Читать книгу Vaim - Ketlin Priilinn - Страница 4

Vanaema majas elutses vaim, oli Helena nüüd veendunud. Ja ta ei kavatsenud sellega enam minutitki ühe katuse all viibida. Tüdruk heitis koti üle õla, kobas pimedas elutoas käsikaudu ukseni ja peaaegu tormas välja. Ust lukku keerates värisesid ta sõrmed nii, et võtmekimp oleks äärepealt maha kukkunud.

Lõpuks autosse jõudnud, püüdis Helena tulutult mootorit käivitada. Juba oli ta kindel, et see õnnestub, ent iga kord suri mootor uuesti välja. Mitte et selles midagi üleloomulikku oleks – kuramuse auto oli jukerdama hakanud juba päeval siia sõites, just pärast seda, kui ta suure tee pealt ära oli keeranud. Ilmselt oli asi külmas, näitas ju kraadiklaas ikkagi peaaegu kahtkümmet miinuskraadi. Novembri keskpaiga kohta oli see ootamatu ja parajalt krõbe külm.

Siiski proovis ta üha uuesti ning alles pärast kaheksandat katset tajus olukorra lootusetust ja nõjatus sügava ohkega vastu istme seljatuge. Oli tal tarvis siia ronida, pealegi veel üksipäini? Mis tal ometi arus oli olnud? Ent Helena teadis, et hommikul polnud ta suutnud just kõige kainemalt mõelda. Pärast kogu seda jama Kristjaniga.

Ta polnud kavatsenud ju nuhkida, selline asi poleks talle mõttessegi tulnud. Kristjan oli oma telefoni lihtsalt hommikul tööle minnes maha unustanud ja… Helena oli tahtnud üksnes vaadata, kas noormehel on alles need sõnumid, mis nad tutvuse alguses olid vahetanud. Muud ei midagi. Ta poleks uneski osanud valmis olla selleks, mis ta Kristjani telefoni postkastist tegelikult leidis.

Selgus, et mehel oli juba rohkem kui kolm kuud kõrvalsuhe mingisuguse Evkaga, sellenimeliselt neidiselt oli saabunud üheksa meelast sõnumit. Kirjutatu kohaselt olid nad korduvalt kokku saanud – naisterahvas tänas ilusate õhtute eest ja ootas kannatamatult järgmisi kohtumisi.

“Igatsen nii väga su huulte ja soojade käte järele. Varsti näeme!”

Pea kõik sõnumid olid sarnase imala sisu ja tooniga.

Jah, viimasel ajal oli Kristjan tõesti palju kodust ära olnud, töö juures pidid olema kiired ajad…

Miks siis ometi? Nad olid ju vaid pisut üle aasta koos olnud, selle ajaga ei saa ju rääkida mingist rutiinist? Neil polnud ju seni mingeid õigeid tülisid ega midagi… Põhjust Helena teada ei saanudki. Muidugi oli ta õhtul Kristjanilt kohe hakanud aru pärima ning oli paisunud inetu tüli. Mees süüdistas teda nuhkimises ja leidis, et tema privaatsust on nii rängalt rikutud, et ei pea millegi kohta selgitusi jagama. Armukese olemasolu ta ei tunnistanud, ent Helenale oli kõik juba niigi selge.

Nad olid tükk aega teineteise peale karjunud ning lõpuks tormas Kristjan ust paugutades välja – küllap oma Evka juurde. Helena oli veetnud terve öö unetult, masendunult ja äärmiselt segaste tunnete meelevallas.

Hommikul polnud Kristjanist ikka jälgegi. Oli tööpäeva hommik ja võis oletada, et enne õhtut mees välja ei ilmu. Arvestades eelmise õhtu sündmusi ei pruukinud ta aga üldse niipeagi näole anda. Helena tänas endamisi õnne, et oli otsustanud mõne päeva eest puhkuse välja võtta, sellises olukorras olnuks päris õudne päev otsa kontoris istuda, telefonikõnesid vastu võtta, kohtumisi kirja panna ja ülemuse külalistele kohvi serveerida. Kogu see neetud sekretäritöö oli piisavalt masendav ka kõige parema tuju korral, mis siis veel muust rääkida.

Helena pidas peamiselt omaenda laiskuseks ja lolluseks, et ta sinna viieks aastaks pidama oli jäänud. Lihtsalt pärast keskkooli lõppu oli talle see tööpakkumine ootamatult sülle kukkunud ja et pakutaval palgal polnud tolle aja kohta väga viga, ei näinud ta põhjust keelduda. Ema näägutas küll tihtipeale, et ta leiaks asjalikumat rakendust, ent aeg-ajalt töökuulutusi sirvides ei hakanud Helenale silma küll midagi, mis vastaks tema võimetele ja oleks sealjuures ka palgataseme poolest vastuvõetav.

Pealegi nõudnuks töökoha vahetamine suhteliselt suurt elumuutust ja otsusekindlust, just viimast oli aga Helenal alati vähevõitu olnud. Talle ei meeldinud suuri otsuseid vastu võtta ja ilmselt oli just see põhjuseks, miks ta ikka veel edasi õppima polnud läinud. Pärast keskkooli lõppu oli tütarlaps mõelnud aastakese niisama ringi vaadata, natuke tööd teha ja sealjuures selgusele jõuda, kus ja mida ta üldse õppida tahaks. Kõrgkooli minek oli üha edasi lükkunud ning märkamatult oli esialgu plaanitud aastasest hingetõmbeajast saanud viis aastat. Helena oli sageli kahetsenud, et siiski kohe pärast keskkooli õppima polnud läinud, sest mida aeg edasi, seda raskem oli end kokku võtta. Aeg-ajalt mõtles ta koguni, et tunneks end äsja keskkooli lõpetanute hulgas liiga vanana. Järgmisel hetkel tundus see siiski otsitud vabandusena. Oli ta ju siiski alles kakskümmend viis ja tänapäeval õpivad ülikoolis isegi neljakümnesed.

Tol hommikul pärast õhtust tülitsemist Kristjaniga oli Helena samuti otsustusvõimetu. Veel eelmisel õhtul oli ta kindlalt otsustanud Kristjani asjad kokku korjata ja ukse taha tõsta, ent nüüdseks oli tema viha peaaegu lahtunud. Alles oli jäänud vaid suur segadus ja kurbus. Lahkuminek oli nüüd kindel, ent kas see pidi tingimata toimuma inetult või oli neil siiski vähemalt võimalik üksteisega asjad inimese kombel selgeks rääkida? Helena oleks tahtnud ikkagi teada, mis nende suhtes siis puudu jäi, et Kristjan endale tolle tibi oli otsinud. Vahest oli ta ise enda teadmata midagi valesti teinud? Või oli Kristjan lihtsalt üks nendest meestest, kes ei suuda olla truu?

Korraga oli tal kõigest nii kõrini ja järjest enam tundis ta, kui väga oleks vaja aega iseendale. Kui saaks olla mõnda aega täiesti üksi kusagil kaugel eemal ning rahulikult kõike seedida! Just selle mõtte juures oligi vanaema metsamaja talle pähe turgatanud.

Helena polnud iial selles majas üksipäini viibinud, ehkki ta kirjutuslaua sahtlis oli maja võti. Õigupoolest polnud pärast memme surma kolm aastat tagasi seal üldse keegi kuigi tihti käinud. Möödunud suvel oli ema koos oma Kaarli ning Helena väikese poolõe Steffiga paar päeva seal veetnud ja ka Helenat kaasa kutsunud, ent tüdruk oli keeldunud. Tema läbisaamine Kaarliga ei olnud just kõige parem. Mitte et too Kaarel halb inimene oleks olnud, aga Helena suhtus temasse lihtsalt kerge põlgusega. Ühtegi töökohta mees pidada ei suutnud, igal pool läks ta erinevatel põhjustel ülemustega konflikti. Kuuldavasti oli tal mõni aeg tagasi ka joomisega probleeme ja ilmselt oli nii mõnigi töökoht ka just selle nahka läinud. Pea igal aastal oli Kaarel mõnda aega töötu ning ema oli sunnitud oma suhteliselt kesise raamatupidajapalgaga tervet peret üleval pidama. Mis kõige hullem, ema arvates oli kõik igati okay ja ta ei väsinud Kaarlit õigustamast. Viimasel ajal oli Helena loobunud igasugustest iroonilistest märkustest tolle tüübi arvel – eks ema ise teab, kuidas ja kellega oma elu elab. Tüdruk püüdis temaga lihtsalt võimalikult vähe kokku puutuda.

Oma isaga suhtles Helena harva, enamasti piirdusid nad sünnipäeva- ja jõulukaartide saatmisega. Isa oli pere juurest lahkunud juba siis, kui Helena oli neljane. Tal polnud isast isegi ühtegi pilti ja ega ta teda väga hästi mäletanud. Jah, nii palju oli tal meeles, et isal olid olnud samasugused kuldpruunid juuksed nagu tal endalgi, ja tema silmad olid viltused ning rohekat tooni. Helena mäletas ka seda, et isa oli lõhnanud suitsu ja mingi vänge lõhnavee järele. Kui nad poes käisid, ostis isa alati midagi head – jäätist või kommi või kohukest, mida parajasti saada oli. Miks nad emaga lahku läksid, seda Helena ei teadnud. Ema ei rääkinud sellest kunagi ja ise küsida polnud ta tahtnud. Seda teadis ta küll, et ega nad omavahel läbi ei saanud. Üks tema esimesi lapsepõlvemälestusi oligi vanemate tüli. Isa oli väga hilja koju tulnud ning tema, Helena, oli siis juba ammugi voodis. Vanemate hääled olid ta üles äratanud. Tüdruk kuulas hämmeldunult ega mõistnud, mispärast vanemad teineteise peale nii vihased on. Hääled olid küll summutatud, aga kostusid ikkagi tema kõrvu. Isegi sõnad jäid talle meelde.

“Ainult töö ja sõbrad, töö ja sõbrad kogu aeg ja iga päev,” oli ema kaevelnud. “Kas sul üldse vahel meelde tuleb, et sul on pere?”

“Tead, kui ikka iga päev näägutatakse, siis pole pere juurde mingit tahtmist tulla,” heitis isa vastu.

Seejärel läksid nad kööki ja rohkem Helena ei kuulnud. Magama ta siiski ei jäänud, sest vanemate tüli näis kestvat veel päris kaua. Alles tükk aega hiljem, kui kõik päris vaikseks jäi, oli ta lõpuks uinunud. Läks veel natuke aega – võib-olla kolm nädalat või ehk üks kuu – ning ühel päeval, kui nad emaga lasteaiast koju jõudsid, oli isa läinud. Kapis ei olnud enam ta riideid ja elutoast oli asju puudu. Küsimise peale oli ema vaid ühmanud, et isa elab nüüd mujal ja tuleb ehk peagi vaatama.

Paar korda isa tõesti käis, ent varsti jäid need käigud harvemaks ja lakkasid siis sootuks.

Nüüd elas ta kusagil Kesk-Eestis ja tal oli juba ammugi uus perekond, naine ja kaks tütart. Üks neist oli umbes viisteist, teine kaheksateist. Helena polnud oma poolõdesid kunagi näinud ning teadis ainult nende nimesid – Britta ja Kerli.

Ega Helena osanudki isast suurt puudust tunda. Ja vähemasti olid tal vanaema ja vanaisa, kes teda titest peale jumaldasid ja hellitustega üle külvasid – iseäranis vanaisa.