Читать книгу Tõde või tegu. I-III - Kristi Piiper - Страница 9

Pidu allkorrusel käis täie hooga edasi, tümps oli veelgi kõvemaks keeratud ja rahvast linna pealt juurde tulnud. Tüdrukud trügisid juba esikussegi laienenud rahvamassist läbi, sulgesid oma selja taga raske kahepoolse välisukse ja hingasid kergendunult. Kogu õhtu oli olnud vastikult pingeline.

Väljas oli jahe aprillikuu öö. Mai ei olnud küll enam mägede taga, kuid ööd olid veel üsna külmad. Stella tõmbas oma õhukese nahktagi luku kinni. Kärt nööpis kurguni oma pika beeži mantli. Vastik-vastik külm, kirusid tüdrukud maja ees trepil.

„Ma ei taha üldse koju minna, läheks kuskile linna peale? Tädi Asta on ju haiglas ja ma peaks seal täiesti üksi olema …” kurtis Stella nukralt.

Kodu ei tundunud hetkel üldse sooja ja kutsuvana. Stella kartis, et üksi olles tulevad jälle need kõige hullemad mõtted ja mälestused. Tema peas keerlesid selgeltnägija sõnad, tädi Asta segane jutt ja tema enda sisetunne, mis oli kõigist häirivatest asjadest kõige häirivam. Justkui liivapaberiga nühkis teda tunne, et midagi on lahti. Et Asta teab midagi, mida tema ei tea. Et mingi kummaline oht lasub tema kohal.

„Ma kutsuks su enda juurde, sa ju tead, aga ema ei luba võõraid praegu, tal on jälle see depressioon peal. Võtab küll ravimeid, aga kedagi meile ikka ei luba, ise kuskil väljas ei käi …” kurtis Kärt ja määris huultele hügieenilist huulepulka. Jahe õhk tekitas tal tihti ohatist. Ta oleks hea meelega Stella enda juurde ööbima kutsunud, aga tema ema, kellega ta kahekesi elas, oli isemoodi naine, paljude kummaliste probleemidega.

„Jaa, muidugi, ma saan ju aru, ma ei öelnudki seda sellepärast. Ma tean ju, et sinu juurde ei saa. Lihtsalt mõtlen, et mida teha … Jalutaks kasvõi öö läbi linna peal, aga nii-nii külm on. Läheks tõesti koos kuskile edasi, räägiks lihtsalt juttu, mis sa arvad?” Stella vaatas kella. Kell oli pool üks öösel. Korraga helises Kärdi telefon. See oli tema ema, Stella sai sellest juba sõbranna näoilmet jälgides aru. Kärt hoidis telefoni kõrvast kaugemal ja kisa, mis sealt kostis, oli selgelt kuulda.

„Jah! Ma juba tulengi. Kohe tulen, ma ütlesin! Jah, ma olengi taksos juba. Jah!” vastas Kärt tüdinud häälel ja lõpetas kõne.

„Pead liikuma hakkama?” küsis Stella pettunult.

„Jah, ema oli. Kuulsid kindlasti, hüsteeritses juba. Ta on ravikuuri ajal täiesti võimatu. Tead ju ise ka, sa oled seda oma silmagagi näinud. Mul ei ole suurt valikut, kui ma hiljem koju sisse tahan saada. Ma lootsin, et ta magab ärkamata hommikuni, aga mis teha, läks teisiti seekord. Kardan, et ta jättis õhtul ravimid võtmata. Kurat, mul on nii kõrini, et ma teda kogu aeg kantseldama pean! Ma tellin parem kiirelt takso.” Ja Kärt valiski külmunud sõrmedega taksofirma telefoninumbri. Takso tuli paari minutiga ning Kärt sõitis pahuralt lehvitades minema.

Stella seisis ikka veel Steveni maja ees. Ta oli Kärti taksosse saates väravast välja läinud ning seisis nüüd tänaval, teadmata, mida edasi teha. Ninaots külmetas, ta surus ülahuule vastu nina ja hingas huulele sooja õhku. Oma uue helepruuni saapa kontsaga vajutas ta asfaldile visatud suitsukoni puruks. See, et Steven või Gert suitsetas, oli tema jaoks uudis. Seda, et nad pidudel kangemat kraami endale lubasid, tuli ikka ette, kuid suitsetajaid tema teada nende klassis ei olnud. Ja tavaliselt, kui suitsetati, siis tehti seda ju klassikaaslaste ees avalikult, mitte salaja oma toa seinte vahel. Varjati pigem koduste eest. Imelik, väga imelik käitumine …

Stella jäi mõtlema. Ta oli nüüd viisteist. Teised tema klassis olid enamikus juba kuusteist, Johannes isegi seitseteist. Stella oli kuueaastaselt kooli läinud ja oli oma klassis kõige noorem. Viisteist. See on kummaline iga. Oled justkui juba suur, kuid vanemate jaoks oled ikka veel väike. Õpetajate jaoks oled väike. Tegelikult oled kogu ülejäänud maailma jaoks veel väike. Aga täiskasvanutest eemal, omaealiste seltskonnas, käitud nagu suur inimene. Räägid enam-vähem samadest asjadest ja teed peaaegu samu tegusid. Aga vanemate juuresolekul käitud automaatselt nagu nipsust jälle lapsena, sõnakuulelikult teed nägu, nagu ei teaks millestki veel mitte midagi.

Ema oli kunagi öelnud, et kuusteist olla on maailma parim. Et oled juba justkui täiskasvanu, aga ilma täiskasvanute muredeta. Raha teenima ei pea, tööl käima ei pea, kellegi eest hoolitsema üldiselt ei pea. Põhimõtteliselt elad enda teadmata täiskasvanute elu, ainult ilma kohustusteta ja kahjuks seda luksust tõeliselt hinnata oskamata.

Stellal hakkas järjest külmem. Kaua ta enam seal maja ees seista ei saanud, midagi tuli ette võtta, kuskile tuli minna. Ta hakkas automaatselt mööda puiesteed linna poole kõndima. Astuks kuskile öö läbi lahti olevasse kohvikusse ja jooks kasvõi ühe sooja kakao, mõtles ta välja esialgse plaani. Ta pigistas külmunud käed rusikasse ja tõmbas tagivarrukatesse.

Peohäältes maja jäi järjest kaugemale, üha vaiksem tundus öine linn. Stella saapakontsad kõpsusid asfaldil. Järsku kuulis ta selja taga lähenemas rollerit ja temas tekkis eelaimdus. Stella heitis kiire pilgu selja taha, oligi Johannes. Poiss peatas tema kõrval rolleri ja võttis kiivri peast. Mida ta nüüd siis tahab? mõtles Stella, sest Johannes ei olnud temaga peaaegu aasta aega sõnagi rääkinud. Salamisi oli ta küll lootnud, et ehk on kiri temalt ning äkki poiss läheneb talle peol kuidagi, kuid too polnud Stellat märkamagi teinud. Ta kõndis vaikselt edasi, nii et Johannes jäi temast maha.

„Stella, kuhu sa lähed?” hüüdis Johannes. „Oota nüüd! Miks sa üksi oled, kus Kärt on?”

„Kärt läks taksoga koju …” vastas Stella ja jäi seisma. Johannes üllatas teda. Polnud nad ju nii pikalt omavahel rääkinud.

Poiss noogutas mõistvalt. „Selge siis. Hüppa peale, ma viin su ära. Ei käi niimoodi üksi keset ööd linnas ringi. Ja mis mees see sind siin jälitas enne, mingi tuttav või?” Johannes heitis seda küsides pilgu nende selja taga laiuvale pimedale tänavale. Ka Stella pööras pead, kuid tänav oli täiesti tühi. Peale nende ei olnud seal mitte kedagi.

„Mis mees? Ma pole mingit meest näinud, täiesti üksi kõndisin siin. Ja ma ei tule sinuga kuskile. Miks sa mind üleüldse aidata tahad? Koolis ei sobi minuga rääkidagi, nüüd pakud, et viid mu koju. Kust ma tean, äkki notid mu maha kuskil nurga taga. Ma tundun sulle ju piisavalt vastumeelne olevat.” See kõlas nipsakalt. Aga tüdruk oli Johannese käitumisest tõsiselt häiritud olnud. Siis, kui poiss talle veel väga meeldis, oli ta mitu kuud mõelnud, mida ta valesti teha võis.

„Stella … Sa ei saa aru. Kõik ei ole nii lihtne, kui sulle tundub.” Johannes ohkas kulmu kortsutades ja hakkas närviliselt oma kiivri pannalt näppude vahel keerutama.

„Aaa … Ei noh, siis küll, kui elementaarne viisakuski raskusi valmistab. Vaene, vaene sina, sul ei ole üldse lihtne. Ma tõesti mõistan,” ei andnud Stella alla. Nii kergelt ta poisile tema mühaklikku käitumist andeks anda ei kavatsenud.

„Stella palun … Ole nüüd … Tule lihtsalt kaasa … Ah, hea küll, ma räägin sulle. Arvestades seda, mis just Kanni juures lahti läks, pole mul vist enam midagi varjata,” sõnas Johannes mõtlikult justkui iseendale ja tuli rollerilt maha. Luba küsimata asetas ta kiivri Stellale pähe ja tõstis kerge liigutusega tüdruku rollerile istuma. Ise istus ta Stella ette, asetas tema käed ümber oma vöökoha ja hakkas sõitma.

Tuul vuhises mõnusalt, Stella tundis ennast Johni rolleril ootamatult turvaliselt. Ta nihutas ennast Johannesele lähemale ning tundis poisi lühikest helepruuni siidist hobusesaba vastu oma nägu. Mõnus oli sõita kevadistel tänavalampidest valgustatud tänavatel. Hetkeks unustas ta isegi oma mured, sulges silmad ja lihtsalt nautis oma käsi ümber Johannese ja sõitu teadmata suunas. Oot, ta ei olnud ju tegelikult öelnud, kus ta elab. Kuhu Johannes ta siis praegu üldse oma arust viib? Stella tegi silmad lahti ja vaatas ringi. Mingi talle tundmatu väike tänav mitme suure paneelmajaga.

Enne kui ta midagi küsida jõudis, pidas Johannes ühe suure viiekorruselise maja ees kinni. Ta hüppas rollerilt maha, aitas Stella ka maha ja võttis tal kiivri peast.

„See on mu venna ühikas, teda ei ole praegu siin, ma ööbin vaheajal tema toas. Tal toakaaslast ei ole sel semestril. Tule, palun, ma tahaksin sinuga rääkida. Ma ei ole seda varem teha saanud või õigemini tohtinud, aga peale tänast pidu, noh, ütleme nii, et nüüd on see võimalik. Tuled ju?” küsis poiss kuidagi arglikult, nii et Stella naeratas ja noogutas.

Tegelikult ta ju tahtis minna. Talle ei meeldinud seda endale tunnistada, kuid tal oli hea Johannesega koos olla. Lisaks sellele tahtis ta teada, mida poiss talle rääkida kavatses. Mis siis õigupoolest oli Steveni juures peol pärast nende lahkumist toimunud? Stellas oli ärganud tõsine huvi. Viimane, mis nemad Kärdiga peol olid kuulnud, oli Steveni ja Gerdi tüli. Seejärel olid nad ülepeakaela jalga lasknud.

Johannes viipas käega suure maja välisukse suunas ning Stella järgnes talle. Majas lõhnas veidi räpakalt. Ühika koridor oli pime ning kõik tundus vaikne. Valvelaua tädi ei olnud parajasti kohal, kui nad tema postist möödusid. Lifti selles vanas paneelmajas ei olnud ning Stella ronis Johannese järel oma klõpsuvatel kontsadel viiendale korrusele. Johannese venna tuba oli kõige üleval, poiss avas ukse ning nad astusid sisse. See oli rõdu ja isegi väikese kööginurgaga tuba. Johannes kobas pimedas seina peal lülitit otsides. Seda leidmata läks ta tuppa ja süütas maheda valgusega laualambi kahe voodi kõrval asuval öökapil.

Stella võttis saapad jalast ja astus tuppa. Tuba oli väike, sinna mahtusid kaks voodit, üks öökapp, kirjutuslaud, riidekapp, ja oligi kõik. Voodite vahelt läks uks rõdule, kust paistsid kaks väikest tooli. Imepisikesest kööginurgast tuli kummalist kuivainete lõhna, kulunud plaadiga laual olid lahtine autoajakiri ja üks pesemata tass.

„Istu,” ütles Johannes ja lükkas kirjutuslaua tooli Stellale lähemale. Stella võttiski nagiseval toolil istet. Ta oli põnevil. Mida siis tahtis Johannes talle õigupoolest rääkida? Mida ta varem teha ei tohtinud, aga pärast tänast pidu tohtis? Ta tõstis oma sinistes teksastes jala üle põlve ja jäi Johannesele otsa vaatama.

Korraga helises poisi telefon. John vaatas helistaja nime ja üle ta näo libises vari. Ta tõusis püsti, avas rõduukse ja astus külmale betoonpõrandale. Rõduuks jäi praokile, nii et Stella kuulis tahes-tahtmata kogu juttu.

„Jah, just jõudsin. Oleme koos jah, mis siis on? Noh ja siis? Peale seda, mis toimus, ma arvan, on asi juba kõigile selge. Minule igatahes küll. Mis siin enam varjata? Misasja? Ja nad jäid seda uskuma või? Haiged vennad olete, ausalt noh!” Johannese hääl oli pettunud ja vihane. Ta astus tagasi tuppa ning tema ilme ei kõnelenud head. Stella sai kohe aru, et mingit selgitamist siin täna ei toimu. Ta tõmbas suu mossi.

„Stella … Anna andeks, ma ei saa oma lubadust pidada. Midagi juhtus ja … Ma lihtsalt ei saa siiski sulle rääkida seda, mida tahtsin. Palun sind, ära pahanda.” Johannes tundus tõsiselt kahetsev ja kurb. Ja vihane, väga vihane.

Stella tõusis püsti ja astus sõnagi lausumata uksest välja. Uks tema selja taga langes pauguga kinni. Ta lootis südames, et ehk jookseb Johannes talle järele ja püüab teda takistada, kuid ühikatoa uks jäi suletuks.

Pagana tropp, mõtles Stella trepist alla trampides. Tema vihaselt mütsuvad sammud kajasid kõminal betoonist trepiastmetel. No on vastik tüüp, jumala eest. Ainult mingid valed ja haiglane käitumine. Stella oli solvunud ja vihane. Vihane kõige rohkem enda peale, et nii kergelt jälle selle kuti võrku langes. Piisas Johannesel vaid temaga uuesti rääkida, kui Stella juba naeratas ja nagu viimane loll sinna ühikatuppa ronis. Pagan, ma olen nii naiivne! Stella tellis endale maja ees takso ja sõitis koju. Väsinuna vajus ta oma pehmesse kodusesse voodisse ning uinus silmapilkselt. Kartus tühja kodu ja hommikuni voodis lammaste lugemise ees oli olnud asjatu. Väsimus võitis sel hetkel kõik tema deemonid.