Читать книгу Ära mine iial tagasi - Lee Child - Страница 10

Fort Dyer oli armeebaas väga Pentagoni lähedal. Kuid Leach jutustas Reacherile, et kaheksa aastat pärast mehe sõjaväenimestikust kustutamist liideti see kulude kärpimise korras naabruses asetsenud Helsington House’i merejalaväekorpusega. Järsult paisunud asutusele pandi loogiliseks, ehkki kohmakaks nimeks Dyer-Helsington House’i segabaas. Reacheri päevil olid nii Dyer kui ka Helsington House olnud iseseisvad ja prestiižikad, neid mehitasid peamiselt kõrgemas auastmes VIP-id. Selle tulemusena oli Dyeri kasarmukauplus meenutanud pigem New Yorgi Viienda avenüü luksusärisid kui marketit. Ning merejalaväelaste pood oli kuuldavasti etemgi. Järelikult ei jäänud uus ühendversioon staatuseredelil pulkagi madalamale. Järelikult majutati sealsetesse kongidesse üksnes tähtsamaid vange. Purjuspäi laamendajaid ega pisivargaid sealt ei leia. Plindrisse sattunud sõjaväepolitsei major oleks iseloomulik kostiline. Järelikult võis Leachi keelepeks tõele vastata. Dyeri arestimaja paiknes Pentagonist loodes. Diagonaalis teispool kalmistut. 110. üksuse peakorterist vähem kui viie miili kaugusel. Tublisti vähem.

„Ah et armee jagab ulualust merejalaväe põmmpeadega?” küsis Reacher. „Kuidas see neil laabub?”

„Poliitikud on koonerdamise nimel kõigeks valmis,” ütles Leach.

„Kas te saaksite minu tulekust ette teatada?”

„Tahate sinna minna? Praegu?”

„Midagi paremat pole mul hetkel teha.”

„Kas teil auto on?”

„Ajutiselt,” ütles Reacher.

Õhtu oli vagane ja pime ja eeslinlik, ja Dyerisse sõit võttis alla kümne minuti. Hoopis kauem võttis segabaasi sisse pääsemine. Liitmine oli toimunud vähem kui neli aastat pärast 9/11 ning kärpimisega säästetud rahasummasid polnud säästetud julgeoleku arvelt. Peavärav kompleksi lõunaküljel oli kõva sõna. Igal pool olid betoonist takistusribad, mis suunasid liiklust ahenevasse, kolme järjestikuse vahiputkaga blokeeritud sõiduritta. Reacher kandis kortsus tsivilistiriideid ja tal polnud sõjaväe isikutunnistust. Õieti oli tema ainsaks isikutunnistuseks luitunud ja räsitud, juba ammugi aegunud USA pass. Kuid tal oli riigile kuuluv auto, mis jättis soodsa esmamulje. Lisaks olid sõjaväel arvutid, ja tänasest õhtust oli ta tegevteenistujana kirjas. Sõjaväel olid ka seersandid, ja Leach oli teenetevõrgustikku kõnedega pommitanud. Dyeris oli ka kriminaaljuurdlusbüroo, kus Reacheri kergeks üllatuseks leidus endiselt mehi, kelle tuttavate tuttavad mäletasid tema nime. Tänu sellele kulus esimese tõkkepuu juures peatumisest vaid kolmveerand tundi, kuni ta seisis arestimaja eesruumides silmitsi sõjaväepolitsei kapteniga.

Kaptenil, tõsisel ja tõmmul umbes kolmekümneaastasel tüübil, oli lahingvormi sildi järgi nimeks Weiss. Kuna ta oli ausa, sündsa ja võrdlemisi sõbraliku moega, ütles Reacher: „See on läbi ja lõhki eraasi, kapten. Mitte ametlikkuse kübetki. Ja mina olen praegu tõenäoliselt veidi katkutõbine, nii et soovitan teile ülimat valvsust. Ärge seda külastust logisse jäädvustage. Või siis keelduge minuga rääkimast.”

Weiss küsis: „Kuidas katkutõbine?”

„Nähtavasti maksab mulle kätte mingi kuueteist aasta vanune tegu.”

„Mida te tegite?”

„Ma ei mäleta. Aga kahtlemata tuletatakse mulle varsti meelde.”

„Arvuti näitab, et teid kutsuti äsja tagasi teenistusse.”

„Õigus.”

„Midagi sellist pole ma enne kuulnud.”

„Mina ka mitte.”

„Kõlab halvasti. Nagu tahaks keegi teid kangesti oma jurisdiktsiooni.”

Reacher noogutas. „Mullegi paistis nõnda. Nagu oleks mind tsiviilelust välja hagetud. Vastutusele võtmiseks. Kuid protseduur oli imelihtne. Istungist polnud haisugi.”

„Arvate, et neil on tõsi taga?”

„Esialgu tundub küll.”

„Mida te minult vajate?”

„Ma otsin major Susan Turnerit sõjaväepolitsei saja kümnendast üksusest.”

„Miks?”

„Nagu öeldud, see on eraasi.”

„Puudutab teie muret?”

„Ei. Mitte kuskilt otsast.”

„Aga teiegi olite saja kümnendas, eks?”

„Tollal polnud seal major Turnerist kippu ega kõppu.”

„Nii et te ei püüa tunnistust ega tunnistajat mõjutada?”

„Üldse mitte. Täiesti teine teema.”

„Kas olete tema sõber?”

„Lootsin tulevikus sinnamaale jõuda. Sõltuvalt muljest, mille ta meie kohtumisel jätab.”

„Kas te pole temaga varem kohtunud?”

„On ta siin?”

Weiss ütles: „Kongis. Eile pärastlõunast saati.”

„Milline on süüdistus?”

„Ta võttis pistist.”

„Kellelt?”

„Ei tea.”

„Mille eest?”

„Ei tea.”

„Kui suur see pistis oli?”

„Mina olen tühipaljas vanglaametnik,” ütles Weiss. „Te teate, kuidas see käib. Mind ei pühendata detailidesse.”

„Kas te lasete mind tema juurde?”

„Külastusaeg on lõppenud.”

„Mitu majulist teil täna on?”

„Ainult tema.”

„Niisiis ei ole te hõivatud. Ja logisse te seda ju ei kanna. Niisiis ei saa keegi teada.”

Weiss avas kolme rõngaga köidetud rohelise kausta. Märkused, eeskirjad, päevakäsud, muist prinditud, muist käsitsi kirjutatud. Ta lausus: „Näib, et major Turner oskas teid oodata. Esitas oma advokaadi kaudu palve. Nimetab teid selles.”

„Mis palve see on?”

„Pigem juhtnöör.”

„Missugune?”

„Ta ei taha teid näha.”

Reacher vaikis.

Pilk kolme rõngaga köidetud kaustas, luges Weiss: „Süüdistatava selgelt sõnastatud palvel ei tohi USA armee erumajorile Jack Reacherile, saja kümnenda sõjaväepolitseiüksuse endisele komandörile ühelgi tingimusel anda külastusluba.”