani; olin ära, kui suri vanaisa Ilmar, ja siis, kui suri vanaonu Oskar – vanaisa vend, kes oli alati purjus, ei rääkinud kunagi, kuid kutsus mind vahel oma tuppa ja laenas mulle vesivärve, millega ta ise maalis kummalisi, hallis valguskumas maastikke, mida kusagil olemas ei olnud ning mille päritolu ma taipasin alles aastaid hiljem. Vanaonu tuba oli salapärane, seal valitses võõras alkoholi, värvi ja arstirohtude hõng. Raamaturiiulite taga oli seal üks pime nurk, kuhu minna oli rangelt keelatud; seinu katsid Oskari akvarellid ja uks avanes lahtiste põrandalaudadega verandale, kus võis hingata merelt puhuvat tuuleõhku. Pärast seda, kui ma 1989. aastal emaga Prantsusmaale läksin, hakkasin onu Oskarile aeg-ajalt kirjutama. Kui ta suri, närisin küüned verele, painatuna kahetsusest, et polnud seda korrapärasemalt teinud.

Mis puutub vanaemasse, siis kui palju arveid jäi mul õiendada temaga! Kui palju lahtisi otsi jättis endast mu türanlik ja hell vanaema, keda ma armastasin ja vihkasin, kes mind sõitles ja hellitas, leppimatu, autoritaarne, alati valmis meid vaikima sundima, öökullisilmne vanaema, pruunipäine fotodel, valkjashall minu mälestustes, vanaema, keda ma jumaldasin, reetsin ja salgasin, nagu peamegi tegema isikutega, kes meie elus olulist rolli mängivad. Öeldakse, et unenäod on vaimud, kes on jäänud maa peale, kuna saladus ei lase neid vabaks. Nad piinavad elusaid seni, kuni keegi nende saladuse lahendab. Olen proovinud öelda oma luupainajatele, et nad tegid halva valiku, et minul pole mõistatuste peale annet, et ma ei loe kriminaalromaane, et mu vaim on kaugelt liiga kartesiaanlik, konstrueerimaks kõige ebatõenäolisemaid hüpoteese, kõige loomuvastasemaid lahendusi, mis kummalisel kombel alati tõeseks osutuvad; ei paista, et see oleks neid heidutanud.

Üks noormees, keda seitse pikka aastat oli igal ööl painanud üks ja sama unenägu, läks viimaks Taga-Valgasse targa juurde. „On see kurat ise, kes mind piinab, minu kohale kummardub, mind lämmatab, pigistab ja mul konte murrab?” – „Kurat ei kaisuta noorukeid! Sinu luupainajaks on üks noor neiu Soomemaalt, lahe tagant, kus veteketrajast-lättekangrust haldjas kastab tuhande järvega metsa. See naine on sinust sisse võetud ja sestap sul ka iga öö külas käib. Kui tahad unenäost vabaneda, pane akna ette pihlakaoks, kui vaim parajasti sinu kohale kummardub. Siis jääb ta vangi ja kehastub. Luupainaja asemel saad endale kaasa.”

Ei leidu enam Taga-Valgas ega Valgas, selles kaksiratsi Läti piiril istuvas linnas, tarka, kes teaks rohtu pimedate, lombakate ja santide jaoks, unustuse, süümepiinade ja halbade unede vastu. Alles on vaid purskkaev, Vabadussõja mälestusmärk ja mets surnuaia taga, kust mõned rohtuvad rajad viivad mahajäetud majadeni, mille tammelaudadega kinnilöödud aknaid raamivad pehastunud ja auklikud seinad. Nende tubade keskel vohavad jürililled, ristirohi ja hapu jänesekapsas, mida lapsed kevaditi ikka on närinud, teadmata, et see neil luudest kaltsiumi minema kannab. Augustis süttivad põdrakanepi roosad küünlad suurtest ümaratest maakividest kaevude ääres, mis näevad välja nagu kadunud templite jäänused; nende nime ei mäleta enam keegi.

Kargassoki rajoon

18. märts 1945

Tomski oblast

Vene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

Kallis Eda!

Kirjutan sulle Obi jõe äärest teiselt poolt Uraali mägesid. See on kolmas kiri, mille sulle saadan. Ikka veel ei tea ma midagi sinu, mu kalli Jaani ega meie pisikese Johannese kohta. Pärnus pole mul enam kedagi, kellelt võiksin omaste saatuse kohta uurida. Minu barakis elab venelasi, moldaavlasi, kaks leedulannat ja kolm eestlannat. Veel viis eesti naist elavad koos lastega küla lähedal muldonnides ja töötavad kolhoosis. Tänan saatust, mis on meid sedasi kokku toonud, lastes meil oma keeles vestelda ja üheskoos meenutada. Vähem kui aasta eest anti meile õigus kirju saata, aga post käib meil vaid kevadest sügiseni, mil jõgi on jäävaba ja laevad saavad liikuda. Sa ei kujuta ette, missugust rõõmu valmistab kogu baraki rahvale see, kui mõni meist kirja saab! Möödunud sügisel said mõlemad eestlannad ühe paki ja ühe kirja. Nad lugesid neid meile neli-viis korda ette. Me ei tüdi kuulamast neid hääli, mis nõnda kaugelt meieni kostavad. Mina teritasin aga kõrva, lootes, et kuulen midagi teiegi kohta.

See on lootus, millel pole küll mingit alust. Aga igal uuel lugemisel tärkab see taas. Teadmatus teeb mind rahutuks. Mul pole muud valikut, kui anda ennast Jumala hoolde ja loota, et olete elus.

Meie siin elame Jumala selja taga. Mõne meetri kaugusel barakist algab mets, mis meie maailma inimeste omast ära lõikab. Elame Surematu Kaštšei mail. Miski siin pole inimese mõõdu järgi tehtud. Ja ometi tuleb ette, et kui kõnnin vabriku poole, äratavad kaskede viirulised tüved ja kuuseokstel sädistavad tundmatud linnud minus imetlust. Meie baraki vastas voolab jõeke, mis allpool Obi voogudesse suubub. Kui jää pärast pikki talvekuid sulab, kuuleme jälle, kuidas vilistavad laevad, mis meid maailmaga seovad.

Kell on praegu kaheksa. Pean heitma pikali ja püüdma magada, hoolimata mürast, mis meie barakis kunagi päriselt ei vaibu. Nelja tunni pärast tuleb mul viinavabrikusse minna. Töötan täna öises vahetuses.

Kallis Eda, kui saad selle kirja kätte, siis, palun sind, saada mulle sõnumeid ka teie kohta: Jaani ja mu isa kohta, kui neist imekombel midagi tead, ja eriti Johannese kohta. Ma ei tea temast midagi pärast 14. juuni ööd, kui meid ära viidi ja kui tema, nagu sa tead, oli tädi Anna hoole all. Kui selle kirja kätte saad, ole hea ja kirjuta ka Annale minu poolt. Minu enda kirjad temani ei jõua ja ma olen meeleheitel, et ei tea, mis mu pojukesest on saanud. Mis kõik ma ära annaksin, et vaid kuulda, et ta on elus ja terve! Oleme hädale ja õnnetusele heldekäeliselt andamit tasunud, kuid kes küll peab arvet inimolendi tröösti ja valu üle?

Südamlikult sinu

Lisbeth