Читать книгу Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud - Kerttu Rakke - Страница 2

1

Talviselt endassetõmbunud põllulapid vihisesid autoakna tagant mööda, pruunid kõrred maanteemustas lumes vaevaliselt püsti. Karin püüdis vaadata kaugemale kui teeäärsed kõrred. Et süda pahaks ei läheks. Väljas olid miinuskraadid, aga autos sees ei olnud seda üldse tunda: varvastel oli soe, aknaklaasid olid kuivad. Andrese autoakendele olid talvel pikemate sõitudega tekkinud jäälilled, mida Karin oli vaikselt pöidlaküünega kraapinud. Kui need just väga ilusad ei olnud…

Ei, ei mõtle Andresest, keelas end Karin ja vaatas otse ette.

Otse nende ees sõitis kolimisauto, parempoolne uks kergelt logisemas. Järjekordsel kurvil tundus logisemine lausa ohtlik.

„Ega see lahti ei lähe,” lohutas Karini tütar Maria (endise nimega Marika) oma ema.

Grammatiliselt täiesti vale lause, mõtles Karin ja ohkas.

„Pabistad?” küsis Maria.

Karin kehitas õlgu: „Natukene ikka.”

Tegelikult ei pabistanud ta sugugi natuke. Tegelikult pabistas ta päris palju. Karin oli 56aastane, äsja leseks jäänud, tegemas oma elu üht suurimat pööret. Kolimas Tallinna. Tema, kes terve elu alevikes ja väikelinnades elanud.

„See polegi ju päris Tallinn,” lohutas Maria. „Vanasti oli see aiamajade rajooni lõpp. Nüüd on sinna uusi maju ka juurde ehitatud, aga põhimõtteliselt on see täielik mets.”

Karin ei vastanud.

„Küll sa näed, et kõik läheb hästi,” jätkas Maria lohutamist. „Oled sa kindel, et ei taha, et Doris sind vaatamas hakkaks käima?”

„Jah, täiesti kindel.” Karin vaatas oma käsi. Vasaku pöidlaküüne serval paistis üks nahariba pisut turritavat. Karin tõstis pöidla suu juurde, et seda ära näksata. Maria lõi talle kähku vastu näppe.

„Ära näri näppe, suur inimene,” ütles ta, pigem naljatades kui halvustavalt, ja ohkas siis kergelt. „Ei, aga ausalt,” rääkis Maria. „Kui sul midagi vaja on, siis saad sa ju kohe Dorise käest küsida. Milleks siis naabrid on, ah?”

„Jajah.” Karin vaatas aknast välja.

„Luba mulle, et sa pöördud tema poole, kui midagi vaja on ja mind kätte ei saa, eks?”

Üks kahest Maria telefonist helises ja Karin ei pidanud õnneks vastama.

„Sabina,” ütles Maria telefoni.

Mingi Sabinaga räägib, mõtles Karin. Ta kuulatas pisut, aga kuna Maria rääkis inglise keeles, läks Karini mõte varsti omatahtsi uitama. Ikka juhtub, et kui tekst muutub arusaamatuks, läheb ta ka igavaks. Karinil oli küll nii: kui võõrkeelses tekstis tuli ette paar arusaamatut fraasi, oli tal tegu, et oma huvi teksti vastu alles hoida. Karin vaatas aknast välja, akna tagant mööduvaid maju ja metsi päriselt nägemata.

Maria lõpetas kõne, naeratas ja patsutas Karini kätt.

„Palun vabandust,” ütles ta.

Mille pärast vabandust, mõtles Karin. Et telefoniga rääkis? Või et Dorist sõbraks pakkus? Karin ohkas, ei öelnud midagi.

„Kuhu ma jäingi… Ahjaa, et kui sul on midagi vaja, siis küsi Doriselt.” Maria mõtles hetke. „Muide, Doris ei elagi üksinda oma majas.”

„Jah?” teeskles Karin huvi.

„Tal elavad sugulased maja teises pooles. No vaata, Dorisele tagastati mingi talu, selle raha eest ta põhiliselt oma majakese ostiski. Kui tema onutütar või täditütar või kes ta oli, see siis teada sai, et mingi pärandus ja värk, see hakkas siis oma osa nõudma.”

„Ja kuna raha ei olnud, siis kolisid sisse? Nagu mägra maja, mis?”

Maria mõtles hetke.

„No päris nii ei olnud. Tegelikult tegi Doris ise ettepaneku maja jagada, sest neil tõesti ei olnud kusagil elada ja Doris käib ju vahepeal ära ka.”

„Neil?”

„Nojah, Dorise sugulasel ja selle tütrel.”

Nii et Doris tuli sugulastele vastu ja pakkus neile enda juures ulualust? Karin kortsutas kulmu. Talle ei meeldinud Dorisest mõelda kui heast inimesest.

„Nojah, kui suguvõsa talu… No siis on see sugulane ju samamoodi majaomanik nagu Doriski.”

„Kus ta siis on! Midagi ta pole!” paiskas Maria.

Karin tõmbus hetkeks tagasi. Nii ägedalt sõbranna kaitseks välja astuda… Ju siis on sugulase ja Dorise vahel mingi vimm. Karin ei mõistnud, miks peaks keegi kutsuma enda juurde elama sugulased, kellega läbi ei saa ja kel pole sellele majale õigust. Aga tema… tema on ju ka sugulane, kel pole kusagil elada ja kes hakkab elama majas, millele pole õigust! Hirm tikkus ligi.

„Sina vist poleks mind oma majja kutsunudki, kui su üürnikud poleks Lõuna-Eestisse kolinud.” Karin tegi ükskõikset nägu, kuigi teadis, et see avaldus pole väga leebe.

„Sa tead väga hästi, et see pole nii!” Maria vaatas etteheitvalt Karinile otsa ja Karin mõistis, et Marial on tõsi taga. Vähemalt sel hetkel oli.

„Kui minu ema ähvardab kuuse alla tõstmine, mis sa arvad, mida ma oma üürnikega teen? Kas mind huvitaks, kuidas nemad ilma mu majata hakkama saaksid?” küsis Maria, ja vastas ise: „Ei huvitaks.”

„Jah,” kohmas Karin. „Vaata teed.”

Maria pööras pilgu ettepoole ja naeratas kergelt.

„Oot, mis mul meelde tuli…” kobas ta siis taas oma mobiili järele. „Üks kõne… Sa ju ei pahanda, ega?”

Karin raputas pead. Maria valis numbri ja hakkas taas inglise keeles rääkima.

Väljas hakkas hämarduma, nagu jaanuarikuisel pärastlõunal ikka. Mõnedes majades põlesid juba tuled. Imelik, mõtles Karin. Teeäärsete majade tuled mõjuvad kutsuvalt, kui neist mööda sõidad. Võibolla vaid neile, kelle jaoks „kuuse alla tõstmine” reaalseks võib saada?

„Kuuse alla,” kordas Karin mõttes Maria sõnu ja võdistas siis õlgu. Andrese lapsed olid kasutanud väljendit „tänavale tõstma”. Tegelikult poleks palju puudunudki sellest, et ta nii-öelda kuuse alla või tänavale oleks sattunud. Aga mis siis, kui Marial poleks olnud oma maja? Kas tema, Karin, oleks pidanud siis mingisse turvakodusse minema? Turvakodu seostus tema meeltes lasteaialikult värvitud hoonega, kuhu kogunevad noored emad oma möllavate hormoonidega laste isade või niisama meeste eest… Ja siis seal tema, pealtnäha põhjuseta, lihtsalt niisama, sest… sest Andrese lapsed ei leidnud temal mingit õigust olevat majale, mida nad kuusteist aastat olid koos Andresega kohendanud ja parandanud. Kuusteist aastat! Ja mille nimel? Et nüüd, vanas eas, uut elu alustada? Tülgastus ja pettumus nöörisid Karini kõri.

„Suitsupaus!” hüüdis Maria, kui kolimisauto järel ühe maapoe hoovi sisse sõitis. Karin ootas, kuni auto peatus ja avas siis turvavöö. Lõpuks ometi saab natuke end sirutada.

„Kolmkümmend kilomeetrit veel,” naeratas Maria vabandavalt.

„No mis sellest paarikümnest siis enam, oleks võinud kohe otsejoones kohale põrutada,” arvas Karin.

Maria naeris, süütas suitsu ja astus kolimisauto poole. Karin vaatas teda. Ei ole väga hea vaadata oma tütart, moekad liibuvad teksad peput trimmimas ja koni sõrmede vahel, sammumas jõrmide nägudega töömeeste suunas. Kakskümmend kaheksa… Tema, Karin oli selles vanuses olnud noor ema, promeneerinud uhkelt oma välismaise lapsevankriga mööda kodulinna tänavaid. Nii väljakutsuvalt poleks ta julgenud küll kõndida, nagu Maria praegu. Nagu naine, kes on teadlik oma ilust. Tol ajal poleks see kuidagi sobinud. Nii-öelda „materjali” end ilusana tunda oleks Karinil olnud isegi rohkem kui Marial, kes oli pärinud oma isa tugeva jõulise lõua.

Samas meeldis Karinile, et ta tütar oskas, erinevalt temast, suhelda igasuguste inimestega, nii tähtsate ninadega Brüsselis kui kodumaiste töömeestega. Nojah, meestejutud meeste vahel, tuli õel mõte. Aga Karinil polnud aega praegu sellistele asjadele mõelda. Talle hakkas alles nüüd kohale jõudma, et tegelikult oli ta tänu Andresele olnud väga mugavas seisus: ülalpeetav koduperenaine. Ta polnud üle kümne aasta mitte kusagil tööl käinud. Nüüd, kui Andrest pole… Kuidas ta…

„Ära muretse, midagi ikka välja mõtleme,” lohutas Karinit Maria, kui oli tagasi autosse istunud ja poe juurest peateele keeras. „Äkki Doris teab midagi või…”

„Ärme seda Dorist oma asjadesse sega, eks?” vaatas Karin peaaegu paluvalt Maria poole.

„Kuidas arvad,” vaatas Maria korraliku autojuhina teed. Õigemini kolimisauto tagumikku.

Karin köhatas.

„Ma niisama, tegelikult…” kohmas ta ja kogus siis ennast. „Nagunii ei saaks ma hakata kohe tööd otsima, enne tuleks end ikka sisse seada.”

„Töö, töö…” Maria ohkas. „Ära end mingi miinimumpalga eest kah müü.”

Karin kehitas õlgu. Kui temasugust poole miinimumpalga eestki keegi tahaks, oleks hästi.

„Palun luba mulle, et kui sul tekib raskusi, siis annad kohe mulle teada, eks?” vaatas Maria nõudlikult Karinile otsa.

„Vaata teed.”

„Ja kui mind kätte ei saa, siis räägid Dorisele, eks?”

Karin naeratas.

„Muidugi,” ütles ta. Aga ise ei uskunud. Kui kuidagi ei saa, no küll siis kuidagi ikka saab, lohutas ta ennast.

„Kas sa igatsed Andrest väga?” küsis Maria, kui nad Tallinna sisse keerasid. Linnas polnud pakasest jälgegi. Tänavad olid soolasodi täis ning ühe ristmiku ees pidid nad kaks rohelist ära ootama, enne kui sellest üle said sõita.

„Ma… Ma ei tea,” ütles Karin ausalt. „Mõnikord ma mõtlen, et ma peaksin teda vihkama.”

„Vihkama?”

„Nojah. Põhjust ju oleks.”

Maria muigas teadjalt.

„Kui ma mõtlen kõigele sellele, mis ma oleksin võinud teha siis, kui ma poleks olnud temast nii sisse võetud ja sõnakuulelik, võibolla oleksin ma kah karjääri teinud või…” Karin vilksas Maria poole vaadata ning tuli oma mõtetega maa peale tagasi. „No olgu, ei mingit karjääri. Aga kasvõi riided, mida selga panna… või inimesed, kellega suhelda… Kõik käis tema tahtmiste järele. Ja viimasel aastal oli ta kuidagi eriti kiuslik.” Karin neelatas. Vihkamine ei tulnud kuidagi välja. „No ma ei tea… tegelikult ta ikka aitas mind väga…” ütles Karin vaikselt, pööras pea akna poole ja pühkis parema silma nurgast pisara, lootes, et Maria seda ei näe.

„Miks sa teda vihata tahad?” küsis Maria paari sekundi pärast. „Vihkamine on ju paha tunne, see kurnab.”

„Ma ei taha ju teda vihata.”

„Aga sa ju ütlesid…” alustas Maria, aga Karin katkestas teda:

„Ma ütlesin hoopis, et ma mõnikord mõtlen, et peaksin vihkama.” Karin oli hetke vait. „Viha oleks ehk parem,” ütles ta siis vaikselt.

„Kuidas saab viha hea olla? No kuule,” naeratas Maria Karinile lohutavalt ja patsutas tema käsivart. „Ole nüüd ikka. Küll sa sellest üle saad.”

Maria polnud iialgi Andresega läbi saanud. Sellepärast ta ei mõistagi, mõtles Karin.

„Kurbus ei lase elada,” rääkis Karin aknast välja. „Aga kui ma mõtlen, et ta oli tegelikult halb mees, siis ehk oleks mul tema kaotusega kergem leppida.”

„Oh sind küll,” oskas Maria selle peale vaid öelda. Seejärel suunas pilgu uuesti enda ette teele.

Õnneks oli tõesti tegemist linnaservaga, lausa aedlinnaku viimase sopikesega, mis mõjus teekäänaku taga kui pisike omaette külake. Kokku oli siin kolm maja: Karini uus kodu, selle kõrval Dorise maja ning kolme boksiga ridaelamu. Majade ümber olid puud, Karini maja tagant algas juba mets. Siin oli taas külmem kui kesklinnas. Tuhklumi sabises männilatvadelt maha, kui varesed kraaksudes istumiskohti vahetasid.

Kolimine ise käis väga kiiresti. Töömehed tassisid kastid ja kotid Karini näidatud kohtadele, Maria rääkis peaaegu kogu selle aja telefoniga. Karin tundis end igal pool jalus olevat, niisiis ronis ta ülakorrusele, nn külaliste magamistuppa, ja vaatas aknast välja. Talle meeldis, et maja välisuks ei asunud tänava pool, vaid maja taga. Täpselt nagu ka Dorise majas. Üle tee asuvas ridaelamus paistsid kahes elamises inimesed kodus olevat, kolmas boks oli pime. Tööl ehk veel, mõtles Karin. Naljakas – selles majas elavad tema uued naabrid… Kes nad on? Kas ta hakkab nendega läbi käima?

„On sul alles pikad jutud,” ütles Karin Mariale, kui töömehed lahkusid.

„Töö,” naeratas Maria. „Kuule, aga nüüd pean ma küll minema, muidu ei jõua ma enne õhtusööki end korda seada. Ja homme – lennuk!”

Maria kallistas Karinit kergelt ja läinud oli temagi.

Karin asus asju lahti pakkima. Õnneks oli maja väga puhas ja korras, ei pidanud hakkama jälle kasima ja kraamima, nagu ta Andrese majas oli teinud. Karinil oli hea meel, et tal nii tubli tütar on. Mõni oleks niisama, siuh-säuh, elamise pärast üürnike väljakolimist üle tõmmanud, aga siin… Maria on tõesti põhjalik, mõtles Karin ja ohkas kergendatult. Vähemalt on mul Maria. Elu ei ole veel läbi. Me elame edasi oma lastes.

Karin avas riidekapi. Selle uksel oli peegel. Karin vaatas sellest mööda ja avas pappkasti, kus olid tema riided. Kõige peal oli pluus, mis Karinil viimati seljas päev enne Andrese matuseid. Selle oli Maria talle Pariisist toonud. Hinnasildi oli tüdruk kogemata külge unustanud. Karin mäletas seda päeva: ta oli sildi uurivalt oma sõrmede vahele võtnud, aga enne, kui ta oma kaugnägelike silmadega hinnanumbrit tunnistada sai, märkas seda Maria ning napsas kiiresti sildi enda pihku. Tõmbas peene plastikniidi, millega silt pluusi küljes oli, ropsuga katki.

„Ära rabista nii, lõhud veel peene asja ära,” pahandas Karin, rohkem moepärast, sest tegelikult oli tal hirmus hea meel: see oli väga kaunis pluus. Ehtne siid langes tõesti teistmoodi, kuninglikumalt kui ükskõik missugune kunstkangas.

Maria viskas hinnasildi pliidi ette puukorvi. Hiljem, kui ta magama oli läinud, otsis Karin sildi halgude vahelt üles. Kakssada kolmkümmend viis eurot! Karin oli kohe silti Andresele näitama tõtanud ja see oli paar sõna raiskamisest pobisenud, ent mitte eriti tõsiselt. See polnud ju tema raha.

Ei, Karin ei olnud pannud seda pluusi selga Andrese kiuste, isegi mitte tema koonerluse kiuste (Andres ei sallinud kalleid asju). Ikka sellepärast, et see pluus oli Andresele Karini seljas meeldinud. Selsamal lihtsal põhjusel, miks meestele ikka meeldivad naiste pluusid, eriti kui need on pisut avarama dekolteega ja langevamast materjalist kui igapäevased pluusid, mida kostüümijaki all kantakse.

Andrese matuste eelne päev oligi olnud viimane, mil Karin seda pluusi kandis. Matustel oli Karin olnud mustas, nagu lesele kohane. Seejärel oli paar nädalat täis masendust ja hirmu, ning Karin polnud tahtnud kaunist pluusi ebameeldivate emotsioonidega koormata. Loodetavasti tuleb ilusaid hetki, kus seda pluusi kanda, edaspidigi. Karin silitas pluusi ja meenutas.

Esimene, kes Andrese matusteks kohale jõudis, oli Ilmar, Andrese vanim poeg. Kell näitas pisut üle keskpäeva.

Karin asetas uksekella kuuldes tühja teetassi kraanikaussi ja läks ust avama. Parkett nagises tuttavlikult. Naljakas, köögist esikusse minnes astus ta alati enam-vähem samadele parketiliistudele ja ust avades toetus paremale jalale. Miks täpselt, ei jõudnud ta arutlema hakata. Toetus paremale jalale ja avas ukse.

„Tere,” ütles Ilmar.

Karinil tuli jälle nutt peale. Terve hommiku oli ta seda tagasi hoidnud: kaks päeva nutetud, aitab küll! Nüüd avastas ta, et Ilmar on ju temast veel kurvemas seisus: Andres oli ju olnud tema isa! Karin heldis äkilisest tundepuhangust ja püüdis Ilmarit kallistada. Kuna Ilmar oli temast üle 30 sentimeetri pikem ja Karin polnud teda varem mitte kunagi emmanud (vist isegi üldse mitte puudutanud, kui tervitavad käepigistused välja arvata), siis ei osanud Ilmar kuidagi reageerida. Ta lasi põlved lõnksu, nii et läpparikott tema käes vastu treppi puutus, ning püüdis mõelda, kas ta peaks veelgi madalamale kükitama, et Karin oma käed talle kaela ümber saaks seada või piisab sellest, et Karini käed on ta pluusikrae nurkades ning tema nuuksuv nägu vastu rinda.

„Noo, noo,” oskas ta lõpuks öelda. Karin tõmbus vaikselt Ilmarist eemale ja nägi, et oli oma pisaratega Ilmari rinnaesise märjaks teinud.

„Oh, näe, millega ma hakkama sain,” võttis Karin pluusivarrukast taskurätiku, millesse oli ta vaid korra oma pisaraid pühkinud, ja hakkas sellega Ilmari pintsakut tupsutama.

„Ei ole midagi,” arvas Ilmar, ise nutvat Karinit ja tema ligast taskurätikut nähes vaevu okseööksatust tagasi hoides. „Äkki tohin ma sisse ka astuda?”

„Jah, muidugi, muidugi,” pobises Karin ja astus sammukese tahapoole, et Ilmar uksest sisse mahuks. Hoidis ühe käega ust lahti.

Ilmar astus esikusse. Selles majas oli kogu aeg tema meelest olnud vaikuse ja stagneerumise lõhn, mis oli teda juba kuueteistkümneaastaselt kodust välja ajanud. Nüüd oli siia buketti lisandunud kurbuse ja lootusetuse lõhn ja maja tundus Ilmarile veel vastikum.

„Ma just mõtlesin, et ega enne homset vist keegi ei tule,” leidis Karin jututeema, kui Ilmar oli kingad jalast võtnud ning elutoas pisut ringi vaadanud.

„Ma ei saa ju lasta sul kõike tööd ka üksinda ära teha,” vastas Ilmar ja istus tugitooli, ülikonnapükse enne istumist põlvedest pisut ülespoole sikutades.

Karin naeratas.

„Teed tahad?” küsis ta. „Või kohvi? Sa oled kindlasti väsinud, pikk tee selja taga ja.”

„Mis pikk tee nüüd,” kohmas Ilmar ja tõmbas käega läbi juuste. „Aga tassi kohvi võtaksin küll. Kanget.”

Karin läks kööki, kõnnakus rõõm, et oli endale kohvitegemise näol tegevust leidnud. Ta ei tundnud end Ilmari seltskonnas kuigi hästi. Teiste Andrese lastega oli ta kiiresti klapi leidnud – Andrese tütre Jaanikaga isegi parema kui oma Marikaga (Maria on tema nimi! Kuidas üks ema ikka ei õpi?), aga Ilmariga suheldes oli neil alati nagu mingi sein vahel olnud. Karin lasi veel joosta, pahistas siis jääkülma vett keedukannu (ainult külmast veest saab tõeliselt head kohvi ja teed!) ning vajutas keedukannu nupu „on”-asendisse. Seejärel mõõtis ta kohvikannu kõvasti kohvipulbrit, peaaegu kaks korda rohkem kui endale ja Andresele kohvi tehes, ning mõtles, et ei tea, kas Ilmar ka viimastel päevadel nutnud on. Küsida? Karin ei tihanud. Vesi hakkas vaikselt kahisema.

Ilmar lasi end lösakile tugitooli, võttis kotis läptopi ja lülitas selle sisse. Kobarakord kajas vaikses majas kui gong.

„Wifit siin pole?” küsis Ilmar vaikselt, rohkem selleks, et midagi öelda. Et „gongi” kaja mahendada. Ta teadis ju täpselt, et siin ei ole mingit wifit. Ilmar klõpsas malemängu ikoonile. Jaanika ja Margus võiksid juba tulla, mõtles ta. Ta ei tahtnud olla Kariniga kahekesi. Eriti veel nüüd.

Karin tõi kohvi.

„Natuke peaks laskma tõmmata,” arvas Karin alustassi, tassi, lusikat, kohvikannu ja koorepakki kandikult laua peale tõstes.

„Sa ise ei joogi?” küsis Ilmar. Kohvikoore pakilt oli alles äsja nurk maha lõigatud, märkas ta. Kääridega. Peaaegu täpselt mööda punktiiri.

„Ei, ma olen täna juba nii kohvi kui teed jõudnud juua. Palju ei taha, süda…”

Ilmar noogutas.

„Sa oled siis ammu üleval või?” küsis ta rohkem sellepärast, et midagi küsida. Karini veeälevil silmad tekitasid temas tülgastavat paanikat ja Ilmar lootis, et enne õe-venna tulekut Karin isast ei räägi.

„Ammu? – Jah, võib ka öelda, et olen ammu üleval,” lausus Karin ja vaikis hetke. „Ah, mis ma siin valetan – ma pole kaks ööd magada saanud. Nii kui…”

„Tasa, tasa,” ütles Ilmar pisut kiirustades. Karin naeratas talle kurvalt ja kuidagi… tänulikult, ning Ilmar tundis end veelgi närusemalt. Et mitte päris tegevusetult istuda, nihutas ta end pisut ja vajutas kohvikannu filtri alla.

„Võibolla oleks pidanud veel natuke…” alustas Karin.

„Ah, küll ta tõmbab nii ka, ma võtan lihtsalt ühe sortsu,” rääkis Ilmar endale kohvi valades ja end mõttes siunates, et sellist mõttetut teksti suust välja ajab.

Karin vaatas, kuidas Ilmar endale kohvi valas ning koort ja suhkrut (tervelt kolm teelusikatäit väikse tassi peale!) sisse segas. Imelik kohmetus roomas mööda ta jalgu ülespoole.

Karin tõusis.

„Ega sa ei pahanda… Ma peaksin… paar asja…” Karin osutas näpuga ülemisele korrusele.

„Ei, loomulikult mitte,” ütles Ilmar. „Ära lase end minust segada.”

Karin astus kergel, isegi kiirel sammul uksest välja. Ilmar ohkas. Kohmetus peitis end tasakesi elutoa vaiba karvade vahele.

Teiste laste tulek ei teinud olukorda üldse rõõmsamaks. Jaanika oli muidugi nutnud ja tema oli ka ainuke, kes ise Karinit kallistama tormas. Aga kui esimene hoog üle läks, tõmbus ka tema oma kurba kapslisse ning Karin tundis end taas üksi, mahajäetu ja mõttetuna nagu enne Ilmari tulekut. Keegi lastest ei tahtnud Andrest vaatama minna („Mis temast enam vaadata,” oli Ilmar öelnud ning Jaanika oli pobisenud midagi surnute kartmisest) ja nii veetsid nad vaikse päeva majas, igaüks ise toas või nurgataguses.

Õhtusöögiks tegi Karin kartuliputru, kahte eri sorti salatit ning viinereid. Viimaseid grillis ta ahjus, köögis levis mõnus lihapruunistamise lõhn, mis tõi vee suhu isegi Karinile endale, kes polnud juba aastaid liha söönud.

„Ma juba jõudsin unustada, et siin majas ei saa ju normaalselt süüa,” märkis Ilmar, kui Karin oli viinerivaagna lauale toonud ja taas kööki läinud. „Viinerid!”

„Tasa,” noomis teda Jaanika. „See, et ta üldse mingeid lihatooteid ostis, on kõva samm edasi. Isa ajal poleks sa neidki saanud.”

„Ja salatid see-eest on ju suurepärased,” ütles Margus.

„Ise sa pole neid ju veel proovinudki,” nähvas Ilmar.

„Ma tunnen lõhnast,” ütles Margus, kummardus ühele salatikausile lähemale ja nuusutas seda.

„Ketšupit on ka,” ütles Karin auravat kartulipudrukaussi lauale pannes. „Kui keegi tahab muidugi. Kas toon?”

„Eee… võiks küll, jah,” ütles Ilmar, pisut ehmunud Karini vaiksest laua juurde ilmumisest. Kas Karin kuulis, kui ta ennist söögi kohta halvasti ütles?

„Mina võtaksin sinepit,” ütles Jaanika.

Karin noogutas talle naeratades.

„Ma võin tegelikult ise ka tuua, päriselt,” tõusis Jaanika püsti. „Istu maha ja hakka ka sööma, mis sa kõnnid muudkui edasi-tagasi!”

„Oh, pole vaja,” tõrjus Karin. „Istu aga, küll ma saan ise. Kes palju käib, sel olevat ilusad jalad.”

„Nii et mina ei tohigi endale ilusaid jalgu saada?” teeskles Jaanika pahameelt. Karin naeris, rohkem sellepärast, et naermine vabastas, mitte sellepärast, et Jaanika kild oleks naljakas olnud. Jah, kunagi oli see tõesti naljakas olnud, siis, kui nad olid seda esimest korda öelnud. Seekordne võis olla umbes kahekümne viies. Vahepeal oli see kild saanud peaaegu et kohustuslikuks fraasiks, mida Karin ja Jaanika vahetasid, kui Jaanika külas käis. Nüüd aga oli see nagu väike päästerõngas, rutiin kui turvatunde sümbol.

„Tõesti hea salat,” rääkis Margus.

„Oled ka isa eeskujul taimetoitlaseks hakanud?” pilkas Ilmar.

„Ei. Aga mine tea, ehk ükskord hakkan. Kasvõi isa mälestuseks või nii.”

„Kuulge, aga me peaksime siiski homse päeva plaanid paika panema,” segas end vahele Jaanika. „Et mis saab.”

„Mis siin ikka paika panna, kell üks päeval on ärasaatmine, ma lähen kella kaheteistkümneks sinna ette ära,” rääkis Karin. „Kohapeal on väike suupistelaud ja siis jalutame surnuaeda…”

„Jalutame?” ei olnud Margus rahul.

„Muidugi jalutame,” ütles Karin. „Kirikust surnuaiani on ju nii vähe maad!”

Ja kes palju käib, sellel on ilusad jalad, mõtlesid Jaanika, Margus ja Ilmar, aga ei öelnud midagi.

„Ja siis tuleb kuidagi kesklinna saada, sest kell kolm on Roti pubis laud,” rääkis Karin.

„Roti pubis?” küsis Ilmar.

„Sa ju tead küll, kus see on,” ütles Jaanika pisut noomivalt. „Seal, kus vanasti jäätiseputka oli, seal kõrval.”

„Selline nimi siis,” oli Ilmar endiselt tõre.

„See tuleb rotissööridest, mitte rotist, ja tegelikult ei ole selle pubi nimi üldse Roti pubi, vaid Raivo pubi – omaniku nimi on Raivo,” seletas Karin.

„Miks sa siis ütlesid, et Roti pubi?” ei saanud Ilmar aru.

„Sa ei tea ikka mitte kui midagi!” segas end vahele Jaanika. „See Raivo rääkis kõigile, et on rotissööride klubi liige, aga keegi ei usu teda ja sellepärast kutsutaksegi seda pubi Roti pubiks.” Jaanika vaatas kinnitust otsides Karini poole. Karin noogutas.

„Mida iganes,” ütles Ilmar ja saagis hooga viinerit. Selle pruun koorik prõksatas katki ning läbipaistev mahl voolas välja. Karin vaatas seda ja tema kõhus keeras.

„Noh, ja eks see laud seal kestab paar tunnikest, mitte rohkem vast,” rääkis ta. „Ja pärast seda… Ma ei tea, eks need, kes ära tahavad minna, eks need lähevad minema ja… No mis plaane siin ikka paika panna.”

Ilmar köhatas.

„Ma arvan, et Jaanika ei mõelnud päris nii,” ütles ta.

„Kuidas siis?” küsis Karin.

„Jah, huvitav küll, mida ma küll siis mõtlesin, ah?” küsis ka Jaanika.

„Eee… sa nagu küsisidki, et mis homme saab?” Ilmari käsi vääratas ja viineritükk jättis enne suhu kadumist tema lõuale ja huultele läikiva jälje.

„Jah.”

„Nojah, eks ma siis ülehindasin sind ja sinu ideid,” kõverdas Ilmar oma läikivaid huuli.

„Sina saad millestki aru?” küsis Jaanika Marguselt. See kehitas õlgu.

„Kas… Kas see on midagi sellist, mida me peaksime teadma?” küsis Karin.

Ilmar pani noa ja kahvli käest ning, tõstnud lõdva rusika suu juurde, köhatas. Käsi sai viinerivedelikuga kokku, Ilmar vaatas salvrätikut otsides ringi. Karin märkas seda, tõusis ja ulatas sektsioonkapi äärelt Ilmarile karbi salvrätikutega.

„Näe, unustasin enne,” vabandas ta.

„Aitäh,” võttis Ilmar ühe salvrätiku otsast kinni ja sikutas tasakesi. Kõik lauasolijad jälgisid teda, nagu sõltuks sellest palju, kas salvrätik tõmbab karbist väljudes endaga kaasa ka teised salvrätikud või mitte.

Ei tõmmanud.

Karin ootas, kuni Ilmar salvrätiku karbist kätte sai ja mahutas siis karbi lauale toidunõude vahele.

Ilmar pühkis oma huuli salvrätikusse. Lõua peale jäi helkima pisike, vaevalt ruutmillimeetrine laiguke. Ilmar ei märganud seda. Tal oli tegemist, et kohmetus vaiba seest mööda ta jalga ülespoole ei roniks. Ta oli selle teema ülesvõtmisest päeval mitmeid kordi mõelnud. Ette kujutanud, kuidas ta oma mõtted välja ütleb ja kuidas teised siis reageerivad. Nüüd aga oli teema sissejuhatus kuidagi vildakalt välja kukkunud ning Ilmar ei tundnud end kuigi kindlalt.

„Seda, et…” alustas ta. Kõigi pilgud olid suunatud temale, aga üheski pilgus polnud ootust ega uudishimu, nagu ta lootnud oli, seal vibreeris vaid arusaamatus. Ilmar kortsutas kulmu. „Ma tahtsin sellest rääkida, et mis edasi saab. Edasi. Pärast matuseid.”

„Mis mõttes?” küsis Jaanika.

„Noh…” Ilmar otsis sõnu. Ausalt öeldes pahandas teda tõsiselt, et keegi peale tema polnud praktiliste asjade peale üldse mõelnudki. „No kasvõi… mis sellest majast siin saab… näiteks.”

Karin tundis, kuidas magu hetkeks krampi tõmbus, seejärel voogas tema õlgadesse ja kätesse valus hirm. Ja nõrkus. Kahvel kukkus käest.

Muidugi! Kuidas ta oli saanud selle asja unustada! Maja! Karin oli selles majas mitu päeva Andrest leinates väga kurb ja õnnetu olnud, mõtlemata sellele, et võibolla tuleb tal lisaks Andresele ka nende ühist kodu leinama hakata.

„No mis sellest majast ikka niiväga saama peaks,” rääkis Jaanika kiiresti võõra kareda häälega, vilksamisi Karini poole vaadates. Et see Ilmar ka just nüüd selle teema üles võttis! Ehk oleks pidanud nad sellest enne omavahel rääkima ja alles siis Karinit ehmatama hakkama?

Aga Ilmari mõtted ei liikunud sama suunda pidi.

„Need pärandiasjad tuleb ju korda ajada,” ütles ta.

„Isal ei olnud minu meelest testamenti tehtud,” segas Margus vahele ja vaatas siis ootavalt Karini poole.

„Ei, minuteada ka mitte,” nõustus Karin ja võttis maast kahvli.

„No seda enam,” püüdis Ilmar olla kategooriline.

„Kas me peame kindlasti sellest nüüd, praegu, rääkima?” küsis Margus.

„Mis siis praegu viga on?” ei saanud Ilmar aru.

Karin tundis end täiesti liigsena. Suu oli äkki kartulipudruselt kuiv ja paks. Karin neelatas kramplikult.

„Kui te nüüd minu pärast, siis… minu pärast võib küll kasvõi praegu ükskõik millest rääkida. Saabki kaelast ära ja…”

„Tegelikult ma pidasin küll silmas, et söögi ajal ei peaks tõsistest või ebameeldivatest asjadest rääkima,” ütles Margus. „Toidu manustamine peaks ju olema nauditav.”

Karin asetas noa ja kahvli oma taldrikul kõrvuti „kella viie” suunas, olgugi, et taldrik oli veel poolenisti täis, ja tõusis.

„Mis nüüd?” küsis Jaanika.

„Oh, mitte midagi, ma lihtsalt…” Karin peaaegu jooksis kööki ja jäi siis kraanikausi äärele toetudes seisma. Kartulipudruklomp endiselt kurgus. Nii, nüüd oli see siis käes, mõtles ta. Nüüd lõpuks maksab kätte see Andrese ideede aktsepteerimine – „armastus on tähtsam kui ükski ametlik leping!” – ta polnud Andresega abielus. Nad olid kakskümmend aastat koos olnud ning viimased kümme neist polnud Karin kordagi mõelnud abiellumisele. Alguses küll, ja seda rohkem sellepärast, et asjale ametlik käik anda – niisama kokkuelamine ei olnud ju mingi õige asi. Andres aga oli teda rahustanud, et nende armastus on sellest kõigest üle ning Karin leebus. Miks ta polekski pidanud leebuma – tõestus armastusest oli ju olemas: nad olid ju koos, kumbki ei vaadanud „vasakule”. Et surm armastuse mitteametlike sidemete hulka võiks lükata, selle peale polnud nad kumbki mõelnud. Surm oli kaugel – haigete, sõltlaste, ekstreemsportlaste ja teiste taoliste pärusmaa. Nemad elasid tervislikult, ei sõitnud isegi autoga, kui just suuremat vajadust polnud… Neile meeldis liialt elada, et surmale mõelda. Karin oli kujutanud ette, kuidas nad ükskord, kui Andres on kaheksakümmend ja tema kuuskümmend seitse, kamina ees oma konte soojendavad, teineteise vanurivaevusi pilkavad, silmis helk, mis tekib vaid aastakümneid koos olnud inimestel… Andrese isa oli elanud üheksakümneseks, tema isa kaheksakümne kuueseks – miks oleks pidanud Andreski varem surema? Eriti veel, kui mingeid tõsisemaid haigusi polnud.

Karin kuulis toast kõrgendatud hääli.

„Kuule, sa ei saa Karinit niisama lihtsalt siit välja tõsta,” õiendas Jaanika.

„Jah?” osatas Ilmar. „Ja miks ma ei peaks saama? Kuna ma olen vanim poeg, siis seaduse järgi…”

„Seaduse järgi peaksime me kõik saama otsustada, mis selle majaga saab,” ütles Margus.

„Ja mis sa siis teeksid, kui Karin siit tõesti välja kolib?” uuris Jaanika. „Tuled ise siia elama või?”

„Ei, loomulikult mitte!” oli Ilmar peaaegu kuri.

„Miks sa siis tahad, et Karin siit välja koliks?” oli Jaanika pahane.

Ilmar köhatas. Karin kujutles Ilmari näoilmet. Väikest rasvatäpikest tema lõual.

„Nagu te teate,” alustas Ilmar hääletooniga, nagu kavatseks ta rääkida pika jutu. „Mul ei ole viimasel ajal eriti hästi läinud. Võiks öelda koguni, et… no ütleme siiski nii, et pole väga hästi läinud. Nii. Keegi meist vist siin majas elama hakata ei taha, eks? – Seda ma arvasingi. Aga meie isiklikest eelistustest hoolimata on see korralik maja korralikus rajoonis. Kui see maha müüa, võin ma natuke aega kergemalt hingata.”

„Sina?” küsis Margus. „Aga meie?”

„Teie samamoodi. Jagame raha kolmeks. Ma usun, et ka teil ei jookseks mõned sajad tuhanded mööda külgi alla, või mis?”

„Ei, nii ikka ei saa,” arvas Jaanika. „Esiteks võtab see nagunii aega, siis peame me mingi osa maksudeks maksma ja… mina ei tea. Kuidas me Karinile ütleme, et tahame tema kodu maha müüa?” Andres oli ostnud selle maja pärast oma laste emast lahkuminekut, pisut enne Kariniga kohtumist. Lapsed olid siis juba päris suured ja kolisid varsti minema. Seepärast võtsidki seda kui lihtsalt maja ja rahaauku. Karinile oli see olnud kodu.

„Karin teadis ju seda väga hästi, et see on meie isa maja,” õigustas Ilmar.

„Sa ütled seda nii, nagu oleksid valmis teda tänavale tõstma,” pahandas Margus. „Kus ta sinu meelest elama peaks hakkama?”

„Mina ei tea,” mängis Ilmar endiselt pealikku. „Ja loomulikult ei tõsta ma teda tänavale, ma annan talle ikka aega endale uus elamine leida ja…”

„Oh, kui armuline!” iroonitses Jaanika. „Mulle ei meeldi see asi. Muide, kui Karin ja isa oleksid abielus olnud, siis ei saaks me üldse mingit majajuttu rääkida.”

„Täna õnne, et isa vähemalt ükski kord oma laste peale mõelda taipas,” ütles Ilmar.

Karin kuulas seda juttu ja tundis, kuidas veri vajub kehas allapoole. Pea hakkas ringi käima, käed muutusid nõrgaks, siis jalad… Ei, ma ei tohi maha kukkuda, ei tohi, ütles ta endale ja pigistas sõrmedega kraanikausi äärt, nii et nukid valged.

2

Karin pakkis oma asju lahti mitu-mitu tundi. Kardina vahelt immitses kahvatut valgust. Hommik, avastas Karin ja vaatas oma uues kodus ringi. Kodu? Karin ohkas. Võõrast aadressi koduks nimetada tundus sama kole kui kanda liiga lühikest kleiti liiga paljude võõraste inimeste ees. Aga vähemalt oli see tore, väike ja hubane maja. Karin tundis äkki kohutavat väsimust. Et mitte und kaduma lasta, tegi ta kähku voodi ära ja puges linade vahele. Isegi hambaid ei pesnud.

Enne magamajäämist tundis Karin hetkeks, nagu oleks Andres tema kõrval. Ta peaaegu kuulis Andrese vaikset hingamist. Ei, mõtles ta. Ei mõtle praegu Andresele. Ei mõtle sellele, et peab senisest „meie”-maailmapildist loobuma ja asemele võtma „mina”-maailmapildi, ja et see kõik on nii hirmutav.

Karin uinus, ripsmetes pisikesed pisarad.

Unes oli kõik äkki täiesti korras. Karin oli väike tüdruk, ta oli oma onu juures maal. Hobune, keda ta kartis, oli maha müüdud, ja uus, üleni valge, oli soe ja sõbralik. Karin ronis hobusele selga, see avas oma laiad valged ingellikud tiivad ja tõusis lendu. Nende all avanes kaunis maastik, kollased viljapõllud, rohelised heinamaad ja laastukatustega majad õunaaedadega.

„Kui karjakell kutsub, pean ma minema,” ütles hobune.

„Ära mine,” palus Karin, kuulis äkki hirmsat plärinat ja ärkas.

Karjakell ei saa ometi nii koledat häält teha, mõtles ta. Missugust häält tegi karjakell tegelikult? Ja mis asi see karjakell üldse oli? Kelluke, mis käis lehma kaelas või mingi selline, mida kõlistas karjane? Karin ei teadnud. Palju ta üldse lapsena maal oli? Hobuseid kartis ta nagu tuld, ja ühtki ei müüdud veel sellepärast maha, et tema neid kartis… Aga unenäos…

Kole plärin kostus uuesti. Uksekell, taipas Karin. Ta avas silmad. Sekundiga tuli meelde, kus ta oli. Karin viskas jooksu pealt hommikumantli õlgadele ja jõudis ukseni. Uksekell kostis uuesti. Kes seal olla võiks? Karin kohendas juukseid ja siunas end mõttes, et üldse ukse vastu jooksis: kedagi, keda ta oodata osanuks, kindlasti ukse taga olla ei saanud. Võõra ees aga niimoodi… Uksekell helises jälle. Karin vajutas lingi alla.

Ukse taga seisis umbes kolmekümneaastane noor naine.

„Tere,” naeratas ta rõõmsalt. „Mina olen Annika, olen teie naaber. Siitsamast, üle tee.” Naine viipas käega selja taha ridaelamu poole. „Mõtlesin, et… äkki tuleksite meile külla, saaksime tuttavaks.”

Karin kaalus mõttes. Noor naine tema ees oli hakkaja moega. Tahab ehk lohutada mehe surma pärast? Kodus, see tähendab – eelmises kodus, hakkasid naabrid Karinit kõnetama alles pärast Andrese surma, enne seda nad omavahel ei suhelnud. Tahtsid end heade inimestena näidata, mis muud, mõtles Karin.

„Ma ei tea…” alustas ta.

„Mis siin ikka teada,” naeratas Annika. „Mul lapsed terve päev küsivad, et emme, kes sinna õuepealsesse majja kolis!”

„Ma… Mul… läheb natuke aega…”

Annika rehmas käega.

„Ega’s mul on siin ka veel üht-teist teha… Aga nii… poole tunni pärast… võin ootama hakata?”

„Olgu,” naeratas lõpuks ka Karin.

Annika astus paar sammu trepist alla.

„Ma elan, näete, siin,” ta osutas taas oma selja taha. „Kus punased köögikardinad on.”

Karin noogutas, naeratas ja pani ukse kinni.

Ma ei öelnudki oma nime, meenus talle siis.

Karinil läks üle tunni, et end korralikult valmis seada. Alles pärast Annika lahkumist avastas ta, et uinumiseelsed pisarad olid liialt paisutanud tema silmalauge. Teepakikompressid silmadele ja vanni. See aitas alati. Viisakam riie selga, kommikarp kaasa ja minek.

Annika kodu oli hubane, ilmselgelt oli siin eiratud standardprojekti. Välisuksest astuti otse kööki. Põrandad olid niisked ja õhkasid mahedat põrandapesuvedeliku lõhna, mis kummalisel kombel sobis ahjust tuleva koogilõhnaga. Karin tutvustas end viisakalt ja tegi ettepaneku sinatamisele üle minna.

„Oi, kommikarp kohe…” Annika naeratas ja pani kommikarbi kõrgele köögiriiulile. „Ega sa ometi sellepärast poodi ei hakanud minema?”

Karin raputas pead. Vähemalt üks assortiikarp oli tema elamises ikka. Šokolaad oli ju hea. Karin armastas assortiikarpe – neist šokolaadi söömine tundus kuidagi peenem ja õigem. Ja kontroll magusakoguse manustamise üle lihtsam.

Annika valas neile mõlemale kohvi.

„Mul on tegelikult pisut piinlik,” vaatas Annika Karinile pisut häbelikult otsa.

„Piinlik? Mispärast siis?” ei saanud Karin aru.

„Noh, ma… niimoodi… lausa trügisin uksest sisse! Teil oli… see tähendab, sul… oli vist lõunauinak pooleli?”

Karin muigas. Kell oli olnud pool neli.

„Ei, ma… lihtsalt… Terve öö pakkisin asju ja jäin alles vastu hommikut magama.”

„No sel juhul pean ma kohe eriti vabandust paluma!”

„Pole midagi,” ütles Karin.

„Ma vaatasin jah, et eks vist keegi kolib varsti sisse,” oli Annika jutukas. „Üleeile seisis pool päeva üks koristusfirma auto siin.”

Koristusfirma? – No muidugi, kust olekski Maria pidanud selle aja võtma, et terve maja korralikult üle käia, hurjutas Karin end mõttes. Mis seal tegelikult vahet oli, kes koristas – oluline oli, et maja oli tema tulekuks puhtaks tehtud.

Uksest astus sisse umbes kolmekümne viie aastane mees ja jäi üllatunult Karinit vaatama.

„See on Karin, meie uus naaber,” kiirustas Annika seletama ja naeratas siis Karinile, Karini meelest kuidagi süüdlaslikult: „See on minu abikaasa, Rain.”

Rain sirutas Karinile käe. Karin vaatas seda esmalt imestunult – kas poleks olnud käeulatamine tema kui naise ja vanema inimese eesõigus? – siis võttis käe vastu.

„Väga meeldiv,” ütles ta. Tegelikult ei olnud.

Rain nookas peaga toa poole, Annika naeratas Karinile vabandavalt ning nad läksid koos köögist minema.

Missugune imelik mees, mõtles Karin, ja noomis end kohe: pole ilus teiste inimeste üle esimese pilgu põhjal otsustada!

Väljas oli juba pime. Teisel pool tänavat paistis tema uus kodu.

Aiapostide pealt peaks lume maha lükkama, mõtles Karin.Tema kõrvalmaja väravast astus sisse tütarlaps, eemalt vaadates nii 15–16aastane. See siis ongi Dorise sugulase tütar? Või hoopis sugulane ise? Tänapäeval näevad kõik ühtmoodi lapsikud välja, oli Karin kogenud. Kui juba Madonna, temast vähem kui kümme aastat noorem, paistab selja tagant kui kahekümnene…

Annika tuli kööki tagasi.

„Ah see,” märkas ka tema tüdrukut kõrvalhoovis. „See on Cärolyn. Jah, sa kuulsid õigesti – „tsärolin”! Igrekiga, kusjuures!”

„Jaah?” venitas Karin. Tüdruk naabri hoovil kadus nurga taha, ukse poole.

„Cärolyn on väga tubli tüdruk! Sellises kodus kasvada ja ikka normaalseks inimeseks jääda… See on alles iseloom!” Annika ohkas kergelt. „Piima või suhkrut ka tahad kohvi sisse?”

„Jah, palun.” Karin tõstis tema poole ulatatud suhkrutoosist oma kohvitassi pool teelusikatäit suhkrut. „Millises kodus siis?”

„Ta ema joob hullupööra! Tööl ei käi enam mitu aastat, keegi ei tahagi teda enam võtta, näost näha, kellega tegemist. Ise vaid mõni aasta minust vanem, ja nii põhjas… Täna oli vist selgem päev, näe, pesugi pani kuivama.”

Karin pingutas silmi. Hea tahtmise korral võis tõesti näha nööril pesu kuivamas. Majauks avanes ja Cärolyn, pesukauss pesuhunnikuga käes, läks pesunööri juurde.

Annika muigas.

„No näed, niipalju siis Rita pesupäevast! Sujuvalt delegeeris ülesande lapsele… Tubli laps ikka! Teised tema asemel elaksid ehk sama elu, mis emagi, aga tema – käib koolis, ei joo, ei suitseta… Kuule, kas sa kooki tahad? See peaks nüüd valmis olema.” Annika võttis ahjust plaadikoogi. „Praegu on veel kuum, aga…”

Annika ei jõudnud oma lauset lõpetada, kui kööki jooksis kaks last.

„Kooki,” ütles tüdruk, vanem neist, nii umbes seitsmeaastane. Karin ei osanud pärast Marika suureks saamist enam silma järgi laste vanust määrata.

„Näete, lapsed – see on tädi Karin. Tema koliski siia hoovipealsesse majja,” ütles Annika lastele.

„Tere,” naeratas Karin lastele. Lapsed vaatasid talle otsa, ei öelnud midagi.

„Kooki,” kordas tüdruk Annikale nõudlikult otsa vaadates.

„Kook on veel kuum, pärast saate,” ütles Annika. „Minge oma tuppa, ärge vahtige ninas, kui emme tädiga räägib.”

Poiss, nii umbes neljane, võttis seepeale Annika jala ümbert kinni.

„Kas sa ei kuulnud?” küsis Annika ja naeratas Karinile vabandavalt. „No näe, ei kuula!”

„Kooki,” ütles poiss.

„Ma ütlesin, minge oma tuppa! Ma toon ise teile tüki, kui ära jahtub, eks?”

Lapsed läksidki minema.

„Väga sõnakuulelikud lapsed,” märkis Karin.

„Arvad?” naeratas Annika tänulikult ja lõikas koogi lahti.

„Nojah, koogilõhna terve köök täis, aga nemad on nõus oma tuppa minema!”

Annika ei vaadanud Karinile otsa.

„Noh, aeg-ajalt ikka on meil kah käitumisprobleeme.”

„Kellel ei oleks?” Karin rüüpas kohvi. See oli tuline.

„Tänapäeval on lapsed ikka palju lärmakamad, kas pole?”

„Ei tea,” kehitas Karin õlgu. „Lapsed on lapsed.” Lapsed on alati tüütud olnud, jättis ta lisamata. Annika rõõmus nägu hirmutas Karinit: loodetavasti ei soovi Annika teda oma lapsehoidjaks? Ta ei olnud üldse lapsehoidja-tüüp.

„Sa oleksid võinud neile kommi pakkuda,” meenus Karinile kommikarp.

„Ma ei taha neile üldse šokolaadi ja suhkrut anda,” rääkis Annika. „Aga vahepeal ikka peab midagi magusat saama.”

Karin tahtis vastu vaielda. Öelda, et šokolaad ja suhkur on ajuvitamiinid ja magus kook, mille põhikoostiseks nisu, on lastele palju kahjulikum, aga ei jõudnud.

Kõlas uksekell. Annika hüüdis „Sisse!” ning kööki astus tumedapäine, umbes 35aastane naine.

„No tsau, sul on siin lausa koogilõhnad,” ütles ta suuri meestekingi jalast võttes. Siis märkas ta Karinit. „Oi, ja külalised ka! Kas ma tulin valel ajal?”

„Ei,” ütles Annika. „See on meie uus naaber, Karin, ja see on Bianca, meie kõrvalboksist.”

Biancaks kutsutu vaatas Karinit uurivalt, Karini meelest ehk liigagi otse.

„Ma sain aru, et siia pidi mingi memm kolima,” ütles ta ja valas endale ise kohvi. Karin otsustas kuuldut komplimendina võtta.

Kui Annika tundus olevat hakkaja tegudelt, siis Bianca oli hakkaja jutult. Mõne minutiga, mille jooksul Annika jõudis lastele kooki viia ja möödaminnes pesu pesema panna, oli Bianca oma suuremad saavutused Karini, täiesti võõra inimese ees, üles lugenud. Ülikool, üürike abielu, hea koht meediafirmas, nüüd taas lapsega kodus (pooleteiseaastane, hetkel hilist lõunauinakut magamas), vanem poeg Inglismaal õppimas.

„Ja millega su mees tegeleb?” küsis Karin.

Annika ja Bianca vahetasid pilgu.

„Mul ei ole meest. Et laps või? Noh…” Bianca mõtles hetke. „Ma mõtlesin siin mõni aasta tagasi, et vanem laps on juba nii suur, et nagunii läheb varsti kodust minema. Aga mina? Jäängi üksi või? Kohe oli selge, et mul on teist last vaja,” rääkis ta uhkelt. „Noh, ja siis ma leidsin ühe väga sobiva kandidaadi, abieluka muidugi…”

Karin vaatas teda arusaamatuses.

„Abielumehe, noh!” tõlkis talle Annika.

„Ütlesin talle, et kuna mina seda last tahtsin, siis mina kasvatan ta ka üles, aitäh hädast välja aitamast ja tõulooma mängimast.” Bianca naeris lühidalt ja ülbelt.

Annika muigas. Karin ei osanud kuidagi reageerida. Bianca tundus olevat naine, kes teab, mida tahab ja kuidas seda saada. Vahendid ei olnud Karinile vastuvõetavas stiilis.

„Ma muidugi oleksin tütart tahtnud,” jätkas Bianca. „Aga kuna mu pisipoeg on mu mehel ainuke poeg, siis on mul eeliseid.”

„Ja kes siin naabruses veel elab?” püüdis Karin juttu mujale viia.

„Minust järgmine on Tia,” ütles Bianca.

„Tia on noor tibi, aga väga tubli. Tal on lausa oma kohvik!” kiitis Annika.

„Nojah, palju ta ise seal kohvikus teeb või otsustab,” viskas Bianca. Karin märkas tema hääles kadedusenooti. „Ja sinust on ta vaid paar aastat noorem.”

„Kindlasi on tubli,” kaitses Annika. „Ta on nii harva kodus, ükskord ütles mulle, et magabki kontoris, sest päevad on nii pikad.”

„Ah, nagunii on mingi kuti juures,” arvas Bianca.

„Ja ega rohkem meie majas kedagi polegi,” rääkis Annika. „Tavaliselt ehitatakse ridaelamud ikka neljaboksilised, ei teagi, miks meie oma on kolmene.”

Karin noogutas ja rüüpas kohvi.

„Nii, kes meil siin veel on… Cärolyn, Rita… Ja Dorist peaksid sa vist tundma?”

Karin tõmbas kogemata kohvi kurku.

„Mina? Dorist?”

„Nojah,” oli Annika imestunud. „Doris pidi ju sinu tütre sõbranna olema.”

„Seda küll, aga… ega ma ise teda ei tunne küll.” Karin mõtles hetke. „Ei tea, kas ma teda üldse näost näkku näinud olengi.”

„Ahnii…” venitas Annika ja lisas siis kiirelt: „Kahju.”

„Miks kahju?” küsis Bianca ja muigas. „Kas oleksid tahtnud paremini Dorisest aru saada?”

„No mine tea,” naeris Annika ning seletas Karinile: „See Doris on… noh, omamoodi.”

„Ma tean,” ütles Karin ja lisas kiiresti: „Ma ei saa üldse aru, miks mu tütar temaga suhtleb.” Tal polnud tegelikult mingit tahtmist hakata Dorisest rääkima. Hea oleks, kui uued naabrid ei arvaks, et ka Maria on „omamoodi”. Või, mis veel hullem – et see on geenides! Et ka tema, Karin, võiks olla „omamoodi”… Karin ei talunud seda mõtet.

„Kuulge, aga ma pean nüüd minema,” tõusis Bianca üles ja jõi oma kohvitassi tühjaks. „See laste õhtupoolikune uni, see on üks kahtlane värk! Kas on liiga üürike või ei jääda pärast enam üldse magama. – Kuule, Annika, aga meil on ju nüüd lapsehoidja omast käest, mis?”

Ikkagi tõusis üles see lapsehoidmise-teema, mõtles Karin.

„Kui sa ei taha, siis sa ei pea,” ütles Annika Karinile.

Muidugi ma ei pea, kui ma ei taha, mõtles Karin ja taipas, et naised olid juba tõenäoliselt varem teda oma lapsehoidjana ette kujutanud. Miks ka mitte: naabrusse kolib üksik mutt, neil kahepeale kolm last… Kui muidugi siin rohkem lapsi pole. Karin neelatas. Ta ei tahtnud olla mingi mutt, aga sama hull tundus ka naabrite lootusi petta. Pealegi, ta ei tahtnud kuidagi tunduda naabrite meelest imelik või koguni „omamoodi”.

„Ma ei tea, ma pole pärast oma tütart väikeste lastega tegelenudki,” vabandas ta.

„Selliseid asju ei unustata,” targutas Annika.

„Nojah, ma ei tea… Vaatame, eks? Võibolla teie lapsed ei lepigi minuga…”

„Küll lepivad,” lohutas Annika.

„Sa sobiksid minu arust hästi lastega tegelema,” meelitas Bianca. „Tundud selline tüüp. Nagu Madonna lastega!”

Karin naeratas viisakalt. Bianca torkas taas oma meestekingad jala otsa ning läks minema.

„Need on ta poja omad,” seletas Annika Karini pilku nähes. „Hea lihtne jalga torgata ja üle õue tulla.”

Laste hääled ülakorrusel olid tõusnud kõrgematele tuuridele.

„Olge vait!” kostus elutoast Raini hääl. Lapsed jäid vait.

„Ma lähen vaatan,” läks Annika tuppa.

Peaks kah minema hakkama, mõtles Karin ja vaatas aknast välja. Cärolyn tuli oma uksest välja, seisatas ja süütas suitsu. Seejärel võttis taskust midagi… telefoni vist, arvas Karin. Mis muu sai sedasi helendada? Cärolyn kadus maja nurga taha.

Nii et see on siis see tüdruk, kes ei joo ega suitseta, mõtles Karin Annika sõnadele.

Annika tuli kööki.

„Noh, mis näed seal? Oma õue?”

„Pigem küll naabrite oma,” ütles Karin. Öelda Annikale, et ta nägi Cärolyni suitsu süütamas? Ei, otsustas ta siis ümber. Ta on liiga uus, parem on vaikselt naabritega tuttavaks saada, alles siis keelt kandma hakata.

„Ma arvan, et ma hakkan nüüd minema,” ütles Karin.

Annika ei pannud tema ütlemist tähele.

„Jaah, see Rita… Kui nad siia kolisid, siis mõnda aega me isegi käisime läbi. Isegi mu mees sai tema kutiga läbi.”

„Tal on oma… peika ka?”

Annika muigas.

„Mitu lausa. Aga vaevalt need mingid tõsiseltvõetavad peikad on.”

„Aga… millest nad siis elavad, need Cärolyn ja Rita? Suur maja kaelas ja… Kui veel keegi tööl ka ei käi…”

Annika oli natuke aega vait.

„Ah, nagunii saad sa teada, eks ma ütlen sulle ise – neil käib tihti külalisi. Aga ega Rita niisama inimesi endale külla lase. Alati tuleb tuua ikka söögikraami ja asju ja… Eks sealt tilgub ka Cärolynile midagi.”

Karin ei olnud sellist elukorraldust küll oma uutelt naabritelt oodanud. Sellises rahulikus rajoonis.

„Ah niimoodi… Aga… kas siis tihti käivad siin mingid peod?”

„Sa kardad, et ei saa lärmi pärast magada?”

„Nojah… Meil… see tähendab, minul… eelmised naabrid olid üsna lärmakad, mees ikka käis neid vahepeal korrale kutsumas…” Karin tundis, et on närviline ja väsinud. Kange kohv ja liiga palju infot ühe ööpäeva kohta. Kindlasti vajab ta puhkust. Muidu poleks ta ju Andresest, eriti tema kiuslikumast poolest, rääkima hakanudki. Ta ei tahtnud, et see süüdlasliku naeratusega Annika teda mehe kaotuse pärast lohutama hakkaks.

Aga Annika ei teadnudki, et Karin hiljuti leseks oli jäänud. Lohutamata ta Karinit siiski ei jätnud:

„Ei, ära seda küll karda, et magada ei saa! Nende peod on suhteliselt vaiksed, ega neil enam mingi esimene noorus ole.”

Karin pani oma ukse seestpoolt kinni ja mõtles pisut, enne kui tule põlema pani. See siis ongi tema uus elu. Naabrid, kes kohe esimesel päeval omaenda ja teiste saladusi puistavad. Kas Tallinnas niiviisi asjad käivadki? Lapsed tehakse tõuloomadega ja antakse need siis naabrimuttidele hoida… Kuidas see Bianca öelnud oligi: nagu Madonna lastega? Madonna, Madonna… Miks see naine talle täna pidevalt meenus? Just popstaar, mitte piiblitegelane, kes tuntud piltidel oli lapsega, mitte aga lastega, nagu Bianca ütles. Aga ehk ei mõelnudki Bianca piiblitegelast, võibolla mõtleski popstaari – see ju hakkas ka vaatamata kõigele kõrges eas emaks ja koguni lapsendas… Igal juhul ei kuulunud Madonna Karini lemmiklauljate hulka.

Andres oli paljudes asjades pedant olnud: asjad pidid olema oma kohtadel ja neid ei tohtinud olla palju. See tähendas, et lapsesõbralik nende kodu küll ei olnud. Praegune kodu oli ainult tema enda kodu, ja juba praegu ei olnud see nii steriilne kui tema ja Andrese kodu olnud oli… Ehk juhtub veel ime ja tema, Karin, hakkab tõesti lastesõbralikuks tädiks? Algaks täiesti uus elu, kus tema hoov oleks naabrilaste kilkeid täis… Karin peletas kujutluspildi eemale. Lapsed või mitte, uus elu oli niigi liiga suure hooga kaela sadanud. Karin lihtsalt oli sunnitud selle vastu võtma ja seda enda jaoks võimalikult meeldivaks tegema. Kuni karjakell kutsub.

Järgmisel päeval alustas ta uue eluga pihta. Tegi endale tassi kohvi, tunduvalt lahjema kui oli olnud eilne, Annika kohv, ja istus teleka ette. Miski segas. Tühjusetunne. Karin ohkas. Ta polnud harjunud üksinda elama. Kakskümmend aastat viiekümne kuuest – rohkem kui kolmandiku oma elust oli ta elanud Andresega!

Karin peletas muremõtted eemale. Mured tuleb matta töösse või tuulde, teadis Karin ühest vanast laulust. Ta vaatas töökal pilgul oma elutuba.

Tugitoolist oleks parem telekat vaadata, taipas ta siis. Ka tema eelmises kodus oli tugitoolist parem telekat vaadata, sest Andres vaatas telekat tugitoolist. Karin tõusis, vaatas ringi ja mõtles pisut. Seejärel tõstis natuke mööblit ümber. Nii, et hoopis diivanilt oleks mugavam telekat vaadata, see tähendab – tal endal. Tema südamesse jääb Andres nagunii alatiseks, aga tema elutoas peab olema hea siiski temal, Karinil, mitte aga mingil tühjal tugitoolil, mil pole Andresega mitte mingit pistmist. Karin istus ümbertõstetud diivanile ja võttis kohvitassi pihku. Kohv oli mööbeldamise ajaga ära jahtunud.

Kui Karin haiglas teada sai, et Andres on surnud, oli üks meditsiiniõde talle öelnud: „Ka siis, kui tunnete, et üksinda on raske, mõelge sellele, et teie mees ju ei tahaks, et te oleksite kurb ja õnnetu! Te peate edasi elama just tema pärast, kui enda pärast ei suuda!”

Ilusad sõnad muidugi. Aga Karin polnud kindel, kas Andres olekski tahtnud, et ta üksinda õnnelik oleks. Võibolla oleks Andresele meeldinud, kui Karin kurvastusest samuti ära oleks surnud?

Andres oli kohutavalt armukade. Karinit see ei seganud, sest tema maailm oligi Andres. See oli ju loomulik. Naine hoiab ikka mehe poole. Ka siis, kui naabrid temaga mehe tõreduse tõttu tegemist teha ei soovi või kui teinekord pead tundma piinlikkust, et ei saa korralikku tööd teinud torumehele viisakalt naeratada, sest mees näeks selles rohkemat kui viisakus…

Karini isiklikud rõõmud ja mured olid alati väiksema tähtsusega kui Andrese omad. Karin ei rääkinudki neist. Nagu näiteks sellesama maja, endise aiamaja, ostust.

„Ema, ma olen täiesti kindel, et see maja meeldiks sulle ka!” oli Maria kohe pärast majaostu rõõmsalt Karinile telefonitorru hüüdnud. Karin oli visanud vilksamisi pilgu tugitoolis ajalehte lugevale Andresele: ega ometi Maria kilked rumalalt valjud ei kostnud? Ei kostnud. Vist. Andres oli vaid köhatanud ja lehte keeranud.

„Ahsoo,” oli Karin öelnud.

„Me saime Dorisega nii hea diili!” oli Maria rõõmustanud. „Mõtle – kõrvuti majad! Ja tuttava firma teeb ümberehituse, nii et odavalt saab ja ma saan ise sisekujunduse teha. Tead, ma juba tahaksin olla kuuekümneaastane ja Dorisega üle aia koogiretsepte vahetada!” Maria naeris alati väga nakatavalt, ka Karin oli tema tulevikuunistuse peale muianud. Ainult muianud, sest teda pelutas hoopis muu. Miks tahtis tema tütar olla naaber suure kondiga ja meheliku olekuga naisele, kellel Karini teada polnud mitu aastat meest olnud?

Sellepärast ei tahtnudki Karin Dorisega mingit tegemist teha. Mis sellest, et Maria sõnul oleks temast Karinile abi olnud.

Jälle kiskusid mõtted ebameeldivas suunas. Aga kui vaadata asja helgemat poolt, siis poleks Marika ilma Doriseta ehk seda maja saanudki, ja nii poleks ka temal praegu kusagil olla. Karin ohkas. Vanarahva ütlus „Mees võib olla, laps peab olema” oli taas tõestust leidnud. Andrese lapsed hoidsid oma perekonda, tõstsid „puugi” majast välja. Marial oli ema jaoks maja. Mõelda vaid, kui Karin oleks pidanud Ilmarit paluma hakkama…

Karin oli püüdnud kohe Mariat üles leida, kui Andrese infarktist kuulis, ent Maria Eesti-mobiil oli välja lülitatud. Välismaisele mobiilile Karin helistada ei tahtnud, kallis ju. Ja pealegi – Marial oli ju nii palju tegemist kogu aeg! Viimane asi, mida Karin teha tahtnuks, oli tütart oma pisimuredega koormata. Karin jättis Maria Eesti-mobiili postkasti teate Andrese surma kohta.

Lootus, et Maria sõnumit saades talle kohe helistab, oli kaduvväike. Maria oli varemgi välja öelnud, et Andres on tema meelest mõttetu näss – miks ta muidu kohe peale põhikooli nende juurest ära Tallinna läks ning esimesel võimalusel oma nime Marikast Mariaks vahetas – vaevalt Andrese surmgi Mariale korda oleks läinud.

Andrese matuse eelsel õhtul, kui Ilmar oma kurja plaani teatavaks tegi, otsustas Karin raha raisata ja Maria välismaa-mobiilile helistada. See, et selle kõne eest ta hiljem ise ei maksnudki, ei tulnud talle iial pähe. Õnneks.

Karin läks magamistuppa, pani ukse kinni ja istus voodile. Kaks ööd oli ta selles voodis lakke vahtinud, mõeldes sellele, et mitte kunagi ei maga ta siin enam Andresega koos. Eriti valusaks tegi mõtte asjaolu, et Karin ei mäletanud, millal ta oli viimati üksinda maganud, ilma Andreseta teisel voodipoolel. Kuus aastat tagasi, kui Andres kooli kokkutulekul käis? Või oli sinna juba seitse aastat?

Karin võttis telefonitoru hargilt ja valis numbri. Kostis kutsuv toon ja Karini kopsudesse voogas soojemat ja kergemat õhku. Võta vastu, võta vastu, sugereeris ta mõttes. Sugestioon toimis: teiselpool toru võeti kõne vastu.

„Hallo, kas Marika?” küsis Karin.

„Jah, Maria kuuleb. Tere, ema.”

„Oh, tütreke…”

„Mis on? Ema, ma ei kuule hästi, kas midagi on juhtunud?”

Karin neelas pisaraid. Pidid need ka kõige ebasobivamal hetkel tulema! Telefonitorust kostis häältekõma. Kindlasti on Marikal mingi tähtis nõupidamine ja mina rikun kõik ära, muretses Karin ja võttis end siis kokku.

„Andres suri ära ja Ilmar tahab mind siit majast välja tõsta,” paristas ta lõpuks ühe hooga.

„Mida?” küsis Maria. „Andres on surnud? Mismoodi siis… Mis maja? Sind majast välja? Ema, ma tulen sinna. Ära pabista, kõik saab korda. Ma tulen sinna.”

„Mis sina siin ikka…”

„Ema, mul on siin üks üritus ja täna ma küll ei jõua, aga ma tulen nagunii homme Eesti, ja nii kui Tallinna jõuan, hakkan kohe sinu juurde sõitma, niipea, kui saan. Eks? Tsau!”

Karin oli Ilmarile öelnud igaks juhuks, et Maria saabub kolme päeva jooksul. Teinekord oli Maria lihtsalt selline… tuulepea, kelle jaoks kuupäevad ja kellaajad ei mänginud mingit rolli. Selle tuulepäisuse pärast ta Andresele ei meeldinudki.

Aga majast poleks Andres isegi Mariat välja visanud. Oleks teinud pigem olemise igapidi vastikuks, aga välja poleks visanud.

Karin tõstis veel mõned väiksemad mööblitükid umber, vahetas ära graafilised lehed kamina kohal ja koridoris. Maja hakkas vaikselt oma kodu järele lõhnama. Süüa tuleb teha, teadis Karin. Nii tuleb tõeline kodulõhn majja.

Kartulikoorimise lõpul hakkas vastu köögiakent vihma tibutama. Niipalju siis eilsest külmast. Mereline kliima võrreldes Karini endise kodulinnaga… Naabrite aias rippus pesu endiselt nööril. Minna ja öelda neile, et vihma sajab? Aga võibolla pole kedagi kodus? Ja – võibolla on Doris ise kodus? Ei, Karin ei tahtnud end teiste asjadesse segada. Kõigepealt tuleb enda omad jonksu saada. Selle aasta esimene kuu oli niigi kogu tema elu pea peale keeranud. Karin tahtis rahu ja vaikust.