Читать книгу Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul - Kristi Dela China - Страница 8

Boracayle reisida ei ole sugugi sama lihtne nagu Egiptuse tšarterlennuga, kus istud aga Tallinnast lennukisse ja sihtpunktis ootab transfeerbuss, mis otse hotelli viib. Kohale jõudmiseks on minul ja Kadril 11. detsembri hommikul Tallinna lennujaamas taskus kolm lennupiletit.

Esmalt Tallinn–Helsingi–Hongkong jõudmaks Aasiasse, siis Hong­kong–Manila Filipiinidele lendamiseks ja lõpuks Manila–Caticlan, et maanduda Panay saarel asuvas Caticlani linnas. Lõpp­sihtpunkti Boracay saarele pääseb sealt edasi vaid paadiga.

Seiklused ja sagimine algavad juba Hongkongis, kus tuleb lennufirmadevahelise pagasihalduse koostöölepingu puudumise tõttu vahemaandumisel oma pagas kokku korjata, täita riiki sisenemiseks eraldi ette nähtud ankeet, leida väljuvate lendude terminal, pagas uuele lennule registreerida ja siis täita veel riigist väljumiseks ette nähtud ankeet.

Hongkongi lennujaama puhtus, organiseeritus ja viimase peal lihvitus asendub lennukist kaks tundi hiljem väljudes hoopis teisest kategooriast vaatepildiga. 1981. aastal valminud 67 000ruutmeetrine Manila rahvusvaheliste lendude terminal pole valmimispäevast alates ilmselt väga palju lisainvesteeringuid näinud – kulunud toolid, paljudest jalgadest lohkuvajunud põrandad ja seintelt mahakulunud värv.

Suure kontrastina selles ligadi-logadi maailmas mõjub entusiastlik koristaja, kes rõõmsameelselt omaette viisijuppi ümisedes põrandat küürib. „Eestis küll lennujaamas ega mujal avalikes kohtades koristajad nii õnnelikud ei ole,” nendin Kadrile, endal suunurgad ülespoole rullimas. Selle peale meenuvad mulle ühel kruiisilaeval töötanud sõbranna jutud alati naeratavatest ja rõõmsameelsetest filipiinlastest ning tõe­poolest, Hongkongi korrektselt reserveeritud olekuga ametnikega võrreldes on erinevus silmanähtav.

Ka passikontrollist ei pääse me läbi ilma suure ja sõbra-liku naeratuseta. „Welcome to Philippines!” (inglise keeles: tere tulemast Filipiinidele) lausub mulle naerusuine tumedapäine pruuni­silmne noormees. Või siis mitte nii noor. Esmapilgul on raske anda mingisugust hinnangut siinsete inimeste vanuse kohta. Ei teagi, kas oma pisikese kasvu või kaugele eemale paistva muretu oleku pärast, aga kuidagi ühtemoodi puberteediohtu ja äravahetamiseni sarnased tunduvad nad kõik siin olevat.

Riietuse koha pealt midagi veidrat silma ei hakka, kõik oleks oma teksapükste, värvikirevate kirjade ja piltidega T-särkide ning sporditossudega justkui ühest lastekodust pärit. Mõni moodsam preili komberdab ebaloomulikul sammul ringi ka üle oma oskuste valitud kõrgetel kontsadel.

Oma tavamõõdulise koti leiame ilusti pagasilindil ringlemast. Seda pole raske eristada ülejäänud pagasist, mis peamiselt koosneb kinniteibitud või kinninööritud pappkastidest või lukuga kaubakottidest, mis mulle kangesti meenutavad vanasti bussijaamades igasugust kaupa pakkunud mustlaste suuri, kandilisi ja värvikirevaid pampe.

Ilmselgelt on meie Manila lennul olnud ülekaalus filipiini rahvusest reisijaskond. Ma ei saa aru, mida nad ometi nendes kottides ja kastides nii meeletult veavad, et need on kõik viimse piirini täis topitud. See, kuidas nii hapra välimusega kotid pagasilindil veel ühes tükis on, jääb mõistatuseks.

Kui mõni hetk hiljem näeme oma ülemõõdulist surfivarustuse kotti neljarattalisel kondimootori abil edasiliikuval kärul meie poole veeremas, teeme kiire järelduse, et siin lennujaamas ilmselgelt pole suuremõõtmeliste kottide jaoks eraldi pagasilinti ja et tööpuuduse kasvu vältida, ilmselt niipea ei tule ka. Mis muud põnevat tööd see kotilükkaja muidu teha võiks, kui masin kõik inimeste eest ära teeks. Asjalikul ilmel, veendumaks, et me tõesti selle koti omanikud oleme, kontrollib turvamees veel meie pagasilipikut, ja võimegi rõõmustada, et oleme lõpuks ometi koos kogu oma pagasiga saabunud Filipiinide pealinna Manilasse.

Tollitsoonist väljudes köidab esimese asjana minu tähele­panu ametlikus vormiriietuses turvamehe õlal rippuv, minu kui relvavõhiku jaoks erakordselt suuremõõtmeline püss, et mitte öelda automaat. Ei tea mina, kuidas seda asjandust nimetada, kuid minu hämming kasvab, kui näen selliste suurte relvadega turvamehi lennujaama ootesaalis iga mõnekümne meetri tagant. Kohe ei oskagi seisukohta võtta, kas peaksin ennast tundma ohustatuna või just erakordselt turvaliselt ja turvatuna.

Teades, et Manila NAIA ehk Ninoy Aquino rahvusvaheline lennujaam on saanud oma nime siinsamas lennujaamas 1983. aastal mõrvatud Filipiinide endise senaatori Benigno Simeon „Ninoy” Aquino mälestuseks, on võibolla tõesti õigustatud kogu see turvameeste armee. Olgu minevik milline tahes – siin ja praegu me ei näe ohtu, vaid ainult lõputul hulgal rõõmsaid nägusid kaootiliselt ringi askeldamas.

Manila lennujaamas on kolm terminali. Meie maandusime kõige suuremas ehk terminalis 1, mis haldab vaid rahvusvahelisi lende. Terminal 2 käitab ainult Philippine Airlinesi lennukeid ja kõik ülejäänud lennud riigisisestesse sihtpunktidesse väljuvad meie praegusest asukohast umbes 15–20minutise taksosõidu kauguselt kohalike lendude terminalist.

Hoolimata sellest, et kõik terminalid paiknevad ühel ja samal hiiglaslikul maalapil, puudub lennujaamasisene üht­ne terminalidevaheline transpordisüsteem. Ainuke mõistlik ühen­dus­tee on lennujaama ees looklev taksorivi.

Meie esialgne reisiplaan nägigi ette tutvuda Manilaga vaid selle lühikese taksosõidu jooksul ühest terminalist teise. Eesmärgiks võimalikult kiiresti suurlinnast minema saada, pikad püksid ja kinnised jalanõud jalast visata ning varbakesed rannaliiva pista. Kuid nagu siin elus ikka on: keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi... ja just seda valemit pidi sain ma reisiplaane koostades ühelt tuttavalt nüüdseks juba üle aasta Manilas elanud ja siinset Playtechi kõnekeskust käivitava eestlase Mareki kontaktid.

Kuna Marek on juba üle aasta Manilas elanud ja mõned korrad Boracayl käinud, on tema jagatud informatsioon ja nõuanded kohaliku eluolu kohta meie reisi planeerides täiesti asendamatud. Marek lükkab ümber ka mulle Egiptuse-reisist külge jäänud hirmu kohalike ebameeldiva pealetükkivuse ees. „Pigem jälgivad nad sind vaikselt eemalt, hõikavad ehk mõne tervitussõna, aga kui sa ise jutuajamist ei algata, siis jätavad nad su peagi rahule ega hakka vestlust pealetükkivalt üles kiskuma,” võtab Marek kokku boracaylased ja teatud määral üldse filipiinlased. See iseloomustus ei hõlma muidugi Manila kriminaalseid piirkondi ja kurjategijaid, kuid nende inim­loomade eest ei ole me kusagil maailmas kaitstud.

Mareki sõbralik olek, avatud suhtlus ja üllatuslikult tehtud ettepanek löövad meie sihi silme ees virvendama. Ta teatab, et kui soovime ehk ühe öö Manilas veeta, saab ta meid öö­majaga aidata. Pakkumine on ootamatu ja samas nii ahvatlev. „Kui juba nagunii Manilas oleme, võib natukene ka linnaga tutvuda, eriti kui peaaegu kohalik eesti keelt kõnelev giid meid saatmas on,” nõustub ka Kadri suurepärase ideega.

Manila lennujaama välisuksest väljudes lööb palavus ja autode vingugaas meid hetkega hingetuks. Jaamahoone siseruumides valitsenud kaos kaotab kohe tähenduse, kuna väljas­pool toimuv paistab veelgi kaootilisem – inimesi ja sõiduvahendeid sagib siinses palavuses ringi mustmiljon ja hoolimata siravast päikesest on õhk vingugaasist ühtlaselt hall ja täis kõrvariivavat autode signaalitamist.

Mul tekib déjà vu tunne: meenub Inglismaal Manchesteris linnastumismuuseumis URBISes nähtud koonusekujuline pisike ruum, kuhu sisenedes kuuleb kõikvõimalikke suurlinnahääli. Kogemus selles kookonis oli põnev: autode müra ja signaalitamine, vali muusika, lõpmatu jutuvada, loomahäälitsused ja veel palju muud. Mäletan väga selgelt, kuidas tundsin juba mõnikümmend sekundit hiljem tungivat vajadust sellest lärmist eemale pääseda. Õnnis oli see muuseumile kohane väärikas vaikus, mis kookonist välja astudes taas mu kõrvu paitas.

Olles mõned korrad sügavalt sisse ja välja hinganud, saan Manilas oma keskendumisvõime tagasi. Konstateerin fakti, et täna siin ja praegu seda lärmi niisama lihtsalt kookonist välja astudes elimineerida ei õnnestu. Hetk hiljem silmame lennu­jaama uksest üle tee järjekorras seisvaid valgeid taksosid, kõigil autodel kiri aircon (inglise keeles, lühendatult: konditsioneer). Esialgu palavusest pahviks lööduna ei suuda me konditsioneeritud õhuga taksosõitu ära oodata.

Kuid veel enne, kui taksode järjekorra poole suundume, meenub mulle meie olematu kohaliku sularaha varu. Läbi lennu-jaama klaasakende silmangi kohe mitut sularahaautomaati, kuid kui üritan sellesama ukse kaudu, millest me just hetk tagasi väljusime, uuesti lennujaama siseneda, peatab mind naeratav turvamees, pumppüss üle õla, ja osutab enda pea kohal olevale sildile „No entry, exit only” (inglise keeles: sissepääsu pole, ainult väljapääs) ning viipab käega järgmise ukse poole.

Järgmise ukse ees ootab mind oma viiekümnemeetrine inimestest ja nende pagasist moodustunud järjekord. Kulub kümmekond minutit, kuni ukseni jõuan ja saan niipalju targemaks, et ilma passita lennujaama sisse ei lasta. Üritan küll pangakaardiga vehkides mõista anda, et tahan kõigest ukse kõrval asuva rahaautomaadi juurde pääseda, kuid seekord ei aita mu blondid juuksed ega kõrvuni venitatud luniv naeratus – sisse mind ilma passita ei lasta. Norguspäi kõmbin tagasi tülpinud näoga Kadri juurde, kes kotihunniku otsas istub, võtan oma passi ja lähen uuele katsele.

Sularaha lõpuks ometi taskus, suundume taksojärjekorra juurde. Ka siin võib öelda, et kord on majja löödud ja riiklikku tööpuudust paari lisatöökohaga vähendatud. Ei midagi sellist, et valid ise meelepärase takso ja istud aga sisse, et hiljem sõnade või keelebarjääri taha takerdudes käte ja jalgade abil taksosõidu hinna üle kaubelda. Kõigepealt tuleb minna autode järjekorra kõrval olevasse kassasse, kus paneme kirja oma nimed, kuupäeva ja reisisihtpunkti. Ühe koopia täidetud paberist ulatab kassiir meile tagasi ja teatab, et meie taksosõit läheb maksma 440 peesot ehk ligikaudu 7 eurot ning maksma peame sihtpunktis otse taksojuhile.

Kas sellise eelregistreerimise põhjus on pigem fikseeritud hinna abil tarbija kaitsmine või on see vahend turistilt kallima hinna kasseerimise kaudu lihtsalt paari madalapalgalise lisatöökoha loomiseks, jääb meile esimese hooga arusaamatuks, kuid pikalt ei hakka me selle üle ka oma pisikesi peakesi vaevama. Kui süsteem on selline, siis esimest korda võõrasse linna sattununa ei hakka me kehtestatud reeglitele vastu sõdima.

Taksode rivi kõrval askeldab usinalt käte ja jalgadega vehkiv meesterahvas, kelle tööülesanne on hinnata taksosoovijate seltskonna suurust, pagasihulka ja sihtpunkti. Kogutud informatsiooni järgi leiab mees igale soovijale vajaliku suurusega masina. Paistab, et meie ülemõõduline kott osutub ka siin pisikeseks probleemiks, ja päris mitu meist hiljem taksopeatusesse saabunud kodanikku on tõenäoliselt juba ammu poolel teel oma sihtpunkti, kui lõpuks on veidi tolmuses sinises T-särgis ja kulunud teksastes juhendaja leidnud meie surfi­varustuse koti jaoks piisavalt suure pagasiruumiga minibussi.

Taksojuht vaatab mõne hetke hämmeldunud näoga meie antud paberilipikut Marekilt saadud aadressiga – ma tema näost küll äratundmisrõõmu tuvastada ei suuda. Aga vähemalt hakkab meie takso liikuma... kuhugipoole. Tunnen vaid rõõmu taksosõidu fikseeritud hinna üle – kes teab, kui pikaks see sõit veel kujuneda võib.

Ja nüüd siis olemegi kohalike lendude terminali asemel hoopis teel Mareki poole, Makatisse. Linna, mis justkui on Manila, aga samas ei ole ka. Nimelt võib Manila nime kasutades esimese hooga üsna segadusse sattuda. On olemas City of Manila ehk Manila linn, mis on kõigest üks 17 linnast, mis kõik üheskoos moodustavad maailma ühe tihedaimalt asustatud (ligikaudu 18 000 inimest ruutkilomeetri kohta) suurlinna nimega Metro Manila, kus 2007. aasta rahvaloenduse andmetel elas pea 12 miljonit inimest. Ja just nagu Manila linn, nii on ka Makati linn üks osa sellest metropolist. Üle 500 000 elanikuga Makatit ei loeta mitte ainult Metro Manila, aga ka kogu Filipiinide rahandus-, kaubandus- ja kultuurikeskuseks.

Takso tagaistmele prantsatanud, tõmbame hetke hinge ja asume ümbrust uudistama. Veel enne aknast välja vaatamist köidavad meie tähelepanu auto tahavaatepeegli küljes rippuv rist ja armatuurlaual olev jumala pilt, mille kõrval on silt „God bless this trip!” (inglise keeles: jumal õnnista seda reisi!).

Külma närvi säilitamine läbi taksoakna avaneva liikluskaose keskel osutub päris keeruliseks. Üksteise kõrval, sõiduradasid tundmata, kulgevad kaootilises liikluses valjult sig-naalitades sõiduautod, veoautod, bussid, külgkorviga mootorrattad ja mingisugused kirevavärvilised maasturi ja bussi ristandid, paksult rahvast täis. Sellise ristandsõiduki esiots näeb välja nagu maasturil, aga kere on pikaks venitatud, reisijad sisenevad sõiduki tagumisest otsast ja istuvad kahe pika istme peal üksteise kõrval, küljega sõidusuunas ja näoga kaasreisijate poole. Need, kes sõidukisse ei mahu, seisavad bussi tagumises otsas oleval raamistikul ja katusele viiva trepi peal.

Hiljem saan teada, et need ristandid, mida jeepney’deks nimetatakse, on II maailmasõjast pärit sõjaväedžiibid, mille kohalikud ümber ehitasid ja ühistranspordina kasutusele võtsid. Need efektse välimuse ja kirkavärvilise disainiga sõidukid on veel tänapäevalgi üle kogu riigi kõige populaarsem linnasisene, aga ka linnadevaheline ühistranspordivahend, ilmselt just tänu odavale piletihinnale. Ainuüksi Metro Manilas on selliseid „busse”, mis igapäevast ühistranspordivajadust rahuldavad, 300 000 ringis.

Eriti iroonilisena tundub enamiku linnas liiklevate sõiduvahendite tagaklaasile või pagasnikuluugile kleebitud küsimus how’s my driving? (inglise keeles: kuidas mu sõit on?), mille all on telefoninumber. Enda ees järjekordset jeepney’t uskumatu manöövriga juba niigi triiki autosid täis olevasse sõidu­ritta ümber reastumas nähes märkan silmanurgast, kuidas Kadri näpud telefoni küljes nihelema hakkavad. Tema ideed läbi nähes lausun stoiliselt: „Üks, mida ei anna ühe või kahe telefoni­kõnega kohe mitte kuidagi parandada, on Filipiinide pealinnas valitsev liikluskaos.”

Järjekordse valgusfoori all seistes uurin lähemalt kõrvalreas seisva jeepney juhikabiini. Kitsas esiaken on ümbritsetud igasuguste värviliste rippuvate vidinatega ning selle klaaspinda katab loendamatu hulk kleepekaid. Justkui sõidaks tankiga, millel on vaid kitsas pilu väljapiilumiseks. „Ega nad vist tegelikult ei näegi liiklusmärke, punast valgusfoorituld ja teisi liiklus­vahendeid,” arutame Kadriga.

Vaatan kõiki neid erinevas vanuses ja erinevast soost inimesi, kes valgusfoori taga seisvatele autodele ajalehti, puuvilju, igasuguseid maiustusi ja karastusjooke müüa üritavad, ning mõtlen: „Õhtul kodus peavad nad jumalat tänama, kui järjekordselt tööpäevalt sinna eluga ja kriimustusteta on jõudnud! Ja mis elu elavad veel nende kopsud ja ülejäänud organism selles heitgaasist sinises maailmas?”

Liikluskaosest mööda vaadates jätab üldine linnapilt mulle üsna halli mulje, mida ei kompenseeri ka loendamatul hulgal majadele ja reklaamstendidele kinnitatud plakatid. Mõned on ilmselt sihilikult ja eesmärgipäraselt paigutatud, teised aga hoopis kohalike elanike endi pandud, majade ebasümmeetrilisuse varjamiseks.

„Vaata seda maja!” hüüatab Kadri järsku. „Konkreetselt papp­kastidest kokku lapitud!” Imestusega märkan, kuidas mööda vilksatavad korralikud elumajad vahelduvad justkui vanapaberist ja papist ehitatud mitmekorruseliste onnidega. Ilmselgelt on needki elumajadena kasutuses, miks muidu akendel ja rõdudel pesu kuivab! Majade ees, keset tolmust tänavat ja maas vedelevat prahihunnikut, mängivad eri vanuses imearmsad tõmmud sõstrasilmsed lapsed. Kes on paljajalu, kes kannab räbaldunud varbavaheplätusid, kehakatteks narmendavate äärtega T-särk ja püksid.

Andes endale aru, et me läheneme Manila mõistes eliitrajoonile, julgen oletada, et need pole veel sugugi kõige koledamad ja vaesemad Metro Manila piirkonnad. Makati linnale lähenedes hakkavadki majad meie ümber üha rohkem kõrgusse kasvama ning vaesus, viletsus ja räbaldunud riided asenduvad pilvelõhkujate mõõtu kontorihoonete, hotellide ja korterelamutega. Inimesi liigub tänaval kõiksuguse naha- ja juuksevärviga, riietuses valitseb ehtne kontorirotistiil – meestel triiksärgid, pikad püksid ja kingad ning naistel kostüümi­seelikud, valged pluusid ja kinnise ninaga kontskingad. Vaate­pilt nagu igas teises suurlinnas.

Mu sisetunne oli õige, kui ma ei leidnud lennujaamas sihtpunkti aadressi lugenud taksojuhi silmis äratundmisrõõmu. „Kas me ei sõida juba kolmandat korda sedasama ühesuunalist tänavat pidi?” lausub Kadri, kes ilmselgelt on tähelepanelikult aknast välja vaadanud. Kiire pilk taksojuhile annab meile aimu, et ta on üsna segaduses. Sõidab teine aeglaselt ja kiikab, kael õieli, närviliselt paremale ning vasakule.

Meie katsed tema käest infot saada sumbuvad keelebarjääri. Kuigi saabusime siia riiki teadmisega, et varasem ameeriklaste võim on siia maha jätnud tagalogi keele kõrval enam-vähem teise riigikeelena ka inglise keele, on meil siiski õnnestunud istutada oma tagumikud taksosse, mille juht ei kuulu inglise keele rääkijate põlvkonda.

Abi leiame telefonikõnest Marekile, kes mingi ime läbi, ilmselt kohaliku elu kogemustele tuginedes, leiab taksojuhiga ühise keele. Juba mõned minutid hiljem leiame kõrghoonete vahelt tänavalt pikka kasvu blondi meesterahva, kes naeratus näol meie takso poole läheneb.

„No lõpuks ikka jõudsite kohale,” hõikab Marek naeru­suiselt, kui taksosse juhi kõrvale esiistmele prantsatab. „Siin ei ole majad tänaval mitte ühtse süsteemi alusel nummerdatud, vaid neid identifitseeritakse nimedega, mis aeg-ajalt kipuvad muutuma ja seetõttu taksojuhtidele palju peavalu valmistavad,” selgitab Marek meile kiirelt, enne kui taksojuhti edasi juhendab.

Napilt viis minutit hiljem peatub takso järjekordse pilvelõhkuja ees. Astume mõnusalt jahedast, konditsioneeriga taksost välja 30kraadisesse palavusse. Kuigi meie taksoarve peaks paberite järgi olema 440 peesot, ei tee taksojuht isegi mitte sellist nägu, nagu plaaniks ta meile 500peesosest rahatähest tagasi anda. Kuna sõit oli aga pikk ja pagas meil lisainimese eest, ei hakka me tüli üles kiskuma. Küll aga paneme kõrva taha Mareki nõuande, et targem on peenraha taskusse varuda, et ei peaks vaatama käsi laiutavat taksojuhti, kes deklareerib, et vahetusraha tal kahjuks ei ole.

Lahke naeratuse saatel avab automaadiga turvamees meile hoone peaukse. „Good afternoon, maam,” lausub turvamees viisakalt. „Maam! Kõlab nagu keskealine vanem proua,” torisen ma veidi solvunud toonil, liftiga 12. korrusele sõites. „Ei-ei, siin nad kutsuvad nii kõiki naisterahvaid, olenemata nende vanusest ja nahavärvist,” lohutab mind Marek, kes on ilmselgelt oma sir’i-staatusega kohanenud.

Marek juhatab meid üle ootuste uhkesse, täiesti Euroopa standarditele vastavasse kahetoalisesse korterisse. „Kraanist tuleb nüüd küll ainult külma vett,” kuuleme Mareki vabandavat häält ja selgitust, et kuni eelmise nädalani elas siin üks Kariibidelt pärit Playtechi töötaja, kes ilmselt ei olnud sellisest luksusest nagu soojaveeboiler kuigi palju puudust tundnud. „Seitsmendal korrusel on bassein ja jõusaal,” teatab Marek, kes juba köögis külmkapi kallal askeldab.

Samal ajal, kui meie oma kotisügavustest otsime külakostiks toodud, Mareki enda soovinimekirjast pärinevat Viru Valget, kahte pätsi peenleiba ja viit pakki Beef Jerky vinnutatud sealiha, on Marek meile köögis seganud tervituskokteilid kohalikust Tanduay rummist ja Coca-Colast.

„Kas te kujutate ette, et terve pudel rummi maksab poes kõigest üks euro ja maitse on kordades parem ja ehtsam kui mõnel teisel kallihinnalisel brändil,” kiidab Marek Filipiinidel toodetud Tanduay rummi. Siinne vaieldamatu turuliider on tõeline maiuspala rummimaailmas. Juba üle saja aasta valmistatakse seda rummi Manilas Tanduay piirkonnas kohalikust suhkruroost. Hakkamata maha tegema ühtegi teist rohkem või vähem tuntud kallihinnalist brändi, on see vaieldamatult parim rumm, mida proovinud olen. Filipiini päritolu alkoholi­brändil on mitu rummisorti, mille hulgast üks enam levinud, mis on vähemalt 38 erinevat auhinda pälvinud, kannab nime „Tanduay – 5 aastat head tumedat rummi”. Ja just sedasama me siin praegu degusteerimegi.

Kell on kolm pärastlõunal, kui Marek tagasi tööle kiirustab ja meid omapäi jätab. Bikiinid selga, Mareki kokteilid kaasa, ja me lausa lendleme seitsmenda korruse basseini ujuma ning lõõgastuma. Liiklusmürast korruseid kõrgemal, pottidesse istutatud palmipuude vahel basseini serval istudes, varbad vees, leian ennast mõttelt: „Ikkagi on võimalik ka Manilas viibides sellest lärmikookonist välja astuda.”

„Niimoodi poleks sellel suurlinnaelul ju väga vigagi,” lausub Kadri unelevalt rannatoolil lebades ja rummikokteili rüübates.

Kuigi väsimus pikast reisist ja magamatusest on suur, saab uudishimu laiskusest võitu. Otsustame peale pooletunnist basseiniäärel lõõgastumist ja karastavalt jahedat dušši järgida Mareki juhtnööre. Meie valuutavahetuse soovi kuuldes soovitas ta lihtsama linnaekskursiooni sihtpunktina külastada Mall of Asiat, mis Wikipedia andmetel on maailmas suuruselt neljas ja Aasias suuruselt kolmas kaubanduskeskus.

Hoonest väljudes ei jõua me veel näkku paisanud palavusest toibuda, kui juba takso tänavaservas seisma jääb. „Palju sõit maksab?” nõuan taksojuhilt kuraasikalt juba enne sisse istumist. Tänu Mareki antud juhtnööridele hakkame hindades ja suhtlusstiilis üha paremini orienteeruma ja taksojuhi vas­tuseks antud „80 peesot” vastab täpselt meie ootustele. „Iga taksojuht ei olegi ainult nöörimise peal väljas,” tõdeb Kadri, kes on ilmselgelt rahulolev, et ei pea mõttetu kemplemisega vaeva nägema.

Bay Citys (osa Metro Manilast) vaatega Manila lahele asuv kaubanduskeskus, mida kahe päevaga külastab sama palju inimesi, kui on Tallinnas elanikke, on tõeliselt röögatu! Peale enam kui 800 kaupluse ja 300 toitlustusasutuse leiab ligi 400 000 ruutmeetrilt põrandapinnalt uisuväljaku, teatri- ja kinosaalid ning merevaatega vabaõhu-kontserdisaali ja muidugi mitu pangakontorit.

Kuna me suures ostlemise meeleolus just ei ole ja hing vaikselt mere hõngu järele karjub, siis otsustame alustuseks teha väikese jalutuskäigu mööda mereäärset promenaadi. Hämmastaval kombel meenutab see Aasia pealinna promenaad Tallinnas asuvat Pirita teed: pikk sirge kiviääris kulgeb kaugustesse, taamal paistmas Makati silueti kõrghooned. Istume kivimüüril, laseme jäätisel hea maitsta ja uudistame mööduvat rahvast. Enam ei tekita hämmastust ka hirmuärata­valt suurte tulirelvadega turvameeste hordid, keda sellel promenaadil näeb lausa iga mõnekümne meetri tagant.

Lõpuks kaubanduskeskusesse sisenedes saame oma selja­koti sisu uksel olevale turvanaisele ette näidata. „Tubli töö, turvatöötajad! Kunagi ju ei tea, ka kõige blondima Euroopa neiu hinges võib pesitseda terrorist,” kiidab Kadri.

Tõestust vanarahvatarkusele „Tark õpib teiste vigadest, loll aga isegi mitte enda omadest” saame omal käel ka siin tunda. Meie esimene ja kõige olulisem kaubanduskeskusse tulemise missioon nimega „valuutavahetus” kukub kolinal läbi ja seda ühe väga lihtsa ning tänase päeva jooksul juba kogetud eksimuse tõttu – „Kui passi ei ole, siis sisse ei saa!”. Igaks juhuks katsume oma tühje taskuid, meenutame, kuidas me korteris kõik oma reisidokumendid ja pangakaardid seifi lukustasime, ja teeme veel viimase meeleheitliku katse pangakontori uksel risti ees seisvale turvamehele selgitada, et tahame vaid raha vahetada, mitte pangakontot avada. Ent turvamees jääb endale kindlaks ja tõmbab ukse meie nina ees otsustava liigutusega kinni. Ei teagi, kumma tüngasaaja nägu pettumusest pikemaks vajub.

Lootus tärkab uuesti, kui kaubanduskeskuse infoletist saame teada, et supermarketi infoletis on samuti valuutavahetus. Algab maratonjalutuskäik pea samasse alguspunkti, kust me 20 minutit tagasi pangakontori otsinguid alustasime. 15 minutit hiljem supermarketi infoletis 510 USA dollarit letti löönud Kadri on hetkeks päris rahuloleva näoga. „Läheks vaataks veel veidi ringi, ehk leiame mõne normaalse hinnaga fotoka ka,” plaanib Kadri juba raha kulutada, kui tüüpiline filipiinlasest pisikest kasvu ja veidi paksuke kassatädi pingsalt kalkulaatoriga arvutab ja seejärel sahtlis tuhnimist alustab. Mitmekordse ülelugemise peale asetab ta Kadri ette letile veidi üle neljasaja peeso (6,50 eurot) ja 500 USA dollarit. „Meie nii suuri rahatähti ei vaheta! Palun pöörduge panka!”

Jalad ringitrampimisest ja üleüldisest kurnatusest väsinud, ei jää meil üle muud, kui fotografeerimisega oodata selleni, kui ülejäänud reisisellid kohale jõuavad, et koju tagasi jõudes nende ilusaid fotosid oma arvutisse varuda.

Muigame suunurgast oma ebaõnne üle ja loeme kaubandus­keskuse seiklused selleks korraks ammendunuks. Võtame takso ning põrutame tagasi korterisse, et enne õhtusööki veidi siruli visata. Õpime veel niipalju, et tipptunnil tuleb takso­sõidu eest ka kauplemisest hoolimata mõnevõrra rohkem maksta, kuna juht on ka inimene ega viitsi ummikus passimist oma kuludesse kanda. Kui läheb kauem aega, tiksub ka takso­meetrile suurem summa ette. Seekord maksame 95 peesot. Aga vähemalt on taksomeeter olemas ja isegi sisse lülitatud.

Õhtusöögiks kohtume uuesti Marekiga ning üsna planeerimatult liitub seltskonnaga ka nudisoenguga, keskmist kasvu ja saleda kehaehitusega alla 30aastane Kuala Lumpuris elav Eesti kodanik Jaan, kes tööasjus nädalaks Manilasse lennanud on. Kui minule tundub üsna ebareaalne, et suures Manilas peole sattununa kohalike inimestega sõbrunedes hoopis enda kaasmaalase telefoninumber pihku surutakse, ei näe ma Ma­-reki näos mitte grammigi üllatust. Olgugi et Manila rahvaarv on üüratu, kohtab nendes peamistes Makati meelelahutuskohtades, kus Marek põhiliselt käib, nädalast nädalasse üsna kindlat rühma inimesi, kelle näod on ajapikku selgeks saanud. Eestlasi siin veel massiliselt ei ole ja nii antigi Jaanile üsna kiiresti teise siin viibiva eestlase telefoninumber.

Olen väga positiivselt üllatunud, kui Jaan avaldab asjaolu, et ta töötab Carlsbergi õlletehase Kagu-Aasia kommerts­juhina. Ma ei tea, kas on see tema siilisoeng või muretu olek, aga pigem oleksin talle vanuseks pakkunud 22 ja arvanud, et ta on peale kooli lõpetamist tulnud veidike reisima ja maailma avastama. Lisaks võtab ta rahakoti vahelt suurima uhkusega välja mõnekuuse lapse pildi ja räägib, kuidas nad eestlasest abikaasaga kõigest kolmekuuse tütrega Malaisiasse kolisid. Olles lähisuguvõsas viimase poolaasta jooksul näinud vastsündinu arenemist ja sellega kaasnevaid steriilsusnõudeid, ei kipu mu küsimused ja hämming kuidagi lõppema. „Ja naine oligi niimoodi nõus koos imikuga teise maailma otsa kolima?” kõlab üks minu paljudest kohati tobedatest küsimustest.

„Eks me kunagi tahaks ikka Eestisse tagasi minna, lapsel ju seal parem koolis käia, aga praegu oleme siin õnnelikud ja ametialaselt on siin ka võimalusi kordades rohkem,” võtab Jaan arutelu kokku.

Põhiliselt kulgeme täna kohtades, mis Euroopast saabununa tunduvad igati tavapärased, alates sisekujundusest kuni valgete laudlinade ja äärmusliku puhtuseni. Peale automaatidega turvameeste, keda uhkes restoranis on tervelt neli, tekitavad minus hämmingut lõputud riisikandikud. Ettekandjad üha tassivad riisi juurde kõikidesse laudadesse, mis sellest, et need on juba niigi roogade all lookas. Marek selgitab, et kohalikele on riis nagu eestlasele leib: „Nad lihtsalt söövad seda vähemalt kolm korda päevas ja iga toidu kõrvale, olgu siis tegemist prae või supiga. Kui söögikorral riis laualt puudub, siis filipiinlane ütleb, et ta ei saagi kõhtu täis!”

Natukene kaugemale Makati klantsitud elust ja lähemale Metro Manila tegelikkusele viib meid mitu Mareki räägitud lugu oma töökaaslastest. Paljud Playtechi, aga ka teiste Makatisse kogunenud rahvusvaheliste ja kohalike korporatsioonide töötajad ärkavad hommikuti juba kell neli, et tundide kaupa jeepney’des vingumürgist õhku sisse hingates ja ruumi­kitsikusega võideldes kaugelt linnaservast kella kaheksaks tööle jõuda. Marek, kes teiste ärkamise ajal pahatihti alles peolt koju jõuab, saab aga veel rahulikult mitu tundi magada. Tema jalutus­käik kodust kontorisse kestab tühised viis minutit.

Julgemad ja pealehakkajamad on logistilised mured lahendanud kolimisega. Makati vahetus läheduses on tihti nii, et mõne uhke kõrghoone nurga taha sattununa leiad end hoopis omaalgatuslikult rajatud vaeste elurajoonist. Pressitud papist, bambuslippidest ja lihtsatest krohvplaatidest kokkulapitud hurtsikud, mis perekonnaliikmete arvu suurenedes jälle korruse võrra taeva poole kerkivad, on linnapildis üsna tavalised. Mõne järjekordse politseiaktsiooni käigus likvideeritakse küll üks või teine kogukond, kuid juba mõni päev hiljem on kodud uuesti püsti pandud ja elu jätkub endises rütmis.

Ruumipuudus olevat Filipiinidel koguni nii hull, et paljud vaesed pered elavad aasta ringi paatides või paaditaolistes puidust isetehtud moodustistes. Mereäärsed majad on sageli tõstetud bambusest „kanajalgadel” maapinnast kõrgemale, et tõusu-mõõna vaheldumisest tingitud veetaseme tõus neid minema ei pühiks. Kui riiki murrab järjekordne taifuun, siis kaovad nende ebastabiilsete hoonete elanikud maailmapildilt nagu kärbsed esimese öökülmaga.

Olen kuidagi mõttesse vajunud, kuuldud juttu ja päeva jooksul nähtut kokku klapitades. Lastes silme eest läbi kõiki neid vaesusraskustes rabelevaid inimesi, muutub meel kuidagi nukraks. Tagasi reaalsusse toob mind Mareki teemavahetus kohalike elutingimustelt nende loomusele. „Filipiinlased on eluaeg justkui väikesed lapsed,” elavneb Mareki hääl, „meie kontoris möödub enamik lõuna- ja kohvipause laulu ja mängude saatel. See on täiesti tavaline, et filipiinlased kogunevad aeg-ajalt puhkeruumi, et laulda, tantsida, ringmängu mängida või lihtsalt lobiseda ja kõva häälega südamest naerda.”

Kuulan Mareki juttu ja mõtlen oma elule kodumaal. Mitte ainult enda elule, aga heaoluühiskonnale tervikuna. Inimestel on justkui kõik olemas, kuid ometi on tänavapilt täis emotsioonituid või pigem kurjapoolseid nägusid, kõik on pidevalt kuhugi teel ja justkui ajavad tähtsaid asju. Kõik pingu­tused käivad selle nimel, et homme oleks asju veel rohkem. Südamest naerda lõkerdavad inimesed on suur defitsiit, keda kohtab ehk kõige sagedamini naeruteraapia kursustel. Kuidas küll ometi on see võimalik, et just siin, kus vaesus ja ebavõrdsus on nii suur, elavad nõnda elurõõmsad inimesed?