Читать книгу Kalevipoeg 2.0 - Kristian Kirsfeldt - Страница 4

Aega vaikselt mööda veeres,

päevakesed pudenesid,

kuida kolinaga kadus,

aastad mitmed möödusivad.

Kalevil ja Lindakesel

oli peres palju lapsi,

jaodekaupa järelkasvu,

salgakaupa sasipäida,

pundikaupa poisikuida,

topelthulgad tüdrukuida.

Hulka võsukesi oli

laia ilma lahustunud,

välismaale vangerdanud,

piiri taha põrutanud,

koolisid seal külastanud,

firmadesse tööle läinud,

tähtsais paigus sisse seadnud.

Oli esimene poega,

Kevin-Martin-Niklas nimeks,

õppind uhkes ülikoolis,

Keimbridžissa käinud kaua,

haridust seal taga nõudnud,

kõvu kraade omandanud,

tähtsaid suhteid soetanud.

Teine venda vellekene,

Madis-Arnold-Terminaator,

Oksfordis käis koolitumas,

arukusi ahnitsemas.

Kolmas Kalevite võsu,

Priidik-Händel-Zarathustra,

oli õppind Jeili koolis,

töötas investeerjana,

Vool Striitil ta mani meikis.

Tahtis saada rikkaks meheks,

ilma kõige jõukamaksi,

šeikidestki suuremaksi.

Tema noorem vennakene,

Sander-Saku-Originaal,

oli aga omamoodi.

Oli õppind Prantsusmaalla,

semiootikat Sorbonnis.

Ei ta sallind mammonada,

ei ta pidand papist palju

nutsust suurt ei teinud välja,

sahiseval suud ei andnud.

Tahtis saada filosoofiks,

kõige kavalamaks meheks,

ilma kõige targemaksi,

mõttejõuga võitlejaksi,

luuletuste lausujaksi.

Kalevi ja Linda tütred,

kenad blondid plikakesed,

Däryl-Geryl-Tidilidyy,

Käthy-Räthik-Koka-Koola,

olid leidnud moodsad mehed,

naitund suurte härradega,

Luksemburgi hertsogiga,

Monte Carlo kuningaga.

Lisaks oli veel kaks poega,

kodus kasvasivad kuked:

Maikel-Nait ja Tanel-Padar,

kolmaski veel tulekulla,

Linda kõhus kasvamassa,

soojas sopis haudumassa,

peidupaigas paisumassa,

üsaservas sirgumassa.

Sellest pojast rääkis Kalev.

Ise silis naise selga,

katsus Linda kõhukesta,

näppis tšiki nabakesta:

„Sest saab minu vägev poega,

minu nime vääriline.

Saab karjäärikangelaseks,

vägilase kutse valib,

sõgedasti sulli sebib,

vägevasti feimi kogub,

suuri lubadusi täidab,

ilmalõppu sõitu seab,

karme kakelusi kogeb,

pahalasi põrgu peksab,

palju naisi maha murrab,

vägivalla vabaks laseb,

rahuaja paika paneb,

needust omal turjal kannab.

Tema nimeks saagu Sohni,

lihtne Eesti nimekene,

nagu meie teistel lastel,

minu järeltulijatel,

suure vara pärijatel.”

Veeres veidi aega mööda,

kerisivad kaks-kolm kuuda.

Jõudis kätte tähtis tärmin,

vabariigi aastapäeva,

Kalevite kõneõhtu,

otseeetris olemine,

rahva poole pöördumine.

Hakkas aga lajatama,

Tallinnaga tänitama,

Tartukanti tuuseldama,

Narvakanti näägutama,

Pärnukanti peedistama,

Võrumaada vemmeldama.

Eesti rahvas kodus istus,

telepurgi sisse passis,

Kalevite kõnet ootas,

seljad juba valutamas,

tagumikud tulitamas.

Tuli Kalev otseeetri’,

oli vana leebus ise,

tulevikust teada andis,

suuri sõnu kokku seadis:

„Kodanikud kallikesed,

minu oma Eesti rahvas.

Kurval ilmel kõnet kostan,

murelikult mõtiskelen,

nõnda nukral näol ma räägin.

Mind ei ole enam kauaks,

sest on keha vanaks jäänud,

igerikuks iganenud,

kolletanud koledasti.

Kuid mul jätkub palju poegi,

toredasti on mul tütreid,

kes mu sugu jätkamassa,

rahva rahu hoidemassa,

hüva põlve päästemassa.

Jätan oma riigi neile,

kuid peab üks neist valitsema,

ainumas vaid kamandama.

Teie, minu kallid kaimud,

peate nende hulgast võtma,

presidendi nimetama,

kuningakski kuulutama,

ülemuseks ülendama.

Ei või riiki jaotada,

mitmeks tükiks killustada,

siis on iga tükki põdur,

iga nurka õige nõder.”

Nõnda Kalev kuuluteli,

julget juttu jahvateli,

selgeid sõnu sobiteli.

Pärast kõnet aga kadus,

haigust hakkas põdemaie.

Varjus oma suurde majja,

suurde magamise tuppa,

suure voodi patjadelle,

suure surma loksutada,

raske tõve raputada,

külmahäda kangutada.

Linda oli murest murtud,

hakkas mööda arste käima,

tohtreid topelt tülitama,

velskreid visalt väsitama,

kirurgikesi küsitlema.

Algul perearsti juurde

Linda omad sammud seadis.

Tohter küsis, mis on viga,

Lindat tülpind ilmel kuulas,

aspiriini kirjutas siis,

jalavanne teha käskis.

Ja kui see ei aita miskit,

siis peaks lihtsalt ootamaie,

rahulikult passimaie.

Linda kurvalt koju kõndis,

Kalevile vanne tegi,

mehe jalasooni mudis,

varba’ida veidi väänas,

aspiriini sisse andis.

Vana Kalev ei saand abi,

aina rohkem kokku kärbus,

päris pahalt krimpsu tõmbus,

koledasti kipra kuivas.

Siis läks Linda teise kohta,

eraarsti ootetuppa,

kalli tohtri kantseleisse.

Arst talt tubli tasu võttis,

kõikesugu maksusida,

visiteerimise tasu,

sisseistumise tasu,

ärakuulamise tasu,

valjultnuttemise tasu,

hiireklikkamise tasu,

kaasamõtlemise tasu,

paberretseptide tasu,

püstitõusemise tasu,

uksestväljumise tasu.

Kirjutas tal kallid rohud,

tugevaimad tabeletid,

ägedaimad antibjotsid,

vägevaimad vitamiinid.

Linda söötis mehel sisse,

kõik need purgid pillidega,

mille peale Kalev koomas,

päris pildilt ära vajus.

Siis läks Linda veelkord välja,

sensitiivi juurde sõitis,

nimekaima nõia manu.

Nõial oli nägu kirju

tekstitätoveeringutest,

neljatähelisist sõnust,

kõige ropumatest lauseist.

Linda küsis, miks on nägu

kirju nagu kempsuseina.

Ütles nõid, et kirjad kaitseks,

tõvekeste pelet'amiseks,

haigevoodi hirmut'miseks;

kuid on sõnad nõnda vänged,

et ta ise peeglist hoidub,

ei või ennast silma vaata’.

Nõid siis Linda läbi sõimas,

kaunikese peale karjus,

ütles, et on aega raisand,

valeprohvetite jutul käinud,

asjaarmastajaid väisand.

Kirjutas tal uued rohud,

kõige kreftisemad salvid.

Tehtud metsamarjadesta,

pühitsetud piiskadesta,

hullu härja habemesta,

vana Volga velgedesta,

kuu pealt kukkund kividesta,

merest leitud kaladesta,

noore naise nibudesta,

sinilinnu soolikaista,

elevandi eesnahasta

ja ta enda junnidesta.

„Määri mehel' pea peale,

Kalevile kaela peale,”

sensitiivivana käskis.

Linda kiirelt koju lippas,

salvi mehel' pähe määris,

Kalevile kaela peale,

kannataja kõrva taha.

Ja jäi vaikselt ootamaie,

salvi mõju mõõtemaie,

lahendusta lootemaie.

Selle peale vana Kalev

võttis kätte, maha suri.

Nüüd siis leinas kogu rahvas,

silmad peas kõik paiste nutsid,

kõrvad kumisevaks pillis,

küüned nüridaksi näris.

Uudisankrud ulgusivad,

ajalehed ahastasid,

pealiskirju kirjutasid,

kodanikke teavitasid:

„Täna öösel, pärast haigust,

lahkus Eesti rahva juhti,

meie kõigi õpetaja,

väikse rahva valitseja,

meister mitmel spordialal,

pereisa põhjalikum,

päris presidenti Kalev.

Teda jäävad leinamaie

lesestunud Lindakene,

orvuks jäänud lapsekesed,

süngeks jäänud sõbrakesed,

morniks muutund rahvakene.”

Linda tegi rongikäigu,

mehe mahamattemised.

Kalev oli kullast kirstus,

hõbekarrast karbikeses;

hauda oli sügav tehtud,

Toompeale uuristatud,

künka sisse kaevandatud.

Tuli teda ära saatma

tuhandetes leinalisi,

suures salgas süngeid mehi,

hiigelhulgal nukraid naisi,

nuttalahistavaid lapsi.

Ja kui viidi kunni kirstu,

siis kõik rahvas paljapäiselt

kampas kõnniteida täitsid,

vanalinna vallutasid,

trepid troppidega täitsid,

kõiki käikusida katsid,

suurte teede servas seisid.

Pisarate hulka keegi

kokku lugeda ei osand.

Igatahes silmavesi,

teedelt tolmu kinni võttis,

rentsliservad puhtaks pesi.

Olid kohal bändimehed,

kuulsad kurva laulu lauljad.

Oli kohal Džonni Elton,

mängis klaverit ja laulis.

Oli kohal Led Zeppelin,

esitasid Eesti hümni.

Oli Andrea Botšelli,

veeretas Saaremaa valssi.

Nii kui Kalev oli hauas,

kostis korraks võimas krõbin,

nagu oleks miljon näppu

miljon kommi lahti võtnud,

kommipap’reid krõbistanud,

šokolaadi sahistanud.

Ei olnd hauas enam laipa,

miskit mädanevat rümpa,

muundus Kalev kommideksi,

mõnusateks maiustusteks.

Nägu muutus nätsukommiks,

pea puha pralineedeks,

laup tal linnupiimakommiks,

põsed piimašokolaadiks,

käed kamašokolaadiks,

munad mõnušokolaadiks,

türa trühvlikommideksi.

Linda pidas hästi vastu,

ei tal tulnud pisar palge,

nutuvõru huulte ümber.

Ei ta näidand emotsioone,

mingitmoodi meeleheidet.

Ei ta kõneld kellegagi,

kurtnud kurvastusetundeid.

Kuigi mõni teadis väita,

et kõik linna joogivesi

oli kergelt soola maiku,

sest käis naine Ülemistes,

järve ääres vesistamas,

veereservi reostamas,

tublit tiiki teotamas.

Teised aga rääkisivad,

kurja kõla ketrasivad,

et on Linda rõõmutujus

ostnud endal kalliskivid,

välkuvaimad vääriskivid,

lesepõlve lindakivid;

kõrva küljes kandemiseks,

sõrmedesse seademiseks,

nabaauku neetimiseks.

Linda lahkus leinapeolta,

koju ennast kinni kammis.

Valmistus ta sünnitama,

Kalevite viimast võsu,

kõige vägevamat poega,

pirakamat poisikesta,

mõnusamat mehikesta.

Oli laps ta’s hiigelmõõtu,

kasvand üsas korralikult,

kokku kaheksateist kuuda

oodand valgusesse pääsu,

soojast kohast kupatamist,

peiduurkast peletamist.

Ja kui lõpuks tulid tuhud,

mõtles Linda, et ta lõhkeb,

nagu pressiks elevanti

läbi kitsa lukuaugu.

Kuid siis kostis vägev pauku,

justkui lapse tegemisel,

titt siis tõmbas ennast välja,

hüppas ema jalgevahest,

siruteli sirgeid käsi,

liiguteli laiu õlgu,

ütles selgesõnaliselt,

„Poeg, Kalevi Poeg mu nimi,”

ja siis veidikese flirtis

sünnitusearsti õega.

Kasvas poega, kosus poega,

sirgus aina suuremaksi,

venis aina pikemaksi,

kosus aina kenamaksi;

toredamaks titekeseks,

imeliseks imiklaseks.

Linda pani poisi voodi,

pulkadega pesapaika,

sametiga sängikesse.

Kalevite poega aga

murdis pooleks piirdepulgad,

trellid tükkideksi tegi.

Ise luusis linna peale,

pahandusi tegemaie,

puida paigast pusklemaie,

kive pilve pildumaie

Eestimaada togimaie.

Linda proovis hüva nõuga,

poisil pamperseida pani,

mähkmeid mehikesel mässis.

Kalev aga välja puges,

puusalt paberpüksid viskas.

Ise ronis poti peale,

Gustavsbergi kaane peale.

Pissis päris püstiselta,

soru lasi mehiselta.

Linda proovis kolmat korda.

Võttis poisi pihkudelle,

kallikese käte päälle.

Tahtis talle rinda anda,

tissi mokkadele panna.

Pojakene aga keeldus,

judisedes pööras pea,

ütles Linda soovi peale:

„Kuule, muti, minu meelest,

see on veitsa nagu kinki.”

Kasvas poega, kosus poega,

sirgus aina suuremaksi,

venis aina pikemaksi,

kerkis aina kenamaksi;

ponksakamaks poisikeseks,

vägevamaks vääniklaseks.

Kolmesena Kalevipoeg

oskas juba kirjutada,

sõnu sulavasti seada,

ilukõnet ilmutada,

professoore erutada,

luuletajaid liigutada,

kirjanikke kummastada.

Viieselt viis ema auto

kaheukselise Mikra

kiirenduse võistlusele,

suitsusele asfaldile,

kummipõletamisele,

pastlavingutamisele,

bentsularistamisele,

pedaalitallamisele.

Poisu joone peale võttis,

kahevõistlusele kippus.

Kohe kandadele kippus

vanadele peerudele,

Pontiaki tuunijaile,

Vaiperite sättijaile,

Porschede putitajaile,

Nissanite näppijaile.

Kõigile ta tegi ära

ema vana masinaga,

mampsi ostukäruk’sega.

Ja kui sai ta seitsmeseksi,

oli tõusnud Eesti meistriks

karates ja taekvondoos.

Oskas kõiki džuudo heiteid,

tegi poksiringis tööda,

kungfuud mõistis kenakesti.

Kandis mitut musta vööda,

andis kõikidelle kolki,

oli kõige kõvem kärbes,

kivinukkidega kolge.

Ainult Linda käest sai vitsa,

tagumiku tulejutte,

tõsisemaid triibulisi.

Nagu võib sest aru saada,

Kalevit ei pandud sõime,

ega lastud lasteaeda.

Nõnda kõik kolm Linda poega,

sirgusivad suuremaksi,

venisivad pikemaksi,

kerkisivad kenamaksi,

muutusivad mehemaksi,

kuni olid vägilased,

korralikud kangelased,

kõva konti kakelejad,

jämedamad jutumehed,

sagedased sõjamehed,

mutikese ihukaitsjad,

memmekese valvekoerad,

Linda oma turvamehed.

Linda. Kes too ise oli?

Aastaid oli saatnud meesta,

kõndind oma kuti kõrval,

figureerind ilusana,

šampavastuvõttudella,

aastalõpuballidella,

kõigil vastuvõttudella.

Oli tehtud mehest lugu,

oli Linda mehel toeks.

„Kalevite abielu

müstikaline maagia!”

pasundas üks ajakiri,

„Eesti võimas esipaari!”

hüüdis teine tugevasti.

Kui nad läksid puhkuselle,

sooja mere liivadelle,

olid alati neist pildid,

miilustavad salashotid,

toplesspildid Lindakesest,

stringifotod siresäärest.

Kui neist tehti perelugu,

pildistati Kodukirja,

olid toad täis neil lilli,

pehmeid puhvis padjakesi,

võimsaid vägilasemõõku,

tuimi taplemiseriistu,

lapsekeste legovirnu,

pojukeste pleikkareida,

kõikesugu kenakesta,

parajasti pereasju.

Linda oli mudelema,

kõige kaunin kaasalanna,

alati nii hoolitsetud,

alati nii naerusuine.

Aga kuidas nüüd, lesena?

Pärast Kalevide surma

ja ta vara pärimista

läksid käima hullud jutud,

spekulatsiooniveskid,

sopalehe seletused.

Eesti rikkaim naine vaba!

Mis ta ette plaanib võtta?

Abiellub teise korra?

Kelle omal meheks võtab?

Igasugu meeste seltsis

nähti Lindat liikumassa,

vabadusta nautimassa,

orgiatel oigamassa,

reisudella rokkimassa.

Kohe varsti ilmusivad

esimesed kosilased.

Tulid Soome taadikesed,

punaninad porokesed.

Palju Eesti neide kraband,

külma kätte ära vedand.

Linda kätta palusivad,

naiseks leske nõudesivad.

Sõnas Linda neile otse,

et ei ole huvitatud

viima lapsi Soome kooli,

kus võib saada tinakuuli,

surmatoovat tulejuga,

vahetunnivägivalda.

Tulid kuumad mustad mehed,

Hispaania hidalgod.

Eralennukite pardal

maandusivad meie maale.

Linda viis nad jalutama,

keset talve komberdama.

Lakutud hispaania poisid

tee peal aga käna käisid,

kondid katki kukkusivad,

jää peal pooleks põrusivad,

kopsud haigeks köhisivad,

ninad viltu nuuskasivad.

Löödult koju lonkisivad,

lõunapoole lendasivad,

langenuina lahkusivad.

Lõpuks tulid rikkad mehed,

Emiraatidest araabid,

sigarikkad šeigikesed.

Linda jootis vennad purju,

et ei saand need sõna suusta,

pooltki piuksu huulte vahelt.

Liipasid ka nemad koju,

pead valutavatena;

lubasid, ei tule tagas’,

keelasid ka kodakondseil.

Naine aga naeris laialt,

tundis vabaduse võimu,

lõbutsedes lasi liugu.

Iga nädal uusi meesi,

oli kuude viisi järjest

Kroonikate esiküljel.

Tuli teine laine mehi,

kosilasi kummalisi,

õnneõngitsejalisi.

Algul olid noored kutid,

Lindast poole vanusega,

umbes tema pojapõlve.

Rämehäälsed rokistaarid,

kõva kära kitarristid,

seksikaimad superstaarid.

Kutid tegid kohe tätod,

otsa ette kirja „Linda”,

aga pärast mahajätmist

pidid kergelt häbenedes

kandma rullis nokamütse.

Tulid USA pornostaarid,

suureriistalised sägad,

kõva kolvi kasutajad.

Lubasivad naisel mõnu,

elukestvat erektsiooni,

korralikku kepikesta.

Linda proovis poldid läbi,

põlgas aga varsti ära,

öeldes, et tal tarvis meesta,

kellel on ka pehmem poolus,

tundelisem taipamine.

Tuli veel ka isand ise,

pealinna valitseja,

Elmaripoeg eriline.

Hiivas oma raske kere

Linda tantsupidudele.

Proovis teha diskosammu,

naisukesta meelitada,

suguvõimet selgitada.

Pandi aga biiti juurde,

lugudele laksu lisaks,

vana kohe ära kukkus,

vererõhu vallandudes,

rabanduse raputuses.

Ätikene ära kanti,

kolme kanderaami abil,

metsatallu toibumaie.

Aga üks neist kosilastest,

oli teistest topelt sitkem.

Soomes väga tuntud tüüpi,

ennistine mägihüppa',

naisukeste naerutaja,

nimeks Matti Nykäneni.

Ei ta ei oma jonni jätnud,

ikka ukse taga kloppis,

kuigi ei saand majja sisse,

startimiste nimekirja,

Linda voodisse eelvooru.

„Miks ei lase majja sisse,

stardinimekirjadesse,

sinu voodisse eelvooru?”

Matti läbi ukse kaebles,

„Olen täitsa mõnus meesi,

mul on palju medaleida,

olümpiamängudeltki.

Olen palju naisi nussind,

kinolinal kepistanud,

lavalaudadelgi laulnud!

Võtan sinu oma kaasaks,

ära viin sind Soomemaale,

suurde soojustatud majja,

pehmekesse pesakesse!

Oled Soome kuninganna,

põhjarahva pärijanna!”

Linda viisakasti vastas,

kuningannaks saamast keeldus.

„Kui ma tahan tutvust luua

purjus, ängis pööbeliga,

lähen kommentaariumisse,

interneti avarusse;

või käin sadamarketissa,

ostelemas mere ääres.

Nii et, kahjuks, tänks pat nõu tänks.”

Nykänenil viha tõusis,

märatsevaks Matti muutus:

„Ah, et Eesti naine mängib

raskelt kättesaamisega!

Mulle siuksed naised käivad,

passivad mul pipardajad!

Veel ma sulle näitan!

Soome sisu tunned hirmsat!

Mul on sinuga üks plaani,

mille tahan ellu viia!”

Linda aga hakkas naerma,

lõbusasti lõkerdama:

„Kas sa arvad, mägikotkas,

et su juttu üldse kardan?

Mul on kodus mõned pojad,

Kalevilt kolm kasvandikku.

Neid sa peaksid väga kartma,

sest need poisiklutisesed,

olid juba kolmestena

üliinimliku jõuga.

Puida paigast pusklesivad,

kive pilve pildusivad,

Eestimaada togisivad!

Mind nemad hästi kaitsevad,

ukseesist korrastavad,

kosilased kohitsevad!”

Selle peale Soome kotkas,

hakkas hirmu higistama,

vägevasti värisema.

Kadus kohe kodumaile,

jättes Eesti puutumata,

kodukanad kosimata.

Läksid mööda pikad aastad,

Linda lapsed kosusivad,

poisikesed paisusivad,

kangelased kasvasivad.

Naine jätkas oma elu,

oli heategevuses,

mitmel korral Aasta Ema,

Unicefi esindaja.

Aitas lastekodusida,

hakkas kunsti harrastama,

ratsutalle arendama.

Ise hea veel välja nägi,

rinnad püsisivad pringid,

kannid kõvemad kui kivi,

nägu ei läind kortsudesse,

ei saand halle juukseid pähe.

Kurjad keeled kõnelesid

salakeeles sahistasid,

et ta saanud süstisida,

kümneid kordi botoxida,

ilulõikusest ka nuga,

rasvaimemise tuba.

Tegelikult aga Linda

oli murest lahti saanud,

vanamehest vabanenud,

suhtekoormast selginenud.