Читать книгу Aloha Hawaii! - Kristel Rumessen - Страница 6

Tüütut paberimajandust väga palju ei olnudki – StudentTour tegi suurema osa tööst ära, me Lauriga pidime vaid blankette täitma ning saatkonda viisaintervjuule minema. Käkitegu!

Viisaintervjuu toimib justkui konveiermeetodil – J1 viisa taotlejad saabuvad mõnel üksikul etteantud päeval kõik kambakesi koos saatkonda oma sobivust tõestama. Sel päeval lookleb Kentmanni tänaval asuva USA saatkonna ukse taga pikk järjekord, mis võib lausa Sõõrikukohvikuni ulatuda. No see on ilmselgelt väike liialdus, aga korralik järts ühesõnaga. Õnneks seal igav ei hakka, sest kõik on eelseisvatest seiklustest ja suvest väga ülevas meeleolus ja juttu jätkub kauemaks.

Minu kokkupuude intervjueerijatega on olnud väga positiivne. Nad on hästi sõbralikud ja abivalmid ning ameeriklastele omaselt väga jutukad. Raske on aru saada, kas nad tõesti tunnevadki huvi, mis sa eelmisel päeval lõunaks sõid või on ka need osa

„kontrollküsimustest”. Igatahes loob see mõnusa pingevaba õhkkonna ja juttu ajades on tunne nagu räägiks mõne vana sõbraga, keda pole kaua aega näinud. Tavaliselt võtab intervjuu aega umbes 10 minutit ja sellega ongi kogu protseduur läbi.

Viisa saab kätte, olenevalt saatkonna töökoormusest, mõni nädal hiljem, aga see pole mingi reegel ja oleneb paljudest asjaoludest. Pärast intervjuul käimist olin veelgi kärsitum, sest minu küsitleja oli just naasnud Hawaiilt puhkuselt ja rääkis reisist ülivõrdes.

Kui lennupiletid (edasi-tagasi ~770 eurot) õnnelikult taskus ja minek kindel oli, tundus allesjäänud paar nädalat kohutavalt pika ajana. Käes oli sess ja eksamite konsultatsioonid, aga mina istusin ninapidi arvutis ja guugeldasin infot Hawaii kohta – nt keskmist õhutemperatuuri, et teada, mis riideid kaasa pakkida (või noh, pigem, kas midagi pika varrukaga üldse vaja on või piisab vaid ujukatest), otsisin üürikorterit või uurisin, kas seal mürgiseid madusid või ämblikke leidub. Minu kui suure putukasõbra (iroonia kuubis!) rõõmuks avastasin, et ees ootab peopesasuuruse läbimõõduga ämblikuliik. Youtube’s oli link, kus see Heteropoda venatoria mööda seina ronis. Saatsin lingi Laurile ja ütlesin, et, mina seda tüüpi küll ajalehega taga ajama ei hakka – pistab veel lehe nahka või annab hoopis mulle kere peale. Lauri arvas, et peaksime haamri kaasa võtma – siis on kodu ämblike eest kaitstud. Kuldsete mõtetega mees!

Leidsin ka, et seal elab 19 liiki prussakaid. Tegime nalja, et kui me saarel tööd ei leia ja raha otsa saab, siis kuskilt seinapraost leiab valku ikka – Aasias on see ju täiesti tavapärane amps. Viska aga põrnikas pannile ja riputa veidi soola peale – delikatess missugune!

StudentTour korraldas enne minekut mitu kokkusaamist, et programmis osalejad omavahel tutvuksid. Seltskond oli väga kirev

– erineva taustaga noored Eestimaa eri nurkadest. Hawaiile läks umbes 70 inimest ja sama palju ka maismaale. Mingeid ettekirjutusi StudentTour linna- või elukohavalikul ei teinud, küll aga jagasid nad lahkelt igasugu soovitusi ja nippe, kuidas tööd ja korterit leida, mida kaasa võtta, milleks valmis olla jne.

Tööotsimisel oli ainuke piirang, et ei tohi töötada nt lapsehoidjana, kodutöödel (nt kodukoristajana), laagritöötajana, meditsiinivaldkonnas jms. Sellised piirangud tulenevad J1 tööviisa nõuetest, sest ametikohtadele, mis on seotud teiste inimeste eest vastutamisega, kehtivad karmimad erinõuded.

Vahetult enne ärasõitu tehti meile koolitus ning hoiatati Eestisse naasmisel ees ootava kultuurišoki eest. Sel hetkel ei uskunud ma, et midagi niisugust võiks juhtuda, aga oi, kuidas ma eksisin.

Lisaks soovitati meil otsida uute tuttavate seast potentsiaalseid korterikaaslasi, kellega suvel koos elada, sest kõrgetest rendihindadest tingituna elavad eestlased seal tavaliselt nelja-viiekesi koos. Mõte jagada elamist täiesti võhivõõraste inimestega tundus mulle vastuvõtmatu, kuid tutvudes lähemalt üürikorterite hindadega, oli see igati mõistlik lahendus. Pealegi – mida rohkem, seda lõbusam, eks?!Ühel minekueelsel kokkusaamisel leppisime Liisu ja Kadriga kokku, et hakkame suvel neljakesi korterit jagama. Kadri läks Hawaiile teist aastat ja oli seega vana kala.

Tänu kuulsatele randadele, suurepärasele loodusele ja ilmale on Hawaii peamine sissetulekuallikas turism. Sellest tulenevalt otsustasime minna Oahu saarele Hawaii pealinna Honolulusse, Waikiki linnaossa, kus tänu arvukatele turistidele pidid tööle saamise šansid eelduste kohaselt kõige suuremad olema.

Mingil põhjusel olin algusest peale just Waikikisse minekule keskendunud, kuigi mõnes keskusest eemal asuvas piirkonnas on võib-olla väiksema konkurentsi tõttu ehk lihtsamgi tööd leida. Kui

70 inimest lähevad kõik Waikikisse ja hakkavad riburada pidi samu restorane ja poode oma CVdega pommitama, siis võib hilisematel kohalejõudjatel ikka päris nutune seis olla. Minnes nt mõnda eemalasuvasse randa surfiinstruktoriks või kolides naabersaartele, võib saada hoopis autentsema kogemuse. Aga lõppude lõpuks oleneb kõik inimesest endast ja tema järjepidevusest.

Honolulusse ehk pealinna on statistika järgi kogunenud 73 % terve saarestiku elanikkonnast ja see võib olla nii plussiks kui ka miinuseks.