Читать книгу Ära lase mul minna - Kazuo Ishiguro - Страница 5

Tiik asus majast lõuna pool. Sinna minemiseks väljuti läbi tagaukse ja kõnniti edasi mööda kitsast looklevat rada, lükates eest kõrgeid sõnajalgu, mis varasügisel ikka veel teed tõkestasid. Või, kui kasvatajaid polnud näha, mindi ka otse läbi laia rabarbripeenra. Nii või teisiti leidsid tiigi äärde jõudnult end rahulikus õhkkonnas partide, kõrkjate ja muude veetaimedega. Kuid diskreetseks vestluseks ei olnud see koht hea – kaugeltki mitte nii hea kui lõunasöögisaba. Esiteks oli see majast selgesti näha. Ja raske oli ennustada, kui hästi hääled üle vee kostsid; kui keegi tahtis salaja pealt kuulata, oli ülikerge kõndida mööda välimist rada ja kükitada põõsais teisel pool tiiki. Aga kuna mina olin see, kes katkestas lõunasabas tema jutu, siis arvasin, et pean katsuma asja parandada. Oktoober oli juba käes, kuid tol päeval paistis päike ja ma otsustasin, et võin teha näo, nagu oleksin läinud sinna niisama jalutama ning kohtunud Tommyga juhuslikult.

Võib-olla sellepärast, et püüdsin seda muljet säilitada – kuigi mul polnud aimu, kas keegi passib meid pealt –, ei istunud ma maha, kui leidsin ta lõpuks istumas suurel lamedal kivil üsna veepiiri lähedal. Pidi olema reede või nädalalõpp, sest meil olid seljas meie omad riided. Ma ei mäleta, mida Tommy täpselt kandis – võib-olla mõnd vana jalgpallisärki, millega ta käis isegi külma ilmaga –, aga minul oli kindlasti seljas punakaspruun dress, mis käis eest tõmblukuga kinni ja mille ma ostsin ühel müügipäeval seenior 1 ajal. Kõndisin ümber tema ja jäin seisma, selg vee ja nägu maja poole, et näeksin, kui inimesi hakkab akendele kogunema. Mõni minut rääkisime tühjast-tähjast, just nagu poleks meil lõunasabas mingit vestlust olnud. Ma ei tea kindlalt, kas see oli Tommy või võimalike pealtvaatajate pärast, aga ma olin väga juhuslikus poosis ja tegin kord isegi liigutuse, nagu hakkaksin edasi astuma. Siis nägin Tommy näkku ilmuvat paanikat ja kahetsesin kohe, et olin teda narrinud, kuigi tahtmatult. Seepärast laususin, kui õigesti mäletan:

„Muide, mida sa varem rääkisid? Et preili Lucy oli sulle midagi öelnud?”

„Oh…” Tommy vaatas minust mööda tiigi poole, teeseldes samuti, et on selle teema juba unustanud. „Preili Lucy. Sa mõtled seda juttu.”

Preili Lucy oli Hailshami kasvatajaist kõige sportlikum, kuigi välimuse järgi ei oleks seda öelnud. Tal oli töntsakas, peaaegu buldogi moodi kehakuju ja ta imelikud mustad juuksed kasvasid, kui need kasvasid, ülespidi, nii et ei katnud kunagi ta kõrvu ega jämedat kaela. Aga ta oli tõepoolest tugev ning heas vormis ja isegi vanemates klassides ei jaksanud enamik meist – ka mitte poisid – temaga jooksurajal sammu pidada. Ta mängis ülihästi hokit ja suutis koguni jalgpallisöötudes olla võrdväärne seenioriastme poistega. Ma mäletan, et vaatasin kord, kuidas James B. püüdis talle jalga ette panna, kui ta Jamesist palliga möödus, ent selle asemel löödi poiss ise jalust. Kui olime juunioride astmes, ei olnud tema kunagi preili Geraldine’i moodi, kelle juurde minna lohutust otsima. Ta ei armastanudki meiega eriti rääkida, kui olime väikesed. Alles seeniorides hakkasime tunnustama tema reibast käitumist.

„Sa rääkisid midagi,” seletasin Tommyle. „Et preili Lucy olevat sulle öelnud, et sellest pole midagi, kui sul loovus puudub.”

„Ta ütles jah midagi niisugust. Ta ütles, et ma ei muretseks. Ei võtaks südamesse, mida teised ütlevad. Paari kuu eest. Võib-olla varemgi.”

Majas olid mõned juuniorid jäänud ühe ülakorruse akna juurde ja vahtisid meid. Aga nüüd kükitasin ma Tommy ette maha ega teeselnud enam midagi.

„Tommy, see on veider, et ta nõnda ütles. Oled sa kindel, et said õigesti aru?”

Kui õpetaja oli teda kutsunud pärast kunstihindamist oma kabinetti, seletas Tommy, oli poiss oodanud järjekordset manitsust, kuidas ta peab rohkem püüdma – juttu, mida ta oli kuulnud juba mitmelt kasvatajalt, sealhulgas preili Emilylt endalt. Aga kui nad jalutasid majast talveaia poole – mille juures olid kasvatajate eluruumid –, hakkas Tommy aimama, et tegemist on millegi muuga. Siis, kui ta istus juba preili Lucy tugitoolis – õpetaja ise oli akna juurde seisma jäänud –, palus preili Lucy jutustada teda kogu lugu sellest, mis oli temaga juhtunud, nii nagu ta seda ise nägi. Tommy oligi hakanud kõigest järjest rääkima. Aga ta polnud veel poolenigi jõudnud, kui õpetaja teda katkestas ja ise rääkima hakkas. Ta ütles, et on tundnud paljusid õpilasi, kellel oli pikka aega raske olla loov. Maalimine, joonistamine, luuletamine – miski ei õnnestunud aastate vältel. Kuid ühel päeval tegid nad pöörde ja puhkesid õitsele. Täiesti võimalik, et Tommy kuulus nende hulka.

Tommy oli seda kõike varemgi kuulnud, kuid preili Lucy käitumises oli midagi, mis sundis teda hoolega kuulama.

„Sain aru,” ütles ta mulle, „et ta sihib oma jutuga kuhugi. Millegi hoopis muu juurde.”

Tõepoolest, varsti hakkas preili Lucy rääkima asju, mida Tommyl oli raske jälgida. Kuid õpetaja kordas neid, kuni Tommy hakkas aru saama. Kui Tommy on tõepoolest püüdnud, ütles ta, kuid ei suuda olla väga loov, siis on kõik korras, tal pole tarvis muretseda. On vale, kui keegi, olgu õpilased või kasvatajad, teda selle eest karistavad või mingil moel survet avaldavad. See pole lihtsalt tema süü. Ja kui Tommy hakkas protestima, et preili Lucyl on hea nõnda öelda, aga kõik arvavad, et see on tema süü, siis ohkas õpetaja ja vaatas aknast välja. Seejärel lausus ta:

„Võib-olla ei aita see sind palju. Aga pea ikkagi meeles. Hailshamis on vähemalt üks inimene, kes usub midagi muud. Vähemalt üks inimene, kes usub, et sa oled väga hea õpilane, nii hea kui üldse keegi, keda ta on kohanud, hoolimata sellest, kui loov sa oled.”

„Ega ta sind ei narritanud?” küsisin Tommylt. „Ega see ei olnud mõni uus noomimisnipp?”

„Kindlasti mitte. Pealegi…” Esimest korda tundis ta muret, kas keegi pealt ei kuula ja vaatas üle õla maja poole. Enne aknal passinud juuniorid olid huvi kaotanud ja ära läinud; paar meie aastakäigu tüdrukut jalutas paviljoni poole, kuid nad olid üsna kaugel. Tommy pöördus minu poole tagasi ja sõnas peaaegu sosinal:

„Pealegi värises ta, kui seda kõike mulle rääkis.”

„Värises? Mida sa sellega mõtled?”

„Värises. Vihast. Ma nägin seda. Ta oli maruvihane. Aga see viha möllas ta sees.”

„Kelle peale?”

„Ma ei saanud aru. Igatahes mitte minu peale, see oli kõige tähtsam.” Ta turtsatas naerda ja tõsines uuesti. „Ma ei tea, kelle peale ta vihane oli. Kuid kindlasti oli ta viha täis.”

Tõusin püsti, sest mu sääremarjad jäid valusaks. „Väga imelik lugu, Tommy.”

„Veider on, et see jutuajamine temaga aitas mind. Väga palju. Nagu sa enne ütlesid, näivad mul asjad nüüd paremini minevat. Põhjus on selles. Sest kui ma ta sõnade üle pärast järele mõtlesin, sain aru, et tal on õigus, et mina ei ole süüdi. Olgu, ma ei tulnud olukorraga toime. Aga südamepõhjas teadsin, et see pole minu süü. Vahe on suur. Ja alati, kui tundsin end sandisti, siis vaatasin teda kõndimas, või olin mõnes tema tunnis ja ta ei öelnud meie jutuajamise kohta midagi, aga ma vaatasin teda ja mõnikord märkas ta seda ning noogutas kergelt. Rohkem ei olnud mul vajagi. Sa küsisid enne, kas juhtus midagi. See oligi see, mis juhtus. Aga kuule, Kath, ära hinga sellest kellelegi sõnakestki, eks ole?”

Ma noogutasin, kuid küsisin: „Kas ta võttis sinult tõotuse?”

„Ei, ta ei võtnud minult millegi kohta tõotust. Aga sina ei tohi sõnakestki hingata. Sa pead tõesti ausõna andma.”

„Olgu.” Paviljoni poole minevad tüdrukud olid mind märganud, nad lehvitasid ja kutsusid. Lehvitasin vastu ja ütlesin Tommyle: „Ma lähen nüüd. Varsti räägime sellest veel.”

Kuid Tommy ei teinud sellest välja. „Üks asi oli veel,” jätkas ta. „Ta ütles midagi muud, millest ma hästi aru ei saa. Tahtsin sinu käest küsida. Ta ütles, et meile ei jagata küllalt õpetusi, midagi niisugust.”

„Ei jagata küllalt õpetusi? Sinu arust arvab ta, et me peaksime veel kõvemini õppima, kui praegu teeme?”

„Ei, ma ei usu, et ta seda mõtles. Ta rääkis, tead, meist endist. Mis meiega edaspidi juhtub. Elundiloovutused ja see kõik.”

„Aga meile on seda kõike õpetatud,” vastasin ma. „Ma ei saa aru, mida ta mõtles. Kas tema arvates pole meile mõnest asjast veel räägitud?”

Tommy jäi korraks mõttesse, kuid raputas siis pead. „Ma ei usu, et ta mõtles seda nõnda. Ta lihtsalt arvab, et meile ei ole seda küllalt õpetatud. Sest ta ütles, et kavatseb kindlasti meile sellest ise rääkida.”

„Millest täpsemini?”

„Ma ei tea täpselt. Võib-olla sain kõigest valesti aru, Kath, ma ei tea. Võib-olla mõtles ta täiesti midagi muud, midagi, mis on põhjuseks, et mul puudub loovus. Ma ei saa sellest tegelikult aru.”

Tommy vaatas mulle otsa, nagu ootaks minult vastust. Mõtlesin veel mõni sekund ja sõnasin siis:

„Tommy, tuleta hästi meelde. Sa ütlesid, et ta vihastas…”

„See nägi nõnda välja. Ta oli rahulik, aga värises…”

„Olgu peale. Ütleme, et ta vihastas. Kas ta hakkas seda teist juttu rääkima siis, kui oli vihane? Et meile ei jagata küllalt õpetusi loovutuste ja muu kohta?”

„Minu meelest küll.”

„Mõtle järele, Tommy. Miks ta sellest rääkima hakkas? Ta räägib sinust ja et sul puudub loovus. Siis hakkab ta äkki hoopis muust rääkima. Mis seos siin on? Miks ta viis jutu loovutustele? Mis on sellel tegemist su loovuse puudumisega?”

„Ma ei tea. Kindlasti oli mingi põhjus. Võib-olla meenutas üks asi talle teist. Kath, sa oled end ka juba üsna üles keeranud.”

Hakkasin naerma, sest tal oli õigus: mu nägu oli murelik ja mõttesse vajunud. Tegelikult liikusid mu mõtted korraga mitmes suunas. Ja see, kuidas Tommy kirjeldas oma jutuajamist preili Lucyga, oli mulle midagi meenutanud, tervet hulka varasemaid preili Lucyga seotud väikesi vahejuhtumeid, mis olid mind kunagi hämmastanud.

„Asi on lihtsalt…” Katkestasin jutu ja ohkasin. „Ma ei oska seda õigesti väljendada, isegi endale. Aga kõik, mida sa räägid, klapib kokku paljude muude hämmastavate asjadega. Ma mõtlen neile kõigile. Näiteks miks käib Madame siin ja võtab ära meie parimad pildid? Miks ta seda õieti teeb?”

„Need lähevad galeriisse.”

„Aga mis on tema galerii? Ta käib siin järjest ja võtab meie parimad teosed ära. Neid on kogunenud juba virnade viisi. Ma küsisin kord preili Geraldine’ilt, kui kaua on Madame siin käinud ja tema vastas, et niisama kaua, kui Hailsham on siin olnud. Mida see galerii endast kujutab? Miks peab tal olema galerii meie tehtud asjadest?”