Читать книгу Parimad hobuselood - Кomposiit autorid - Страница 1

Kõigepealt meenutas mulle selle vana leedi nägu küünlavalgusel Destiny Bay lõunasöögilauas mõnda vana hinnalist münti, võib-olla hästi valatud kuldgini. Kui vana ta oli, ei osanud ma arvata, kuid teadsin hästi, et kui ta oli noor, pidid mehed päid pöörama, kui ta möödus. Vanus oli karmistanud ta näojooni, uhket nina ja tahtejõulist lõuga. Ta juuksed olid hallid, täiesti hallid nagu hall laine, mis hoovab Destiny rannaliivale. Ja ma teadsin, et teise naise peas oleksid need juuksed valged nagu ropsitud lina. Kui ta rääkis, hakkasin jälle mõtlema kuldmündile, nii rikkalik ja kuldne oli ta hääl.

„Leedi Clontarf,” ütles mu onu Valentine, „see on Kerry, Hectori poeg.”

„Võin ma kutsuda sind Kerryks? Olen vana naine ja sina oled veel noor poiss. Ma tundsin su isa. Ta kuulus nende sõdurite hulka, kes lugesid oma telkides piibleid ja läksid lahingusse palvega südameis. Ma teadsin ka alati,” ütles ta, „et ta ei silita kunagi oma halli habet.”

„Madame,” ütlesin ma, „loomulikult olen Kerry oma isa sõprade jaoks!”

Mulle paistis, et pidin teda tundma ta uhke näo ja aristokraatliku pilgu tõttu, kuid Clontarfi-tiitel ei tekitanud minus mingeid seoseid. Meie iiri tiitlid on muutunud nii kulunuiks ja luitunuiks, et kõige pühamaid nimesid võivad kanda porteripruulija või endine seebikeetja. Praegu, kui poliitik ei pea tingimata olema rüütel, tähendavad Don O’Connor ja More MacCarthy meile palju rohkem kui hertsog See või markiis Teine. Me võime ka halvustada seda või teist tiitlit võõramaalase puhul, kuid niisugused me juba oleme. Põhja-Iirimaa kodaniku lojaalsus kroonile tuleneb peast ja mitte südamest. Meie põhjamaisest riigist tulid Ühendatud Mehed (organisatsioon Iirimaal 1791. aastal, mis nõudis demokraatlikke reforme), nagu mäletate.

Kuid kellele peaksid meie südamed tugevamini põksuma? Stuartitele pole me kunagi meeldinud ja Oranje prints tuli meie juurde, rääkis palju vabadusest, veetis meiega mõned lahingud ja siis läks Inglismaale asparaagusi kasvatama. Nii kaua on möödas sellest, kui O’Neill ja O’Donnell Hispaaniasse purjetasid!

Kes oli leedi Clontarf, ma ei teadnud. Mu onu Valentine tutvustab nii hooletult. Kui sa juhtuksid tema juurde koos taevase külalisega, ütleks ta lihtsalt: „Kerry, peaingel Gabriel.” Kuigi, mida peaks tema ingellik kõrgus tegema mu onu Valentine’iga, ei oska ma aimata. Mu onu Valentine räägib sulle just nii palju, nagu sa peaksid tema arust teadma, ja mitte rohkem – omadus, mis oli mu onus väga tugevasti esindatud tol ajal, kui ta rodeohobuseid kasvatas. Ma teadsin üht asja: leedi Clontarf polnud iirlane. Kõigil meil, iirlastel, on mingi eriline lahkus, mida me ka sõnadeta ära tunneme. Temas oli viisakust, tõsidust, väärikust, kuid mitte seda omadust, mis muudavad sinu mured teise iirlase muredeks, isegi mitte hetkeks. Ta polnud ka inglane. Võis tunda, et ta vaimsed juured olid selleks liiga sügaval. Ta jutt oli tavalise aadliku oma, aktsenditu. Kuid tema märkus selle kohta, et mu isa ei silita kunagi oma halli habet!

Teadsin, et saan kõik tema kohta teada hiljem oma kallilt tädilt Jenepherilt. Kuid Destiny vanas elutoas oli kummaline ametlik õhkkond. Mu onu Valentine on äärmiselt lahke inimene, kuid täna oli ta õukondlik. Ta oli nagu mõni ungari või vene aadlik, tervitamas keisrinnat. Mu kallil tädi Jenepheril oli aupaklik ilme, mis näitas mulle, et leedi Clontarf oli tõesti äärmiselt tähtis isik. Kes meeldib mu tädi Jenepherile, on armastusväärne, ja keda ta austab, see on suur ja võimas. Kuid kõige erakordsem oli meie teenri James Carabine’i käitumine. Ta käitus nagu võõrustataks kuninglikku isikut, ja ma hakkasin endale ütlema: „Neetud, ta ongi kuninglik! Leedi Clontarf on vaid ta varjunimi. Ma tean, et Saksamaal on üks kuninganna või printsess, keda jakobiidid peavad Inglismaa kuningannaks. Kas võib see olla tema? See kõlab võimatult, kuid kindlasti pole midagi võimatut asjas, millesse on segatud mu onu Valentine.”

Lõunalauas kaldus jutt hobuste võiduajamisele ja onu Valentine kaebas kibedasti uuenduste pärast rajal: alustusvärava ja uue sadula pärast, mida tutvustasid mingid ameerika džokid. Mis puutub alustusväravasse, siis kaldus onu seda halvaks panema. Ta tunnistas, et vanad džokid kohtlesid uustulnukaid oma lipumeetodiga ebaõiglaselt, kuid laiendas oma lemmikteemat: see masinavärk oli inimese needuseks. Kõik need uuendused…

„Kuid see pole uuendus, sir. Roomlased kasutasid seda.”

„Te valetate!” ütles mu onu Valentine.

Mu onu Valentine või ükskõik missugune iirlane kasutaks seda väljendit vaid tähenduses, et ta ei usu sind. Selles on suur vahe.

„Arvan, et mul on õigus, sir. Roomlased kasutasid seda oma vankrivõiduajamistel. Nad lasksid tõkke maha, mitte ei tõstnud seda.” Järgnes klassikutsitaat. „Rapagula submittentur, kirjutab Pausanias.”

„Pausanias käigu põrgusse!” oli mu onu Valentine nähtavalt mõjutatud.

Kuid mis puutus uude sadulasse, oli ta järeleandmatu. Ütlesin talle, et kompetentsed kohtunikud muutsid nii hobuse koorma seitsme naela võrra kergemaks.

„Sadula reeglid on vanad ja muutumatud,” sõnas mu onu Valentine. „Mida lühemad on su jaluserihmad, Kerry, seda vähem sa tead oma hobuse kohta. Sa tead vaid seda, kas ta võidab või mitte. Tavalise sadulaga sa tead, kas ta on laisk, ning võid oma kannuseid õigesti kasutada. Võid liibuda ta pea külge ja aidata teda.”

„Selle sadula abil võidetakse sõite, sir.”

„Olgu see neetud!” ütles mu onu Valentine. „Kui hobune on küllalt hea, võidab ta ka siis, kui ratsanik istub, nägu saba poole.”

„Kuid me tüütame teid, madame,” ütlesin, „oma hobusejuttudega.”

„On kolm asja, mida pole kunagi igav vaadata: kiiret ujujat, kena tüdrukut tantsimas ja noort hobust galopeerimas. Ja kolm asja, millest pole kunagi igav rääkida: jumal, armastus ja hobuste võidusõit.”

„Kushto jukel on ka rinkeno, mi pen,” sekkus äkki meie teener James Carabine.

„Dabla, James Carabine, sa roker nagu didakai. Jukel ja kanangre!” Ja leedi Clontarf naeris. „Mis on küll sama dinkeno kui kushti-dikin grai?”

„Tatsheno jukel, mi pen, nagu Rory Bosville’i oma,” jäi James Carabine ilmselt endale kindlaks, „mis võitis Waterloo karika wafro bok’il!”

„Avali! Sul on õigus, James Carabine.” Ja siis pidi naine märkama mu hämmastunud nägu, sest ta hakkas naerma seda vaikset kuldset naeru, mis helises nagu missateenri kell. „Kas sind üllatab, kui ma räägin tawlo tshibi’t, musta keelt, Kerry? Olen mustlasnaine.”

„Leedi Clontarf, härra Kerry,” selgitas James Carabine, „ütles, et pole midagi maailmas võrreldavat hea hobusega. Ütlesin talle, et hea jahikoer on samuti tore asi. Nagu Rory Bosville’i oma, kes võitis Waterloo karika Printsess Dagmari aastal.”

„Leedi Clontarf tahab rääkida sinuga hobusest, Kerry,” ütles mu onu Valentine. „Nii et kui sa tahaksid, et me läheksime relvatuppa, Jenepher, ja mitte elutuppa, kus sa võid klaverit mängida…”

„Kas mina ei võiks sellest hobusest kuulda?” küsis mu tädi Jenepher.

„Mu armas leedi,” lausus mustlasdaam mu pimedale tädi Jenepherile, „see meeldiks mulle väga, sest see koht, kus istud sina, on õnnistatud.”

Mu onu Valentine ei kasvatanud enam võidusõiduhobuseid. Välja arvatud Limerick Pride’iga, polnud tal nendega õnne olnud ja seepärast oli ta loobunud võidusõitudest omanikuna osa võtmast ja tegeles rodeohobustega, kellega ta oli suurt edu saavutanud. Mu enda kaks võidusõiduhobust, kuigi nad olid võitnud päris palju iiri sõite, polnud just päriselt Aintree vormis, kuid viimasel aastal oli mul õnnestunud osta paarisaja gini eest ratsu, kes oli mõnes klassikalises võidusõidus kõvasti maha jäänud ja kellest moodne tall tahtis vabaneda. Tema nimi oli Pardipoeg, ilusa kehaehitusega tumehall hobune, üsna lühikese kaelaga, kuid inglise tall oli veendunud, et tast ei saa asja. Siiski, nagu sageli juhtub, muutus treenerite ja džokide vahetusega Pardipoeg teistsuguseks hobuseks ja võitis viis tugevat võidusõitu, tuues mulle nii palju tulu, et võisin osta üheksasaja gini eest varsa, kellelt ma palju lootsin, Saint Simoni poja. Mõlemaid hobuseid treenis Robinson Curraghi tallist. Ja nüüd tuli mulle pähe, et see mustlasnaine tahtis osta mõnda mu hobust. Otsustasin, et ainult üle mu laiba.

„Kas sind üllataks,” küsis mu onu Valentaine, „kui sa kuuleksid, et leedi Clontarfil on hobune, keda ta loodab võitvat Derby võidusõidu?”

„Mul oleks hea meel, sir, kui ta seda teeks,” vastasin ettevaatlikult. Sajad inimesed lootsid oma lemmikuist selle tähtsaima võidusõidu võitjat.

„Kerry,” lausus mustlasdaam vaikselt, „arvan, et ta võidab.” Tal oli selline hääl ja pilk, nagu teaks ta tulevikku ette. See muutis ähmase lootuse tõsiasjaks.

„Missugune see hobune on, madame?”

„Tal pole veel nime, ta on kaheaastane ega ole veel kunagi võidusõidust osa võtnud. Ta isaks on iiri hobune, kes on sigitanud palju mandrisõitude võitjaid, kes sai vigastada kuusteist aastat tagasi Derby ettevalmistusel ja kes müüdi ühele Festeticu perekonna liikmele. Tema ema on Iseult III, kes võitis Priz de Diane’i neli aastat tagasi.”

„Ma tean vähe mandrihobustest,” selgitasin.

„Ta sugupuu on suurepärane ja tema ema on tugev nagu vana tamm. Olen mustlasnaine ja tunnen hobuseid, ja ma olen vana, ettevõtlik naine,” ütles ta ja vaatas oma ilusaid, sõrmusteta, kuldseid käsi, nagu tunneks piinlikkust, rääkides midagi, mida meie, mitteromaanlased (rom – mustlaste nimetus enda kohta), vaevalt mõista suudame, „ja arvan, et tean sobivaid tunde ja päevi.”

„Kus ta praegu on, madame?”

„Ta on Daxis, Basse-Pyrénéedes, koos mustlasrahvaga.”

„See on kogu lugu kokkuvõetult, Kerry: leedi Clontarf tahab, et ta hobust treenitaks Iirimaal. Kas arvad, et su vanaisa vanad tallid on veel head?”

„Parimad Iirimaal, sir, kuid neis pole kindlasti nelikümmend aastat treenitud

ühtegi võidusõiduhobust.”

„Kas galopirada on hea?”

„Muidugi, sa tead ise, sir, kui head need on. Kuid ei saa treenida treenerita ja tallipoisteta…”

„Sellega saame hakkama,” ütles mu onu Valentine. „Ütle nüüd mulle, millise kihlveo sa saaksid tundmatu ja proovimatu hobusega pärast talve?”

Mõtlesin hetke. Kaheaastastele oli olnud erakordselt hea aasta, suurte Inglismaa tõuaretajate panustele oli palju vastuastujaid. Lord Shere’il oli hea hobune, Mr Parisel ohtlik täkk. Arvasin, et oli viisteist head hobust, kui nad talvituvad hästi, kaks väljapaistvate võimalustega.

„Ütleksin, et võiksid tõesti kirjutada, mida soovid. Ringil on vaid hea meel, et raha saada. Sir Jamesi ja Toison d’Ori peale pannakse nii palju.”

„Et võita veerand miljonit naela?” küsis mu onu Valentine.

„Seda peab tegema väga hoolikalt, sir, viiekümneliste ja sajaliste kaupa, kuid arvan, et nelisada või viissada naela teeksid selle ära.”

„Ja kui nüüd see leedi Clontarfi hobune võidab Kahetuhande sõidu ja Derby ja Saint Legeri…”

Midagi mu näos pidi näitama, et mul ei meeldi viibida hullude seltskonnas, sest James Carabine hakkas vaikselt rääkima ukse juurest, kus ta seisis.

„Teie noor kõrgeausus võib rahulik olla ja kuulata oma onu ning seda daami.”

Kuigi mu onu Valentine on äärmiselt suursugune, kuigi ta on elanud seiklusrohkel ajal, hiiglane hiiglaste keskel, on ta plaanid liiga suured praktilisteks äripäevadeks. Ja kuigi mustlasdaam oli ilus ja väärikas, võis ta olla vaid vana naine, keda hasartmängud ja tarokaardid on hulluks ajanud. Kuid James Carabine oli veenev, ta suutis alati jääda targaks ja äärmiselt mõistlikuks, vaadates kõiki sündmusi, vaimseid ja materiaalseid, elutormide käes.

„Mida ta nõuaks treeningrahaks?” jätkas mu onu Valentine rahulikult.

„Selle kohutava kolmiksõidu jaoks poleks viissada gini liiast.”

„Ma ei küsi sinult paljast uudishimust, Kerry, või teabe saamiseks,” ütles mu onu Valentine. „Soovin vaid teada, kas tavaline mõistus tuleb samadele järeldustele kui minugi oma, kas need on, kui kasutada Mr Thackeray väljendit, silmnähtavad.”

„Ma mõistan, sir,” ütlesin viisakalt.

„Ja nüüd,” sõnas mu onu Valentine, „keda sa soovitaksid, kes võiks tulla Destiny Baysse treeneriks?”

„Ükski suurtest treeneritest ei lahku oma tallidest, et siia tulla, sir. Ja väiksemaid ei tunne ma küllaldaselt. Kui sir Arthur Pollexfen treeniks veel ja poleks nii vana…”

„Sir Arthur Pollexfen pole vana,” ütles mu onu Valentine. „Ta ei saa olla vanem kui seitsekümmend kaks või seitsekümmend kolm.”

„Kuid sa ei saa oodata, et nii vana mees tuleks välja kell viis hommikul ja jaksaks galoppe üle vaadata.”

„Kui vähe sa tunned Mayo mehi,” ütles mu onu Valentine. „Sir Arthur pole kogu oma triumfide juures kunagi Derbyt võitnud. Ta tuleb.”

„Isegi siis, sir, kust sa saad võidusõidudžoki? Enamik omanikke otsib neid tikutulega. Ja suured vabakutselised, sa ei saa palgata ühte neist ja jääda saladuslikuks.”

„See,” ütles mu onu Valentine, „on juba korraldatud. Leedi Contarfil on Gitano, Hispaania mustlane, keda ta piiritult usaldab. Ja nüüd,” ütles mu onu Valentine, „oleme jõudnud tõeliselt diplomaatilise osa juurde. On vaja proovihobuseid, seepärast pean sinult delikaatselt küsima, kas sa ei lubaks kasutada oma kaht äärmiselt suurepärast hobust, Pardipoega ja Saint Simoni, leedi Clontarfi hobuse treenimisel. Ma ei mõista, miks ei peaks see sulle meeldima.”

Tuua oma kaks südamekallimat ja anda need treenida isikule, kes võitis Ascotis kuldkarika viiskümmend aastat tagasi ja polnud kaksteist aastat hobuseid treeninud, ning anda need sõitmiseks sellele Gitanole või Hispaania mustlasele, nagu mu onu teda nimetas, proovihobusteks sellele täkule, kes poleks isegi stardipaugu andja setukaks küllalt hea. Ah, ei! Mitte mingil juhul. Tegin oma südame kõvaks James Carabine’i paluvale pilgule.

„Kas teed seda või mitte?” möirgas mu onu diplomaatiliselt.

Mu tädi Jenepher pani käest pitsi, mida ta heegeldas, sirutas käe, ta sõrmed said mu varrukast kinni, jooksid mööda mu kätt ja said minu oma pihku.

„Kerry teeb seda,” ütles ta.

Nii otsustatigi.

„Kerry,” lausus onu Valentine, „kas sa saadaksid leedi Clontarfi koju?”

Olin väga üllatunud. Olin arvanud, et ta peatub meie juures. Ja ma olin pisut mures, sest polnud külalislahke lubada Destiny külastajal peatuda kohalikus kõrtsis. Kuid James Carabine sosistas: „Ta peatub tasandikul, isand Kerry, oma suures neljahobusevankris.” Oli raske uskuda, et see pikk väärikas daam kuldpunase hispaania salliga, kes vestles nii vaikselt ja meeldivalt, oli rändav mustlane ja kogu maailm oli tema kodu.

„Head õhtut, Jenepher. Head õhtut, Valentine. Boshto dok, head õnne, James Carabine!”

„Boshto dok, mi pen. Head õnne, õde.”

Läksime täiskuisesse oktoobriõhtusse ning meie elutoa suurest kulu- ja roikatulest eemal oli õhtu kibekülm. Võis tunnetada okstel jääkirmet ja kuulda kurvitsate tiibade vihinat, keda oli häirinud mõni ekslev koer. Nii särav oli kuu, et kõik valgete tüvedega õunapuud eristusid selgelt viljapuuaias, ja kui me asusime teele Halljõe poole, võisime kaldal näha barkantiini hõbedaste purjedega – ehk kusagilt Bilbaost, suundumas Clyde’i, päeval vilets metallikandja, kuid täna õhtul laev mõnest vanast merejutust, nagu Maghalesi omast või meie oma Pühast Brendanist.

„Feach air muir lionadh gealach buidhe mar ór,” ütles ta gaeli keeles. „Vaata tõusval merel kuldse täiskuu kuma… On täiskuu ja on tõus, Kerry; kui sa soovid midagi, siis läheb see täide.”

„Soovin teile Derbyl edu, madame.”

Meie ees teel liikus rühm, kus mängiti viiulit ja suupilli. Need olid mustlastest ihukaitsjad, valmis kaitsma oma valitsejannat tema koduteel.

„Sa mõtled seda tõsiselt, ma tean, kuid sulle see idee ei meeldi. Miks?”

„Madame,” ütlesin, „kui suudate mu mõtteid nii kergesti lugeda, siis pole rääkimisel enam mõtet. Olen täna õhtul palju kuulnud heast hobusest ja võimalusest suurimal võidusõidul maailmas ja see soojendab mu südant. Kuid ma olen kuulnud rohkem räägitavat rahast ja see jahutab mind maha.”

„Olen nii vana, Kerry, et Derby võitmise au tähendab mulle vähe. Kas tead, kui vana ma olen? Kuus aastat vähem kui sada.”

„Siis seda vähem…” alustasin ja peatusin otsekohe ning oleksin kaljult alla hüpanud oma andestamatu taktituse pärast.

„Siis seda vähem on mul põhjust raha tahta,” ütles vana leedi. „Kas see pole nii?”

„Täpselt, madame.”

„Kerry,” ütles ta, „kas mu nimi ütleb sulle midagi?”

„Olen juba terve õhtu sellele mõelnud. Leedi Clontarf, mul on nii kalju, et mu isa poeg paistab teile nii tahumatu ja rumala matsina.”

„Milfanwy, Clontarfi ja Kincora krahvinna.”

Ahmisin õhku nagu idioot. „Suure Brian Boru liin. Kuid ma arvasin…”

„Oleksid sa tõesti ise selle peale tulnud, Kerry?”

„Tõesti mitte, madame,” ütlesin. „See on nii vana suguvõsa. See on nagu vana linn, millest räägitakse rahvalugudes, halli jõe all, tornitippude ja suurte väljakutega. Mulle paistab, nagu oleks see kadunud samal viisil nagu rulluvad tormipilved.”

„Viimane O’Neill on kadunud, ja viimane Plantagenet. Kuid suur Briti vereliin on alles. Kui ma abiellusin oma lordiga,” ütles ta vaikselt, „olid rasked ajad. Meie kõrvad polnud unustanud Waterloo musketiraginat ja Inglismaa kartis ikka veel keisrit ja vaene Iirimaa oli haavatud ja haige. Nagu sa tead, Kerry, pole College Greenis istunud ühtegi sellest vanemast soost peeri. Uusaadlikud pole mingi uudis, nagu ka iidse nime vargus. Need O’Brienid, Kerry, muutusid sirideks ja lordideks, neid on kümnete kaupa, kuid mu lord oli Clontarfi ja Kincora krahv, tema suguvõsa oli siin enne inglaste tulekut.

Kuigi mu lord oli suurest Kincora verest, polnud ka mina ise madalast soost. Meie, romaanlased, oleme vanad, Kerry, nii vanad, et keegi ei tea meie algust, kuid me tulime India kõrgustikelt sajandeid enne ajaloo algust. Me oleme tugev, elujõuline rahvas ja kasutame oma keelt, oma kombeid, oma seaduseid kuni tänapäevani. Ja mis puutub meie teatud perekondadesse, siis austavad kõik maailma romaanlased meie oma, vanu Lovelle. On kolme sorti Lovelle, Kerry, dinelo’d ehk rumalad Lovellid, gozvero’d ehk kavalad Lovellid ja puro’d, vanad Lovellid. Mina olen vanade Lovellide hulgast. Mu isa oli suur Mairik Lovell. Nii et näed, ka mina olen kõrgest soost.”

„Armas madame, juba teie nägemine ütleb seda.”

„Mu lordil oli väike majake Swordsi küla lähedal ja just seal ma kohtasin teda. Ta tahtis osta hobust mu isalt Mairikult, ratsahobust, kelle mu isa oli toonud siia Nejdist Araabias. Mu lord ei suutnud seda osta. Aga kui ma oma lordiga abiellusin, oli see osa mu kaasavarast, see ja kaks peotäit lõikamata vene smaragde ja kirst kuldmünte, vene ja india ja türgi oma, kõik kullast. Nii et ma ei tulnud oma lordi juurde tühjade kätega.”

„Madame, kas soovite seda mulle rääkida?”

„Ma soovin seda sulle rääkida, Kerry, sest ma tahan, et sinust saaks mu väikese pere sõber, mu pojapoegade poegade sõber. Sa pead teadma oma sõpradest kõike, et neid mõista.

Mu lord oli rikas vaid iseenesest ja oma sugupuust. Kuid uhke araabia täku ja smaragdide ja kuldmüntidega saime hästi hakkama. Me tegime rumaluse, Kerry, me läksime Londonisse. Mu lord soovis seda ja tema soovid olid minu soovid, kuigi miski ütles mulle, et me poleks pidanud minema. Londonis sundisin oma lordi suure araabia täku maha müüma. Ta ei tahtnud seda teha, sest see tuli koos minuga, ja mina ei tahtnud, sest mu isa oli teda nii väga armastanud, kuid ma sundisin teda. Kõik tänapäeva Selimi hobused on tema, Šeik Selimi järglased.

Mu lord armastas hobuseid, Kerry. Ta tundis hobuseid, kuid tal polnud õnne. Newmarketi nõmm on halb koht neile, kellel pole õnne. Ja mu lord hakkas muretsema. Kui keegi on mures, Kerry, siis loeb süda vähe – kas pole nii? Või sa ei taha veel seda teada? Ja veel üks asi tegi mu lordile muret. Ta oli koos inglastega ja inglastel on omad normid ja käitumisviisid. Nad on hea rahvas, Kerry, väga aus. Nad käivad kirikutes ja neile meeldivad kurvad laulud, kuid kas nad usuvad jumalasse või kas neil on südameid, ma ei tea. Nad teevad kõike nii, nagu peab ja tavaks, ja nad on selles kummalised; nad vabandavad meest, kes on teinud suure kuriteo, kuid nad ei vabanda meest, kes eksib tavade vastu. Kummalist riietumisstiili ei vabandata. Ekstsentrik on autsaider. Nii et inglased pole head iirlaste vastu.

Mu enda rahvas,” ütles ta uhkelt, „on lihtne rahvas, lahke ja ustav, nagu teie pere teab. Abielu on neile sügav asi, see pole ühe inimese isekas armastus teise vastu, vaid see hõlmab paljusid asju. Mu mees oleks võinud ütelda: „Mifanwy Lovelli isa päästis kord mu au. Mida saaksin teha Mifanwy Lovelli ja tema meeste heaks?” Kuid Lovellid ütlesid, kui me abiellusime: „Vennad, see gawjo rai, võõramaa härrasmees, ei pruugi mõista mustlaste tavasid, et meie mured on tema mured ja meie rõõmud tema omad, kuid meie mõistame, et tema võitlused on meie võitlused ja tema huvid on Lovelli klanni omad.”

Mu inimesed olid alati mu lordi ümber ja mu lord vihkas seda. Meie Londoni majas oli hommikuti alati mustlasi, ootamas, et saaks talle rääkida suurest võistlusest, mis toimub vaikselt Epsom Downis, mida ta ehk soovib näha, või tahaks ta ehk odavalt head hobust osta või kuulda uudiseid koerast, kes läheb võidu jooksma, et saaks tema peale kihla vedada, ja koera headest või halbadest külgedest. Nad ei tahtnud raha. Nad tahtsid talle vaid head teha. Kuid mu lord tundis kimbatust, kuni ta hakkas jälestama mustlase kaelaräti nägemist. Ja ka võiduajamistel kihla vedades, kihlavedamisringis, võis mustlane maksta raskelt teenitud sissepääsuraha, et lordile vaikselt rääkida millestki, mida ta oli märganud hobuste hommikujooksu ajal, või et millisele hobusele ei tohiks kihla vedada, või märkamatutest hobustest, kes võisid võita. Kõik minu lordi heaks. Kuid mu lord oli koos moodsa inglise rahvaga, kes ei mõistnud, kuidas võib omada nii kummalisi sõpru. Nad kergitasid kulme, et mu lord tunneks häbi vaeste mustlaste pärast. Nende asjade üle võib naerda, nagu päikegi naerab, aga tema südames olid pilved.

Viimaks tuli Ascot, Kerry, kus oli noor kuninganna ja Belgia kuningas ja õukonna suured aadlikud. Sellesse koplisse tuli üks suurimatest mustlastest, Tyso Herne, kes oli läinud enne mu abielu suure hulga normanni traavlitega Mehhikosse ja tulnud tagasi eskadroni ponidega, kes sobivad polo jaoks. Tyso oli suur mees, pawni Romany, ehtne mustlane. Ta juuksed olid punased ja ta vuntsid pikad ja lokkis nagu ungari mägilasel. Tal oli kaela ümber uhke kullasest siidist diklo ja ta kuue nööbid olid india kuldmündid ja ta kellakujulised püksid olid ilustatud hõbekellukestega ja ta saabaste kannused olid ehtsast hõbedast ja ta käed olid kaetud sõrmustega, Kerry, mille sarnaseid kivisid polnud isegi noorel kuningannal. See polnud vulgaarne kelkimine. Tyso tundis end lihtsalt rikka ja lõbusana ja ükski kivi ta käel polnud nii ehtne nagu ta süda.

Kui ta nägi mind, möirgas ta nii, et see kõlas nagu stardipauk.

„Jumala nimel,” hüüdis ta, „see on Mifanwy Lovell.” Ja kuigi ma pole väike naine, Kerry, heitis ta mu õhku ja püüdis jälle kinni. Ja ta naeris ja suudles mind ja mina naersin ja suudlesin teda, nii rõõmus olin ma, nähes suurt Tysot veel kord, kenasti üle mere tagasi jõudnult.

„Võta oma rom, mi tshai, oma abikaasa, mu neid, ja me läheme kitshima’sse ja joome tublisti šampanjat.”

Kuid ma nägin oma lordi sünge näoga minema kõndimas ja kõiki inglasi vahtimas ja mõnda naist naermas. Seepärast vastasin: „Ma tulen üksi, Tyso.” Sest Tyso Herne oli olnud mu isa parim sõber ja mu ema nõbu ja ta oli hoidnud mind väikese lapsena ja polnud tähtis, kuidas ta välja nägi või kes naeris, ta oli mulle armas.

Sellest, mida ütles mu lord ja mida mina vastasin, me ei räägi. Vihas öeldakse rumalaid asju, kuid rumalad või mitte, need jätavad arme. Sest suust tulevad välja unustatud asjad, mida arvatakse, et need on surnud. Kuid enne kohtumise lõppu läksin Tyso Herne’i vankrisse. Ta punus piitsa sõrmedega, mis olid peened nagu naisel, ja kui ta mind nägi, küsis ta vaikselt:

„Kas kõik on korras, Mifanwy?”

„Miski pole korras, mu isa sõber.”

Ja nii ma läksin tagasi oma rahva hulka ega näinud oma lordi enam kunagi.”

Olime jõudnud nii kaugele, et võisin näha mustlaste tuld, ning kõrgustikule pöörates nägin Farewelli majaka tulesid. Üks valge välgatus, sekund pimedust, punane välgatus, kolm sekundit vahet, siis valge ja jälle punane. Farewelli majakas on midagi südantsoojendavat ja vaprat. Iirimaa valvab oma osa üle Atlandi ookeanil.

„Kui ma lahkusin oma lordist, olin lapseootel, ja kui ta sündis ja oli võõrutatud ja tugev, saatsin ta oma lordi juurde, sest iga mees tahab oma poisslast ja iga perekond mantlipärijat. Aga kui poiss oli kakskümmend neli, tuli ta minu juurde tagasi, sest rändava mustlase ja vihase iirlase vered ei sobi kokku. Temast ei saanud kunagi Contarfi krahvi. Ta suri, kui mu lord veel elas. Ta abiellus Herne’iga, Tyso lapselapsega, toreda tüdrukuga. Ja mu poeg sai surma Balkani sõdade ajal.

Nialli naine – mu poja nimi oli Niall – kuulis seda, ja kui noor Niall oli küllalt vana, saatsime ta minu lordi juurde. Mu lord oli selleks ajaks vana, vanem kui ta aastad, ja väga vaene. Kuid minu raha ta vastu võtta ei tahtnud. Mu lord suri, kui Nialli Niall oli koolis, nii et väikesest poisist sai Clontarfi ja Kincora krahv. Ma jälgisin, et tal oleks küllalt raha, kuid ta abiellus vaese iiri naisega ja nad said kaks last, Nialli ja Alicki. Ta oli hobustest huvitatud ja ratsutas hästi, nagu mu inglastest sõbrad mulle rääkisid. Kuid ta sõitis Punchestowni võidusõidu ajal halval hobusel ja tegi kiviseina juures vea. Ta laskis tal kiviseina juures pead tõsta. Too heitis pea üles ja viskas ta vastu seina, nii sai Nialli Niall surma. Ta naine, väike iiri tüdruk, pööras oma pea elust kõrvale ja suri.

Poisid on nüüd viisteist ja kolmteist aastat vanad ja astuvad varsti maailma. Tahan, et neil oleks hea võimalus ja et neil oleks raha. Olen olnud rikas ja siis vaene ja siis väga rikas ja jälle vaene ja jälle rikas ja nüüd vaene. Aga kui see ettevõte õnnestub, siis läheb poistel hästi.”

„J-jahh,” vastasin.

„Sa ei paista väga entusiastlikuna, Kerry.”

„Meil on ütlus,” vastasin, „et võidusõidul võidetud raha on vaid laenatud.”

„Kui oleks viimnepäev ja oleks viimane sõit viimasel päeval ja sa võidaksid pisut, mida sa siis ütleksid?”

„Siis ütleksin, et see on minu väike võit.”

„Siis saame vaid oma väikese võidu pärast tuhandeaastaseid kaotusi.”

Olime laagri juurde jõudnud. Suure tule ümber olid pikad tõmmud mehed värviliste kaelarättidega, kes paistsid tagasihoidlikumad ja puhtamad kui inglise mustlased. Nad tõusid vaikselt, kui mustlasleedi saabus. Suured tähnilised dalmaatsia koerad tõusid samuti. Hämaras võis näha kinniseotud hobuseid, vaiksed nagu puud.

„See on Destiny Bay nooruk,” sõnas vana leedi, „kes on nii lahke, et on meie sõber.”

„Sa shan, rai!” ütlesid nad vaikselt ja viisakalt. „Kuidas läheb, sir?”

Leedi Clontarfi teenija kiirustas mantliga ette, pahandades ja rääkides inglise keelt suurepärase viisakusega. „Käitud halvasti, õde. Käid öösel kõndimas, nagu tüdruk kevadel kohtamas. Härrased, te ei tohi oma rawnee’d väljas hoida, ta on vana ega tunne end hästi.”

„Supplistia,” tõreles leedi Clontarf, „sul pole rohkem kombeid kui uriseval koeral.”

„Olen rawnee valvekoer,” sõnas tüdruk.

„Madame, teie teenijal on õigus, ma lähen nüüd.”

„Kerry,” peatas ta mind, „kas oleksid mu väikeste poiste sõber?”

„Tõeline sõber,” lubasin ja suudlesin ta kätt.

„Jumal õnnistagu sind!” ütles ta. Ja ma lahkusin laagrist, et koju minna. Jahimehe kuu laskus maailma serva poole ja Farewelli majakas välkus mere poolt valgelt ja punaselt ja minnes märkasin, et tuul Iirimaa poolt oli tugevnenud ja Bilbao paat veerles kirdesse tüürpoordi suunas. See paistis mulle hea endena.

Neil päevil, enne mu tädi Jenepheri abielu Patrick Herne’iga, oli töö Destiny Bays jaotatud niimoodi: mu kallis tädi Jenepher juhatas majapidamist. Mu onu Valentine kavandas ja juhatas rodeohobuste, samuti ka lammaste ja musta Dexteri karja kasvatamist, mis muutsid Destiny Bay nii kardetuks Dublini hobuse-show’l, Bathis ja Westis. Minu tööks olid farmid. Mulle jäi ka ülesanne valmistada leedi Contarfi ja mu enda hobuste jaoks ette tallid ja treeningupaigad. Oli kergendav seiklus loobuda naeristest, nisust, odrast ja seemnetest, et uurida treeningupinna olukorda. Minu vana-vanaisa ajal, enne ühenduse aega, oli Destiny Bays treenitud paljusid Curragh’ võitjaid. Mullapinnas oli seal kriidine ja läbipõimunud taimejuured on pisut vetruvad ka kõige kuivema ilmaga. Leidsin oma vana-vanaisa pooleteise miilise raja ja kahe ning poole miilise, kurviliste ja lühemate erinevalt kaldus galopiradadega. Mu vanaisa oli kasutanud neid noore mehena, kuid põhiliselt jahihobuste jaoks, hobused müüdi suurtele Hispaania ja Austria rügementidele. Kuid minu rõõmuks olid tallid nii head nagu varemgi. Kaetud kuivatatud pillirooga, nõudsid nad vähe parandusi. Põrandad olid kriidist ja latrid kenasti ventileeritud. Seal olid ka suured vihmaveepaagid, mis on kõigist vetest parim treeniva hobuse jaoks. Seal olid ka mõned latrid rahutute hobuste jaoks. Olin pisut mures valgustuse pärast, kuid mu onu Valentine ütles mulle, et sir Arthur Pollexfen ei lubanud treeninguperioodil kunstlikku valgust. Hobused läksid magama koos kanadega ja tõusid kukelauluga.

Mu enda hobused võtsin Robinsonilt ära tema tundeid riivamata. „Nii see praegu käib, Robinson,” ütlesin talle. „Me püüame Destinys teha hullumeelseid asju ja ma ei anna hobuseid teisele treenerile. Ma toon teise treeneri sinna. Rohkem ei või ma teile ütelda.”

„Polegi vaja, Mr Kerry. Viige nad sinna, kuhu soovite. Mul on kahju väikese täkuga hüvasti jätta. Kuid ma soovin teile edu.”

Ostsime veel kolm hobust ja hobuse Ann-Dolly jaoks. Nii et kuue hobusega oli meil päris tore väike tallike. Kui nägin sir Arthur Pollexfeni, siis mu süda võpatas pisut, sest ta paistis nii väga pärinevat eelmisest sajandist. Väike, punakate põskedega, piiskopi valgete juuste ja viisakusega, poleks ma kuidagi arvanud, et ta suudab talli juhtida. Arvasin, et ehk oli ta liiga vanaks saanud ja kaua mõelnud Kohast, Kuhu Minna, ja meie olime katkestanud tema mõtisklused ja tema oli kaotanud oma elujõu. Temaga tuli Destiny Baysse kaasa ta teener, ja kuigi me soovisime, et ta oleks jäänud meie majja, eelistas ta viibida majakeses tallide läheduses. Ma ei tea, mis tema riietega lahti oli, kuid need olid antiiksed, kuigi ilusalõikelised. Ta ei kandnud kunagi ratsapükse, vaid sinakast lõuendist pükse, mis olid tema lakksaabastele tõmmatud. Lilleline satiinvoodriga vest, lühike kerge jakk, hall kõvakübar ja kindad. Alati oli ta nööpaugus värske lilleõis, mida ta teener tõi igal õhtul Destiny Bay kasvuhoonetest ja hoidis üleöö veeklaasis, millesse oli kallatud pisut viskit. Nimetan seda erakordseks, sest enamik võidusõidumehi ei kanna lilli. Nad arvavad, et lilled toovad halba õnne, aga kust tuli niisugune ebausk, ei oska ma ütelda. Ta õhtupüksid olid samuti saabastel pandlaga kinni tõmmatud, või pigem olid need niisugused püksid, nagu kannavad sõjaväelased, ja kuigi neil polnud kunagi viike, polnud neil ka kunagi kortse. Ta ei joonud portveini pärast õhtusööki, kui leedid olid lahkunud, vaid selle asemel viskipunši, mida James Carabine oli talle valmistanud. Võrreldes tugevate rangesilmsete treeneritega, keda ma teadsin, täitis see mahe, leebe jutuga vanahärra mind kahtlustega.

Kuid esimesel hommikul, kui ma treeningjooksule läksin, sain vanast mehest teistsuguse mulje. Päike oli vaevalt tõusnud, kui ilmus vanahärra, sama kenasti riides nagu läheks Ballsbridge’i show-ringi. Ta teener hoidis ta suurt halli hobust, kui tema hüppas sadulasse sama kergelt nagu poiss. Ta hobune tundis end sel hommikul hästi ja tema ning mina läksime treeningupaiga poole teele kergel kapakul, vana härrasmees oma jalustes pooleldi seistes, põlved kergelt sissepoole, ratsutades nagu kasakad, ta punane terjer tema kannul lippamas. Kui me kiirust vähendasime, rääkis ta mulle oma hobuse sugupuust, kes põlvnes läbi Matchemi ja Whalebone’i Oliver Cromwelli suurest sõjaratsust Valgest Türklasest või Place’i Valgest Türklasest, nagu teda kutsus lordprotektori hobusekasvataja. Kuulates, kuidas ta räägib hobusekasvatuse keerdkäikudest, tundsin kergendust. Siis mõistsin, kui suur treener ta oli. Treeningupaigas oli ta nagu vägesid käsutav marssal, nii suurt austust näitasid kõik tema vastu üles. Hobuse turjal küürutavad poisid, ta peadžoki, teenrid, kõik vaatasid punakasrusket nägu, isegi kui ta ütles vähe või mitte midagi. Tal pidid silmad kuklas olema, arvasin. Sest kui täkk, kelle olime toonud Mr Gubbinsilt, Galtee More’i varss, hakkas tõrkuma ja poiss paistis maha kukkuvat, hüüdis vana mees vaikselt ja teravalt: „Ära nüüd kuku, poiss.” Ja poiss ei kukkunudki. Punane terjer vaatas treeningut terase pilguga ja ma usun tõesti, et ta teadis hobustest sama palju kui ükskõik kes meist, ja kindlasti rohkem kui ükskõik kes meist sir Arthurist. Kui mu armas Pardipoeg tuli poisi käskluse peale sõitma kaks korda viie kaheksandikmiili pikkust rada, vaatas koer sir Arthurit ja sir Arthur vaatas koera ja mida nad üksteisest mõtlesid, teab üksnes jumal.

Kui sealt lahkusime, arvasin, et vanahärra räägib midagi mu hobustest, kuid koduteel rääkis ta vaid maakohast. „Teie Derry on ilus koht, noor mister Kerry,” ütles ta, „kuigi ma ei tohi ära unustada omaenda kodu Mayos.” Hobustest mitte silpigi.

Ta oli kõige vaiksem mees, keda ma kunagi olen tundnud, kuigi jättis mulje vestlemisest. Sa võisid temaga vestelda ja tema naeratas ning noogutas õigel ajal, nagu kuulaks innukalt iga sõna, mis sa ütlesid. Lõpuks sa mõtlesid, et see oli väga huvitav vestlus. Kuid sa ei saanud päriselt kindel olla, kas ta oli sind isegi kuulnud. Teisest küljest, kui ta rääkida soovis, tegi ta seda õigel ajal ja kenasti. Kui meie piiskop ühel piirkondlikest visiitidest peatus Destiny Bays, ehk sellepärast, et mu onu Cosimo oli samuti piiskop, ei meeldinud talle võidusõiduhobuste talli avamine. Mu onu Valentine oli vihane, kuid ei öelnud midagi, sest Destiny Bays ei vaielda külalisele vastu.

„Sest, sir Valentine, kõik võidusõiduks hobuste kasvatajad peavad suhtlema kelmide ja taskuvarastega, joodikute, kupeldajate ja mänguritega, kes täidavad võidusõiduradu, ja nad alandavad ennast mingil määral nende tasemeni,” väitis Tema Kõrgeausus. „Teie ise, üks Iiri rüütelkonna eestseisjaid, peate lihtinimestele eeskuju andma.”

„Teie Kõrgeausus,” sekkus vana sir Arthur Pollexfen, „on kahetsusväärselt valesti informeeritud. Kõigil perioodidel maailma ajaloos on väljapaistvad isikud tegelenud hobuste võidusõitudega. Me loeme, et kui Makedoonia Philippos Väike-Aasias peatus, tõi kuller talle teate kahest sündmusest, ta poja Aleksanderi sünnist ja kahe ta lemmikhobuse võidust Ateena tähtsaimal sõidul, ning me võime mõistlikult järeldada, et ta rõõm sõidu võitmise üle on sama suur kui mitte suurem rõõmust Aleksanderi sünni üle. Charles II elus on jooni, mis teevad sellele hooletule monarhile au, näiteks ta härrasmehelik surm ja kiindumus ta suurde võidusõiduhobusesse Vanasse Rowleysse. Teie Kõrgeausus on, olen kindel,” sõnas sir Arthur leebemalt kui ükski kirikuõpetaja, „liiga hea kreeka õpetlane, et teile ei meenuks Maeciuse ja Philodemuse epigrammid, mis näitavad, kui väga need antiikpoeedid huvituvad võidusõitudest. Ja praeguste aegade juurde tagasi tulles peab Teie Kõrgeausus olema kuulnud, et Tema Majesteet (keda kaitsku jumal) on võitnud kaks Derbyt, ühe üürihobuse Minoruga ja teise ta enda suure Persimmoniga. Šotimaa tähtsaim peer, Hamiltoni hertsog, Chastellerault hertsog Prantsusmaal, Brandoni hertsog Inglismaal, Brandeni kroonprints, on uhkem oma ilusa mära Eau de Vie kui kõigile neile tiitlite üle. Mis puutub iiri perekondadesse, siis Dublini Dawsonid ja mu enda pere, Mayo Pollexfenid, on alati olnud huvitatud hobusekasvatusest ja võidusõitudest. Ja keegi neist pole – paluksin mu punš, James Carabine – , nagu Teie Kõrgeausus väljendub, joodik, kupeldaja ega mängur. Kardan, et Teie Kõrgeausus on lugenud,” ja ta suunas oma pilgu, särava nagu käblikul, „haiglasi ja sensatsioonimaigulisi usulisi kirjutisi.”

Suutsin vaevaga hoiduda lauale hüppamast ja Mayo maakonnale kolm korda „elagu” hüüdmast.

Juhtumitel, mida sageli ette tuli, kui mu onu Valentine’i ja minu arvamused erinesid kas põllumajanduslikes või poliitilistes või lihtsalt usu- ja moraaliküsimustes, valas ta mu sõimusõnadega üle, mis luges vähe. Aga kui ta oli tõesti kibestunud, hüüdis ta mind „moodsaks”. Ja moodsuse all mõtles mu onu Valentine väärtust, mida väljendasid pruunid nööpsaapad, valged vestid, mida kanti koos jakkidega, vastikud väikesed autod – lühidalt, niisugust asja, mille ees jumala inglid õudusest tagasi põrkaksid. Kuigi ma pole moodne sellises mõttes, olen moodne niisuguses, et mulle meeldib, kui näen inimesi asjadega edasi jõudmas. Leedi Clontarfist ja iiri täkust ei kuulnud ma enam midagi. Hommikul pärast seda, kui olin ta koju saatnud, tulin teda vankri juurde otsima, kuid seda polnud enam seal. Sellest oli vaevalt jälgegi järel. Leidsin murtud sõnajala ja tammeoksa, mustlaste märgi. Kuid mida see tähendas või kuhu näitas, ma ei teadnud.

Olin näinud tohutult vaeva tallide ja treeninguplatsi ettevalmistusega ja sir Arthur Pollexfen oli katkestanud oma pensionipõlve Mayo maakonnas. Kuid hobusest ikka veel mitte sõnagi. Nägin, kuidas mu onu Valentine ja sir Arthur talusid vapralt oma pettumust, kui hobune ei saabunudki, ja pomisesid viisakaid labasusi hea kuninganna Victoria päevilt, näiteks: on leedi privileeg oma kavatsusi muuta. See võis lohutada neid nende filosoofias, kuid mind ajas see vaid raevust keema. Minu jaoks pole põhimõttelistes küsimustes sool tähtsust. Üks ei tohi teist alandada.

Siis ühel õhtul saabus hobune.

See saabus päikeseloojangul suures vankris, mida vedasid neli hobust, ja see vanker oli ilmselt kuulunud mõnele tsirkusele. See oli kollane ja kaetud maalidega nümfidest, keda kosisid armunud noormehed, riietes, mis poleks sobinud põllutöödeks; lõvidest, kelle oskusi pidid proovile panema treenerid, kelle elu paistis hädaohus olevat; india härrasmehest suure turbani ja väikese niudevööga, kes mängis vilepilli maole, kes oleks isegi Püha Patricku südame värisema pannud; äärmiselt paksust leedist sukkpükstes, kes rippus rõnga küljes, ja tema küljes omakorda ta abikaasa ja seitse poega nagu kärbsed parves. Rasvaselt üle vankri oli kirjas „Arsène Bombaudiac, Prop., Bayonne”. Tervikuna ei lisanud see Destiny Bayle väärikust ja kui mingi võlur oleks Mr Bombaudiacile Bayonne’ist paljastanud, et ta kaotab oma vankri tule ning tõusulaine läbi Destiny rannal Iirimaal neljakümne kaheksa tunni jooksul… Juht oli tüse mustlane, kuid tema kõrval laial istmel istusid kaks kõige täielikumat kelmi, keda ma olin kunagi näinud.

„Kas räägite inglise keelt?” küsisin juhilt.

„Jah, sir,” vastas ta. „Ma olen Petulengro.”

„Kes neist kahest iludusest sinu kõrval on džoki?”

„Mitte kumbki, sir. Need kaks on vaid mustlaste sõjamehed. Džoki on koos hobusega sees.”

Mu onu Valentine tuli oma suurt punast habet silitades. Ta vaatas võlutult pilte vankri peal. „Millest küll sinu vaene tädi Jenepher ilma jääb, Kerry,” ütles ta, „et ta pime on!”

„Millest ta päästetud on, sir! Hei,” kutsusin üht teenritest, „mine ja kutsu sir Arthur Pollexfen. Kust te tulete?” küsisin juhilt.

„Daxist, sir, Lõuna-Prantsusmaalt.”

„Sa valetad,” ütlesin. „Su hobused on poolenisti Clydesdale’id. Lõuna-Prantsusmaal niisuguseid ei kasvatata.”

„Tulime Dieppe’i attelage basque’ga, kuue ikkehärjaga. Kuid mulle öeldi, et need pole Inglismaal lubatud, seepärast telegrafeerisin meie pealikule, Piramus Petulengrole, et Newhavenis koormaloomi vahetada. Seepärast ma pole valetaja, sir.”