Читать книгу Integraalne meditatsioon. Teadvelolek kui üleskasvamise, ülesärkamise ja ülesnäitamise tee teie elus - Кен Уилбер - Страница 3

Sissejuhatus

Tere, mu sõbrad, olete teretulnud integraalse meditatsiooni esitlusele, erilise rõhuasetusega teadvelolekul, lähtudes integraalse teooria vaatepunktist. Loodan, et leiate selle praktika olevat mitte ainult ülimalt inspireeriva, vaid ka radikaalselt uuendusmeelse, sest see ühendab ühe vanima ja võib-olla ka tõhusaima meditatsiooniliigi, mida kunagi on kasutatud, ühe piirekompivaima ja evolutsiooniliselt edasijõudnuima, alles hiljuti välja arendatud lähenemisviisiga universumi olemusele. Erinevalt teistest meditatsioonidest on tulemuseks plahvatuslikult võimas arusaam kasvust, arengust ja uuenemisest ehk isiklikust arengust. Tean, et see võib näida liialdatud kiidulauluna, aga kui te sellega liitute ja püüate saada mõned esimesed eksperimentaalsed kogemused, siis hakkate kindlasti nägema asju uuel ja täiesti erineval viisil – ja hakkate nägema teisiti ka oma elu.

Seetõttu alustame kohe vastustega küsimustele, mida mult on seoses integraalse lähenemisega teadveloleku meditatsioonile kõige sagedamini küsitud, ja vaatame, kas leiate kohe selle olevat mingil määral mõtteka.

Kui te ütlete, et integraalne meditatsioon on üks lähenemisviise kasvule ja arengule, siis mida te täpsemalt kasvu ja arengu all silmas peate?

Jätkuvad uuringud on näidanud, et inimeste puhul on tegemist kasvu ja arengu vähemalt kahe väga erineva liigiga – ja see tähendab, et ka vaimse tegevuse kahe väga erineva liigiga. Naljakas on see, et kuna üks neist lähenemisviisidest avastati alles suhteliselt hiljuti, siis ei ole kunagi eksisteerinud kasvu ja arengu teed (tavakohane või vaimne või ükskõik mis muu), mis oleks tegelikult hõlmanud neid mõlemat uskumatult tähtsat kasvu vormi. Nagu edaspidi näeme, räägime neist kahest põhilisest lähenemisviisist kui üleskasvamisest ja ülesärkamisest. Ja nagu samuti näeme, on inimkond tootnud kogu oma ajaloo kestel arvukalt ebatäielikke, katkisi inimesi, sest kogu inimkonna ajaloos ei ole mitte kusagil maailmas ükski lähenemisviis mitte kunagi ühendanud neid mõlemaid. Oleme tõesti keskendunud vaid ühele neist kasvu liikidest, jättes teise otsesõnu pehkima.

See tähendab, et oleme tootnud indiviide, kes võivad olla „üles kasvanud“ (või ülimalt arenenud kõikides oma mitmikintelligentsustes), kuid pole ärganud ehk valgustunud (pole tegelikustanud seda, mida mõned traditsioonid nimetavad ülimaks eneseteadmuseks, kus ennast kogetakse otsesõnu kogu tegelikkusega üksolevana, kogu universumiga üksolevana, kõikide olenditega üksolevana). Kui sellised asjad näivad olevat teist natuke liiga kaugel, siis jääge siiski minuga veel veidikeseks ning vaadake, kas saate sellest mingigi tunnetuse – ja kui saate, kas pole see siis millegi saavutamine, mida tahaksite omada? Üks asi, mida selles raamatus teeme, on avastamine, kuidas hakata mõistma seda, mida taoline kogemus võib teile isiklikult tähendada.

Või teisest küljest, inimkond on andnud ärganud ehk valgustunud indiviide – inimesi, kes on järginud ülesärkamise teed, kuid võivad ikkagi olla suhteliselt ebaküpsed mitmete oma inimvõimete osas: nad võivad olla nõrgalt arenenud psühhoseksuaalselt (kasutades seksuaalselt ära oma õpilasi) või mitte piisavalt arenenud kõlbeliselt, vaatamata oma vaimsetele huvidele (paljud natsid olid näiteks jooga ja meditatsiooni praktikate alal väga vilunud). Nad võivad olla homofoobsed, seksistlikud, rassistlikud, ksenofoobsed, autoritaarsed, jäigalt hierarhilised jne – nad võivad olla „maailmaga üks“, aga nende teovõime selles maailmas on jäänud suhteliselt ebaküpseks või isegi väärtalitluslikuks ja patoloogiliseks.

Meil pole mitte kunagi olnud tõsiseltvõetavat kasvupraktikat, mis oleks toiminud nii ülesärkamisena (meie ülimale eneseteadmusele) kui ka üleskasvamisena (ehk igapäevakeeles täieliku küpsuse saavutamisena kõikides teovõimetes ja mitmikintelligentsustes). Teiste sõnadega, praktikat, mis oleks andnud inimesi, kes oleksid tõeliselt terviklikud ja tõepoolselt kõikehõlmavalt küpsed – mitte osaliselt või killustunult. Katkised inimesed on otsesõnu kõik, mida oleme maailmale andnud.

Te võite muidugi juba olla praktiseerinud mõnd vaimset teed, arvates, et see on tõeliselt täielik ja terviklik ega vaja midagi lisaks. Ma võin seda vaatepunkti tõesti mõista. Kuid tuletage meelde, et see teine tee – üleskasvamise tee – on inimkonna ajaloos tõepoolest hiljutine avastus. Ülesärkamiskogemusi on inimestel tõenäoselt olnud juba vähemalt 50 000 aastat või rohkem, alates varaseimatest šamaanidest ja rahvameditsiinist, ning on väga tõenäoline, et kui te juba mingit vaimset teed käite, siis on see seotud mõne sellisega, mis kujunes välja tuhat aastat või veelgi rohkem aega tagasi.

Üleskasvamise teed ei olnud isegi avastatud veel umbes 100 aastat tagasi – miks, seda näeme kohe. Asi on selles, et see pole midagi täiesti ilmset ega kergesti nähtavat ning seetõttu on väga tõenäoline, et hoolimata sellest, kui palju te tegelete sisekaemusega või mediteerite või enesesse vaatate, ei saa te näha mingeid üleskasvamise astmeid. Need ei ole lihtsa sisevaatlusega kättesaadavad ning seepärast, nagu edaspidi näeme, võite võtta mistahes põhilise meditatsioonisüsteemi kogu maailmast, leidmata sellest midagi, mis sarnaneks üleskasvamise astmetega, ehkki paljud neist sisaldavad meditatiivse arengu astmeid (mida põhjalikult uurime). Ülesärkamine – jah; üleskasvamine – ei. Mitte kusagil ei ole terviklikku teed, mis kätkeks endas nii üleskasvamist kui ka ülesärkamist.

Neid üleskasvamise astmeid hakkasid esmalt avastama lääne arengupsühholoogia koolkonnad umbkaudu 100 aastat tagasi. Nüüd on olemas kümneid arengukoolkondasid, mis põhinevad nende vahetutel uuringutel. Aga väga huvitav on see – ning see on miski, millele me kindlasti tähelepanu pöörame –, et kõik need koolkonnad räägivad olemuslikult samadest üleskasvamise 6–8 põhilisest astmest. See tähendab, et meil on teekaardid selle üleskasvamise tee kohta, mis aitab meil neid astmeid läbides vahetult kasvada, areneda ja edeneda küpsuse ja terviklikkuse kõige kõrgemate mõeldavate astmeteni. Ja siiski – see on veider – ei sisalda ükski neist üleskasvamise teekaartidest või mudelitest midagi, mis sarnaneks valgustumise või ülesärkamise või ülima eneseteadmusega. Niisiis õpetavad need koolkonnad meile, kuidas üles kasvada, aga ei õpeta, kuidas üles ärgata – ning seetõttu jäävad sellised asjad nagu „suur vabanemine“, „ärkamine“, „ülim eneseteadmus“ ja „valgustatus“ lääne käsitlustes üldiselt tundmatuks.

Üks või teine, kas üleskasvamine või ülesärkamine, selline on olnud inimkonna ajalugu. Aga niinimetatud integraalses lähenemises – uus piirekompiv mudel, mida just äsja mainisime –, on mõlemad teed esimest korda ühendatud, andes tulemuseks kasvu ja arengu meetodi, mis on tõeliselt sügav ja tõhus igal mõeldaval viisil. Seda integraalset lähenemist võib rakendada (ja on rakendatud) põhimõtteliselt igale olemasolevale inimest käsitlevale distsipliinile. Tegelikult on tähtsaimas integraalsele lähenemisele pühendatud erialaajakirjas¹ rakendatud seda rohkem kui kuuekümnele inimest käsitlevale distsipliinile (mis on andnud integraalse meditsiini, integraalse äri, integraalse hariduse, integraalse nõustamise jne).

Need, kes on sellega tuttavad, nõustuvad peaaegu üksmeelselt, et kõik tuleviku religioonid või vaimsed õpetused peavad selleks, et jätkata järgijate ligimeelitamist mistahes mõeldavatel viisidel, lisama oma õpetustesse nii üleskasvamise kui ka ülesärkamise mõõtme, sest muidu need lihtsalt kaotavad oma järgijad (kes ootavad tegelikke tulemusi). Ma nimetan seda homseks religiooniks, mis on kohaldatud teie enese tänase vaimse teega.²

Mis on teadvelolek?

Järgnevatel lehekülgedel esitame rea praktilisi, kergesti järgitavaid harjutusi ja praktikaid, mis ühendavad ülesärkamise parimad teed üleskasvamise parimate teedega, andes valimi sellest, mille kohta usume, et see on kõige tõhusam tänapäeval maailmas olemasolev kasvu ja arengu programm. Veelkord, kui see näib teile natuke liiga ülespuhutuna, palun jääge minuga veel vähemalt mõne esimese sammu ajaks ja jõudke selgusele, mida sellest ise arvate.

Mis on integraalne teadvelolek ja mille poolest see erineb meditatsioonist, mille kohta olen meediast lugenud?

Teadvelolek on keha-meele treening, mille kohta on leitud, et see vähendab oluliselt stressi, suurendab rahu, seotust ja kooskõla, kahandab ärevust ja depressiooni, vähendab valutunnet, parandab õppimisvõimet, tõstab IQ-d ja loovust ning virgutab teadvuse kõrgemaid seisundeid, mida mõnikord nimetatakse „inimloomuse kaugemateks saavutusteks“.³ See mõjub inimtegevustele nagu steroid, alates tavapärastest igapäevastest tegevustest kuni valgustatud vaimsete tegevusteni. See võimas praktika ulatub ajas vähemalt 2500 aastat tagasi ning inimkond on jätkanud selle kasutamist nii kaua lihtsalt seepärast, et see toimib (see kuulub põhilise osana ülesärkamise paljude teede juurde).

Enamik lääne meediakajastusi teadveloleku kohta on kindlasti sarnased ajakirja Times ühele 2004. aasta esikaaneloole. Seal keskenduti suurele hulgale teadustõenditele, mis osutasid teadveloleku positiivsetele mõjudele inimelu kõikides kujuteldavates valdkondades ja rõhutasid, et seda on eriti soovitatav kasutada just tänases hullumeelses kiirustav-askeldavas maailmas, mille tehnoloogilised tähelepanu hägustajad teevad üha raskemaks ja raskemaks keskendumise ükskõik millele. Kui teha teadvelolekupraktika põhiharjutusi, viivad need kindlasti kõigi eespool nimetatud heade tulemusteni ja enamgi.

Teadveloleku põhitehnika. Mida see praktika endast täpsemalt kujutab? Olgu, sisuliselt kõik, mida peate tegema, on istuda mugavas asendis, rahustada meel ja tuua seejärel tähelepanu praegusele hetkele, ükskõik mis esile kerkib. Alustuseks istuge põrandale, ristake jalad või võtke sisse joogapraktikast tuntud lootoseasendi, asetage käed, peopesad ülespoole, üksteise peale ja laske neil puhata oma süles või pange käed põlvedele, peopesad allapoole, või istuge toolil, jalad põrandal, selg sirge ja käed ühes neist kahest asendist. Seejärel lihtsalt puhake, tähelepanu koondunud rahuliku selgusega praegusele hetkele, ja pange tähele kõike, mis juhtub, nii sees- kui väljaspool. Tavaliselt juhendatakse teid pöörama tähelepanu ühele kindlale asjale korraga – enamasti oma hingamisele. Vaatame neid juhiseid hiljem üksikasjalikumalt, praegu piisab sellest, et olete teadlik oma hingamisest: jälgite, kuidas sisse hingate, siis panete tähele pausi, seejärel pöörate tähelepanu väljahingamisele, taas paus, järgmine sissehingamine jne. Kui kaotate järje – leiate end mõtlemast minevikule või tulevikule või oma praegusele elule (midagi ärritavat tööl eelmisel nädalal või erutav sündmus, mis peaks toimuma homme või raskused praegustes suhetes) –, siis lihtsalt laske neist mõtetest leebelt lahti ja pöörduge tagasi hingamise jälgimise juurde. Tehke seda 10–40 minutit kord või kaks päevas.

Näib lihtne, kas pole? Teatud mõttes on see väga lihtne. Kuni te seda proovite. Siis märkate, kui vähe teie meel teile selles asjas kaasa aitab ja kui vähe te oma mõtteid tegelikult kontrollite. Te avastate, et teie tähelepanu ei püsi üldse hingamisel; ohjeldamatud mõtted ja kujutlused ujutavad teie teadvuse üle, mõnikord matavad tugevad ja ebameeldivad tunded teid enda alla, teinekord tungivad esile uskumatult positiivsed, isegi õndsalikud tunded. Te hakkate mõistma, kui vähe omaenda meelest, oma siseruumist, teadlik olete olnud. Teile hakkab jõulise selgusega koitma, et kui mõtted on need, mis juhivad käitumist, siis sellised sassis ja ekslikud mõtted, mis on praegusel hetkel teie normaalne seisund, viivad teid sassis, ekslikule, probleemsele käitumisele. Te olete peaaegu kõigis oma elu valdkondades elanud palju väiksema edu, sidususe, headuse, kooskõla, saavutusvõime, hoolivuse ja oivalisuse tingimustes kui võinuks. Ning see on nii igas valdkonnas – sest see sassis, ekslik „ahvimeel“ on teiega pea kõikides val

dkondades, olles aluseks käitumisele ja seda juhtides. Valdkonnad, kus oleksite võinud tegelikult saavutada suurt edu, kui neid lähemalt vaatlete, on peaaegu alati need, millele võiksite kindlasti juba praegu keskenduda selgelt, sidusalt ja vabalt – seisundites, mida tihti nimetatakse vooseisunditeks. Need sidusad vooseisundid võimaldavad teil teha mida tahes oma parimal võimalikul viisil (seega tavaliselt ka edukalt) – olgu see töö, suhe, laste kasvatamine või lihtsalt puhkamine. Niisiis, teadvelolek on viis, mille abil saab viia kogu oma elu vooseisundisse.

Mille poolest on integraalne teadvelolek eriline? Mis on siis see suur erinevus integraalse teadveloleku ja tavalise teadveloleku vahel? Integraalne teadvelolek kasutab tavalist teadvelolekut, kuid ühendab selle tipptasemel mudeli, millest eelnevalt rääkisin ja mida kutsutakse üldiselt integraalseks teooriaks ja praktikaks, paljude läbimurdeliste arusaamadega ja kasutab seda raamistikku, et edasi arendada ja keskenduda veelgi enam teie elu valdkondadele, millega tegeldes saate teadvelolekut kasutada – seega, suurendada valdkondade arvu, milles olete võimelised vooseisundit saavutama. Need teised valdkonnad on igas inimolendis ärksad, kuid suurem osa inimesi ei ole neist lihtsalt teadlikud; need toimivad tegelikult just praegu meis kõigis, kuid vähesed märkavad neid vahetult (mis kõige tähtsam, see hõlmab üleskasvamise kõiki astmeid – need astmed on kohal ja olemas, kuid on väga tõenäoline, et te ei ole ühestki teadlik).

Las ma toon näite. Võtame keele, mille keeleruumi olete sündinud – näiteks inglise keele. Iga laps, kes on üles kasvanud ingliskeelses keskkonnas, räägib lõpuks seda keelt enam-vähem õigesti – ta ühendab aluse ja öeldise õigesti, ta kasutab omadus- ja määrsõnu õigesti, ta paneb sõnu kokku õigesti jne. Teiste sõnadega, ta järgib gra

mmatikareegleid õigesti. Aga kui te palute tal kirja panna, mida need reeglid tegelikult ütlevad, ei suuda ta arvatavasti seda teha. Kõik järgivad neid reegleid täpselt, aga tegelikult ei ole keegi neist teadlik!

See näide annab ettekujutuse teemadest, millele integraalne teooria osutab kõikides meie eluvaldkondades. Need on nagu aluskaardid, mida kasutame, et saada ettekujutust territooriumist, millel asume – tööl, suhetes, loomingus, laste kasvatamisel, uute asjade õppimisel, sportmängudes, peaaegu kõiges –, me valmistame nende valdkondade kaardid ning need kaardid annavad meile juhised, kuidas seda piirkonda näha, kuidas seal orienteeruda, kuid enamasti me ei tea, et meil need kaardid on. (See kehtib üleskasvamise kõikide astmete kohta – need astmed on justkui peidetud kaardid). Täpselt nagu grammatikareeglid, on need miski, mida me järgime, teadmata, et me neid järgime. Ausalt öeldes on paljud neist kaartidest justkui ära vusserdatud – need on ebatäpsed, lapsikud, jäänukid lapsepõlvest või lihtsalt valed. Aga kuna me ei saa neid näha – me ei saa grammatikareegleid näha, me ei saa neid peidetud kaarte näha –, siis me ei mõtle kunagi nende kohandamisele, täpsemini ümberjoonistamisele, et luua kaarti, mis annaks palju täpsema ülevaate neist meie elu erinevatest valdkondadest. See on nagu katse sõita ühest linnast teise, kasutades ebatäpset kaarti: sõit ebaõnnestub ja te jõuate lõpuks kuhugi, kuhu ei tahtnud minna. Kas see ei tundu mingil määral tuttavana? Mulle küll tundub.

Aga neid kaarte ei saa üles leida lihtsalt oma teadvusse vaadates ja seda uurides. Me ei saa leida grammatikareegleid lihtsalt sisevaatluse abil. Kõik, mida näeme, on sõnad, kujundid, märgid ja sümbolid, aga mitte varjatud reeglid, mida need järgivad. Seetõttu peame objektiivselt uurima mingi keele paljusid kasutajaid, leidma, mis neis on ühist, ja jõudma siis järeldusele, millised nende keelt valitsevad reeglid tegelikult on. Seesama kehtib nende peidetud kaartide puhul, mis juhivad nii paljut meie elus. Te ei saa neid lihtsalt enesesse vaadates näha. Nagu eespool öeldud, avastasid inimesed need kaardid – mida nimetatakse erialakeeles teadvuse struktuurideks – tegelikult suhteliselt hiljuti. Me oleme olnud sellel planeedil rohkem kui miljon aastat, aga avastasime need peidetud kaardid alles 100 aastat tagasi (ning just seepärast on üleskasvamise astmed nii hiljutine avastus).

Kõrvutage seda teadvuse seisunditega – nood seal on teadvuse struktuurid, need siin on teadvuse seisundid. Nagu eespool lühidalt märkisime, võib meditatsioon anda teile ligipääsu teadvuse kõrgematele seisunditele, sealhulgas neile, mida tihti nimetatakse muutunud seisunditeks: kasvanud armastus ja rõõm, suurenenud sisekaemus ja teadlikkus, avaram identiteeditaju (sealhulgas tunne, et ollakse kõigega üks – ülim eneseteadmus) ning vooseisundid üldiselt – teiste sõnadega, ülesärkamise teede olemuslik sisu. Aga te võite kõiki neid seisundeid endasse vaadates näha. Kui te tunnete endas tohutult paisunud armastust kõikide olendite vastu ja pahvatate välja: „Ma armastan kõiki!“, siis tunnete selle seisundi kohe ja vahetult ära – isegi kui ei suuda sõnastada grammatikareegleid, mis seda lauset koos hoiavad. Inimesed avastasid need seisundid, nagu eespool märkisime, vähemalt 50 000 aastat tagasi, vähemalt varaseimate šamaanide ja rahvaarstide aegu nende otsirännakutel. Aga veelkord, struktuure – neid peidetud kaarte – ei saa näha sissepoole vaadates, seetõttu avastati need alles arengupsühholoogia tekkides ligikaudu 100 aastat tagasi.

Seetõttu ei ole neid varjatud kaarte – mis on tohutu hulga arengu-uuringute tulemus ja kokku võetud integraalses teoorias⁴ – leitud ühestki maailma suurest meditatsioonitraditsioonist, mitte ühestki. Niisiis ei kasutanud ükski neist traditsioonidest, nii hiilgavad kui need mitmete meditatsiooni- ja kontemplatsioonivormide, näiteks teadveloleku (mis viib ülesärkamisele), loomisel ka ei olnud, teadvelolekut nende peidetud kaartide avastamiseks ja asendamiseks mingite paremate (üleskasvamise) variantidega. Enamik tänapäeval praktiseeritavaid meditatsioonisüsteeme on rohkem kui 1000 aastat vanad, aga kuna need kaardid avastati alles 100 aasta eest, siis on need mistahes meditatsioonisüsteemi palju hilisemad lisandid. Niisiis, isegi kui jõuti väga kõrgete teadvusseisunditeni, sealhulgas valgustatuse ehk ärkamiseni (peetud Kogu Olemise lõpliku põhjuse tegelikustumiseks – puhtaks ärkamiseks), jäädi ikkagi nende varjatud kaartide (ja nende üleskasvamise astmete) armu alla. See on põhjus, miks ma ütlesin, et kõrgelt arenenud meditatsioonimeistrid võivad langeda tõsiselt moonutatud arusaamade (homofoobiast autoritaarsuse, seksismi ja jäiga hierarhilisuseni) ohvriks, olles juhitud ikka veel neist teadvustamata, moonutatud ja peidetud kaartidest.

Seega lihtsaim viis, kuidas teha vahet neil teadvuse struktuuridel ja seisunditel, on meeles pidada, et struktuurid – grammatika varjatud tasandid ehk varjatud kaardid – on üleskasvamise alus, aga teadvuse seisundid, mis viivad ärkamisele ja valgustatusele, on ülesärkamise alus. Üleskasvamise korral me liigume oma maailma madalamatelt astmetelt ehk kaartidelt täpsematele, küpsematele, arenenumatele astmetele ehk kaartidele, tõelise üleskasvamise poole. Ülesärkamise korral me liigume vähem terviklikest ja vähem arenenud seisunditest kõige kõrgematesse ja arenenumatesse kujuteldavatesse seisunditesse, mis viib tõelise ümberkujundava ärkamise, valgustatuse, suure vabanemise, teisenemise, satori ehk ülima eneseteadmuseni, nagu seda seisundit on nimetatud.

Üleskasvamise varjatud kaartide leidmine

Nüüd keskendume üleskasvamisele ja madalamate, vähem täpsete, vähem arenenud varjatud kaartide asendamisele arenenumate, küpsemate, hõlmavamate kaartidega (toome mitmeid näiteid, et võiksite täpselt näha, millised need on ja millega on need seotud). Kohe seejärel keskendume ülesärkamisele, sealhulgas teeme mõned harjutused, mis annavad vahetu tunnetuse sellest, millega on tegemist (sealhulgas kõrgemad eheda Mina ja lõpliku ühtsusteadvuse seisundid).

Muidugi, üleskasvamise korral on ainus tee, kuidas vabaneda madalamate, vähem arenenud varjatud kaartide mõjust, need kõigepealt üles leida, neist teadlikuks saada. Ning see on just see, mida integraalne teooria aitab teha. Kui olete ühe neist varjatud kaartidest üles leidnud ja jõudnud otsusele, et see on kindlasti natuke ajast maha jäänud või luitunud või teie jaoks läbitud või lihtsalt täiesti vale, siis on teil vaja see nii-öelda eemaldada ja asendada. Ning eemaldamine on täpselt see koht, kus teadvelolek võib olla väga tõhus. Tegemist on tavapärase teadvelolekuga – mõnele just praegu tekkivale ilmingule suunatav järjekindel ehe tähelepanu –, aga tekkiv ilming on miski, millest meditatiivsed traditsioonid ei tea midagi, ent mida integraalne teooria teile täpselt näitab (nimelt üleskasvamise aste).

Nende varjatud kaartide järjekindel teadvustamine muudab need „varjamatuiks“ – see tähendab, et need alateadvuslikud kaardid kerkivad teadvusse, subjektiivsed struktuurid muutuvad objektiivseks, millekski, mida te saate teadlikult kontrollida. Vabanemisel vanadest mittesidusatest kaartidest ja nende asendamisel uute, palju täpsemate kaartidega on kohene ja sügav mõju pea kõikidele teie elu valdkondadele – just nii see on! See on nii, sest see vabastab teid alateadlikest ja ebatäpsetest kaartidest, mida olete ebateadlikult kasutanud, et juhtida ja suunata oma elu kõiki valdkondi – samasuguste tulemustega nagu siis, kui kasutate moonutatud kaarti sõitmiseks ühest linnast teise. Tulemuseks on õnnetus, lausa katastroof. Need kaardid, need raamistikud, need seisukohad, mida oma elu mitmesugustes valdkondades võtate, juhivad teie elu pea kõiki aspekte; neist teadlikuks saamine – avastanud need integraalse teooria abil ja seejärel keskendunud neile teadvelolekuga – mõjutab põhjalikult teie elu pea kõiki aspekte, mõnikord viivitamatult, mõnikord pärast vähest praktikat, kuid mõju on igal juhul vältimatu.

Just seda me hakkame nüüd tegema, õppides tundma mõningaid neist kõige põhilisematest kaartidest, raamistikest või vaatepunktidest, mida te pea igas eluvaldkonnas kasutate, ning seejärel pöörates neile tähelepanu teadveloleku kaudu, just nagu tahtes neid välja juurida ja maha kiskuda, et teha ruumi hoopis täpsematele ja sidusamatele kaartidele. Sellel on kohene sügav mõju pea kõikidele valdkondadele teie elus. Ma ei palu teil seda kõike omaks võtta pelgast usust, vaid teha vähemalt üks sissejuhatav katse ja seejärel näha ise selle mõju endale (luban teile, see on täiesti ilmne, kas ühel või teisel viisil). Pidage meeles, et te saate kõik need põhilised eelised, mis käivad kaasas tavapärase teadvelolekuga – parem tervis, pare-mad mentaalsed võimed, tasakaalukam emotsionaalne elu, suuremat rahuldust pakkuvad suhted, ärksam vanemlus –, aga te saate ka hüved, mis tulenevad nende ajast ja arust raamistike ja kaartide ülesleidmisest, väljajuurimisest ja mahakiskumisest, mis teid juhivad ja teie elus kõikvõimalikke õnnetusi esile kutsuvad, ning nende asendamisest uuemate ja asjakohasemate raamistikega, mis kaardistavad teie elu territooriume palju tervislikumal, õnnelikumal, sidusamal ja intelligentsemal moel, muutes teie elu kõik valdkonnad olemuslikult külluslike vooseisundite jadaks.

Aga isegi laps võib olla külluslikus vooseisundis, kas pole? Seega tahame olla kindlad, et kogeme neid vooseisundeid – sealhulgas ärkamist ja valgustatust – kõige arenenumatel, asjakohasematel ja küpsematel arenguastmetel, mis üldse võimalik. Need, kelleks tahame saada, ei ole valgustatud veidrikud – ja uskuge mind, see on väga reaalne võimalus. Pigem ühendame üleskasvamise põhilised tasandid ülesärkamise põhiliste seisunditega, mille tulemuseks on kõikidest võimalikest maailmadest kõige parem ja säravam – see on saanud võimalikuks alles suhteliselt hiljuti, kui muistsete tarkusetraditsioonide praktikaid (nagu teadvelolek) hakati siduma tipptasemel evolutsiooniliste ja revolutsiooniliste vaatepunktide, väljavaadete ja tehnikatega (nagu integraalne teooria), ühendades esmakordselt ajaloos üleskasvamise ülesärkamisega, struktuurid seisunditega, täielikkuse vabadusega, tõeliselt meisterlikud oskused ülima tarkusega – see on integraalse teadveloleku sisim olemus.

Kuidas aitab integraalne teadvelolek mul olla tervem, õnnelikum ja loovam?

Kuna me sellest just natuke rääkisime, siis lubage mul lisada, et integraalsel teoorial on õnnestunud tuua päevavalgele paljud neist varjatud kaartidest (kui teile ei ole veel selge, mida mõiste „varjatud kaardid“ täpselt tähendab, siis üsna varsti räägime sellest koos paljude näidetega ja viisil, mis teeb kõik kristallselgeks, ma luban seda), kasutades seda, mida nimetatakse integraalseks metoodikaks – pikk nimi, mille taga on üks väga lihtne mõiste. See integraalne lähenemine väidab, et enam-vähem kõik inimdistsipliinid teadusest moraali, kirjanduse, majanduse ja vaimsuseni sisaldavad mingil määral tõde, mingil määral tõeseid, ehkki katkendlikke ideid. Võtame näiteks kirjanduse. Seda vastandatakse tihti teadusele, mille kohta arvatakse, et see esitab puhast moonutamata tõde, samal ajal kui kirjandus tegeleb mittetõeste kujuteldavate väljamõeldud maailmadega. Aga kas see teeb kirjanduse mittetõeseks? Sugugi mitte, kirjandus tegeleb ka sellega, kuidas inimesed asju tõlgendavad – ja tõlgendamine on inimolemise ülioluline keskne tõde, isegi teadus sõltub tõlgendustest. Niisiis ei ole kirjandus kõigest näilik, vaid tõde, ehkki osaline. Ning nii on see ka pea kõikide teiste distsipliinidega, millega inimesed tegelevad. Seega ei küsita enam, milline neist lähenemistest on tõde, vaid pigem uuritakse, kuidas on meie maailm korraldatud selliselt, et kõikides neis lähenemistes on mingi tõe aspekt. Teiste sõnadega, igaühel on õigus – mingil määral. Niisiis ei paku integraalsele teooriale huvi, mis neist on õige, vaid kuidas me saame need kõik kokku panna. Sõna „integraalne“ vasted on „laiahaardeline“, „täiendav“, „hõlmav“, „ühendav“ – osasid tervikusse kokku toov.

Niisiis, kui integraalse teooriaga tegelejad hakkasid vaatlema kõiki neid kaarte, mida inimesed on kogu ajaloo vältel loonud – premodernistlikel, modernistlikel ja postmodernistlikel aegadel –, tõi see protsess kõik need paljud kaardid lagedale ning seejärel hakati looma kõikehaaravat liitkaarti – superkaarti, kui soovite –, mis hõlmaks nende kõikide „tõeseid, kuid osalisi“ aspekte, kasutades igat kaarti täitmaks kõikvõimalikke tühikuid teistes. Saadud liitkaart sisaldab peamisi elemente enam-vähem kõigist põhilistest kaartidest, mida kogu maailma inimesed on ajaloo vältel loonud – see pole mikroskoopiliselt pedantse üksikasjalikkusega väljajoonistatud kaart (mis poleks arvatavasti üldse võimalik), vaid pigem vaade 15 kilomeetri kauguselt koos tähtsamate üldjoontes visandatud tunnustega, mis osutavad inimese maailmas olemise põhilistele aspektidele ja valdkondadele.⁵ Me nimetame seda superkaarti, seda liitkaarti, seda integraalset kaarti A-Q-A-Liks ehk AQALiks (hääldatakse ah-qwal), mis on lühend ingliskeelsetest sõnadest all quadrants, all levels (kõik kvadrandid, kõik tasandid). AQAL hõlmab ka kõiki liine, kõiki seisundeid, kõiki tüüpe – uskuge mind, te ei pea neid mõisteid endale kohe praegu selgeks tegema, vaid igat neist, mida kasutame, selgitatakse põhjalikult selleks sobival ajal. Asja mõte on, et selle liitraamistiku hõlmav loomus võimaldas integraalsel teoorial otsida varjatud kaarte pea kõikidest inimtegevuse valdkondadest, sest tegelikult sisaldusid need kõik selles liitkaardis ning nende defektid ja puudused äratasid otsekohe tähelepanu.

Me selgitame seda liitkaarti edaspidi selgete ja lihtsate sõnadega ning selle kõikehõlmava kaardi kasutamine võimaldab teil märgata erinevaid varjatud kaarte ehk raamistikke, mida just praegu oma elu erinevate aspektide suunamiseks kasutate. Seejärel, tuginedes nende kaartide rikkumata variandile, mis on toodud integraalse lähenemise abil päevavalgele, aitame teil leida varjatud kaardi ja keskenduda sellele teadvelolekuga, lõdvendades nii selle haaret ja võimaldades asendada see asjakohasemate, terviklikumate, hõlmavamate ja vähemrikutud variantidega.

Arvutiteaduses kehtib vana hea ütlus „rämps sisse, rämps välja“ – kui sisestate oma süsteemi ebatäpse või kehvasti koostatud info, siis see, mille saate, on samuti ebatäpne või kehvasti koostatud – sisestate rämpsu, saate rämpsu. Nii on see ka nende varjatud kaartidega. See on, nagu oleksime kasutanud kohutavalt moonutatud grammatikat ning suur osa sellest, mida just ütlesime, ei omaks mingit mõtet. Tegelikult on enamikus keeltes murded, mis ei järgi normikohase grammatika reegleid, ning neid kohalikke dialekte peetakse kehva hariduse või madalamasse klassi kuuluvuse ipso facto tunnusteks. Me ei mõista siin kohut, kuid sellised laused nagu „Ma äs saand autot“, „Nad on end uhkeks teinud“, „See siin pirukas on pand kärbsed enda ümber lendama“ on näited mittenormikohasest keelest. Suure osa inimeste isiklike peidetud kaartide grammatikad pole palju paremad kui sellised laused ja ka tulemused ei ole palju paremad. Integraalne teadvelolek toob need esile, asetab puhta teadlikkuse selgesse päevavalgusse ja asendab palju kaunimalt vormitud variantidega, mis hakkavad terenduma kõikides teie elu valdkondades, kus seda teete. Just niimoodi aitab see teil olla tervem, õnnelikum ja loovam oma elu kõikides valdkondades.

Kaht liiki vaimsus

Kas teadvelolek on vaimne või religioosne praktika ja kui see on üks kahest, siis mil viisil?

Olgu, me tahame selgitada neid asju vähehaaval, selgesti ja arusaadavalt, üks samm korraga, sest kõik sõltub sellest, kuidas te kasutate sõna „vaimne“ ja mida sellega mõtlete. Seetõttu peame rääkima ka sellest, mida täpselt selliste mõistete all nagu „religioon“ või „vaimsus“ mõtleme (lisaks tõsiasi, et paljud inimesed väidavad tihti end olevat vaimsed, aga mitte religioossed). Kui olete üks neist, kes üldse ei huvitu vaimsusest ega religioonist – nii nagu seda tänapäeval tavaliselt tutvustatakse –, on need määratlused teie jaoks eriti tähtsad. Kui olete üks neist, siis väga tõenäoselt (1) see, kuidas te vaimsust mõistate, ei ole selle hea variant (selline, mis viib otse ülesärkamisele); (2) leides hea variandi, olete sellest huvitatud.

Niisiis kordame alustuseks, et on vähemalt kaks väga erinevat religiooni või vaimsuse liiki, mis püüavad saavutada väga erinevaid eesmärke. Esimene liik, mida õpetlased kutsuvad sageli narratiivseks, on niinimetatud müütilis-sõnasõnalise religiooni kõige levinum vorm. Siin tähendab religioon müütiliste lugude, jutustuste ja pajatuste jada, mille eesmärgiks on selgitada universumi ja inimese suhet jumaliku olendiga (samuti reeglite või seaduste jada selle kohta, kuidas inimene peab toimima, et olla jumaliku olendiga õiges suhtes). Selline arusaam kaldub võtma müütilisi lugusid sõnasõnalise ja absoluutse tõena (siit „müütilis-sõnasõnaline“). See on tihtipeale aluseks erinevatele fundamentalistlikele religioonidele. Näiteks usub fundamentaalne kristlane, et Mooses tõepoolest jagas Punase mere kaheks, et Jumal tõepoolest tappis suure veeuputusega kõik inimesed peale Noa perekonna (ning Noal tõepoolest õnnestus mahutada oma laeva pardale kaks isendit igast loomaliigist – teate küll, kaks bakterit, emane ja isane, kaks viirust, emane ja isane, kaks isendit igast enam kui 180 000 putukaliigist – loodan, et tal oli oma putukatõrjevahend). Kui te usute seda müütilist narratiivi – milles tavaliselt sisaldub väide, et absoluutse jumaliku olendi esindaja on inimkonna üks ja ainuke lunastaja –, kui te seda siiralt usute, siis veedate kogu igaviku selle jumaliku olendi kaaskonnas tema taevases elupaigas, aga kui te ei usu seda ega tunnusta üht ja ainsat tõelist lunastajat, siis põlete igavesti põrgus (või peate taluma lõputuid kohutavaid taassünde). See on üht liiki religioon. See keskendub teadvuse struktuuridele ja sageli pole need struktuurid kuigi hästi arenenud või esindavad arengu varasemaid, lapsepõlveaegseid astmeid varasemate lapsepõlveaegsete kaartidega (see tähendab, et keskendub vaimses liinis üleskasvamise varasematele astmetele).

Teist liiki vaimsus ei ole uskumuste süsteem, vaid teadvuse ümberkujundamise psühhotehnoloogia. See huvitub teadvuse seisundite muutmisest. See tähendab, et see kasutab erinevaid meditatiivseid ja kontemplatiivseid praktikaid eesmärgiga teadlikkus põhjalikult ümber suunata uute ja kõrgemate teadvuse seisundite saavutamisele, sealhulgas kogu universumiga üksolemise vahetule kogemisele (teiste sõnadega, püüab saavutada puhast ülesärkamist). Need praktikad sisaldavad teadvelolekut, mis oli algselt budistliku meditatsiooni vorm, eesmärgiga jõuda kõrgeimasse seisundisse, mida tuntakse nirvaanana. Õpetused ütlevad, et praktiseerides teadvelolekut ajatus olevikus võib kogeda teadvuse ühtsust Kõikse Olemise ülima, piiritu, määratlematu, põhjatu alusega. See on seisund, mida tuntakse valgustumise, vabanemise või ärkamisena. Põhiolemuselt on need, millest ärgatakse, lakkamatud, kaootilised, mittesidusad mõtted ja tegelikkuse piiristamise viisid, mis valitsevad suuremat osa inimtegevusest, tekitades kannatuse erinevaid seisundeid; see, millele ärgatakse, on ehe, selge, avatud, tühi, puhas teadlikkus, milles puuduvad mittesidusad ja katkised mõtted ning raamistikud.

Sellisest ärkamisest on mõnikord räägitud ka kui oma kõrgema Mina, tõelise Mina, enda tegeliku seisundi avastamisest – sel avastamisprotsessil on palju rohkem ühist psühholoogia kui religiooniga. Niisiis, kui see on just see, mida peate vaimseks, siis on teadvelolek kindlasti vaimne ning on olnud puhtalt vaimne praktika algusest peale. Juhtumisi on nii, et sellel on rohkesti ka teisi vähem-olulisi, aga sellegipoolest väärtuslikke mõjusid, mis ulatuvad heast tervisest psühholoogilise heaolu ja paremate suheteni. Seetõttu häbenevad paljud lääne praktikud teadveloleku vaimseid aspekte isegi mainida, kartes, et seda võidakse segi ajada maailma kultuurides võimutsevate tüüpiliste müütilis-sõnasõnaliste religioonide tobedustega – religiooni või vaimsuse esimese liigiga, mida kirjeldasime ja mida on nimetatud narratiivseks religiooniks. Kui te peate seda vaimseks, siis ei ole teadvelolek vähimalgi määral vaimne.

Niisiis peame olema mõistete kasutamisel väga ettevaatlikud. Kui te peate vaimsuse all silmas üleskasvamise mõnda varasemat astet vaimsel teel (eriti midagi sellist nagu müütilis-sõnasõnaline aste), siis ei ole teadvelolek sugugi vaimne. Kui peate silmas teadvuse või teadlikkuse kõrgeimat seisundit – puhast ühtsusteadvust ehk ülimat eneseteadvust –, siis saab teadvelolekust sügavalt vaimne praktika.

Teie isiklik areng

Kuidas võiksin kasutada integraalset teadvelolekut oma isiklikuks arenguks?

See on hea näide selle kohta, kuidas tuleb mängu integraalne teooria. Te olete arvatavasti teadlikud põhimõttest, et inimesed ei ole sündides täielikult välja arenenud, pigem on meil hulk mitmesuguseid võimeid, mis aastate jooksul avanevad ja kasvavad ja arenevad küpsuse poole. Nagu tõrudest saavad tammed ja munadest tibud, nii kasvavad inimesed embrüost täiskasvanud organismiks. Ning on tosinate kaupa erinevate astmete mudeleid selle üldise arengujada kohta, mille meie võimed oma kasvu ja arengu teel läbivad (see tähendab, üleskasvamise mudeleid).

Tähelepanuväärne on, nagu eespool nägime, et peaaegu kõik need arvukad mudelid piiritlevad põhiolemuselt arengu neidsamu peamisi 6–8 põhitasandit. Ütlesime ka, et need tasandid on ühed ja samad, ükskõik kus need maailmas avalduvad. Rohkem kui 100 sellist arengumudelit on visandatud kaartidel minu raamatu „Integraalne psühholoogia“ („Integral Psychology“) lõpuosas ja kui te neid uurite, siis hämmastute, kui olemuslikult sarnased nende tasandid on. Mõned on kokkuvõtlikumad, andes umbes viis tasandit, mõned üksikasjalikumad, andes 16 või rohkem tasandit, kuid kokkuvõttes ilmuvad needsamad 6–8 põhitasandit üha uuesti ja uuesti ja uuesti.

Need tasandid on põhilised kaardid, mida inimesed oma maailma mõtestamiseks kasutavad. Neid me nimetamegi struktuurideks või varjatud grammatikaks – varjatud kaartideks, mis valitsevad selle üle, kuidas me tegelikult näeme, tõlgendame ja tunnetame maailma oma arengu igal umbes kaheksal tasandil. Enamik inimesi arvab, et see, mida nad näevad „seal väljaspool“, on tõepoolest seal väljaspool ning et see üks ja sama maailm on kättesaadav kõikidele – tuleb ainult vaadata. Kuid arengu-uuringud näitavad eksimatult, et oma arengu igal tasandil me näeme, tunnetame ja tõlgendame maailma tegelikult täiesti erinevalt. Meie arengu igal astmel on omaenese grammatika, omaenese struktuur, omaenese kaart territooriumi kohta, mida see meile tutvustab. Ning need erinevad tohutult, koguni sedavõrd, et mõned arengu-uurijad väidavad, et kõikidel neil erinevatel astmetel on tegelikult erinev maailm või et need ise on need erinevad maailmad. Erinevad on need astmed kindlasti ja kui te hakkate neid ära tundma, siis hakkate neid nägema kõikjal enda ümber. Seega vaatleme neid juurdepääsuna integraalse meditatsiooni rakendamisele oma isiklikus arengus, sest need on osa sellest, millele hakkate oma teadveloleva teadlikkusega keskenduma, saades võimaluse näha, väga tõenäoselt esimest korda, varjatud kaarti või grammatikat või raamistikku, mis juhib tegelikult teie elu peaaegu kõiki valdkondi, ilma et te seda ise teaksite.

See tähendab, et me alustame ametlikult oma integraalse teadveloleku praktikat, vaadates mõnda hiljuti avastatud asja, millest saavad meie teadvelolekumeditatsiooni objektid – nimelt neid 6–8 varjatud kaarti või varjatud grammatikat, mis suuresti määravad, kuidas me näeme ja kogeme maailma. Ning ehkki inimesed on sellel planeedil elanud miljoni isevärki aasta kestel, on need kaardid, need varjatud subjektid, avastatud alles viimaste 100 aasta sees. Me rõhutame seda sellepärast, et need on tõepoolest üks inimkonna kõige suurejoonelisemaid avastusi.W

¹ The Journal of Integral Theory and Practice – JITP.

² Vaadake minu raamatut „Homne religioon“ („The Religion of Tomorrow“).

³ Selle uurimuse kokkuvõtet vaata: Jeffrey M. Greeson, Mindfulness Research Update: 2008, Journal of Evidence-Based Complementary and Alternative Medicine, jaanuar 2009, http://chp.sagepub.com/content/14/1/10, kättesaadav 21. juunist 2015.

⁴ Ken Wilber, Integral Psychology: Consciousness, Spirit, Psychology, Therapy. Boston, Shambala Publications, 2000, 195–217; Ken Wilber, Integraalne psühholoogia. Tallinn, Külim, 2005, 195–215.

⁵ Indiviidid ei eksisteeri kunagi omaette, vaid iga inimene on inimene maailmas. Teiste sõnadega, üksikisik on alati osa mingist kollektiivist ning seetõttu on nii indiviidide kui ka kollektiivide „sisemine“ ja „välimine“ AQALi kaardil näidatud.