Читать книгу Neitsi Maarja neli päeva - Leelo Tungal - Страница 1

Ma nägin, kuidas rohi kasvas. Pikk erkroheline lible viskus sahinal mullast välja nagu rästiku keel, paistis, justkui limpsanuks mingi maa-alune elukas sellega kevadist linnaõhku. Kuid näljast lehekeelt tagasi ei tõmmatud, ta jäigi tuulde lipendama, tundsin, kuidas ta lõhnas, ja kuulsin, kuidas sahises. Nägin, kuidas mullast tõusis loendamatu hulk samasuguseid niiskeid värskeid rohuliblesid – orashein, va umbrohi, mõtlesin ma. Kasvaks ta mu kodus aiapeenral, oleks praegu paras aeg tal tutist kinni haarata ja maast välja tirida. Orashein ajab oma pikad juurekondid salakavalalt sügavuti ja laiuti üle terve aiamaa, enne jõuad kättpidi maakera keskpaika, kui umbrohujuure maast lahti harutad. Kuid ma teadsin, et olen linnas koolipargis, ja siin võis isegi orasheina imetleda. Ilus ka teine, kuripatt!

Vaatasin nelja maasse kaevatud auku ja teadsin, mis nüüd tuleb: kohe pistavad neli abiturienti puuistikud ümaratesse, justkui hiigelsupilusikatega uuristatud aukudesse. Ja Märt istutab ikkagi kadakat! Miks ta mind ei uskunud! Kõik mu jutt oli talle nagu hane selga vesi! Hüüdsin uuesti: „Märt, võta ometi tamm!” Märt ei vaevunud peadki pöörama, see-eest vahtisid mind kõik teised – alates mudilastest ja lõpetades õpetajatega – nii, nagu hüüdnuksin: „Armastan seapekki!” või midagi taolist. Tundsin, kuidas läksin üle keha punaseks ja soojaks. Muidugi, see on ju pidulik hetk: neid puid, mida täna istutavad parimad lõpetajad, kutsutakse klassi elupuudeks. Ja ikkagi … Ja seda enam: Märt ei tohiks kadakat istutada. Meeldigu talle pealegi sõnamäng (Märdi liignimi on Kadak) ja põhjendagu ta puuvalikut sellega, et kadakas sümboliseerib kõige paremini nende klassi omavahelist läbisaamist – kadakas nalja ei armasta. Mina ju tean: selleks, et kadakas uues mullas kasvama jääks, tuleb täpselt mäletada, kuidas paiknesid ta juured seal, kust puu üles kaevati – põhjapoolsed juured peavad jääma ikka põhja poole, lõunapoolsed lõuna poole. On Märt sellest kuulnud? Vaevalt! Hea, kui ta, põline linnapoiss, kadakat, juured ülespidi, maasse ei pista! Aga ta ei kuule mind.

Väikesest peast matsin kord maha Intsu murtud laanepüüpoja ja istutasin linnu hauale tillukese kadaka. Mu meelest oli see kangesti elupuu moodi. Aga kadakas kasvama ei hakanud, läks nädalaga roostepunaseks ja kaldus esimese vihmaga viltu, mis sellest, et olin teda kastnud ja koguni kunstväetisega turgutanud. Isa naeris mu muret ja ütles: „Pea seda meeles, et kadakas kasvab kas või kahe kivi vahel – aga ainult seal, kus ise tahab.”

„Narr!” hüüdsin ma Märdile. Jälle pilvetäis vihaseid pilke. Kõik see oli justkui kunagi enne olnud, aga ometi ahistav ja kurb. Meerits, meie klassijuhataja, lähenes mulle pahameelest lõkendades ja ütles: „Tr-r-r!”

„Kuidas, palun?”

„Tr-r-r-r-r-r-r!”

Äratuskell, vana plekk-kõri! Kui palju tarku mõtteid on ta mul armutult läbi lõiganud, kui tihti on ta mind ilusatest kohtadest ja põnevatest sündmustest välja kiskunud. Ei tähenda talle midagi lend Pariisi kohal, ääretus stepis metshobuste taltsutamine ega merepõhja vajunud laeva takseerimine. „Trr!” ütleb vekker plekise häälega, ja kõik jääb pooleli, sest soovi, kui palju tahad, samasse unenäkku teist korda enam ei satu. Pead leppima kolletanud laepraoga, lahjarohelise tapeediga, mis on nagu metsa karikatuur, rammusa toidulehaga ja tädi igihalja hommikunaljaga: „Tere hommikust, tulin tammikust, tõin teile sooja sepikut.” Nii naljatab tädi üksnes siis, kui tal on hea tuju, kui ta pole unes näinud ilusat surnut (ilmamuutus), ujumist (haigus) või väikest last (muresõnum). Kui tädi on ärgates pahas tujus, äratab ta mind mu põhjaliku iseloomustusega. Kui see kirja panna ja kooli viia, oleks närvihaiglasse või kolooniasse minek kindel mis kindel. Esiteks olen ma laisk („Üksminut veel magada!”), tige ja toores („Jäta mind ometi kord rahule!”), paksunahaline („Mh!”), nõrganärviline („Issand jumal, kas mu närvid saavadsiin majas ka välja puhata!”), valelik („Mul onju silmad lahti!”) jne.

Tunnen end peaaegu et kangelasena: terve õppeaasta vältel olen igal hommikul selles näitemängus peaosa mänginud ja ometigi õigel ajal kooli jõudnud. Ega ma ise ka paremini kui tädike ette kujuta, misinimeseloom minust peaks ükskord saama, kui hommikune uni eluaeg nii magusasti maitseb.

Tädi polnud toas ja ma võisin veel natuke voodis mõtiskleda. Mõtlesin Märdist ja ta kadakast. See unenägu polnud midagi erilist, üsna tavaline kriitiline realism, mida koolitunnis õpitakse! Kahe nädala eest oli meil koolis tõepoolest puudepidu, neli parimat koolilõpetajat, kaks poissi ja kaks tüdrukut, istutasid koolilähedasse parki „oma” puid, ja Märt oli kuskilt kadaka välja koukinud. Narriks ma teda ei hüüdnud, küll aga soovitasin poolvaljusti tammeistikut võtta. Meerits ei öelnud mulle klassi ees „trr!”, vaid sisistas: „Maarja, ega te kolhoosis ole!” Ja Märt on sestpeale vihane kui kännuämblik – kui talle lõpuaktusel rukkililli viisin, jõudis ta mulle sosistada kaks mõttetarkust: „Igal asjal on omad piirid!” ja „Pikk juus, lühike aru!” Tühja temast! Mingu rahumeeles ülikooli ja otsigu endale sealt võimsate piiridega kiilaspäine tüdruk! Kahju, et ma ei taibanud neid rukkililli talle pähe panna või Märdi kõrval seisnud paksukesele pihku pista. Oh jaa – seda „lihtsate lillede” lõõritamist olen kuulnud nii kodus kui ka koolis: tähtis pole hind, vaid meelespidamine! Ometi ootavad kõik vähemalgi pidulikul juhul vängelõhnalisi pikavarrelisi nelke või roose, mis on justkui väikesed roosad kapsad. Meelespidamine on tähtis, aga seda mõõdetakse ikkagi üksnes hinnaga. Murtudsüda olnuks Märdile paras lill, või lõvilõug. Või nende kahe ristsugutis: murtud lõvi lõug, voh!

Mingi poisinaga pärast ei mõtlegi ma oma hommikumeeleolu rikkuda! Kuidas see Griegil oligi: tii-raa-aarii-raa-raa …

„Tere hommikust, tulin tammikust! Sa, linnupoeg, juba üleval!” imestas tädi, kes tuli ilmselt köögist, punane hautamispott käes.

„Mhhmh!” tegin, nagu võimleksin.

„See lind, kes vara laulab …” „… on õhtuks kassi pees,” lõpetas tädi ja kihistas naerda.

Vaata aga! Üksnes vanasõnade ja kõnekäändude tundmise järgi võib tädi Mariat mu isa õeks pidada. Muus on nad hoopis erinevad nagu kass ja koer. Ütleksin, et isa on suur koer (setter või pointer), tädi väike paks siiami konkssaba.

„Vaata, Maarja, ma šmoorisin sulle nüüd ühe väikese kana tee peale kaasa!” teatas tädi armulikult.

Sa pühadevägi! Hea, et ta polnud kalkunit saanud! Mismoodi ma teiste ees bussis seda kana järan? Ja millega ta selle mulle kaasa anda mõtleb? Malmpotis või?

„Ära vahi midagi altkulmu, pika tee peal läheb kõht alati ruttu tühjaks. Kui mina omal ajal reisisin, võtsin ikka paar-kolm kana kaasa. Lindu on mugav süüa: võtad sedasi salvrätiga koivast kinni …”

Tädi õngitses, paberservjett näppude vahel, aurava kana potist välja ja hakkas „reisul söömist” demonstreerima. Lootsin, et ta osasse nii hästi sisse elab, et mul pole enam kanatassimisele vaja mõelda, kuid võta näpust! – õnnetu lind lendas lauale laotatud fooliumpaberile. See krõbiseb üle terve bussi, mõtlesin troostitult. Kakskümmend kirjanikku vahivad, kaelad õieli, kuidas ma Aeda ja Stiina vahel istudes kana hõbepaberist välja kougin. Aga leidsin kohe ka lahenduse: kanasugu peaks selle üle uhke olema, kui üks nende esindaja maetakse hõbekirstus Aeda isa, kirjanik Parresti aeda. „Puhka rahus, kahvel kõhus,” nagu vanasti öeldi.

„Imelik,” mõtlesin, „nüüd äkki on mul tõepoolest ükskõik, mida teeb Märt.” Nagu poleks kunagi olnudki koolipidude valsse, kõndimisi vanalinnas ega kaht äärmiselt salastatud kohvikuõhtut! Ju see siis polnud see! Krõnks, nagu meie klassi Mailiis Märdi kohta ütles, oli mulle alati paistnud liiga positiivsena (näisin tema kõrval endale kangesti kergemeelse ja naiivsena), aga tarvitses tal ainult korraks teistsugust häält teha, tarvitses mul ainult viivuks end temast targemana näidata – kohe oli kõik läbi!

Fantaseerisin vannitoas ajast, kui Märt on arst ja mina patsient. Ta võiks õppida hambaarstiks (arstid-doktorid imestavad ka, aga mul pole siiamaani ühtainsatki plommitud hammast, häbigi hakkab sellisest loomalikust hammastikust). Nojah, Märt laiutaks käsi ja ütleks: „Kahjuks on kõik teie hambad endiselt terved.” Mina naerataksin talle südamlikult, seepeale ohkaks Märt ja sosistaks: „Maa-aa-a-rja!”

Ulataksin talle heatahtlikult parema käe, milles helendaks kuldne abielusõrmus, ja vastaksin: „Hüvasti, Märt! Oled saanud selleks, kelleks tahtsid! Kuid nüüd – mu lapsed ootavad mind.”

Keegi kõpsis uksele. Nuhtlus, see ühiskorter! Naabrid on sama mis äratuskell.

Tanta Marial oli au mulle teatada, et sellal, kui mina vannitoas „lobistasin”, pakkis tema mu kohvri ära. Kohvri!

„Sumadani,” selgitas tädi, „ilusti saholli sees ja … Paljugi, mis reisul ei juhtu.”

„Reisul ei juhtu midagi,” vastasin kuivalt. „Võib-olla peame jala tagasi tulema ja …” kahetsesin kohe viimast lauset taga, kuid parata polnud miskit.

„Jala? Riiast?”

„Mis seal's ikka,” püüdsin asja naljaks pöörata. „Kristjan Jaak läks jala Tartust Riiga.”

„Mis? Tuleb ta nüüd ka teiega kaasa?”

Oh pühadevägi! Aga hea sõna võidab võõra väe …

„Ta on surnud! Läinud sajandil. Kristjan Jaak Peterson.”

Tädi rahunes ja jätkas kohvri juures askeldamist. „Kindlasti jälle mõni õnnetus, ma ütlen, kui need lapsed omapead mööda maad laiali saadetakse, kõik need rahvamalevad ja niisukesed asjad on üks hädaorg!”

Ükskõik, millest ka ei räägiks, ikka jõuab tädi rahvamalevani – nii kutsub ta õpilasmalevat, ehitusmalevat ja üldse kõiki noorte suvelaagreid. Kui ma varakevadel teatasin, et panin end õpilasmaleva nimekirja, ässitas tädi terve suguvõsa minu vastu üles, saatis emale maale ahastava kirja: „Kas sina, Tiiu, tahad tõesti nüüd ainsa lapse surma saata?” Ja sai, mis tahtis. Tõmbasin oma nime kirjast maha, aga haugutada saan siiamaani. Ime seegi, et tädi ei tõstnud samasugust kampaaniat mu Riigasõidu vastu – nähtavasti mõjus Aeda isa kuulsus talle usaldustäratavalt („Vat see Aet on sulle paras sõbranne, heast perekonnast, prillid ees ja puha!”), Aet oskas tädi nii peenelt pehmeks rääkida, et Maria peaaegu ajas mind „reisule”: mis see noor inimene kopitab kodus, ei näe ilma ega inimesi, ei õpi häid kombeid ega midagi … Võluvõim oli sellelgi, et pidime Lätimaale sõitma kirjanike bussiga: Aeda isa teatas, et neil ruumi laialt, pool bussi tühi, mis nii viga prii küüdiga matkata.

Aga oh jeerum, kuidas lähen mina kirjanike bussi üüratu klikiaegse kohvriga, millel veel pealegi valgest linast õmmeldud „saholl” ümber, „saholli” peal keemilise pliiatsiga kiri „PRL MARIA PERLING, TALIN, EUROPA”? (Kui kunagi ammu oli meie pere oma nime Pärliks eestistanud, jättis tädike end uhkelt Perlinguks.) Ometigi on mul olemas laia õlarihma ja tõmblukuga erepunane spordikott …

Sellal, kui tädi hommikusöögiga askeldas, õnnestus mul kohvrist välja pukseerida šenillist hommikumantel, uhutud pesu ja murumüts (selle oli tädi tikkinud mulle viieteistkümnendaks (!) sünnipäevaks – päikesepiste eest hoidumiseks, justkui peaks ta mind kolmeaastaseks või ebanormaalseks). Juurdlesin omaette kolme kohvrist leitud odekolonnipudeli otstarbe üle, kui tädi tuli köögist kohvikannuga.

„Arvad, et toll ei lase läbi?” küsis ta.

„Mh?”

„Noh, et kahtlustavad piirituseveos?”

„Armas tädi, pole ju mingit tolli!”

„Minaolen reisinud, ära mind tumesta. Aga kui sa arvad, et ära ei võeta, siis jäta. Tualettpaber on seal kõrval („Oh, neli pakki!”), vaata, et sa igalpool käsi desinfitseerid. Ja ära puukeunusta!”

Tõotasin ka puuke desinfitseerida ja lasin kohvilauas kõrvad longu. Tädi aina rääkis ja rääkis, mina mõtlesin omi mõtteid ja otsustasin lõpuks, et pakin asjad ikkagi hoopis punasesse spordikotti. Võtsin just hoogu revolutsioonilise otsuse teatamiseks, kui äkki tädi üles hüppas ja riidekapi juurde tormas: „See on see skleroos! Võta nüüd riidest lahti!”

Halba aimates võtsin teksased jalast. Mu tädi on õmbleja – küllaltki osav seejuures – siis, kui ta õmbleb võõrastele. Ta on võimeline teistele tüdrukutele isegi teksaskleite ja spiraalseelikuid õmblema. Ainult mitte mulle.

„Sa oled nii lapse nägu, moeahvimised sulle ei sobi. Targanaise tunneb alles siis ära, kui ta suu lahti teeb,” tavatseb tädi Maria ütelda.

Ja ma tegin suu lahti. Tegin suu lahti ja oleksin öelnud palju tarku sõnu, kuid nutt tuli kurku, sest mulle ulatati midagi jälki. Riidepuul rippus üks rotikarvaline vormitu ja õudne asi.

„Sinu reisukostüüm. Noor daam ilma reisukostüümita – see on prosta inimese tunnus.”

Tahan olla prosta inimene!

„Proovi nüüd ometigi selga! Võib-olla on ta veidi avar, aga nii kallist riidest kleitkostüümi ei õmmelda noorele inimesele ometi iga aasta. Pärlhall, ingliskraega – alati moes!”

Ah et selline on see romaanide kuulus pärlhall!

„Ei usu!”

„Võib-olla kaldub ta ka khakivärvi poole.”

„Sellest inimesest küll elulooma ei saa, kellel seda värvi kaki on.”

„Khakivärvi, ütlesin.”

„Olgu või inglipissu värvi, mina seda selga ei pane.” Hakkasin teksaseid tagasi jalga ajama. Tädi konutas laua taga ja – nuttis! Vesistas tõepoolest!

„See on see tänu,” nuutsus tädi Maria, „öö otsa ei saanud ma silma kinni, üheksa korda mõõtsin ja lõikasin. Nüüd ei passi …”

Hale hakkas. Läbi kõik, mõtlesin, ja sukeldusin khakivärvi rotindusse. Peegli ette astudes tegi mind nukraks kirjanduse tulevik: vähemasti need kirjanikud, kes selles saatuslikus Riia-bussis sõitma saavad, heidavad naeru käes hinge. Kleit oli nii lai ja nii pikk, et isegi vöö viimase võimaluseni kokkutõmbamisega ei päästnud midagi: khakivärvi kangas vajus lotendades käeaukude kohal üle vöö.

„Kurte vabaks,” kamandas tädi elustudes. „Nii, nüüd jaki peale, varrukad kolmveerandiks, krae üles … Elegantne lohakus on alati moes, pea seda meeles.”

Mu sisemuses ulgus üks ääretult nukker elegantselt lohakas hunt.

„Ma ütlen,” võidutses tädi, „professoritele passin ma õmblema, inseneridele passin, kunstnikkudele ja õpetajatele passin. Ja sulle nüüd ei kõlba. Pea püsti! Selg sirgu!”

Vastutasuks lubas ta mul asjad spordikotti ümber pakkida. Pidin Aeda juures olema kell pool kümme. Tavakohaselt ajas tädi mind tund aega varem kodunt välja ja esmakordselt ei protestinud ma selle vastu: kartsin uusi üllatusi. Mul õnnestus isegi ta saatmiskavatsust väärata (kahtlustan, et ta ise ka häbenes minusuguse elegantselt lohaka roti kõrval käia), kuid hüvastijätul tabas mind uus õnnetus: vahepeal oli vihma tibama hakanud. Ma ei lootnudki seda, et tädi annab mulle kaasa kokkupandava vihmavarju, mille ta ise mulle üheksanda klassi lõpetamise puhul kinkis (tean juba – „Las mõni asi seisab uus ka!”), aga seda ma ka ei aimanud, et ta tagavarade hulgas üüratult suur must vihmavari peitub – peaaegu niisama pikk kui ma ise, käepidemeks luust nikerdatud koerapea. Ahastades haarasin selle kätte, tegin tädile võltsima pai kui kunagi varem ja jooksin trepist alla. Tundsin tänavalgi, kuidas tädi hell pilk mind neljandalt korruselt läbi sünge vihmavari-elamu selga sihtis, kuid ei vaadanud tagasi. Mulle paistis, et läbi vihmapiserduse hüüdis üks tuttav hele naisehääl midagi kalossidest, ja ma pistsin jooksu. Kähku, kähku trammi peale! Et mind ometi ükski tuttav ei näeks, enne kui Aeda juures kauni kostüümipeo lõpetan! Armas taevas, kingi mulle Enn Selliku jalad! Kui suurepäraselt need sobiksid selle khakivärvi elegantse lohakusega!

Kuid armas taevas kinkis mulle peale vihmapiserduse üksnes imelise kohtumise: prillipoe nurga juures pidin peaaegu kokku põrkama Märdiga … See on vana Newtoni võileivaseadus: kui kukub, siis ikka võipoolega vastu maad. Poleks Märt mind tervitanud, siis oleks sellele olnud kaks seletust: ta kas ei tahtnud mind tunda või ei tundnud tõepoolest ära (tänu rotindusele ja sirmile). Aga ta tervitas. Lisasin kiirust ja jõudsin trammile silmapilk enne uste sulgemist. Loomulikult ei sulgunud hea vana „koerapea” niisama hõlpsasti kui trammiuksed, sain ta siiski imekombel avatuna trammi hiivatud. Võttis tükk aega ja pusimist, enne kui ta oma mustad tiivad korralikult sorakile laskis (trammi sisenemisega oli murdunud ainult kaks ribi). Tundsin end viimase hädavaresena. Märdi vihmamantlit kaugeneva prillipoe nurgal helendamas nähes naersin iseend: „Kuid nüüd – mu lapsed ootavad mind!” ütles kangelanna musta vihmasirmiga viibates. „Kahjuks on teie hambad endiselt terved,” vastas kangelane ja sisenes prillipoodi.

Saaks ometi kord minema!